Natalja kord, Eeva on rahvuselt juut, murt. Viimased kuus aastat töötab Natalja Tartu Ülikooli Narva kolledžis, õpetades venelastele eesti keelt. Eestimaale tulid aga 13 aastat tagasi, 2000 kilomeetri kaugusel asuvast udmurdi külast Tartu Ülikooli õppima. Juhtus nii, et just sel aastal, kui kooli lõpetasin, hakkas kehtima hõimurahvaste programm ja mul tekkis võimalus õppima tulla Tartu illegaali, keda mõtlesin, et oleks võib-olla rumal sellist võimalust kasutamata jätta ja siis nagu üritasin ja tudengist niimoodi Tartu Ülikooli õppima. Kas te teadsite ka, et kelleks te õppima lähete? Ja mina sõbrannaga harisime, et soovime saada geograafid, eks, ja et mõtlesimegi, et, et õpime keele selgeks ja siis edasi lähmegi geograafiat õppima. Paraku juhtus nii, et ma lausa armusin oma eesti keele õpetaja, kas see, kuidas nad keeld õpetasid, see oli fantastiline, see oli väga tore ja otsustasingi sellise nagu kannapöörde teha ja vahetasin oma eriala. Läksingi edasi eesti keele õpetajaks õppima. Kui raske oli teil endale eesti keele ära õppida? Aga nii väga raske ka ei olnud, kuigi ma ei saa öelda, et see oli selline käkitegu, et see väga kergeolija, aga mõtlen, et hetk, mis kergendas see keele õppimine on niivõrd keeruline, ei tundunud, et võib-olla see, et mul puudusid igasugused nagu eelarvamused eesti keele kohta, et need inimesed, kes on juba pikalt aga siin elanud jäätmete arvatavasti pidevalt kuulavad seda, et eesti keel on niivõrd keeruline mingisugust loogikat ja õpivõimet, et kunagi selgeks ei saa, meil on nagu selliseid eelarvamusi ei olnud ja ma lihtsalt nagu mõtlesin, et noh, mis siis ikka, et võõrkeel on võõrkeeled ja hea tahtmise juures ikka on võimalik väga paljusid asju ära õppida, nii et kui tulin, siis ei osanud. Ta ei ühtegi sõna eesti keeles ja et kasutasin keele õppimiseks absoluutselt kõiki võimalusi. Küll ma kirjutasin paberilipikut peale sõnu isegi näppude peale kirjutada, see on kui mul nagu ta poega oli, et ma vaatasin, jälgisin oma sõrmu ja purjetas sõnu meelde ja minu arust täiesti keeranud niivõrd loogiline, et teist sellist keelt nagu annab otsida. Ma mäletan, et see hetk eredalt meeles, et kuidas koolivaheajalt tulin nagu kodumaale tagasi ja hakkasin oma emale eesti keelt õpetama, külma sisse. Omapärane Celsson astme vaheldused, jääde jaguneb välte vahelduseks laadi vahelduseks jääd ja ja kui huvitav ja põnev on need tegusõnad, kaks infinitiivivormi. Vaata, mine otsi sellist keelde jääd, noh, ja siis, kui ma olen niimoodi nagu ema reseretasin, siis ma mõtlesingi, et tegelikult keele õpetamine vist mulle sobibki ja see meeldib mulle. Kuidas te seletate tudengitele, et eesti keelt õpetad neile mitte, eestlane kas on pluss või miinus? Ja see on küll selline küsimus, mis mind vaevas päris ka aega ja et ma juba kuuendat aastat õpetaja Narva kolledžis eesti keelt ja, ja kui ma tulin tööle, küll ma siis nagu iga päev küsisin endalt, et ammusis õigust siin Eestis elades ja kus on nii palju eestlasi eesti keelt õpetada ja kas ma räägin seda hästi, ehk et võib-olla ka mingi aktsia hind on ja ka samas, et see õpilaste tagasiside julgustas ja kui ma nägin, et, et see, kuidas ma seletan, et see jõuab nagu kohale, et nad saavad sellest aru ja kui nad, nemad virga ise ütlevad, et jaa õpetajat, küll ta oskate kuidagi selliseid keerulisi asju lihtsalt seletada