Nutikas maailmas on raadio vaid ühe kliki kaugusel. Leia raadio äpp, Google Playst leiad staarist. Te kuulate raadio kahte värske vaba värske jagada. Tere õhtust kõigile raadio kahe kuulajatele kätte on jõudnud kinovärgiga mandariiniaeg, mis tähendab, et ees ootab tund täis tihedalt arutelu filmida teemal. Ühtlasi laseme neist näpatud muusikat. Ja meie tavalisest koosseisust on täna puudu Maarja Hindala, mis on ka põhjus, miks tema magusa hääle asemel minu ärajoodud raginat kuulata. Ja mina olen siis Ralf Sauter, minuga on stuudios alati võluv Emilie Toomela. Tere arti valuva Andrei Liimets. Oh mis nüüd tere. Täna tuleb lähemalt juttu neljast filmist, konkreetsemalt kodumaine seikluskomöödiasangarid, kolm. Kelmikad noorukid kaheksakümnendatel välismaale vuhisevad fantaasiamärul suur Hiina müür, kus Leimann Madistab ligi miljoni monstrumiga. Õuduspõnevik vastumürk tervisele, tohutu tervisekeskuse tumedatest saladusest, saladustest ning portreefilm Jack'i kliin Kennedy hingevalust ja vapustusest pärast abikaasa John F. Kennedy atentaati. Jaak Kilmi on üks selliseid nimesid Eesti kinomaastikul, kelle nimi ei tohiks küll tulla võõrana tõesti pea, kellega kellelegi, kes eesti filmiga tihedamalt kokku puutub. Ennekõike on see tänu Kilmi mitmekülgse, selle ta on olnud tegev televisioonis, ta on teinud rohkem rohkelt dokumentaalfilme, et on olnud paljude filmide juures produtsendi, operaatori, stsenaristi, lavastaja ja veel väga mitmes rollis. Küll aga on ta küllalt harva jõudnud täispikkade mängufilmidega kinolinale. Kuskil sajandi alguses oli sai väga populaarseks tema sigade revolutsioon ja pärast seda ongi tegelikult olnud pea kolmeteistaastane paus. Kuniks siis nüüd veebruaris jõudis kinolinadele film nimega sangarid. Sangarid on siis lugu, nagu Ralph juba mainis kolmest Nõukogude Liidu nimelise kolka kohta üsna ettevõtlikust noormehest, kes 80.-te alguses otsustavad, et neil on sellest raudse eesriide taga passimisest kopees, et palju magusam näib variante kiigata hoopis, mis toimub siis seal raudse eesriide taga rootsi? Ja ei lähe kaua aega, kui tegelikult nad satuvad rootsi kardinate taha. Ei saanud teda mainimata jätta, aga pean ütlema, et et kuigi sangarid oli väga meeleolukas film, siis minu jaoks on endiselt Kilmi dokumentaalid, näiteks Kristus elab Siberis või moest väljas oluliselt paremad mängufilmid. Mängufilmi sangarid mind nii palju ei üllatanud ja mulle tundus, et ma nägin treileris juba selle filmi parimad naljad ära. Et vot selline karm hinnang kohe alguseks. Ma ütleks, et vähemalt enda puhul, et ma ei näinud mitte parimaid neile ära, aga ma nägin treileris ainsad naljad ära. Et tegemist on mõnes mõttes tõsisema filmiga, kui võiks arvata, mitte aga ka sellise tõsiselt liigutava hingematvalt rahvana draamaga, kus sa tõesti valad, pisaraid ka film läbi saab ja noh, mul on tegelikult hea meel, et ta ei lähe päris lõpuni mingi sellise ütleme, vulgaarse hästi pikantse, labase huumori peale välja, sest treileris mainitakse klassikokkutulekutel on klassikokkutulek, oli film, mis pani mind tundma, nagu mind oleks vägisi kallistanud, paks paljas higine mees, minu kirjeldus sellest. Aga see oli minu jaoks ka suur probleem, tegelikult ta ei ole nagu päris komöödia, kuigi Jaak Kilmi enne seansi algust ütles, et ma loodan, et te nägite, et meil oli väga lõbus seda teha ja loodetavasti te saatega naerda saalis, ma ei tea, kas oli vaikus, erg ühitasin kirpude, loomad on rohutirtsud. Ja ta ei ole ka päris nagu draamana tõhus, kuigi siin on teemasid, mida saaks nagu põhjalikumalt lahata, et võib-olla mingi kihk koju tagasi pöörduda, see, kuidas unistused võib-olla ikkagi ei pruugi täituda. Kuidas mida fantaasia, mingit mingist ilusast elust kuskil mujal võib-olla natuke naiivne ja, ja kõik sellised asjad suureks kasvamine ka samamoodi. Õnneks, kuigi ta on niisugune, noh, ma ei tea, kas sisutühjad siin on rohkem nagu mingid sketšid, ma ütleks nii-öelda reklaamilik, et siin on hästi, paljud stseenid hüppavad vaheldumisi siit kohast teise ja Maida natuke muhe, võib-olla on, aga siin kujuna välja nagu mingit sihukest mõjuvat huvitavat narratiivi. Ja mulle tundus, et oli soovitud mängida välja pigem naljade peale, aga need ka kohati ei õnnestunud ja jäi natukene nagu just dialoogi poole pealt puudu. Et mõned sellised nagu legendaarsed naljad, mis hiljem näiteks ma ei tea, jääksid inimestele meelde, mida teeks hiljem, et mulle jäänud selliseid neid meelde. Ja jäigi kuidagi kokkuvõttes võib-olla tõesti natukene sisulagetunne, et oli tahetud teha meelelahutust, aga samas ei olnud ikkagi sellel tasemel ka ja see draama pool seda ei olnud samuti välja arendatud. Eelduses tehakse meelelahutusliku filmi. Mind huvitab, kui palju nagu Jaak Kilmi sai iseennast sinna filmi panna, sest üks asi, mis vist mainin materjali jäi, oli see, et mida mina nimetan raamjutustuses, kus tegelikult filmi tegevus algab tänapäeval ja siis kõik ülejäänud sisu 80.