Vanemuise saalis värelevad küünlad. Must leinariie palistab lava. Must riie katab orkestri ruumi kohal madalaaluse kus avatud kestus puhkab lahkunud dirigendi paar. Kahvatu on valgusvaiksed on viisil. Palju loendamatult palju kordi olnud täis saal jaganud tunnustust Vanemuise muusikalavastustele ning koos sellega TEMA orkestrile TEMA dirigendile. Täna on saal jälle tulvil ja küllap on siin viimast austust avaldamas needki, kes siiani teatri muusikajuhist vaim kuulnud olid. Elavad lilled ja pärjad raamivad kõrget laupa tuttavaid, näojooni, ilmekaid, käsi. Kaks kätt kandsid selle töömehe elus alati kõige raskemad kandumit. Esimestena avasid nad lehekülje uues partituuris. Esimestena hingestasid lootide rea. Esimest, täna panid ühesuguses taktitundes elamuorkestri Esimestena. Veel enne eesriide tõusmist viisid vaataja etendusse. Jaan hargeli elu oli täis muusikat, innukaid, otsimisi, leidmisi, tööd. Ta sündis 30. novembril 1912. aastal Tallinnas näitleja ja sporditegelase pojale. 1930. aastal lõpetas gümnaasiumi 1938. aastal Tallinna konservatooriumi diplomeeritud helikunstnikuna oboe ja inglissarvealal. Iseseisvalt leiba hakkas aga tulevane dirigent teenima juba seitsmeteistkümneaastaselt, mängides kinoorkestrites flööti. Ajavahemikus 1000 930944 nähti teda Tallinna töölisteatri Estonia ja riigi ringhäälinguorkestrites. Alates 1940.-st aastast töötas mõnda aega Tallinna konservatooriumis õppejõuna oboealal. Ja 1944. aastal saabustab Tartusse üles ehitama tuhaste varemetest Nõukogude valemuist. Leinasõnu lausub teatri peanäitejuht Kaarel Ird. 20 aastat tagasi kogus siia tookord sõjast purustatud Tartu grupp inimesi mitmest maailmakaarest, et hakata kõikide objektiivsete olukordade, ma ütleksin isegi. Nende inimeste hulgast oma töö lõpetanud ja lahkunud. Ja nüüd on lõpetanud ka Jaan argel. Ja nii nagu paljud teisedki Teisedki, kes on lõpetanud? Aastate poolest enneaegselt meie vanema vilistlased Sargel oli juba Õige mitmed aastad haige. Kui ta Pidi töötama ja töötas. Kuidas sünnib uus mõte? Arvatavasti aga ta sünnib nii nagu laviin. Kus üks ainukene lumeterakene ühel hetkel veerema hakates haarab enesega kaasa teise terakesse teine, kolmanda, neljanda ja nii edasi. Kuni sünnib tohutu purustav ja. Ka uued mõtted. Maailmas sünnivad. On sündinud nendel etendustel müüjaide hingeks. Sest dirigent on edenduse hind, on olnud Jaan hargel. Kelle edendusi Vanemuise teatris on ümmarguselt üks miljon inimesi, kuulub? Siis Me mõistame kui tohutu on see praegusel momendil füüsiliselt nähtamatu, realiseerimata, mida ta järele jätta. Kui ta järel eneses maju, mida saab väärtusteks ümber hinnat, kunstnikke ja ta enesest ka isegi mittefüüsilisi aparaate, teaduslikku leiutasid kuid jätab enesest järele midagi, millest sünnivad lõpptulemusena kõik need suured materiaalsed väärtused. Ta jätab. Sajad tuhanded miljonid tärkavad uued mõtted, uued algatused ei ole ühtegi inimest, kes teatrietenduselt koju minnes ei oleks millegi poolest teile kui sinna etendusele tulles. Ja muusikajõud on selle koha pealt eriti see, seda suurt muusikajõud. Arva tunnetavad inimesed ja ta oskas seda edasi teistele anda. Paremikuga. Kui