Kõnelus Richard Wagneri On kõnelus ooperist. Tinglikult võib ka vastupidiselt Öelda sest ooperiloomingu arengus ja eriti selle arengut elaval kriisimomendil näitas Wagner ühte võimalikest suundadest olgugi väga kategoorilise vormis. Võitluses millegi eest või millegi vastu ei saa ju olla kompromisse. Meile ajalise distantsi tagant pole raske asetada kaalukausile Wagneri ooperireformi häid ja halbu külgi. Küll aga oleks palju nõuda, et ta kaasaegseid säilitanuks rahuliku meelemehe suhtes, kes tahtis uue linna rajamiseks maha kiskuda kõik eelmised paljudele armsaks saanud ehitised. Meil on kergem mõista nii Wagnerlasi kui selle suunadovniaid ja öelda milleski on mõlemal poolel õigus ja milleski eksivad mõlemad. Kuid Wagneri suurust see ei vähenda. Kui poleks olnud vaagnerit, oleksin ma kirjutanud teisiti, on tunnistanud Tshaikovski, kelle Padaemand Jevgeni oneetin kuuluvad kindlalt maailma ooperiliteratuuri paremikku. Ometi ei olnud kuulus vene helilooja kaugeltki vaagna. Saarlane. Nii nende iseloomud kui eesmärgid olid teineteisest liiga kauged. Tunnustades Wagneri talenti, kritiseeris Tšaikovski sageli üsna teravas vormis saksa reformisti. Ajades ooperis taga reaalsust tõetruudust ja ratsionaalset, on ta täiesti unustanud muusika, kirjutas Tšaikovski. Ja teisal harmoonia rikkus on hämmastav, erakordne, liiga pilla lõppude lõpuks väsitav isegi spetsialistidele mida peavad tundma tavalised surelikud, keda postitatakse kolme tunni jooksul selle mitte hetkekski vaibuvad kõige kavalamad harmoonia kombinatsioonide vooluga. Wagneri tunda veel enam läbi tunnetada on isegi tänapäeva inimesel küllalt raske. Selleni võib jõuda ilmselt aastaid, kui mitte aastakümneid kestva pingsa uurimistööga. Ent keskmes näiteks ütleks, diilias odüsseia vane meda või Kalevala on kehva teosed, kui meieni kehvasti tunneme ei keegi. Ja kes pole kunagi laval näinud Tristani ja Isolde, et või Nibelungide sõrmust ei söanda samuti välja astuda rohkem kui 100 aasta vältel vaagnerist formeeritud ettekujutuse vastu. Eks ole ju Wagner kirjutanud Kuulsa palverändurite kooridan hoidleris kuulsamaduste koori lendavas, hollandlasest footoni hüvas teatavalt küürides ja veel üht-teist. Buddy toetub oma pealkirjast lähtudes vaid kõige tuntumale laiendab siiski mõnel määral vaatepiiri suurest meistrist, keda suured ideaalid kandsid küll üldiste ideaalide poole, nagu inimkond oma tõetunnetuses liigub tõe poole. Kuid kes siiski ideaalse täiuseni jõudnud nagu inimkonda absoluutse tõeni kunagi ei jõua. Ja kes saab seda talle pahaks panna. Renzi oli esimene Wagneri ooper, mis tema nime laiemalt tuttavaks tegi. Teost alustades oli helilooja 25 aastane muusikaga tegelenud kokku kümmekond aastat kahe varasema ooperi sümfoonia ja seitsme sümfoonilise avamängu ning mitmete klaver ja vokaalmuusikateoste autor. Friends Will Pole muidugi veel kuigi palju Wagneri tulevikumuusika, omapäraseid ja eeskujudest sõltumatuid jooni mida autor hiljem üha enam süvendama hakkas. Ei, siin valitseb üsna silmnähtavalt Meyerberi ajaloolise roilise suure ooperi mõju ning Itaalia päri meloodika. Berliini Jespontiinivaid. Libreto koostas helilooja ise nagu kõigi oma ooperite puhul. Kirjandusliku aluse sellele teosele leidis ta inglise kirjaniku Edward Lipp valveri romaanist riientsi. Viimane Rooma tribuut. Aeg 14. sajand Ülestõus patriitside võimu vastu. Ent leides küll paralleele prantsuse itaalia ooperitega taadi ning suunitluse Wagner ise hiljem raevukalt maa põhja tagus on Renzi siiski juba vaagnerlikke lehekülgi, mis ennast ilmutavad energilistes heroilistes marsi rütmides samuti esitajate suur koosseis on omane peaaegu kõigile tema opereilega hilisemal ajajärgul. Olgu selle kinnituseks kasvõi Renzi põhiorkestri kõrval esineva lava orkestri koosseis. 