-le vaadeldakse nagu mälestustena ja siis sellega Jaak Kilmi, tegelikult Ta suhestab väga kavalalt nagu tänapäeva tolleaegsete sündmustega, kuidas ajalugu kordub, näiteks peegeldub sinna, see on iseenesest huvitav teema, näiteks just siis näidatakse lõpus seda selgemalt, et aga mis filmilik vahel toimub, see, kes nad kohtuvad mingi siukse a'la mingi produtsendiga ja, ja siis üks joob seda poest varastatud. Muuseas varastamist ja kuritegevust on siin suhteliselt palju poest varastatud nõudepesunõudepesuvahendit, umbes ministri. Kusjuures see on huvitav, sest ma pärast filmi vaatamist keegi ütles jah, et, et see peaks olema nagu meistri masclatsensianalijatele, kas pudeli pealt, mis maskile nagu ka ka filmist sellist nagu välja ei tulnud või vähemalt mina ei tulnud selle peale. Mul ei tekkinud seda assotsiatsiooni, sest pudeli peal seda tegelikult kirjas ei olnud. Et see tundus sihuke raisatud annekas. Nali küll, aga mida ma tahan mainida, Aigars Se Murks, filmioperaator nimetasin õigesti, väga head tööd teinud ja näiteks reievist mainis, et Rootsi jõutakse suhteliselt hilja, siis näiteks kas või see, kuidas värvipaletti nendel kohtadel erinevad näiteks Soome on just tõesti selline roheline, Rootsi oli niisugune peesik, kas ja siis nõukogude maa. Eesti oli jälle hästi hallikas ja siuke monotoonse välimusega, et näiteks see on juba väga hea visuaalselt. Toimib see film minu meelest ei ole üldiselt hästi, et see ajastupilt on väga lahedalt detailselt loodud. Hästi on kasutatud ära muusikat. Hea kaameratöö minu arust päris kihvtilt on loodud Vana-Viru hotell, taasloodud ja väga palju muid detaile, kõik autod ja riided. Karl-Andreas Kalmet ütles, et seal aines stseen, mis tehti siis rohelise lina, Aavik, Lindgreni, Noh, seda on ka aru saada, aga sellegipoolest näeb päris hea välja esitasid sellise retoorilise küsimuse, et ei tea, palju Jackilmite ennast siin filmis nagu on, et et ma arvan, et väga palju juba puhtalt selle pärast, millest see film räägib, et kui vaadata Kilmi eelmisi filme siis ta on seal 100 siukest kaheksakümnendat teatavate ängi sellises muhedas võtmes käsitlenud ju mitu korda, et sigade revolutsioon räägib ju nõukogude korra mässamisest, noorte sellisest vabadus kihust ja ja ta on teinud mitu dokumentaalfilmi sellest ajastust. Nii et noh, ma arvan, et teda ennast on siin ikka päris palju, ma ei ole ka. Ma olen, mulle tundub, et ma olen diametraalselt vastupidisel seisukohal selles osas, et minu meelest see film vist väga hästi töötab nii komöödia kui ka tõsise loo, näed, siin on mõned väga, väga kihvtid detailid, mida ma ausalt öeldes ei oodanud just selle osas, kuidas ta nagu sa mainisid, veab sideme kaheksakümnendad ja tänapäeva vahel just pagulasteema vahel ja seejuures ei hakka lugema mingit epistlit, ei hakka siukest nagu moraali sõnastama, aga väga kenasti tekkib see seos eestlaste enda minevikku ja viimaste aastate kõige teravamate meedias olnud pagulasteemade vahel. Mõned see ajastus on võib-olla veidi selles mõttes vilets, et ütleme, noh, klassikokkutulek minu meelest mitte selline andekas rei või interintelligentne komöödia, ma saan aru, et see asi ikkagi paljusid naerma, et see oli juba nagu ära siis selline nostalgiapomm oli ka juba päevad, mis ajasid segadusse näole, kuigi sangarid ei ole nüüd identne kummagagi neist, siis ta väiksed elamused, mida sangarid pakub, et neid on juba saadud just lähiajal nagu teistest filmidest, noh võib-olla see on lihtsalt põhjused, miks ta nagu näiteks minugi resoneerunud ja ma saan aru, et noh elage kuulnud, et keegi oleks väga vaimustunud. Minu meelest päevadega, mis ajasid segadusse, tekib küll selles mõttes väga kena seosed, et siin me näeme kolme tüüpi, kes on sellised natuke suunatud kes otsivad mingit väljundit endale ja nende jaoks on see kuskil piiri taga. Aga päevad, mis ajasid segadusse, kujutab umbes enam-vähem natuke sarnaseid, ainult võib-olla regionaalselt linnadest väljaspool elavaid noori, sellel ajal, kui enam ei ole seda raudset eesriiet, see, kes ei oska nagu üldse midagi teha, et kuhu siis täpselt minna, mida seal oma vabadusest pihta hakata. Olukord, kuhu tegelikult satuvad ka selle filmi kolm peategelast Rootsis Sinna muuseas, sa mainisid seda vanemluse teemat vist film ei loe mingit moraali, et selline huvitav teema, feimi kõige mõistlikum tegelane Ralph, muuseas näitlejad meile maininud minu meelest Märt Pius on väga hea siin Karl-Andreas Kalmet moodustavad sihukse väga efektse mõnusa kolmiku iseenesest ja tegemist on suuresti sellise semuga meedia, kus meil Veikko Park on siis kolmas. Et jah, ütlesin filmi alguses siis Ralfi ema justkui tõesti jällegi loe talle moraali ja umbes lihtsalt vihjata, et ma loodan, et sa teed õigeid valikuid elus ja Ralph otsustab oma ema juurest lahkuda, aga samas ta ise kasvatab last hiljem ja teeb seda siis ütleme stabiilselt. See on jällegi see raamjutustuse teema, mida ma mainisin, et tegelikult jällegi selle vanemliku juurde tullakse ka tagasi, et temast endast saab ka lapsevanem ja ja ta ise siis noh, ilmselgelt tegeleb lapse kasvatamisega ka hästi ütleme väga järelevaatavalt või nii, et või, või kohusetundlikult kuidagi kuidagi needki kestad korduvad sinna ja see on hästi ilusti tehtud ja, aga põhiliselt ma nautisin seda pildilist külge kõige rohkem. Minu arust need värvid on väga kenad film, näeb kuidagi väga detailne välja. Ja noh, ta mingit Stampe nagu laenab, mina märkasin siin küll Tarantino natuke, et mingil määral võib-olla pangaröövist seenesiin on see väga kuulus Tarantino pagasiruumikaader, kes kaamera siis vaatab pagasiruumist tegelaste pooleni, et noh, kas filmimine ja intervjuudes mitte ei öelnud, et tal vist endal mingeid mõjutajaid elaviateta, ta isegi nagu filmi vaatamas, aga. Tiina mõju on muidugi nii suur ja laiatele seikluskomöödia see võimalik näha ja sinuga vasaku jala reedega mitmed saarmad tegelasel tegijad