Beebide Rachel, Mc, kas need on nüüd lahti? Küsis ta. Keegi ei vastanud, oli videvik ja väga vaikne. Kas on siis alles õhtu küsista kiivast ärad? Ma hoidsin kindlasti alles magama poisiks sisin mäkra, sest kui ma alles praegu magama heitsin, siis ei. Kuidas nüüd õieti oli ja beebidi vaatas ringi tema kõrval oksal magas öökullionu raske tund, portfell kõvasti kaenlas? Ei eksinud ta siiski ei ole. Kuli onust ei või kaugukeli minna? Selge, väljas on peaaegu hommik, aga mitte veel päriselt kohvikuid. Jebee pidi kiksis rõõmsalt oksad aga ysna natuke ja ettevaatlikult, et öökullionu järkaks. Piiki pidi õnnelikult, käime käsi. Ta hüppas oksalt maha, korrastas natuke oma sulgi ja kepsles kergelt mööda jalgrada. Natuke maade v sisi juhatajale paja juurde ja lepa tagant viib teine rada alla järve. Järnagas veed, pinge varjas uduvaip, mis tasakesi liikus. Kindlasti magab tuulisel vaiba all, mõtles bee pidi, muidu oleksid mul suled segamini. Ja ta ronis ettevaatlikult suure kivi otsa, seadis kindluse mõttes veel kolm sulge korda, vaatas ringi ja mõtles. Berlik asi, mina olin siis nüüd rannas, aga rand nagu ei olekski niisugust tavalist rända. Kõrgjadki on poolikud, pisikesi kivid ei paista üldse. Kui neist midagi ei teaks, siis arvaksid, neid, läigib uduvaip on ikka üks täielik räsi mõtlesbee pidi ja kihistes endamisi naerda. Ta oli kõik pööbli, suled läksid korraga segamini, uduvaip hakkas liikuma ja kuhjus pikkamisi järve keskele võiks suureks mülgeerikuks. Nüüd ei olnudki sinna vaiba moodi, vaid oli nagu pakk. Oi kui põnne, pakkides on ju alati midagi huvitavat. Aga siis siis pidi silmad läksid päris ümmarguseks, pakk hakkas liikuma ja korraga tuli sealt midagi välja. Miski asi tuli pakist välja ja päris kindlasti see asi nüüd oli. Koi. Kas midagi niisugust on üldse maailmas olemas? Nii ilusa pööbedi julges vaevu hingata, tema sulid värisesid ja olid täiesti korrast ära, kuid bee tädi ei pannud seda tähelegi. Ta vaatas, vaatas riigid tasakesi, kuidas imekaunis olend pikkamisi mööda järvi pinda peaaegu beebidi diviisis. Siis jäi too imekaunis olend seisma ning ütles. Iga hommik on ikka uus ja eriline. Täna hommikus on midagi õrne, liigutelet. Kes sina niisugune oled? Kui mina olin ainult öökull jäänud, pisike sugulane? Veidi siis hakkas ta näost õhetama ja tema pea vajus alla. Aga imekaunis olend silmitses Vedid jälklis. Meeldid mulle beebidi. Miks ainult peani alla lasksid? Pööbedi läks näost aina punasemaks ja ütles väga tasa. Kindlasti ära, kui ma sind kaua vaatepilved teevad ka niiviisi need kaunid pilved issina niipidi pea vajus veel enam alla. Aga mina ei ole pilv, mina olin luik ja luiged ei põgene kuhugi. Miljon tiivad ja mõnikord meil endani ära, aga me tulime tagasi kõiki, näe meid ja meie ei hooligi kõigist. Aga sõpradele. Me oleme truud rööbiti, tõstis pea ja vaatas luike. See oli kummalgi. Mina ei näinudki sind, kui sa seal pakis olid. Luik vaatas uduvaipa, mis aegamisi järve pinnalt haihtus, naeratas jälitles. Valges värvis on koos kõik teised värvid alles valge kõrval saavad värvilt selleks, mis nad tõepoolest on. Päike tõuseb ja ta pidi nägi, kuidas vesi luige ümber koeraga särav siniseks muutus. Kiividki rannas olid korraga värvilised kõrkjaid, pruunid ja metsluiged, aga sügava roheline. Aga luik ise, Kööbidi silmadel hakkas valus, ta pidin kinni panema. No ei või sind nii üksisilmi vaadata, see hiilgat müüb ka, ütles ta. Aga Luik sõnas. Mais hiilgeavastasid