Panime tänase saate pealkirjaks Webernistverniga eiei. Ärge arvake, et keel kogemata vääratas ja üldtuntud Carl Maria von Weberi nimele lisandus liigne n-täht. Sedapuhku tuleb juttu just austria heliloojast Anton Veebernist. Et tegemist on meil vähetuntud nimega, osutus vajalikuks dada saatetekst mõtteliselt kaheks. Naislugejalt kuulete Anton liberni tutvustavaid lõike. 1932. 33. aastal esines Anton Weber Viini muusikaarmastaja eile kahe loengutsükliga. Kumbki sari koosnes kaheksast loengust pealkirjastatud vastavalt arengurada uue muusikani ja tee 12 tooni. Kompositsioonitehnikani. Meestiktori vahendusel kuulete nimetatud loengutsüklist valitud lõike. Et Weberni heliteoste pikaajaline kuulamine on vast paljudele pingutav, siis kasutame tema uppusivaid näidetena. Põhiliselt on saate muusikaline osa kokku pandud Johann Sebastian Bachi ja Ludwig van Beethoveni loomingust. Kõikide ajastute heliloojate hulgas on nii geniaalseid, uuendajaid kui olemasolevatele tavadele truuks jäävaid konservatiive. Kaugeltki mitte alati ei taga Novaatorlus laia kuulajaskonda. Toome võrdluse. Viini klassikute Haydni, Mozarti ja Beethoveni loominguga oleme ammu sina tuttavad. Haruharva kõlab meie kontserdisaalides aga Arnold Schönbergi, Alban Bergi ja Anton Veeberni muusika. Need kolm heliloojat moodustavad nõndanimetatud uue Viini koolkonna. Ehkki meie kuulajaskonnale suhteliselt võõrad nimed kuuluvad söönberg Bergia Veebern 20. sajandi muusika klassikute hulka. Tegelikult avasid just nemad tee uude ajastusse. Nüüdismuusika on stiilidelt ja arengusuunda teilt erakordselt kirev nähtus. 20.-te aastate alguses viis söönberg lõpuni Todeka foonilise kompositsioonitehnika, millega kaasnes kardinaalne pööre muusikalises mõtlemises. 12 tooni. Kompositsioonitehnika kasutuselevõtt mõjus plahvatusena veeämbris purustades kõik senised arusaamad muusika põhitõdedest. Iga kunstiliigi, sealhulgas muusika aluseks on ühtsed põhimõtted. Minu jaoks on Göte hinnangud kunstile aegumatu tähendusega. Töötaja tunnetab kunsti, looduse kui kõiksuse lahutamatult osa ilu looduses ja ilu kunstis. Need kategooriad nõuavad looduse seaduspärasuste tundmist. Ent inimeste ümbritsev universum ei ava oma saladusi kergekäeliselt. Töötaja jaoks on kunstnik looduse tööriist, kes püüab sele tõdesid enese jaoks avastada. Suur mõttetark kirjutab raamatus õpetus värvidest. Mitte keegi pole suutnud täpselt defineerida värvuse mõistet. Me võime üksnes nentida värvide, maailma, looduse imena. Seda mõtet võime helikunstile laiendada. Muusikamaterjaliks on helid, heli tekkimine ja levik on füüsikalised nähtused, mis alluvad kindlatele seaduspärasuste. Nagu me teame, annab muusikalisele helile värvi sellega kaasnevate ülemhelide tugevus, tämber ja intensiivsus. Ja siit tegelikult tulenebki helide lõputu mitmekesisus. Muusika on inimese mõttetegevuse avaldus, mille alusmüür toetub ikkagi loodusseadustele. 1983. aastal tähistab muusika avalikus Veeberni sajandat sünniaastapäeva. Vanast Austria aadlisuguvõsast pärinev perekond kandis seisust näitavat tiitlit fon kuni esimese maailmasõja lõpuni. Anton Weber lõpetas Viini Ülikooli nimeka muusikateadlase ja teoreetiku Guido Adleri juures noore muusikaajaloolase uurimust Madalmaade helilooja Heinrichi Saaki loomingust. Hinnati filosoofiadoktori kraadi vääriliseks. Wagneri loomingu austajana, kelle mõjusid Veeberni esimestes töödes leida võib, külastas ta sajandi algul Bayreiti ooperifestivalil. Murranguliste