Martin algus, stsenarist näiteks kirjutas Vasaku jala reede ja klassikokkutuleku enne siis sangarite stsenaariumit, nii et ma arvan, et mingid siuksed nagu temaatilised ja vormiliselt paralleelid on kuidagi möödapääsmatud või lihtsalt tekkima. No ma arvan, et Eesti filme nii vähe, et ilmselt ikka tasub see film ära vaadata, aga mulle tundub, et see ei ole üks parimaid Eesti filme, et mulle tundub jah, et Kilmi selles mõttes võiks edaspidi välja tulla rohkem dokumentaalide, aga eks me näeme, mida ta endale ette võtab. Et neid filme oleme tõesti tõeliselt nautinud. Sangarid? Jah, et ma näen ka see, et kuidas me omavahel siin arutelus tuleb välja ikkagi selline nagu arvamuste vahelduvust, nii et ilmselt jah, paljusus peab minema ise vaatama ja järele, et kuidas see film on. Ma tahaks lihtsalt kas elamust või stimuleerivat lugu, et, et ta ei pea olema mõlemat, lihtsalt piisabki Üht, neist sangarid ei ole päriselt täiesti lõpuni nagu kumbki minu jaoks, aga ma arvan, et kui ütleme tulevikus hakkab see film telekast jooksma, siis ta on selles mõttes hästi mõnusat, et eriti kui on mingi seltskond, siis ütleme, juuakse, veini, süüakse natuke, juustu, aetakse juttu ja siis vahepeal jäädakse mingit stseeni vaatama, ei näe teda, aga ta ei ole sellist tüüpi film, et ma nüüd keskendun ainult sellele, istun ja vaatan, siis süvenen sellesse lukku ja. Ühe miinusena filmi puhul ma tahaksin välja tuua veel seda, et minu meelest naiste rollid on siin väga sellised, et kuidagi ma tahaks öelda, film on ikka täiesti seksistlikega, kuidagi naisesin, köetakse minu meelest kuidagi sihuke. Või vähemalt pärast klassikokkutulekut olid nad naiste karakterid. Klassikokkutulekuga võrreldes midagi, aga ja mul on hea meel muidugi ka, et Eesti filmides nakatud järsku minevikku vaatama ja ütleme lähiminevikku vaatame just ja näeb siis kujutluspilt ajast, mis ei olegi noh, mis ütleme üheksakümnendatel 80.-te tundus nagu eila ja nüüd tundub juba kaugem aeg ja minul kas või noh, enda vanuses on huvitav seda aega näha need siis kinolinal, sest tegelikult seda ei ole nii palju tehtud. Aga nüüd kuulame veidi muusikat ja selleks ongi siis filmist sangareid, millest praegu rääkisime pärinev Errysi lugu, digiluu, digilei. Nii oleme jõudnud oma saate teise filmini, milleks on suur Hiina müür, dekreid pool ja selle lavastajaks on Sangi muu, kes on legendaarne võitlusfilmide looja. Et kindlasti tunneta tema filme nagu House Of Pain tegevus näiteks hiir au ja, ja ta on ka näiteks pekingi olümpiamängude avatseremoonia lavastaja. Tegemist on siis Hiina Ameerika koostööga Ameerika poole pealt, siis täpsemalt Hollywood, kes ikka üritab oma käbarad kõige raharikkamates kohtadesse saada nüüd viimasel kümnendil on järjest rohkem Hollywoodi tegijad avastanud, et Hiina investoreid, et tal on küllalt palju vaba raha, küll aga on keerukas seda kätte saada. Ja nüüd selle filmi puhul, mille eelarveks oli koguni 150 miljonit dollarit, on need väga võimsa koostööfilmi teinud. Ja tegemist on siis filmiga mille, mille keskmes on iidses Hiinas püstitatud siis suur Hiina müür. Sellele müüri püstitamisele siis erinevalt ajaloolistest faktidest tehtud selline teine taustalugu pandud kokku. Ja see taustalugu räägib sellest, et müür loodi põhjusel, et hiinlasi ründasid sellised müütilised koletised. Koletised nägid välja midagi sellist, nagu võib-olla võis näha ka näiteks loodude ringi saagast. Mul tekkis millegipärast selline seos nende väljanägemisest. Ja samal ajal kui hiinlased võitlevad, siis nende müütiliste koletistega ilmuvad välja kaks sellist Lindpriid, mõrtsukat, kes on olnud sõdurid väga kahtlastel aegadel ja nüüd on tulnud Hiinasse õnne otsima ja ajavad taga püssirohtu, mis tol ajal mujal maailmas ei olnud veel leiutatud. Nendeks sõduriteks on siis deemon ja, ja Pedro Pascal ja peab ütlema, et see film oli minu jaoks tõeliselt meelelahutuslikud. Isegi täitsa meeldis. Samas ma andsin endale aru, et väga tobe film ja ja ma arvan, et selline meelelahutuslik element, et on, on see, mis jääb siin domineerima ja kuna me juba näitlejate nimed nimetasin, et siis selliste väga nagu näitlejameisterlikkust siit oodata ei saa. Küll aga olid võitlusstseenid näiteks väga põnevad, et seal oli isegi selliseid balletielement ja üldiselt see film kohati toimis natukene sellise reklaamfilmina Hiina kunagisele hiilgusele tarkusele, strateegidele, sellele, kuidas nemad olid paljude asjade esimesed leiutajad maailmas ja see, kui meisterlikult nemad suudavad sõjaväge juhtida ja teha koostööd. Ja mulle tundubki, et see võiks olla film, mis oleks täiesti suvaline Hollywoodi märul, millest ei oleks nagu midagi suurt, et rääkida, aga just see tema tootmislugu ja taust on selles mõttes põnev. Et see oli vist aasta, oli 2008 ja film oli vist taak, näiteks siis pimeduse rüütel, kus ma esimest korda registreerisin ära, et on üks seen, mis ei peaks üldse toimuma tingimata Shanghais, aga kust Batman reisib Shanghaisse just ühte tegelast ära tooma sealt? Ja pärast seda ma hakkasin märkama, et väga paljudes filmides on, kas mõni üks niisugune tuntud Hiina näitleja mingisse üsna suvalises rollis või mõni stseen, kus tuleb mingil mingil juhul mingil puhul Hiinasse minna. Täna on aru saada väga selgelt, miks see juba, et peaaegu 10 tagasi nii hakkas olema, nimelt arvatakse, et aastal 2017 saab olema esimene, kus Hiina kinokassa saab ületama Ameerika Ühendriikide oma eelmisel aastal