ainult mõnede värvid liiga äkki. Kuule, kuidas linnud hommikule laulavad. Kogu mets helises ja siristas. Korraga hüppas Peebeedi üles koi öökulli onu ja just sinna. Nüüd ma pean küll ära minema. Ega sina ju veel niipea ära ei künda. Luike naeratas külma, siis lendan, kui aeg tuleb. Kindlasti kohtume veel. Luik liugleb kõrkjate varju, jääb ööbidi tippis kiiresti rada mööda üles metsa tagasi. Kullionu ärkas parajasti Kööbidi oksale, hüppas, ta haigutas kilkles suure korda. See on viisakusavaldus ammikule. Peeveedi seadis kiiresti suled karda ja vabandas. Oi, Ta tegi tools jalal järve kaldal. Järve kaldal, kordas kullionu pahaselt. Sealt on ju väga lühike maa, veke kullid ei oska ujuda. Need pisikesed sugulased samuti mitte. Viskamine ajju alustas p pidi nina ainult öökulli, onu pilk oli ettepoole suunatud ja mõtlik. Järve kaldal, kordas ta. Seal õppisin ka mina midagi kunagi ammu kaua aega tagasi. Kas see juhtus suurel kivil? Püsis ta Peebeckilt ja tunnistas häbelikult. Jällegi leidis mingi seeme. Ta seisis tohurullide peal ning vaatasid üksisilmi pilk imestust täis, mis asi küll võiks olla? Hurulik krabisid pidi jalgadel ning pidi vaatas hoolega neljanda ja kuuenda tohu rulli vahele, kui korraga kuulis selja tagant kellegi häält. Keera ringi ja vaata siia, mina olin siin. Ega ma pole ükskõik, kes mina olin, siil. Peebeedi pöördus kähku ringi. Tere päevast, Siil, rõõm tuttavaks saada. Minu nimi, Plegi apeedegi lausus siil ja podises natuke aega. Äkki keegi just rääkis mulle sinust, kes see niisugune oligi, ahjaa, küllap vist kull. Ja mina olin Dima pildikezuculeni saadigi siia onu juurde õppima, siis maailm on tarkust täis. Nutti. Väga tore onu tene, hommikul oli meil jälle üks õppematk, rääkis mulle kogu aeg marjadest, et see on ikkagi, see on ikkagi, teen. Jeep korruckige. Kindlasti oleks seal olnud veel teisigi Marju. Miks siis ei olnud päris siil uudishimulikult? See tähendab peaaegu alguses käskis onu mul proovida maasikad ja minu meelest oli see kangesti kuus. Ja siis ma mõtlesin nüüd kõik marjad magusad ja kui onu vaatas parajasti poolucked, siis mine selle käesuguseid, teisi marju. Aga siis? Kas sa seid midagi mürgist? Ei, ei, see tähendab mitte päriselt, aga peaaegu nägin, üldik ongi ilusat multikat, see oligi üksinda varre tipus ja mina tahtsin seda just paraad järski proovima hakata, kui kullionu. Valju häälega üldisid kinni märimekesse. Paningi noka kinni ja viskasin marja minema. Külluse öökullionu ikka raiskab, hea marja käskis sul minema visata. Kas ta kartis sinu kogu pärast? Kindlasti, see oli hundimari mürgine. Kõht oleks hakanud valutama, kui ma läksin seda söönud. Ah, hundimari, seda marja, ma tean küll ei kõlba siia huntidele süüa. Kuulsin, kuidas üks hunt kaebas, et miks neil on küll niisugune mari ja kui nad seda maitsta kivid. Ütle siis veel, et kui ta oma nime Maria proovida ei või siis jaagu teisedki marjad söömata. Keberst üks riba nii ütles selle peale, et just nimelt hunt küsis. Rebane vastas uuesti ette, see oli vastus küsimuse peale. Ja hunt ütles siis, et Rebane Online, aga Rebane kuulnudki, seda. Siil käädistlase kägistas. Aga ega Kööbedigi õieti kuulenud, sest tema hakkas uuesti vaatama seda, mille ta oli leidnud, enne kui siil tuli. See oli natuke punane ja natuke muuluka moodi. Kuid ei olnud muulukas. Oh ei, see oli paani viiluse. Kas üldse oligi mari? Ja kas peaksid nüüd siili käest küsima? Aga Siilane jahvates, mida jälle hunt oli