12 trompetit, kuus trombooni, neli tuubad, kuus väikest trummi, kaks suurt trummitamm tamm ning orel. Praegu kõlav muusika on ooperi avanek. Preesensi loomisest esietenduseni läks neli aastat aega ja selle ajaperioodi sees jõudis valmis saada veel üks ooper, Lendav Hollandlane. Köitnud juba paar aastat teos vaimustus heliloojat, kuid ta ei leidnud selle muusikaliseks kajastamiseks kohe õigeid vahendeid. Ent üks tormine merereis purjelaevalt etis, mis kestis kolm ja pool nädalat, kuhjas Wagneri nii palju meremuljed, et panid fantaasia elavalt liikuma. Ja 1843. aastal olid eedenis lendava hollandlase esietendus. Juhatas autor. Jutustus viirastuste laevast sai ooperis inimliku lunastuse väljendajaks. Igavesti kihutab meredel salapärane laev ja iga seitsme aasta tagant tuleb kaptel kord kaldale otsima neidu, kes oleks ustav hauani ja kes ainsana saaks teha lõpu tema kannatustel. Kuid kuskil pole ta kohanud ustavalt südant. Jemi tõstab õnnetu laev ikka jälle oma purjed. Kuni ükskord tõesti leidub tütarlaps, kes oma elu hinnaga kapteni needusest vabastage see tütarlaps all Wagneri ooperis sedda. Kuuletajaid Wagneri Lendava hollandlase avamängu Beiruti festivalil. Üsna tihedalt lendava hollandlase kannul tuli järgmine ooper, tan haiseb. Wagner pühib üha suurema hooga oma teostest välja kõike seda, mis ei allu mõtte edasiandmise taotlusele ja mis itaalia ning prantsuse ooperites on kinnistunud aadelliku publiku meeleheaks lausa obligatoorselt kujul. Milleks peaksid olema näiteks balletinumbrid ooperi teises vaatuses, kus ise seda ei nõua. Milleks aariates koloratuurset keerutused, mis takistavad teksti selgemat edasiandmist ja üldse? Ooper peab lähtuma tekstist žüseest Need annavatele vormi just niisuguse vormi, mis kõige paremini suudab viia publikuni helilooja mõtte. Ja küllap paljudel on praeguseni kahju, et autol päris õigel ajal seda ahjust välja ei võtnud ja hiljem tugevasti üle küpsetas. Ent eks nii kuulajail, vaatajail kui lavastaja lesitajail on vaba valikuvõimalus, tan Hoisheri Kristjani Renzi Parcifali vahel. Tallolised esietendus võeti 1845. aastal Dresdenis väga soojalt vastu. Kuid raskesti mõistsid maailma linna Pariisi inimesed helilooja püüdlusi, mis tahtsid kummutada nende seniseid arusaamu. Ja kuigi leidus kaamdobraa saalis ka vaimustunud hüüdeid, kukkustame Moisar Pariisis lausa hiilgavalt läbi. Üksjagu muidugi aitas sellele kaasa ka ooperiteatri kollektiiv ise. Aga tõele au andes tegi Wagner meile tõepoolest 164 prooviga kurjasti liiga. Sellise proovide arvu nimetada, ütleme siinkohal aga ei taotlenud sensatsiooni vaid see peab olema helilooja visaduse ilmekaid näitajaid sest enneolematud nõuded tulid vastu põlklevale esitajate kollektiivile kuidagi moodi selgeks teha. Minu ooperi ja kunstitunnetamine algab teksti tunnetamisest. Need, kes sõna- ja heliemotsionaalseid seoseid ei taba hääle ja orkestri tämbriga, sünteesist aru ei saa. Neile jääb minu kunstiline kavatsus niisama kaugeks kui Berliin. Pariisist kinnitas helilooja. Minud anno isuri õppimist, tuleb alustada teksti ilmekas lugemisest esialgu oma, et siis kogu tegelaskonnaga kuni draama kui terviku täieliku mõistmiseni. Pariislasi, paraku need püüded siiski kaasa ei haaranud. Täna öösel aluseks on kolm legendi, mille helilooja osavasti ühendas siin kõrvuti fantastika ja reaalsus kusjuures reaalsust aitab tugevdada veel teadmine, et peategelast Tal on olnud reaalsed prototüübid. Armastuse truuduse ning lunastuse ideaalid läbivad ooperit, milles kuulete praegu volframi kuulsat romansi kolmandast