paljud teised meist? Ja see on, mis jääb temast. Igavesti järele see hea ivatele, mis ta andis sellele, kes täna no läheb kunagi kui see vanaks on saanud teise vanaemaks, see vanaisaks saanud edasi järgmistele põlvedele ja ikka nii edasi edasi. Ja selle töö. Nimel oli mõtet elada sellel töö nimel. Surra on auilus ja suusk. Jaan hargele juhtimisel toodi Vanemuises lavale ühtekokku üle 70 ooperi, balleti ja operetti, mille hulgast terve rida lavastusi sai sündmuseks eesti teatrielus. Kes temaga põgusamalt või lähemalt kokku puutusid, need jäid rambivalgusele truuks. Eriti suured on Jaan hargeli teened Nõukogude Eesti algupäraste muusikateoste lavaletoomisel. Tema dirigendi käe alt käisid läbi Eugen Kapi ooperid, tasuleegid, vabaduse laulik, ballett, Kalevipoeg, Gustav Ernesaksa ooperid, Pühajärv, Tormide rand, tuleristsed kosilased Mulgimaalt, marja Mihkel Edgar Arro ja Leo Normeti Rummu Jüri Boris kõrveri ainult unistus. Loetelu, mida võiks veel pikalt jätkata. Kõneleb helilooja Boris Kõrver. Kallis, ja kui palju kordi oled sa olnud esimeseks kelle ees meie heliloojad on avanud oma uudisteose partituuri. Alati oled sa selles leidunud midagi, mis on siin erutanud, mis on sulle läinud hinge. Ning olles vahend Vääna helilooja ja kuulajaskonna vahel. Sa oled esitanud seda paljudele paljudele kuulajatele. Ka siis, kui teos on olnud vähem õnnestunud konsul leidunud alati sõbralik, sama hea nõuanne ja huumor autori julgustamiseks. Exegi innustas meid alati pöörduma sinu poole. Täna kahjuks ei tõuse su käsi selleks et juhatada orkestrit. Täna langetame meie sinu sõbrad ja kaaslased. Ma pea sinu ees ning avaldame sulle viimast austust ja tänu selle töö eest, millega sa neid lõpmatult palju kordi oled rõõmustanud. Jaan hargel suri pühapäeval, 30. jaanuaril, pärast pikemat rasket südamehaigust 50 kolmeaastaselt. Kui kurb sõnum teatrisse jõudis, läks parajasti Kihnu jänni etendus ja polnud neid, kes oleks täiel määral mõistnud, et koht viiendas garderoobis Peab jääma tühjaks. Sama raske on Vanemuise perel täna seista viimses auvalves sest kõigil on mälestusi, kel lahkunud taktilöögist muusika mõistmisest. Kell tema nalja või tõejuttudest. Leinasõnu, ütleb dirigent ja muusikategelane aduregi. Ei ole kerge kõnetada inimest lahkununa inimest kellega kaks kolmandikku oma eluajast. Oled koos õppinud koos töötanud. Näinud näguripäevi ja tundnud rõõmu õnnestumistest. Sinuga kadus leeesseast sügavate muusikaliste omadustega inimene. Pedagoog kell oli kogemusi ja teadmisi. Sinu õpilaste arv ei olnud eriti suur kuna sa õpetasid Pille mida igaüks õppi Maidule. Kuid kõigist neist kasvanud tugevad ja head muusikaleht. Tartu muusikakooli õpetajad ja õpilaspere Tunnevad sügavat leina ja kurbust sinu lahkumise üle. Mälestus sinust jää ja seda mälestust aitavad hoida just need õpilased oma head öödab. Keda sina oled kasvatanud? Teatrimaja uksed on pärani valla. Tihedalt üksteise kõrval kannavad vanemuislaste, elad kirstu lahkunu põrmuga välja. Eesti NSV teenelise kunstitegelase Jaan argeli viimne teekond lõpeb pärastlõunal Tallinna metsakalmistul. Töö aga elab edasi Vanemuise kollektiivi saavutustes ja Eesti teatriajaloos.