Kuidas sa siia Eestimaale sattusid ja millal ma sattusin täiesti maale, juba ammu võib öelda, et ma olen juba suurema osa oma elust, on tõesti maa. 78. tulin Eestisse õppima. Astusin Tartus EPA veterinaariateaduskonda ja no viis aastat elasin Tartus. Peale seda oli siis väike aeg, kui ma käisin sõjaväes ja kahe aasta pärast, tähendab siis 85.-st aastast elan juba alaliselt siin Eestis ja noh, praktiliselt ühes kohas kellegi rannas. Kuidas sa tunned ennast siin, eestlaste keskel, kuidas on eestlaste keskel elada? See on hea küsimus, ma üldiselt noh, ma ei olegi selle peale mõelnud, et kuidagi ma peaksin tundma ennast, tähendab noh, ilmselt see ei häiri mind, õudselt. Mind ümbritsevad eestlased või siis mingi muu rahvus see piirkond, kus mina elan praegu selles piirkonnas, enamus on eestlasi ja teisi rahvuseid on väga minimaalsed ja nad on ka praktilised, eestistunud. Venelased venelastega on ka nii, et need, kes mõned minu kliendid tulevad sisse ja aga nendega vägagi head räägime harjuda, siis nemad räägivad vastu eesti keeles. Nii et noh, enamus on ikkagi juba täiesti Eestis 1000 inimese tase. Kui suur tähtsus üldse on sinu jaoks rahvusel kohtudes kellegi võõraga, siis ma arvan, et rohkem tähtis on see inimene ise. Ja see rahvus on kindlasti T noh, mingil teisel kolmandal kohal selles pingereas. Sest eks head inimesed on igas rahvused ja täpselt samuti mitte päris head inimesed ka. Ilmselt igal rahval ikkagi mingi joon, mida, mida on ühe rahvuse juures rohkem, teises vähem nüüd milline joon see võiks olla, mis eestlaste juures sulle kõige rohkem meeldib? Eestlased on oma, räägin rohkem, võib-olla provintsi rahvas, sest noh, seda ma puutun käia rohkem kokku nemad on sellised konservatiivsed kõvadki enamus ikka tegutseb hästi läbimõeldud, et et nad ei torma ja igat uut asja, nad ei võta kohe omaks. Noh, sellel on omad plussid ja miinused ka. Muidugi. Ma peaks ütlema, et siis, kui mina sattusin Kilingi-Nõmme, siis esimesed paar aastat olid minu jaoks ka väga raskelt seal suhteliselt. Et noh, suhteliselt raske oli ennast tõestada inimestele, et nad usaldaksid mind ja noh, tänapäeva tänaseks päevaks on juba muidugi on täiesti korras pääle. Aga mis võiks olla see joon, mis kõige rohkem häirib eestlaste juures? Ma ei oska, ei oska sellist sellist joont otseselt teada, seal käisin seal, ma ei oska ta vigastatud, aga eestlased ja ungarlased küll kaugelt, aga sugulasrahvad, kas sina tunnetad kuidagi? Eesti ja ungari keel on hõimukeeled ja ja noh, eks see sugulus on hästi kauge kauge ala, oleme, üksteisest ei saa võrrelda näiteks Eesti ja Soome inimesi või eestlasi ja ungarlasega. Ungarlased on tunduvalt Veerunud ja päris hästi saavad hakkama, siin tähendab, et ilmselt sobime seas, aga keskkonda. Ja samuti ma tean, et Ungari saadavad päris mitmed eestlased. Tahavad ennast seal ka väga hästi ja, ja täiesti sulanud sealsesse miljöösse. Igal rahval on omad mingisuguseid tähtpäevade omad sündmused, et millised on need Ungari tähtpäevad, kombed, mida see auses hoiad, tähistad ütleme kirglikest rahadest on jõulud ja, ja lihavõttepühad tähistame nii meie kui eestlased, see on kristlusega, käib koos. Aga peale seda siis tähtpäevad varsti märtsikuus tuleb siis revolutsiooni päev, 15. märts. 20. august on nii Eestis kui Ungaris on riiklik püha, Ungaris on, see on püha Istvani riigi asutaja püha, Eestis on ta taasiseseisvumispäeva ja see on täiesti õnnelik kokku. Ja kas on ka mõned eestlaste tähtpäevad, mida ungarlased muidu tavaliselt ei tähista, aga mis nagu siin elades on omaks saanud? Loomulikult jaanipäev, see on number üks, see on üle Eesti, on väga võimatu on seda tähistamata jätta. Sest terroriksis tähistab seda, et peale seda rohkem ma ei oskagi öelda. Mis seal Ugalas jaoks selline kõige-kõige tähtsam sündmus aastas kui ungarlaste jaoks, ma ei oska öelda, minu jaoks on tähtis sündmus, on muidugi see, kui ma lähen puhkusele, sest noh, meie pere üks tähtis sündmus, kui, kui me sõidame minu vanemate juurde ja ja see on noh, kujunenud juba traditsiooniks, et iga-aastane püüame vähemalt üks kord ära käia Taga-Karpaatiast. Ja seda hetke oodanud nii lapsed kui, kui mina ja abikaasa ka, kuigi ta on eestlanna. See on eestlannaga abielus olla. Täiesti normaalne. Mis keeled, kodused, keeled, kodustatud, käivad meil vanad keelad, noh, üldiselt on nii, et abikaasaga räägime eesti keeles lastega ma räägin ungari keeles, lapsed omavahel ja abikaasaga jälle eesti keeles räägivad, nii et noh, küllaltki mitmetahuline. Kas eesti keelt oli raske õppida olnud, tähendab noh, võib öelda, ma ei ole õppinudki eesti keelt, sest see tuli kuidagi iseenesest. Eesti keele oskused tekkisid külge ja siis, kui ma hakkasin tööle, tähendab, hakkasin. Tegelikult meil olid eesti keele tunnid ka, aga sellest oli noh, ma arvan, palju vähem abi, kui ma töötama hakkasin, siis ma arvan, et paari kuuga ma juba rääkisin, kumb keel on keerulisem, ungari-eesti keelt, mulle tundub, et ungari keel on, aga aga see on noh, subjektiivne muidugi, eesti keelt ka ei ole väga kerge ära õppida ja kes õpib ainult raamatust ja jala selles keskkonnas, siis selle jaoks on kindlasti väga raske, kuidas tänast päeva tähistada. Raske, ja ta on meil mingisugust sellist harjalist traditsiooni pärast, sa ei ole Eesti vabariigi aastapäeva puhul aga ilmsad. Lähme vaatame siis sõjaväe taadi, kui see tuleb seal aasta Kilingi-Nõmmes. Ja ilmsad külastame oma head sõpra, siin ei ole ta kinda keda ega midagi. Häid pühi. Aitäh teile, Igasta.