öelnud, kui rebane ära läks. See märja moodi asi krudises natuke. Nüüd tõmbas siil korraga hinge, jääb veepidi, sai ära küsida, mis asi see on? See, see, see on meemari. Emery mesi, see on, mis mesilaste tehtud. On küll, on küll, aga see siin on ikka mark, pista suhu, siis on päris hea. Kas ma ikka julgen, kuid öökulli onu siin ei ole, kui ta magama läks, ütlesid mina, olen vahel natuke väsitav. Mis siit tähendab? Mitte midagi erilist, pistab suhu, mina tean marjadest niisama palju kui kuld. Ööbidi tudengid siiski ettevaatlikult neljanda ja kuuenda tohu rulli vahelt mee märja pistis selle suhu ning pani ruttu silmad kinni, oks, nii kui see ja see oli, ma pidasin kinni, ütles ta siis on niisugune tunne, nagu oleks meie Mariaga kahekesi. Aga mina olin ju ka siin, ma võin näidata sulle teisigi meie, Marju, kui sa nüüd oma silmad lahti teed Peebeedidegi pikale nimelt lahti, kõik oli nii nagu ennegi, tohurullid, ööbidi, siil, lagendik, puud aga meemarja enam ei olnud. Või oli siiski, oli imeliselt magus maitse Peeveedi suus ja päike, mis seisis päris puude ladvus. Korraga, kas Pree püdi hüpime? Aga suur aitäh sulle, siil see kokkusaamine oli väga tähtis. Äkki tulen jälle. Siiski eksis ta tulistvalu metsaserva poole, siil komberdas sabas. Kuule, kägistas, ta oli hea juttu ajada, oli natuke aega veel. Tuli meelde, mida hunte tookord veel ütles, aga p püdi ei kuulnud enam. Ta oli juba suure kuuse jälle jõudnud. Kullionu istus oksa peal ja magas kõige rahulikumat und, portfell kaenlas. Veebeedikeksis tasakesi tema juurde oksa peale proovis oma sulgi, kordas jääda, nägu oli õpetanud onu. Aga see oli tema jaoks liiga raske. Küll jõuan hommegi, olgu peale, aga siis see on üks tore olevus küll natuke ehk ässitab, kuid see pole oluline. Mine issi, siis pani p, pidi silmad kinni ja kohe tuli uni. Peeveedistus rannas suure kivi peal ja ootas kulisside pääl. Kullionu oli pööbedile öelnud, et jahedad mõtted on targad mõtted. Sellepärast ei mõtle tema kunagi südapäeval, vaid parem magaks selle aja. Seepeale öökullionu haigutas ja läkski kohe magama. Pidi ootas viisakalt, kuni ta uinub ja keppis kohe randa. Kivi peal oli kangesti palav, kogu järv oli päikest, täistööpidi mõtles ja vaatas tähelepanelikult, vett ei sea siis päikest ei ole. Ta vaatas üles taevasse ja siis jälle kiiresti veti. Päike oli taevas kindlas kohas. Aitäh korraga ei näinud, me pidime midagi. Ainult silmade ees käis kõik ringi. Lausus üks hääl järves otseebeedees. Tere, piiksus Peebeedi viisakalt. Mina olin Pegi, aga mina ei näe praegu mitte midagi peale virvendused, siis mina vaatasin päikest. Selts, ma tulen. Lausus hääl. Tükk aega polnud midagi kuulda. Lõpuks ometi kadus virvendus silmist. Järv ja kivi olid nüüd jälle ilusasti paigal. Pidi vaatas ringi. Kas ma rääkisin kellegagi? Küsis ta imestunult. Just sel momendil sulpsatas miski tema ees. Oskasin esitada minu nimi, kaur, lühike nimi jääb kergesti meelde, katab Päivitab kivi peal või? Mis see käivitamine tähendab? Küsis Köbegi hämmastunud kaur tegi tiiru vesiroosi ümber. Koi ollakse kogu aeg ühe koha pealt näitab midagi. Kaur sukeldus, vööbidi, ootas, kuni ta pinnale jõuab ning ütles. Aga mina ju teen, ma ootan. Kauri, hüppas kiiresti pööbidi kõrvale kivile tööbidi, läks näost punaseks ja küsis häbelikult. Kas sa luike tunned. Kida luite ei tunne Johustikult mine ootamist, hälli seal igav toredamal kuhugi minna, heina kohata, uusi asju ja leida uusi tuttavaid. Kuidas