eks kujunesid õpiaastad Arnold Schönbergi juures aastail 1904 kuni 1908. Söönberg oli muusikapärandist suurepäraselt orienteeruv, põhjalikku töösse suhtumisega autoriteet, kelle tundidest tutvuti üksikasjadeni, Bachi, Beethoveni ja Brahmsi stiiliga. Ma ei saa lubada teile loomingulisi vabadusi, nendeni peab igaüks ise jõudma armastanud Schellenberg oma õpilastele kinnitada. Kuidas tajub rea kuulaja muusikat? Heliteose kuulamisel püütakse tõenäoliselt toetuda teatavatele, visuaalsetele, kujutlustele või üldistatud meeleoludele. Kui muusikast saadud mulje ei ühti pildiga sinises taeva laotusest või rohelisest aasast suhtub publik sellesse kui ebahuvitavasse tõrjuvalt. Ent muusikaline mõte avaldub üksnes helis ja selle kombinatsioonides kõigi muusikaliste väljendusvahendite ühtsuses. Kiri teost mõtestatult kuulata tähendab jälgida selle arengut nii üksikosades kui tervikuna. Kui palju võib kuulda soovitust komponeerige nii nagu varem vältige dissonantsi. Lausa meie silmade all toimub uskumatu diferentseerumine, mille kujukamaks näiteks võib tuua veerand tooni muusikat. Samas oleks täiesti ekslik järeldus teatoonilise helireavõimaluste ammendatusest. Miks me jagame kooskõlad konsoneerivateks ja Tysoneerivateks. Kolmkõla, mille rakendusmuusikas on laialdane, tundub meie kõrvale eriliselt meeldiv. Põhjenduse leiame ülemhelide reast oktav klint kvart Tertsid sekundid. Selliselt järjestuvad ülemhelide reas intervallid. Konsulteerivat kooskõlad mõjuvad rahulikena harmoonilistena just tänu ülemhelide reast tulenevale lihtsamaile akustilistele suhetele. Dissonants on klassikalises teoorias ikka kui hea kõlalisuse rüvetajaid käsitletud. Kui me kujutleme mõtteliselt ülemhelide rida tripi astmestik, kuna siis selle alumises osas paiknevad konsonandid ülemises Aga dissonantsi tähendab konsonantside ja dissonants. Ide vaheline erinevus on suhteline, mitte aga põhimõtteline. Schönbergi süüdistatud dissonants ide kuritarvitamises. Etteheidete tegijaid tuleb teataval määral mõista, sest viimasel veerandsajandil levinud dissonants side üliküllus on muusikaajaloos pretsedenditu nähtus. Omast ajast ette jõudnud heliloojaid pole ühelgi ajastul mõistetud. Alates 1908.-st aastast võime rääkida Veybernist kui väljakujunenud isikupäraga heliloojast. Siitpeale alustab Veebern oma teoste numeratsiooni esimesest oopusest eteis varasemat tööd arvestamata orkestri passagaljas ja topelt kaanonist segakoorile. Mõlemad kirjutatud 1908. aastal kasutatud variatsiooniline arendusprintsiip ja polüfoonilise kirja viis jäävad Veebernile omaseks edaspidigi. Veyberni stiili iseloomustab aforistlikult kokku surutud väljenduslaad. Tema lühim teos kestab kõigest 19 sekundit. Kui keskmise pikkusega vokaalsümfooniline suurvorm mahub kahele kaua mängivale heliplaadile, siis kogu Veeberni loomingu tarvis piisab ainult neljast heliplaadist. Saktuuri läbipaistvust taotledes vormis Veebern muusikalise materjali äärmisel akoonilisuse ja Askiitliku käinusega. Schönbergi süsteemi edasi arendades jõudis Veeberenseerija tehnika ja Buentilismini. Muusikalises Buentilismis omandab iga üksik Helija paus. Mõtestatud tähenduse. Muusikaline mõte avaldub katkendlikes otsekui punktidena visandatud motiivides minimaalsete vahenditega saada maksimaalne tulemus. Selles seisneb Veeberni kui minimalismi rajaja tähendus. Söönber kirjutas Veeverni teose paga tellid keelpillikvartetile eessõnas. Selles teoses kasvab pilgust poeem ja ohi, kõlab romaanina. Ranges stiilis polümfooneline mõtlemine saavutas haripunkti Madalmaade heliloojate loomingus 15. 