jõudis juba üsna lähedale. Nüüd on selgelt Hiina turg on muutunud nii suureks, aga mis on Ameerikale Ameerika filmidele suur probleem, sinna turule murdmiseks on see et Hiinas tohib vist olla mingi viis protsenti, ma võin selle täpse protsendiga natuke eksida, aga see on suhteliselt väike protsent, võib-olla välismaa filme, mis tähendab, tuleb toota Hiina firmadega kahasse, et need filmid saaks vabalt seal joosta ja nüüd suur Hiina müür ongi selles mõttes minu teada vähemalt väga märgiline töö, et see on tõesti selline nagu esimene tõeliselt nagu kahasse tehtud Hiina ja Ameerika poolt, mis on nüüd huvitav, millele mille juba korra viitas, on see, et Ameerikas tabasid seda filmi kohe sellised kergelt rassismisüüdistused, et see on järjekordne valge mees, läheb, läheb kuskile teise maailma otsa, mõnda teist trassi päästma, lugu minu meelest see ei, see on tõest väga kaugel, see film on absoluutselt Hiina propaganda, olles ise kunagi ülikooli raames õppinud just natukene Hiina, Hiina sellist propagandat, et ja seda, kuidas Hiina tahab, et ma neid näeksin, siis see film on täis dialoogis detailides kõike seda, kuidas hiinlased tahaks, et maailm neist mõtleks, kuidas nähtaks hiinlasi sellise suure ja rahu rahus tunnistava rahuarmastava tsivilisatsiooni, kus ei ole selliseid omavahelisi sõdu, vaid kõik on ühe lipu all. Ja suur Hiina müür tihti sai, kõige alguses tulid testi sellised kriitika noodid, et tegemist on jälle taaskord filmiga, kus valge mees läheb ja päästab olukordi, millesse tema üldse ei puutu. Aga tegelikult need vaibusid väga kiiresti, et minu meelest just pigem ju enamik kriitikuid tõigi välja seda, et see on Hiina propagandafilm. Ja ma arvan, sellisena tabasime ma ikka meie siin stuudios selle filmi ära. Ja mis puudutab nagu Hiina Ameerika koostööd, siis tegelikult selliseid filme on olnud väga palju läbi aastakümnete ja võib-olla nagu mis selle filmi puhul on eriline, on see, et et kui seni Hiinas on küll valitsuse võimu poole pealt on hästi palju nagu piiranguid tarbimaks lääne kultuuri, siis see on just tekitanud inimestes ju vastureaktsiooni ja igatsetakse rohkem kuulda lääne kultuurist ka Hiinas. Ja nüüd selle filmi puhul on see võimalik, et praegu ennustatakse isegi, et Hiinas saab film olema, kas ainult teisel kohal, esimesel kohal. Möömeid minu teadet. Et selles mõttes on see nagu põnev film just filmitööstusega seisukoha pealt ja ma arvan, et kui seda kinno vaatama minna, siis meelelahutuse mõttes on see ka väga tore. Mul täitsa nagu meeldis see film ja ma ei saaks öelda, et, et see oleks maha visatud aeg. Selle sätte peaks ilmselgelt töötama, nagu Andrei mainis siis Hiina investorite mõjud on tunda olnud juba Hollywoodi filmides päris tükk aega, viimaste Transformerid, kogu lõppvaatus toimus, Kristiinal sain ja nüüd näeb juba Hollywoodi filmide puhul isegi stuudio logod alguses hieroglüüf idega. Ja noh, tegelikult ka öelda, et ta on Hiina propaganda, sest tegelikult tal teostuselt vähemalt ka väga Hiina film, režissöör, isane hiinlane ja väga andekas lavastaja ja ilmselgelt tema kätte on väga palju tunda siin, et ja see on selles mõttes hea vaheldus, sest ütleme, Hollywoodi filmid on ikka mingi. Isegi alateadlikult näed seda mingit Hollywoodi jälge filmedes siin kas või see, kuidas mingid kaadrid on filmitud. Kuidas värve on kasutatud, mõjub väga, ütleme idamaiselt, et vähemalt selles mõttes vaheldust pakkuv. Ja tegelikult kui mõnel mainimisel see retsept on näha, et peaosas on mätta eeman tuntud Hollywoodi näitleja, nii et ta peaks mingil määral tõmbama ameerika publikuid, aga samas olema edukas ka Hiinas, siis tegelikult mina lugesin. Sellele filmile ennustatakse vist seitsme, 75 miljoni dollari suurust kaotust, nii et tegelikult ei olegi nüüd nii edukas, kui oodati. Ma ei tea, mina just lugesin. Ma lugesin täna uudist ja siis ma vaatasin, et selle filmi eelarve oli 150 miljonit dollarit ja kassatulu. Tänaseks on 300 miljonit. Aga reklaam, reklaam, läheb ka Jordaaniat kokku vist mingi 300? Okei, ma mõtlesin, et seal eelarves on see reklaamiosaga jube sees, noh me ei tea täpselt, aga igatahes inimeste arvult, kes on nii-öelda Hiinas käinud, vaatamas ennustatakse jah, et saab teise koha üldse Hiinas kõikidest filmidest, mida kinodes. Aga rääkides korra selle filmi sisust, et et minu meelest oli siin huvitav see, et et kõik need massistseenid ja selline nagu strateegia näitamine ja see, mis siin toimub, et et kuidagi seda tehti. Jah, ma arvan, et küllalt aasiapäraselt samas filmi enda struktuuri ülesehitus oli täiesti tavaline Hollywoodi retsept, et kui idamaistele filmidele on tihti nagu omane see, et seal ei ole selgelt Sissejuhatust algust ja konkreetset lõppu, et tihti jäetakse nagu otsi vabaks ja on sellised ministeeriumi moment. Et see film oli väga nagu omaks võtnud ka selle mida Hollywood näeb, et milline peaks olema filmi struktuur ja ma arvan, et siinkohal oli ilmselt ka selliseid vaatepunkte et üritati seda filmi ikkagi söödavaks teha ka lääne publikule. Muidugi, aga tähendab Hiinas mingid sellised lihtsalt fantaasiafilmid on ka väga levinud ja need mingit maagia võlurit, teemade filmi enda kohta on arvamust avaldanud, ma ütleks selle kohta Tšaadi tae, mis tähendab eesti keeles vilets silmale ja ma tõesti tundsin, et mu ajul ei ole mitte midagi teha selle vaatamise ajal. Ta meenutas mingeid selliseid vanemaid, videomänge umbes kus paned mängu käima ja siis