Aasta 1833. Juuni õhtu kuumus tungib piisa vaimuliku seminari raamatukokku. Kuumusest roidunud rektormontaneeli sulg ei taha enam sõna. Kõik temas on püüd, värskus, vaimustus, usaldas ta, pikad kulmud kerkivad tihti kõrger, nagu avaldades imestust selle maailmale. Pidalitõbiste terveks tegemisest, kristluse vool. Ahah, siin see ongi. Kas tõesti, leidsid selle juht, jah, palun. Mis ma küll teeksin ilmas sinu tartu? Tead, mul oli väga kahju, et sa ei saanud juba eile minu juurde tulla. Tundsin sinu järele igatsust, oli koosolek, mind oodati, mis koosolek see Genfis saabus, üliõpilane ja pidas kõne, õigemini loengu, millest padre. Ega te ei hakka pärima üliõpilase nime? Tõotasin, kuid tõotasid saladust hoida, siis ei tohi rääkida. Kuid ma arvan, et võid mind usaldada, muidugi padre. Ta rääkis meist ja meie kohustustest rahva vastu ja, ja Itaalia vastu. Tuur, mille seas sellele mõtlema hakkasid möödunud talvel valmistudes sisseastumiseksamiteks möödunud sügisel tutvusin üliõpilastega ja siis rääkiski keegi mulle kõigest sellest. Mulle anti raamatuid lugeda. Siis haigestus mu ema. Viibisin tema juures, kuni ta surmatunnini pikiloyle hakkasingi mõtlema neist raamatuist, sellist, mis mulle rääkisid, kaasvõitlejad Itaalia vabadusest. Nad püüdsid endale selgitada, kas neil on õigus. Oled pöördunud õnnistegija poole, Artuur sageli padre otsustamisel oli minu elu minu hinge küsimus. Vaatajad said tõlgitse Kristuse tähed vääralt. Kuhu kutsub sind hingeisk andva elu itaalia eest vabastama orjusest ja kehvusest minema kihutama austerlased ja loomavabariigi mis ei tunne ühtki isandat peale jumala võrduur. Kui kaugele sa oled läinud? Kui tunnete tunnetes sügavalt, et teid on vallutanud idee siis on kõik Artur, mu poeg. Kas sulle näib, et see tunne on nii tugev et miski võiks seda muuta? Ma pean minema oma teed ja püüdma valguse poole, mida naine ees. Artuur. Kui mässidend Segadustesse ja hukud, siis minu süda ei pea vastu. Mas suren padre. Siin maailmas pole mul peale sinu kedagi. Artur, sina oled mulle nagu oma poeg. Oleksin valmis surema, kui vaid saaksin sellega hoida sind astumast väärsammu, säilitades su elu. Mõtle hästi järele, ar tuur, minu pärast. Sinu kadunud ema pärast nõnda. Ma mõtlen teiega, padre palvetage, minu jäi Itaalia eest. Arthur ei võinud enam iialgi tagasi pöörduda teelt, mille ta oli valinud. Niiske ja külm tuba, milles toimus noor itaalia koosolek, oli saanud koduks ta südamele, milles lõõmas armastus Itaalia ja veel kellelegi vastu. Meie itaalia noorus, noor itaalia liikmed, peame kodumaa vabaduse koidule väärikalt ette valmistuma, et tulevases vabariigis valitseks vendlus võrdsus ja vabadus. Et sellest kujuneks ideaalne vabariik. Igaühel tuleb iseseisvalt ja viibimatult oma õilsad tundmused rahva vastu ellu viia mitte ainult neist unistada. Itaalia vabaduseks ja õnneks jumala ja rahva nimel. Jai kaares. Te olete siin. Andke andeks, et nii väljendan. Kuid tulin ja nägin teid, koosolek ruumis istumas, lõug käele toetatud, silmad langetatud, üleni mustas riides. Teate, mulle tundus, nagu näeksin vabaduse kehastust nutmas kaotatud vabariigi pärast kuid nüüd nüüd näitab lihtsalt. Ta palmikud on sama tihedalt nagu siis, kui teiega lapsepõlves koos mängisime. Aga nüüd olete vist juba seitsmeteistkümne aastane ja siin, kui te teaksite, kui sagedasti oleme eneselt küsinud kas astute leerida? Küsisin endalt, näinud siin, kes värbas. Nii alustab kirjanik jutustust oma kangelasest ebatavalisest inimesest. Põlvkonda noor, siiras, usaldav, valmis igaühele ulatama abistavat sõbrakätt. Kuid kiiresti kisub elu julm kiirista kaasa. Ja näib, nagu tahaks saatus temalt tagasi võtta. Kõik, mis talle