sinu nimi nüüd oligi? Tekki vastas, bee tegi, aga Kaur ei kuulnud, enam, oli juba sukeldunud uusi tuttavaid otsima. Teatamine on väga tähtis asi, kostis korraga jalgrajalt pööbli, pöörasin kähku ringi ja nägi öökullionu, kes tuli Puhkides rada mööda alla, suled turris ja portfell kaenla all. Öökulli onu jäi kivi juurde seisma. Kui kunagi kuhugi minnakse, siis öeldakse, et minnakse ütles ta vihaselt. Muidu võib arvata, et ollakse surma saanud. Töökullionu silmitses suurt kivi ja pööbedid ning ütles siis juba natuke leplikumad. Suurelt kivilt on avar vaade. Aga pööbidi piiksus vaikselt. Ja ma ometi ei näinud seda, keda ootasin. Koodi onu uhkes, pigistas portfelli ning õpetas. Avar vaateväli ei pruugi olla kõige parem vaateväli. Aga ta tippis korraks kivi taha. Suur vari on alati suur vari. Ta pani portfelli enda kõrvale maha, istus väiksema kivi peale jõukas veel korra peditypystima juurde. Ka väikesed kivid on vajalikud, kivid sõnas öökullionu siis, kui nad on varjus. Siin on üks niisugune. Istu. Ööbidi istus ja ütles. Mina kohtasin üht niisugust lindu, kes ütlesid. Päivitan, tere, kis nii lühidelgi, nii kiiresti, et ma ei saanudki aru, mis kassiisib, käivitamine on, mis ta siis õige on? Kullionu tulin suure kivi juurde, mõõtis portfelliga varju pikkust ning ütles, rahunenud käivitamine on pleekimine, kulli tee päevita, see pole neil kombeks. Seepeale öökullionu haigutes oosin kord midagi paneelidest äikesest ja. Ja me Pidime ütles. Kui kogu aeg on kiire, siis ei jõuagi ju päevitada, ega neid riita ära kooli. Onu, mis asjad need olid. Aga kullionu juba magas. Just täna sure töökorda seadnud kui sealhulgas kummaline kära, teravad piiksuvad ääred, palju hääli, aga kedagi polnud näha. Päike oli juba magama läinud ja minnes metsa eredad, värvid kustutanud. Nüüd oli ainult näha musta ja veidi vähem musta. Mingi jalgrada oli päris pime. Rööbiti silmitsesid väetlikul töö Kuliano Sid tukkus. Ja kuskilt kostis midagi imelikku häälitsemist. Päris lähedalt naaber kuusilt. Beebidi vaatas, kael õieli aga kuusk oli suur ja varjuline ja tume kõik oksad olid omal kohal ja mitte kedagi polnud näha. Aga imelik häälitsemine, kostis. Ja üks oks, imelik küll, üks oks oli keskpaigast kangesti kummaline. See oli natuke paksem kui enne. Korraga. Korraga hakkas sepaks koht liikuma, ta läks mõlemast otsast nagu laiali, tõusis õhku, liikus jälle vingerdas, see läks keskelt laiali ja muutus siis jälle paksuks kohaks. Sellel samal oksal. Ja kogu aja kuuldus aine. See on midagi väga tähtsat mõtisbee Vedi ja tippis oksa, natuke maad edasi. See on kindlasti üks väga tähtis asi, kaardas p pidi hästi tasa, jätipise veel natuke maad edasi. Kullionu oli nüüd hoopis kaugel ja magas ikka ühes asendis, portfell kenasti kaenlas. Heid lõpeb see oks ära, ütles Peebedi ja mina pean hüppama teisele oksale, muidu kukun alla. Pööbidi hüppaski naaberkuusele. Mis siis ometi oli? Nii tuli päris selgesti kuulda. Kisa ja kära. Oh kui palju p pidi tippinudki enam edasi, see veider paks koht, oksalari täis rõõmsaid hääli ja liikumist. Ja siis tõusid sellest paksust kohast pead õhku ja sukeldusid uuesti tagasi. Pead tulid ja tõusid jälle õhku, jälle kostis. Ja siis siis koeraga põrkas midagi pehmed, OCP pidi sulgedesse. Palun vabandust, ütles beebidi. Järsku saabus vaikus, see pehme asi sai Peebeedi sulgedest jälle lahti ja koe piiksus. Joel. Kööbidi mõtles, mida öökullionu ütleks, kui ta hämaral kuusel niisuguseid