alguses mingi video ja vajutad nagu Spacey veskeid, sa lihtsalt ei saa mööda minna. Aga ei lasta vaadata menüüsse ja suur Hiina müür ongi just selline ja ta on nagu üles ehitada, väga primitiivne vihmis otseselt ei häiri, ma olen selle saatejuhtidest vist kõige selline kergemeelsem ja lapsel on, vaatan igasugune Digimane ja ma ei tea, mis asju meeldivad robotile ja vahel sihukseid kallibee filmid lähevad nagu peale, et kui ma saan aju välja lülitada ja mõtlen, et ostsin nii tobe välja nagu egiptuse jumalate puhul. Aga ta ei vedanud ka päris seda ülimadalad standardid välja, et ta oli lihtsalt niisugune nagu hästi kerge popkornifilm küll, aga minu jaoks. Kui nüüd natuke insalektuaalsemad läheneda sellele filmile, siis üks selline huvitav teema sineli irooniliselt see Lääne inimese ahnus muidugi. Ja kui sa mainisid, et nad ise ei ole nüüd nii esiplaanil, siin siis jah. Me oleme hästi läks, päevased kõrvaltegelased on väga. Mängivad väga olulisi rolle siin, et kasvõi see Antonio Banderas vaese mehe oma, kes teemani partnerit mängisime teada nii vähe ja siis. Ja siis naiskomandör, et ma alguses mõtlesin, et see on mingi ilge vorstipidu, siis selline mehed ka need hiinlased, aga siis komandör Lenin maja minu arust oli väga sihuke hästi välja joonistatud tegelane ja ka Hiina näitleja siin tohutult palju Hiina näitlejaid, tegelikult nagu ma ütlesin, et siis. Ta mõjub kohati pooleldi, vähemalt pooleldi heinafilmina Kui Rolf on see kõige lapsemeelsem, siis mina olen see kõige pretensioonikas küünilisem saatejuht ja mina sekundeerin ainult täielik mädarõigas film. Iseenesest, kui ma enne rääkisin taustaloost pikalt, siis filmi enda kohta mul on palju vähem öelda. Poole pealt läheb täielikult lappama, enne seda on seal müüri peal on iseenesest põnev, sest seal on kogu see mütoloogiline taust ja noh, nagu öeldud, lavastaja on tõesti väga, väga hea spektaakli, lavastajad, vägevad värvid, lehvivad, keebid, aga issand, kui puised näitlejatööd. Mäteiman on täielik puupakk, William throw, täiesti kasutu, kes muidu hea näitleja, Hongkongi väga hea näitleja Andy laudest alakasutatud, nagu sa ütlesid ainult naissee naiskomando on seal äge, aga no muidu kuskilt lihtsalt kisub see film täielikult. See, mis seal lõpuosas toimub, on juba tõesti pingevaba, hiigelsuur hoomamatu, rumal vaatemäng. Seda ei ole kahjuks isegi väga põnev vaadata, et ma hakkasin nagu kuskil poole pealt kergelt magama jääma ja see ei ole väga hea. Meelelahutusfilmi märk. Ma olen selles mõttes väga kahju, et, et ma ma ei oleks arvanud, et on sedasorti näitleja, kes niisuguses rahale, mis mis masinas üles astub ja Ma arvaks, et ta teeb selliseid rolle. Ma ei olekski arvanud ise, aga noh, okei, Villem, kas alustan ka kahjusest eriti vaata kui, kui selline vanakooli näitleja pannakse mängima mingit siukest külar. Hea küll, see oli tõesti valus, mulle jäi see silma, et nii hea näitleja ja selles rollis muide täiesti nagu ma ei tea, madaldati ära kuidagi. Tundub, et me ei saanud kokkuleppele, kes, mis film täpselt oli küll, aga see oli nagu filmitööstuse mõttes on see oluline film. Kuna tegemist on nii suure koostööga ja vaatame, kuidas sellel läheb, mis sellest lõpuks saab. Aga mina võin omalt poolt öelda, et minu meelest oli see väga meelelahutuslik. Mulle meeldis selline kaklus, kaklus, film, see oli lahe. Liigume edasi tänase saate kõige sellise kriipivama hirmsama filmi juurde ja see kannab nime vastumürk tervisele. Ja selle režissööriks on kolm Reppinski, kelle karjäär tegelikult algas ka õudusfilmiga. Ta tegi nimelt Jaapani õudusfilmi ringu USA versiooni, mis kindlasti paljude jaoks meeles on, kui sellise väga meeldejääva mõjuga õudusfilmina. Ja vastumärgistervisele mängib noor andekas näitleja, teen tihansis ambitsioonikat, keskastme juhti, kes läheb Šveitsi alpidesse, et leida üles, eks mees, keda on nimelt vaja, et allkirjastada leping, et saaks toimuda liitumine kahe suure USA finantsettevõtte vahel siis New Yorgis. Ja kui ta on sinna jõudnud, märkab ta tervisekeskuses, kuhu ta tulud on. On väga palju vanureid, kes joovad meeletult palju vett ja paistavad olevat väga rõõmsad. Seal on arstid, kes on sellised näiliselt äärmiselt heatahtlikud inimesed. Aga keda ta ei leia, on see mees, keda ta otsima tulnud juhtub, midagi eriti õudset. Ta satub autoõnnetusse, kui teele jookseb loom ning saab ise nii-öelda patsiendiks seal haiglas, sest ta on natuke vigastada saanud ja siis hakkavad aegla aegamisi välja tulema selle tervisekeskuse tumedad õudsed saladused. Corverbinski lavastajana on siis ennekõike tuntud Kariibi mere piraatide triloogia ka, aga kahjuks see triloogia hakkas juba teisest osast tugevalt alla nende esinejate halva. Minu arust esimene on väga hea, aga, aga sealt edasi jah. Teine, kolmas on ikka suhteliselt tühikäigul tehtud. Pärast seda tuli Rango animatsioon, mis on päris vastakaid arvamusi kogus, mõned pidasid seda väga-väga vingeks, mõned selliseks ka Bastišiks ja muude filmide kokku lõikeks ja viimati siis väga suur finantsläbikukkumine, lõun Reinser ma isegi ei mäleta, mis selle eestikeelne nimetus Johnny Deppi armi hämmeriga ja kahjuks ja kui ma kunagi just esimese Kariibi mere piraatide puhul mõtlesin, et oh, ta on selline äge, sellise spektriga kli lavastaja, selline nagu nägemusega lavastaja, nüüd mul on kuidagi tundub just, et tal tal on mingi teatav nägemuse puudus, et on selline nagu lavastaja, kes teeb väga kvaliteetseid