vaatusest. Selle esitab Ivan Petrov. Volfram võtab harfi ja alustab laulu imekaunile ja kättesaamatule eha tähele, mis elustab pimedust, nagu tema armastus Elizabethi vastu valgustab talle elu hämarast. Samm-sammult läheneb Wagner oma ideaalidele. Iga järgmine teos toob midagi uut, midagi süvendatud. Ja eks need ideaalikki muutu omanda uusi jooni ning mineta mõningaid vanu, mis autorile hakkavad. Ekslik kena tunduma et küsimus ei ole üksnes selles, millised peaksid olema Wagneri ooperid, vaid ooper üldse teravneb ka võitlus eri suundades minejate vahel. Antipoodid vaagna lastele olnud Pramsi pooldajad. Võitlus eri seisukohtade pooldajate vahel kandub üha kaugemale Saksamaa piiridest. Ja kui pärast loengrini on Wagner jõudnud oma mammutetoloogiani, mille esitus ühtekokku haarab neli õhtut ja 24 tundi on ideaalid viinud helilooja nii kaugele, et jagades küll tunnustust tema talendi-le, ei ole isegi paljud professionaalsed muusikud lihtsalt füüsiliselt võimelised süvenema lavalt pakutava detailidesse. Detailid on aga tõepoolest täpselt paika pandud. Vaagnerlik sümbolite keel kõlab mitmekümnes juht patiiviski iseloomustades nii tegelasi kui olukordi. Tegelaste karakteristikud jätab Wagner orkestri hooleks. Tavaliselt vastab neist igale lühike motiiv, mis antud tegelase igakordsel ilmumisel kuuldub orkestrist. Tekst kirjutatakse nootidele, mis omakorda ühendatakse orkestrisaatega, nii et kujuneks varem loodud muusikaga sobiv meloodiline fraas. See ei ole too range loobumine kaunimeloodilisuse väärtusest tõetruu deklaratsiooni kasuks millest juhindus Kluk või kadunute argumuski kivist külalise loomisel. See on kõige ehtsam asümfonisti võtte, kes on armunud orkestri efektidesse, Johverdab nende nimel nii inimhääle, ilu kui ka sellele omasel väljendusrikkuse. Juhtub nii, et esmaklassiline, kuid kärarikas orkestreerinud katab täiesti laulja. Wagneri detoloogianiibelungide sõrmus sisaldab koostroloogiga järgmised osad. Reini kuld, Valküürid, siig, Frid, jumalate hukk. Praegu kuulete footoni hüvastijättu ooperist valt küürid. Seal esitati kuusik ning sümfooniaorkester. Dirigeerib Roman Matsov. Selles väga keerulises mütoloogilises loos on jumalatel omad seadused. Peajumal footan määrab oma tütrele brünhildele eksimuse eest ränga karistuse. Ta peab sõikuma igavesse unne lagedal kaljul. Kui tütre palved pehmendavad footoni südant ning ta kergendab karistust. Tütart võib unest üles äratada kartmatu kangelane, kes ei kohku tagasi peajumala oda ees sügavas kurgus, kusjuures jätab, ootan tütrega hüvasti ja mõjub ta võlun. Ümber kalju lahvatab põlema, tulesein. Veel üks muusikalõik, samas detoloogiast, kuulete koidikut ja siig Friidi rännakut proloogist ooperile jumalate hukk. Reini kaljusel kaldal ketavad kolm haldjat öösiti maailma saatuse lõnga. Jumalate võimu lõpp on ligidal. Peajumal footan ümbritsetud jumalatest sangaritest ootab oma Valhalla lossis viimset päeva. Tema hukkumise on ette määranud terve kuritegude ahel. Ja esimene neist oli Niibelung Erichi kuldsõrmuse röövimine. Kunagi ammu reetis Albee Rich oma armastuse sepistada Reini kullast sõrmus mis annab päratu rikkuse ja võimu kui maailma üle. Nüüd lasub sõrmusel kohutav needus, mis toob hukatuse igaühele, kes tahab sõrmust oma valdusse saada. Äkki saatuseniit katkeb. Haldjate ettenägemisvõime sai otsa ja nad kaovad. Ööpimedusse. Tõuseb päike. Sigrid jätab bründidega hüvasti. Rännukihk. Maailma tundmaõppimise soov, mis olid toonud ta leekidest ümbritsetud kaljupanga juurde, kus magas nõidus olnutelt küür brünnilde meelitavad sild Friidi jälle laia maalima. Pannud naisele sõrme kuldsõrmuse armu pandi, sõidab ta piki Reini alla.