kunagi on kallis olnud läbi teinud lausa ebainimlikud katsumused, on see romantiline noormees, raamatu lõpulehekülgedel karm, mehine, murdumatu täis, leegitsevad võitlus, tuld. Niisugune on Yin. Väga paljude lemmikkangelane. Selle jutustuse inimesest, kes pühendas kogu oma elu võitlusele türannia vastu kirjutas möödunud sajandi lõpul inglise kirjanik essal Lillian voinitš. Kuulsa inglise matemaatikaprofessori George'i puuli tütar abiellus Poolamaa pagulase revolutsionäär voinitšiga, kes tsaarirežiimi poolt pagendati viieks aastaks Siberisse. Sealt põgenes ta Londonisse, kus jätkas revolutsioonilist tegevust. Tema kaudu tutvus SL voinitš revolutsioonilisel tööle pühendunud ringkondadega. Kirjanik elas mõnda aega Peterburis, õppis ära vene keele ja tõlkis mitmeid teoseid inglise keelde. Peale selle viibista õppeotstarbel Itaalias, mis oli talle otseseks ergutuseks Itaalia ainelise teose kujundamisele. Tere kiini on temalt ilmunud veel mitmeid raamatuid, kuid ükski pole saavutanud niisugust populaarsust kui tema revolutsioonilisest romantikast hõõguv esikteos. Raamat on tõlgitud väga paljudesse keeltesse. Ta on inspireerinud filmitegijaid ja heliloojaid. Meenutame pisut tegevuslikku kui raamatu algul elab Artur üle ränga pettumuse. Padremontanelli lahkub kaugesse maakonda piiskopi kohale. Seminari uus rektor aga kasutab pihitooli andmete kogumiseks noorte revolutsioonilise tegevuse kohta. Uskliku katoliitlasena usaldab Artur preestrist pihiisale rohkem kui tohiks. Selle tagajärjel vahistatakse nii Artur kui ka tema võitluskaaslased. Saanud teada, et preestri kuues peitub nuhk pea partuurelt muidugi reeturiks. Ta saab teada, et padre Montanelli, keda ta on piiritult austanud ja armastanud on tema oma isa. Vaimulikuna on tal tulnud seda kõigi, isegi Arturi eest varjata. Arturi rabab vaimulike silmakirjalikus jalatus. Kogu tema senine maailm variseb kokku. Kuid veel ühe valusa löögi peab Artur välja kannatama. Ka Jemma, tema armastatu usub, et Artur on reetur ja pöördub temast ära. Arthur otsustab lõpu teha kogu oma senise eluga. Ta otsustab pühenduda lakkamatule võitlusele türannia ja katoliku usu vastu. Heitnud kanalisse oma kübara, jätab ta kodulinlastele mulje, et ta on uppunud ning kaob jäljetult. 13 aastat hiljem otsustavad poliitilised rühmitused kutsuda Toscanasse võitluseks Jewiitidega rahvusvahelise kuulsusega Pampletisti Felidzee Rywareci. Temast räägitakse kõikjal kui legendaarsest kujust. Arvatakse, et ta on brasiillane, võtnud osa võitlusest argentiina vabaduse eest ja viibinud vangilaagrites. Apenniini salakaubavedajad on talle tema terava keele pärast andnud hüüdnimeks kiin. Selle varjunime all avaldab ta ajakirjades oma poliitilisi Pamplete. See ongi Artur kunagine leebe ja võluv noormees. Nüüd on ta tundmatuseni muutunud. Tema nägu moonutab halvasti ravitud haavaarm. Vasak käsi on vigastatud. Ta lonkab veidi paremat jalga. Nägu katab must habe. Aeg-ajalt piinavalt teda väljakannatamatud valuhood, mis sunnivad teda peaaegu meeli märkusetult voodis lamama. Ühe niisuguse haigushooajal viib saatus ta taas kokku tšemmaga. Tõuske istukile, siiniore, rivaarest, nii maadetandile, päike, seigelda, handellid hea olla. Kuidas sattusite siia? Väga, lihtsalt. Olime komitee haigete ülem, põetaja. Ma poetasin haigeid juba siis, kui kandsin lühikest kleiti. Need Hellamagi jälle, et ei ole veel päris terved. Ma tunnen end juba tõesti hästi. Ma ei vaja enam mingit hoolitsust. Tahate teada tõtt minu elust? Teil, ma võin jutustada rina. Ja mul oli tookord murtud kõik mida vähegi murda annab, välja arvatud vahest ehk kael ja tee mehisus. Ei. Tookord oli ta puruks tallatud nagu portselantass. See ongi