filme vormiliselt. Aga need on hea palgata, nagu, kui sul on mingi piisavalt raha, on mingisugune sõnana vähem olemas, aga sai noh, mingit väga isikupärasel ei ole vaheliselt kedagi, kes teeks selle asja kvaliteetselt ära. Ja kahjuks ka vastumürk tervisele on selline film, et, et sellel filmil on väga-väga lahe treiler, kusjuures hästi-hästi ootasin seda filmi, kuna see treiler näeb tõsiselt efektne välja ja see film on ka väga kaunist, on väga-väga kvaliteetne, suurepäraselt filmitud kunstnikud, operaatorid on selles filmis need, mis ei lase selle kahe ja poole tunni jooksul, mis ta kestab, jah, kaks ja pool tundi, sihuke õudusfilm ei lase kordagi väga igavlema jääda. Aga sisuliselt ja see on selline film, et kui, kui see filmi lõputiitrid ära olnud, siis kui sel hetkel nagu tõmmata jooned, nii sellest ilmselt enam kunagi ei mõtle, siis jääb nagu täitsa siuke okei, mälestus iga hetk, mis kulub, kulub sellele filmile mõtlemisele rikub selle filmi üldmulje, sest noh, see loogika, see lugu. Ja ta on jube kokku lõige parematest õudusfilmidest. Et mina olen inimene, kes muidu üldse õudusfilme ei vaata ainult siis, kui on meil vaja saata see film ära vaadata. Ja seekord niimoodi pool vahepeal silmad kinni, vaatasin selle filmi ära. Pean ütlema, et see oli, tehti väga kvaliteetselt tehtud hakaga, mind jäi häirima see, et peale selle võimsa atmosfääri kunstilise terviku oli seal nii palju loogikavigu, mis lõpuks ei mõjunudki nii õudselt kuidagi. Nagu ühelt poolt oli tahetud uuesti lavastada mingit sellist Stephen kingi romaani teiselt poolt oli seal tõesti nagu sellised läbimõtlemata kohad, mis õõnestasid seda, mida see film tahtis öelda. Ja, ja ma arvan, et, et see on nagu selline üks õudusfilm väga paljude teiste reas, mis üritab lahti mõtestada mingeid selliseid müüt Juvastavatest doktoritest, kes viivad jubedaid katseid oma patsientide peal läbi. Vaatasin, et näiteks Briti meedias oli ka mitmeid paljastavaid lugusid. Ta bloidides, täpsemalt siis sellest, et kuidas see film näiteks põhineb ühe või teise doktoritegelikel katsetel. Noh, ma ei tea, ma arvan, et need väga usaldusväärselt ei olnud. Aga see näitas pigem seda, et inimestel on ikka paeluv ja huvitav, see, kuidas ühel või teisel ajastul on, on meditsiinikasutatud just vastupidiselt selle eesmärkidele ja kellelegi isiklike ambitsioonide täitmiseks. No mina olen see õudusfilmide fanaatik siin ja ma olen teiega nõus, et loogika natuke lonkas filmis natuke kerel natuke ja miski selle puhul ei õigusta seda kahe ja poole tunnist pikkust. Ma olen näiteks suur itaalia õudusfilmide fänn, seal näiteks sisu on täiesti absurdne alati peaaegu alati ja nii et ma sain sellest nagu mööda vaadata ja minu jaoks selle filmi teostus mees tõesti väga värskendavalt ja lugu iseenesest samuti, kuigi Ta on isegi selles mõttes relevantne minu meelest, et praegu me elame ajastul, kus väga palju räägitakse igasugu vitamiinidest ja sellest jooge palju vett ja justkui meedias kuulab igasugu nõuandeid, kuidas püsida siis sellise ülima tervise juures ja see film nagu väga kuidagi originaalsete lennukalt vaatleb seda teemat, et aga kokkuvõttes minu arust on väga värskendav ja noh, ütleme kui vaadata neid kaasaegseid õudusfilme üldiselt, siis suured stuudiod ikkagi üritavad matkida seda, mis on varasemalt edukas olnud ja ostame tervisele vähemalt nagu teeb mingi kõrvalepõike ja noh Ta on jällegi patju mõnes mõttes. Mulle meenutas näiteks mõnes mõttes Edgar Allen Paul lugusid väga ja pärast pässi seansiga rääkisin Brother Martrauniga, siis tema menetlus, Shatrollandit, see on kindlasti tõsi ja mina just mõtlesin, et viiekümnendatel selles oleks võinud mängida Vincent Price, kes siis erilist Edgar Allan bow ekraniseeringutes hästi palju, nii et, et ma olen õudusfilmi friigile nagu läks väga peale lihtsalt sellest, kuidas ta välja nägi ja kuidas ta kulges siis sealhulgas väga selliseid grotesksed, lahedaid streenega. Mulle mõjubki kuidagi üllatavalt kummaliselt see. Ühelt poolt tood nii palju neid võrdlusi välja, aga teiselt poolt ütlevad, et see film on värskendav, et kui me just kuld mandariine jagades rääkisime sellest, kuidas eelmine aasta oli väga hea film õudusfilmidele. Kus tuli väga palju originaalseid ja häid õudusfilme siis siin selle Rolling Stone'i filmikriitik Peter Travers kirjeldas seda väga hästi, kuidas ilmselt istusid produtsendid laua ümber ja mõtlesin, et no mis oleks, mis võiks nagu õudne olla, et no ma ei tea, angerjad, aga mis võiks veel sihukses ruumis kinniolek ja mis veel mingi kuri doktor mingit kirvega tyyp i siis mingisugune paganama tüdruk, kui öösel kuskil müüri peale, et noh, kõik nagu suruti kokku, mis vähegi pähe tuli, et vaadata kurat, kaks ja pool tundi nagu koos, et okei, nüüd võiks lõpetada mingisuguse lahendusega. Nonii, kaitsen ennast, kui ma ütlesin, et on värskendav, siis ma pidasin silmas seda, et, et ta on värskendav praeguses õudusfilmide kliimas, kus kohtab väga palju igasugu kordusi ja põhiline teema on ikkagi vaimude teemani ta nüüd siis on film, kus on hästi palju, David Cronenbergi sellist body-horrori. Aga selles mõttes, mis ma valitsen, sa jälle tuled välja. See on kellegi teise kaudu, et see on. No täpselt ei, ei nagu ma ütlen, et ma ei ole ainult ajutised, on kuskil hästi mingitest varasematest vanadest filmidest, aga mõtlesin seda, Vincent Price'i, mainisin Cronenbergi, et noh, et seal jääb nagu kaugemasse