imelikke asju näeks siis ta ütleski. Soojus ei saa andeks paluda, olin hoopis mina. Tädi. Piiksus hämmastunud mina. Tekitan soojakut. Seda ma ei tea, tunnistas beebidi häbelikult sest mind on üksainus. Ja me olime ikkagi ja ei peale, mäletad ja meil on ainult ja keskel on leiab. Armuke hakkas beebidi, rõõmsasti eksima, läheme paneb kõik meile märvenit. Kui te oskate tasakesi roomata, siis kõik keskel ja kui juba, mida olen soe, siis kullionu päris kindlasti. Säutsusid kõik 12 värvukest innukalt. Hoiatas Peebedi ronimenic teasti dada naaberkuuse peale kõik üksteise sabas ja kui öökullionu juurde jõuame, siis ja siis noh. Piiksus ennist beebidi sulgedes eksinud värvuki. Kollionu on alati seal maganud, nii ta vähemasti ütleb ja minu meelest tulevad seal head unenäod, seletas bee pidi kiiresti. Ainult tasa. Hästi tasa. Nüüd läks paks koht beebide ees liikvele, hüppas ettevaatlikult naaberkuusele Siibliis veel natuke maad edasi. Pidi ikka sabas. Siis jäi paks koht seisma ja peenike hääl säutsus. Tuli see suur meile vastu, aga ta ei palunud vabandust. Paks koht jäi seisma, pöörasin ringi ja liikus veidi aega, ülesalla nagu laine järve rannal. Kas kõik 12 tantsin, küsis pööbidi tasakesi. Käik säutsusid, värvukesid. Manitses bee tegid, laadisin ilusasti, 12 linnupoja sappa ja köhatas jääd. Linnupojad ei vastanud, kõik kaksteistkümmend magasid sügavat und. Head. Ütles beebidi veel kord ja temagi silmad läksid kinni. Suled. Kord pomises ta veel uniselt. Koib kõdistada mõtlesbee pidi silmad kinni. Ei kunni, ei kõdista, see on jääbeedi, tegi silmad lahti. Üks vääga pisike olend, näppis p pidi sulgi. Näetegi sihutust läksid minema, mina pidin, jääb 12 korda. Peebeedi istus natuke aega, silmad päris lahti. Akniid Pärnooki, taipas ta siis rõõmsalt. Oliks, soe, soe, siristas värvuke õnnelikult ja siis suur soe oli soe. Ei ärkanudki need ütlekkina talle ette 12 korda. Miski tõusis mürinal lendu ja siis ei trüginud enam keegi ega piiksunud. Värvuke oli näinud, ööbidi, silmitses ettevaatlikult oksa, selle teises otsas magas öökullionu ikka endiselt sügavas unes. Beebidi väetas ringi, metsas oli nii palju värve just täna hommikul, kust nad kõik küll olid tulnud järsku imet kollast, pruuni ja rohelist ja mitmis varjundis musta ja väga paljutki unast. Lävi beebidi mõtles Sulekitras Ahhaa valget käskide diveedis ja kummeli viitis ja taeva pilvedes seal ülal kõrgel rööbiti pilk ronis puutüve mööda ülespoole ja ülespoole. Aga siis sai puu otsa. Alguses on natuke maad sinna, kus lennata ja siis tulevad pilved, ärutas PPT endamiisi äärde alt ülespoole vaadates. Oi, seal oligi üks pilv, just bee pidi kohe tasse uudis parajasti kohani. Nii ilus ter, liuglesime keerles. Kuidas ta niiviisi jääb ju puude latvu panni käepidi, vaatas silmad ümmargused ja siis kummardusse pilveke alla. Lausus ta, pehmelt. Beebi läks näost punaseks. Kuidas nüüd on mineku aeg, ütles ta. Kust sa seda tead? Küsis Peebeedi kiiresti ja testis, pea. Suvelilled hakkavad kohe lahkuma. See on märk. Värvid on varsti valmis. Kas need mõnikord tulevad uuesti tagasi? Küsis Peebeedi ja vaatas üles. Puulatva. Suvevärvid tulevad alati tagasi siis kui aeg on käes. Nägemiseni, vööbegi. Luik tegi veel ühe tiiru suure kuuse kohal, tõusis kõrgemale jagadus. Lööbidi vaatas kaua talle järele. Kuskil seal ülal olid punased pilved ja need tulid otsekui Peebeedi silmadesse ujuma. Ta oli sunnitud silmad kinni panema ja siis ütles ta väga tasa.