hirmsaim kogu loos. See oli Peruus aastat 13 tagasi. Hulkusin mööda maad ringi, härdalt, nälga suremas. Liimas astusin mängur teenistusse, pidin olema kokaks, Markööriks teenima meremehi ning nende tüdrukuid, tegema palju muudki. Just enne seda olin põdenud kollast palavikku. Ja siis ühel ööl kästi mind ukse taha visata purjus madrus kes hakkas liialt märatsema. Ma pidin muidugi käsku täitma, muidu oleks mul tulnud jätta kohaga jumalaga ja nälga kärvata. Too mees oli miinus kaks korda tugevam. Olin siis ainult 20 aastane ja malaaria tagajärjel nõrk nagu kassipoeg. Peale selle oli tal käes ahjuroop. Ta tahtis tõenäoliselt mulle lõpu teha aga sooritas oma töö niivõrd lohakalt et nad täiesti purustatuna ellu jäin, aga teised ei seganud vahele. Teised seal oli koos ju igasugune rämps. Mina olin nende omand. Nad seisid ümberringi ja nautisid vaatemängu, milleks see kõik lõppes. Mind võttis keegi pärismaalasest eit enda juurde, lihtsalt kristlikust halastusest. Seejärel läksin hulkuma mööda maad lootes mingit tööd leida. Ütelge, kuidas sattusite 20 aastasena nii kaugele? Kodumaal avanes mulle avaraid perspektiive. Kuid ma heitsin kõigile käega ja põgenesin, mis terast? Mis pärast aga mulle näis, et maailm on tehtud roosast vatist. Sukrustatud mandleid. Ühel päeval sain aga teada et mu parim sõber, keda ma piiritult usaldasin, mind petis. Andmistel on. Aga miks te võpatasid? Ei midagi? Palun jätkake. Kord sattusin rändtsirkusesse. Läksin telgi juurde ja palusin armust. Nad vajasid kääbust Küürakat või ükskõik millist värdjat keda võiks publiku lõbustamiseks apelsinikoortega pilduda. Olin niisugune, tervelt kaks aastat, aitab Rivers. Teil hakkab jälle halb. Tahaksin teilt küsida. Mida? Miks ei lõiganud endal kõri läbi? Ja minu töö teie töö. Ja ma mõistan, kui teada kõiki neid õudusi läbi lehes ometi löönud käega oma tööle. Siis olete julgin, inimene, keda ma kunagi olen kohanud. Kas olete kordki oma elus saanud hakkama julma teoga? Rääkige, rääkige minu jutustasin teleendastamite kõik. Ükskord juba käitusin jõledalt inimese suhtes, keda armastasin üle kõige maailmas. Tavaline kaasvõitleja. Ma uskusin tema kohta räägitavat laimu, toorest nurjatud, politsei poolt välja mõeldud valet. Kaks päeva hiljem sain teada, et ta oli täiesti süütu. Ohu. Ma laseksin enesel rõõmuga ära lõigata käe kui sellega oleks võimalik parandada tehtut. Ärge suudelge enam kunagi mu kätt. Mõne päeva pärast Jemma kabinetis. Kogu oma hinge voogamise valavičemmcherides. Ahtad huuled, suured, tõsised silmad, lausa ingellik näoilme. Ei või olla ei või kujutellet. Puhas, kauge hing ja selline elu saastevaev heidele, eks ole, kas ta ei võinud muutuda geeniks? Sõna ei tule ja mõttetu kujutelm. Artur on surnud. Kas ma tohin sisse astuda? Ah? Kuidas te mind ehmatasite? Mis te arvate tollest peakestes importreel? Kõige mõistlikum, mida too poisike teha võib on hoiduda täiskasvanuks saamast, mis pärast seda inimesel jääb kannatus kannatuseks ja ebaõiglus ebaõiglaseks. Kas see portree ei sarnane kellegagi, keda olete kunagi tundnud? See on lapsepõlvepilt minust sõbrast kellest rääkisid sama, kelle te tapsite. Sama kellemmataks. Kui ta tõepoolest on surnud, kui mõnikord ma kahtlen selles, tema neid ei leitud. Võib-olla ta põgenes kodunt ja sõitis Lõuna-Ameerikasse, nagu teiegi. Loodame teie magasite siis küll halvasti. Arvata, et ta poleks iialgi unustanud. Pidage meeles, et see minule on palju maksma läinud. Vaadake, te näete hallimu juustes. Minu arvates on surnutel parem surnud, eks jääda. Unustada see on raske asi. Ma tulin teiega kõnelda ühest väikesest asjast. Tajun siinjuures Ivars. Kas te ei leia, et raiskate oma vaimujõudu tähtsusetuix asjadeks? Teataval määral on see teisi nii, ütelge mulle, kas olete midagi kuulnud ülestõusu ettevalmistamisest Veneetsias austerlaste vastu? Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda. See on fakt. Kogu provints valmistub selleks taas tiriidis, valmistub noorsugu salaja piiri ületama ja vabatahtlikena ühinema ülestõusuga. Vabatahtlikud tuleb suve jooksul relvastada ja seada mineku valmis. Võtsin enda hooleks tulirelvade ja laskemoona toimetamise salakaubana paavstiriiki. Kallistage mind relvade üle piiri toimetamisel. Kuidas saan mina teid aidata? Kavatsen relvad osta Inglismaalt. Teil on seal suhteid. Pealegi peab transport olema merede Libornasse. Mul pole sealsete salakaubavedajatega sidemeid. Teilegi arvatavasti on. Ma ei tea millele rajate lõplikku vastust. Aega ei tohi kaotada. Kuid võin teile anda paar-kolm päeva järelemõtlemiseks. Kas olete laupäeva õhtul dada? Ütlen kohe. Tal on neljapäev. Jah, olen loba. Tulge siis laupäeval minu poole. Mõtlen selle aja jooksul teete paneku läbi ja annan teile lõpliku vastuse. Jemma järve ääres hakkavad koos töötama. Nad täidavad ohtlikke ülesandeid ja võimud püüavad rivaarevi igal viisil tabada. Talle seatakse lõkse ja teda püüavad avastada nuhid. Kardinali palees linnaväljakul tabavadki relvastatud sõdurid viimaks rivaaresi. Artur haarab relva ja tahab tulistada, kuid ootamatult astub padre Montanelli talle ette verevalamist ära hoida. Rivaares langeb Mangi. Teda koheldakse halastamatu karmusega. Kirik ja türannia peavad seda inimest liiga ohtlikuks, et jäta talle elu. Sõbrad teevad veel viimase katse Arthuri vabastamiseks. Need juhid, kes ei olnud enne võimalust välja sõita oleme viimasel hetkel kohale jõudnud. Sinjoropol. Jämarconi Frivaaris peaks nüüd laskma, et õigeks ajaks salakäigu kaudu meieni jõuda. Seda pidage silmas, seda sead. Vaadake seal kindluse idapoolses tornis. Kui aga keegi õnnestus talle meie poolt saadetud viilid edasi anda. Kelk on küll kindel, meie mees, aga teised vai kurasõdurid? Rellid näivad paksud olema. Kas kiin tuleb nendega toime? Kui tal laskuda õnnestub? Vaadake seda arry, milline torn. Millised müürid ja kas kellelgil õnnestub avada maa-aluse käigu värav. On nii palju küsimusi, nii palju kordusi. Olge mureta, Chima, kui teie juba mingi plaani koostate ja selle läbi viite õnnestub see kindlasti Alexa imidži. Näidet kindluses kõik on rahulik ja midagi erilist. Siin ei ole siin jura, vaadake. Ivars laskub haigu, ta hüppas välja aknast. Ta peab väga kurnatud olema. Peatus. Pea vajub kuidagi linale kui need tärgi ribad, millede abil ta lask pommiti. Katke olge rahulik, ema. Näib, et on neist oivalise nööri punud. Kõikunastasin jora. Rivars jatkub laskumist. Ma kardan, ta nõrkeb enne alla jõudmist terav likema. Sellel mehel on imestamisväärt vastupanujõudu. Läksin poole oma elust. Varg ta laskus müürile. Näete, ta ronib selle väikese torni suunas. Saline valvurid tulevad. Kill-kill õnnestus teda nähtavasti viinaga alla meelitada. Neid ainult veel seal, kuni ta kadus luuderohtu. Varsti peaksite jõudma käiguni. Õnnestuks tal nüüd oli ainult viimane. Kui ta loomite õnnistuksime juurde jõuda tahaksite teda vägad jällegi. Saare ma tahaksin teda väga jälle näha. Nihkes, nähtavasti viimasel silmapilgul olen kindel, teda tabas haigusehoog. Kiiv. Ma vahetaksin meeleldi sinuga kohad. Tabatud. Tema kogu käin, astuge Kalessi, Me peame kohe ära sõitma. Ainult vana haigushoo kordumine takistab kiinil oma seltsimeestega taasühinemast. Artur hukkub kangelasena. Ta jääb oma ideedele ustavaks viimse hingetõmbeni. Niisuguse murdmatu usuga oma valitute õigusse innustab ja vaimustab ta nüüd juba mitme põlvkonna noori lugejaid.