aega, lihtsalt ütleme paari viimase aasta läbilõikes, ta mõjub värskendavalt ja see film on tegelikult ju üldiselt hästi vastu võetud ja ma arvan, et siinkohal lähtutakse ennekõike sellest, kuidas Andreisin raputab pead üle 60 protsendi elektrirattad. Siis lähed elanike õudusfilme, mingi neli protsenti, 40 kõlavate elanike õudusfilme aga suhteliselt unikaalne, minu arust teinud Johan on väga hea näitleja. Jaa, jaa. Nad on nad Reiglase raadiole raigi kaasa noobel treene järjekord, teine hääl on sinna väga tore näitleja ja Korb Repinski, nagu sa mainisid, Kariibi mere piraadid, siuksed, kallid stuudio filmid ja muuseas, ma olen väga meeldib ta filme. Soovitan soojalt Nicolás keisriga. Ja see on üks film, kus tugevat tugevat lavastaja kätte minu meelest see on paremini tehtud silma näiteks Scorsese Shatrollinanud, niiet mis minu meelest ei olnud ka mingisugune loogika, kaevandus. Vot nii, ma loodan, et ma kaitsesin ennast adekvaatselt. Aga nüüd, eks ta, eks ta alles sain. Elasid, elasid. Nüüd kõlas siis filmist Vastumürk tervisele sul seal väga-väga sage efektses stseenis kõlanud lugu nimega Augenov saksa ansamblilt tuum, kes oli ka suur mõjutaja Rammsteini jaoks. Aga tänase saate viimase filmina liigume sellise biograafilise ajaloodraama juurde nagu Jack'i ja mul on väga hea meel, et, et see film Eesti kinodesse on jõudnud, et me sellest rääkida saame, sellepärast et et selle filmi lavastajaks on Tšiili lavastaja nimega La Rein, kes on minu meelest, et viimase paari aasta jooksul olnud maailma tugevamaid lavastajaid, kellest nagu keegi eriti midagi ja sellepärast, et mitu tema filme on küll jõudnud Pimedate Ööde filmifestivalile, aga laiemas levis ta ei ole nüüd teab mis tuntust kogunud. Mille poolest aga on väga palju, vähemalt filmiringkondades tähelepanu püüdnud, on tema selline väga raju poliitilisus. Pärast paari võib-olla natuke rohkem Tšiili piiresse jäänud filmi sai ta 2012. aastal üsna palju tähelepanufilmiga. No või ei, mis rääkis Augusto Pinocheti viimastest võimuloleku päevadest Tšiilis diktaatorina ja 2015. aastal omakorda tuli välja tema väga, väga raju film, klubi, mis on minu meelest hea bee pool parima filmi Oscari võitnud Spotlaidile või päevavalgele rääkides siis pedofiilia ja muude pattude pärast katalikust, kirikust, ekskommunikeeritud preestritest ja 2006. 12. aastal omakorda tuli välja tema eluloofilm Neruda ja siis täiesti minu jaoks vähemalt mitte kusagil seda ruudat ma teadsin, väga oodata suutis ta samal ajal valmis teha ka Jacki, mille muuseas produtseeris tuntud lavastaja Darr Aronovskija, mis ja mis räägib siis John F. Kennedy viimastest päevadest 1963. aastal, kuigi John Kennedyt ennast me näeme vaid paaris üksikus stseenis ja kõik see, mida me näeme ja kuuleme, tuleb läbi tema abikaasa Jacky Kennedy silmade kõrvade. No filme sai kolm Oscari nominatsiooni, üks nendest läks siis naispeaosatäitja Nataly Portman, kes mängib seal, käin Kennedyt ja tema on selle filmi suur liikumapanev jõud. Ja üks asi, mis filmi puhul välja paistab, mida ütleme välja ei öelda, aga mina kui filmivaataja aktiivsena nägin, et, et siin on väga tugev usaldus, siis Paulola raini ja Natalie Portman vahel, et selgelt on väga tahtnud fookusesse panna Portmeni, siin on väga palju lähiplaane tema näost ilmetest ja Mulle nagu meeldib seal, ma nagu saan aru, et režissöör panustab väga palju just selle peaosatäitjale, selles mõttes tähendab tulemused Portman. Kes ei ole minu meelest hämmastavalt näitajad, on mulle meeldinud kahes filmis, umbes kloussaris ja siis Brothers siis ta teeb oma karjääri parima rolli seni et ilmselgelt Ta oskab mängida väga hästi välja need psühholoogilised nüansid ja see on film, mis koondab väga väikest sellist ajajärku ja keskendumist leinale valule, süü tunnetele. Väga palju negatiivsetele, emotsioonidele ja Portmenist tulevad need kõik väga esile. Paraku filmise ma just mõtlesin pärast. Nägemist. Mulle meeldis väga Porkuni osatäitmine. Aga mulle film ise nagu väga ei meeldinud, samas tema osatäitmine ongi nagu 90 protsenti kogu filmist, nii et ma ei tea, mul on pigem nagu film ka meeldis. Aga mõni aeg tagasi. Ma tellisin mingeid filmikanaleid, ma mäletan. Kui ma rohkem telekat vaatasin, siis mingites filmikanalite pealt tulid alati varoomikul mingid sellised kummalised linateosed hästi naljakate pealkirjadega, nagu meile mingi 99 lõngakera Sitsiilias või mingid sellised nagu filmi sellest ei ole midagi kuulnud. Mäletan, kuidas kell seitse hommikul Mällarise siis vaatasin, et ja tõesti sihukseid hästi artistlikud, vaiksed juhuslikud draamad ja Jack'i varane hõbedaga umbes sellistel kanalitel, et ma tahaks väga rääkida sellest, kuidas ta lavastatud on, võib-olla siis Emilia teeb seda meest. Käisin, levib, lehvitab. Mind väga köitis see, kui sa ütlesid, et, et sulle väga ei meeldinud see film, aga sulle väga meeldis nendele Portmeni näitleja sooritused. Et nimeks oli kohati sama emotsioon, et võib-olla sellepärast. Mulle tavaliselt filmides meeldib just see, kui suudetakse luua selline hästi koherentne tervik ja näidatakse nagu ajaloost võib olla näiteks erinevaid tükke, mis pannakse uuel moel kokku ja antakse väga huvitavat konteksti, et siin oli mõnes mõttes vastupidi, et see film võttis ühe Daily ühe seiga ajaloost selle mõrvastseeni ja ehitas sinna ümber ühe loo ja soomist täielikult sinna sisse, et selles mõttes see oli väga huvitav lähenemine ja ma arvan, et hoolimata