ja see küll nagu tõstis natukene seda enesehinnangut ja andis nagu julguse, kuigi ei tea ega midagist ei oskagi sellele küsimusele vastata, et äkki tuleks seda nagu tudengite käest küsida. Mis teid üllatas kõige rohkem, kui Eestisse tulite. Võib-olla sellised pisiasjad ja võib-olla üllatas see, et naised kannavad nii väga paljud uksed, et igale poole minnakse nagu pükstes ja selliseid nagu pidulikke kleite eriti ei kanta siin ja tagantjärgi mõeldes, et võib olla tookord mõned asjad isegi üllatasid, aga praegu orjad juba nende asjadega niivõrd harjunud ja ja nad tunduvad kuidagi enesestmõistetavad ja just vastupidi, juba nagu mõtled ja hindad seda, mis seal jumal toimub, siis vastupidi, need asjad hakkavad üllatama. Kui ma mõtlen nagu Venemaa linnade peale, siis mind paneb küll natuke imestama see nagu inimeste, võib-olla hoolimatust ja, ja käegalöömine tundub küll, et väga paljudel on täiesti ükskõik, millises linnas tahavad ja et või nad ootavad seda, et keegi, keegi teine tuleb ja teeb nende linnakorda ja istutab puid siin Eestis, aga see on kuidagi hoopis vastupidi, et mulle meeldib väga, et nende eestlaste peremehelik suhtumine neid ümbritsevasse keskkonda ja et linnad on puhtad ja muru on niidetud ja põõsad on pügatud ja. Ja millised on eestlased, millisena tundusid teile eestlased, kui te tulite eestimaale elama? Panin tähele seda, et meil on tegelikult väga palju ühist, on, sisseelamine läks kuidagi kergesti ja kiirelt ja aga selline nagu naljajuhtum, mis nagu kindlasti erineb eestlastel nagu murtides see, et udmurdid on sellised väga tagasi kirglikud inimesed ja, aga samas sellised külalislahked on ja kui sa kellelegi külla tuled, siis kindlasti pakutakse sulle kohvi või teed ja aga kui sa nõustud esimesest korrast, siis tähendab seda, et sa oled väga ebaviisakas inimene, et, et nagu sa tuleksid külla selleks, et kohvi juua või, või see jah, et aga tegelikult tullakse ikka selleks, et juttu ajada, näevad, juhtus niimoodi, et tulime kellelegagi olla, siis küsiti, kas kohvi soovitav ideed ja siis ma loomulikult ütlesin ei, ei. Mis te nüüd. Ja, ja ise mõtlesin, no teist korda pakutakse, millelt kolmandat korda pakutakse, kolmandat korda pakutakse, siis võib juba nõustuda ja tavaliselt ma jäingi niimoodi ootama, sest ega teist ega teistega. Ma tahan korda enam ei pakutudki ja et see võib-olla isegi tol korral pani imestama, aga praegu mulle jällegi nagu tundub enesestmõistetav, loomulikult tuleb inimeselt küsida, kas ta soovib või ei soovi, et sunniviisiliselt ei saa talle ju pakkuda häid ja miks ta peab teesklema, kui ta kuidas ütlebki nagu. Mis on Eesti tee jaoks sünnimaa, on teil 2000 kilomeetriga? Ma elan siin Eestis juba pikka aega, kuna mul perekond elab siin mida teine, mis mulle meeldib väga siin, et praeguseks ajaks Eesti on saanud mulle koduks maa on inimesel vist ikka ikka üks ja ka kodumaa, ma ütleksin, et Eestimaa sona saanud minu jaoks kodumaaks ja, ja ma olen valmis selle kodumaa õitsengu üks ja, ja heaoluks väga paljuski andma ja seda enam, et ma tunnen siin Narvas elades ja Narvas eesti keelt õpetades, et siin minu teadmisi nagu vajatakse, et see, mida ma siin nagu teen, et see on Eesti riigi jaoks võib-olla see on niimoodi juhtunud, mõeldud ja ka vähemalt ma tunnen nende inimeste jaoks, kellele ma seda keelt õpetanud on vajalik ja kasulik.