sellest, et kui, kui lühikese üks ajalooline hetk oli, suudeti sellest adekvaatselt terve filmi jooksul rääkida. Natukene võib-olla jah, jäi mind häirima see, et ma oleks tahtnud rohkem seda nagu ümbritsevat maailma seal tajuda, võib-olla nagu rohkem näha ka seda, mis juhtus enne ja pärast, aga samas sellisena, nagu see film oli endale ülesande püstitanud, toimis ta hästi. Ja minu jaoks oli hästi huvitav see, et kui, kui muidu Jacky Kennedy on selline figuuri, kes tuleb meile meelde ennekõike tänu tema kraatsilisusele kaunitele, kostüümide-le ja teda mulle tundub, et peetakse pigem ka hästi intelligentseks, näiteks et siin me nägime teda hoopis teistsugusena, et me nägime teda naisena, kes üritas ise hoida üleval oma mehe müüti, et üritas ikka veel rääkida sellest, et, et milline oli olnud tema mees, miks ta oli olnud väärtuslik Tuua jälle temasse olulist ja head teiselt poolt, et me ju kõik teame seda, et kui palju siis president oma abikaasat näiteks bet siis ja see armastuslugu nende vahel ei olnud üldsegi selline nagu Jacky Kennedy siin filmis tahtis oma meest meenutada. Et see oli minu arust väga kihvt lähenemine ja täiesti nagu ootamatu, et ma ei oleks seda ei treileri ega varasema nagu sisukirjelduse põhjal eeldanud. Ja selles mõttes on see väga nagu põnev film, mida ma isegi tunnen, et ma võib-olla tahaks uuesti vaadata, et rohkem seda läbi mõtestada ja selline nagu sisse soomituseli oli kihvt lähenemine. No tähendab ja lisaks veel see, et kuidas tema enda maailma järsku pärast atentaati järsku kokku variseb ja see on kuidagi väga sihuke spontaanne ja muidugi need süütunded justkui vahepeal ütleb, et ma oleksin pidanud aru saama, et teda tulistati ja peab püüdma teda rohkem enda poole tõmmata mida iganes. Ja tähendab, see on märk heast lavastajad minu meelest, kui ta oskab teha ühest küljest taga minimalistliku filmi ja see on äärmiselt üllatavalt minimalistlik silm, et ilmselt paljud lähevad seda vaatama ootusega, et see on sinna laiahaardelisem eluloofilm, aga ei, ta on küllaltki selline kompakt äärmiselt kompaktne isegi. Ja, ja see ongi märk heast lavastajast, kui ta suudab öelda väga palju läbi, siis näiteks näitleja selliste tundeväljenduste emotsioonide ja sellest kujuneb isegi välja terve mingi lugu või selline sisemine emotsionaalne dünaamika, et, et see on Jacki puhul väga, väga selline mõjuv. Aga jah, Sandrey Pablo on siis äärmiselt muljetavaldava aasta ja ma ei ole kindel, kas väga paljud, kes filmi vaatama lähevad, need tunnevad seda, et see on võib-olla natuke natuke suured sõnad, mida teha vähemalt ütleme ka näha seda debainsa filmina, siis ma arvan, et temast võib-olla mulje nagu sellisest lavastajast, keda jälgida tasuks, aga. Mul on tunne, et need eluloofilmid, mis algavad umbes tuntud inimese sünniga ja lõpevad surmaga ja peavad kujutada sellist mitme aastakümne pikkust ajajärk, on natuke ammendas ennast ja mul on väga hea meel, et just tehaksegi rohkem selliseid lühemaid teoseid. Tracki ei olegi tegelikult noh, minu meelest niivõrd eluloofilm, et rohkem just portreefilm portreteerib teda mingis sellises konkreetses väga valuses raskes ajajärgus. Tunnevad nii nagu Ralph kirjeldas, siis kindlasti soovitame ruudate klubi kohe päris kindlasti vaadata, aga minu meelest retsak ikkagi päris hästi töötab iseseisvalt filmina, et kuigi ma saan aru nendest natuke vastuolulistest tunnetest, mida sa kirjeldad, on kummastav natuke vist jah, et siin kindlasti nagu ei tasu oodata sellist sirgjoonelist eluloofilmi, et ta ongi nagu sihukse ajaloodokumendi ja sellise väga intiimse sissevaatena parem käsitleda, kusjuures ka minu teada see film ei põhine ühelgi sellisel raamatul või ühele intervjuule, et, et see on väga palju, sellest võib olla küllalt fiktiivne või selline nagu oletuslik. Aga Rein on missid filmist minu arust nagu hästi välja tuleb, on see Rein, on niisugune vormi vormigeenius, et ta kuidagi suudab seda klassikalist biograafilist mudelit niimoodi lõhestada ja ümber panna, et sa kuidagi terve filmi meeldib see või ei ja kas see puudutab emotsionaalselt Weiza, oledki sunnitud kuidagi terve selle poolteist tundi vaatama maailma läbi selle peategelase chacling ennedy silmade tajuma kogu aeg hästi vahet, tema emotsioone jälle kas need nagu alati puudutavad ei pruugi lihtsalt kuna see dramaatiline konflikt võib-olla ei ole siin filmis selles mõttes kõige tugevamat hästi palju räägitakse, kuidas neid matuseid täpselt korraldada ja nii edasi, niisugune isiklik süütunne, aga sa oled ikkagi väga paksult selle sees ja seda on väga ägedalt filmitud. Ilmselgelt värvipalett on selles filmis väga hea, siin on kasutatud kõiki neid säcling ennede ikooniliseks saanud riideid ja mastile. Ja samas noh, minust hästi põnev on just see, tema selline tema enesetunnetuse. Ta mõtiskleb palju selle üle, et kas ta võib-olla on lihtsalt selline nipsasjake või kas ta on üldse keegi peale nagu presidendi naine olemise. Ja lõpetuseks, Mika levimuusika on siin filmis suurepärane muusikana ja väga-väga mõjus. Ja ongi filmiteemaline arutelu tänaseks otsa saanud kellaga kinovärgiga. Mandariin ise ei ole, et oleme järgmine pühapäev samamoodi eetris nagu ikka ja siis on juba uued filmid, millest põhjalikumalt rääkida. Ja kuulame lõpetuseks ka natuke muusikat, Richard Burtoni pala Camelot Broadway etendusest nimega Camelot, mida armastas president Kennedy siis kuulata Valges Majas enne pittu minekut.