16. sajandil. Bachi osa muusikaajaloos võib võrrelda kõrgeima tipuga mäestikus. TEMA fenomenaalse polüfoonilise mõtlemise kokkuvõtteks on helilooja viimane, uppus fuuga. Kunst. See on erandlik teos, milles puuduvad igasugused märkused tempude ja teiste muusikaliste nüansside kohta. Bach ei täpsusta sedagi, kas fuuga kunst on mõeldud laulmiseks või instrumendid esitamiseks. Hämmastav on aga see, millise meisterlikkuse kujundab Bach ühest teemast unikaalse muusikalise terviku. Seitsmeteistkümnes sajand tõi kaasa ooperikunsti hoogsa arengu. Heliloojate põhimureks sai tagasihoidliku saatega ilusate meloodiate välja mõtlemine. Omafooneline meetod kulmineerus Viini klassikute loomingus. Mozarti ja Beethoveni sonaatide teemat mõjuvad ka ühehäälselt esitatuna täiuslikena. Kaheksataktiline lause ja periood kui arendatud muusikalise vormi alus esineb viimistletud kujul Beethoveni loomingus. Haydni ja Mozarti juures on sonaat-allegro vorm veel kujunemisjärgus. Alati on otsitud võimalusi muusikaliste mõtete veenvamaks esiletoomiseks. Siinkohal ei saa mööda minna variatsioonilise arenduse printsiibist. Variatsioonivorm tagab teoses temaatilise ühtsuse ja kõigi väljendusvahendite sisulise seostatuse. Beethoveni üheksanda sümfoonia grandioosne finaal kasvab välja ju kaheksa taktilisest peateemast. Helilooja fantaasia teema variatsioonilisel arendamisel on piiritu. Kuigi Veebern pidas ameteid eraõpetajast ooperidirigendina, pakkus talle suurimat rahuldust koorijuhi töö inimhääl ja selle varjatud ressursid seisid Veeberni huvi keskmes enam kui pool tema uppustest kuulub samuti vokaalmuusikasse. Weber juhatas mitut sümfooniaorkestrit, tuntuim neist Viini Raadio Sümfooniaorkester. Ehkki veebel ei olnud esimese suurusjärgu dirigent, tunti teda lisaks Austriale ka Saksamaal, Inglismaal, Šveitsis, Hispaanias. Weberi töötas partituuri kallal äärmise põhjalikkusega. Nii nõudis ta Londoni BBC orkestris kahe kontserdi ettevalmistamiseks 33 proovitundi. Teenete eest austria muusikakultuuri edendamisel anti Veeber neile 1924. ja 1932. aastal Viini muusikapreemia. Veeberg võttis omaks saksa filosoofi kanti natuur filosoofilise idealismi eratsionalistliku maailmavaate hoides kõrvale filosoofilise esteetilistest rühmitusest ja poliitilistest parteidest. Rahu ja lõdvestust. Elumuredest leidis ta loodusest, tehes pikki jalutuskäike kaunikele Alpiaasadele. Teise maailmasõja elas Veeber Nile Viinis, lahkudes sealt enne sõja lõppu tütarde juurde Salzburgi lähedusse. 15. septembril 1945 õnnestus Veebermi nooremal tütrel hankida isa jaoks sigareid. Kirgliku suitsumehena läks Veebern pimeduse saabudes välja sigarit nautima. Kuid just selleks õhtuks oli Ameerika okupatsioonivägede juhatus välja kuulutanud komandanditunni, millest Veebern ei olnud teadlik. Ja Ameerika sõdur täitis keelust üle astuma suhtes oma kohust. Kõik klassikalised muusikavormid toetusid helistikule kui fundamentaalsele alusele. Masooriseminurison kõik akordid omavahelistes loogilistes seostes. Ent alates juba Beethoveni viimastest hobustest hakkas tasakaalustatud funktsionaalne süsteem tasapisi lagunema. Wagner viis klassikalise harmoonia kriisiseisundisse, mille tulemusena helistiku piirjooned muutusid üha laialivalguva maks. Toonika kaotas oma privilegeeritud tähenduse. Lihtsustatult öeldes võrdsustusid c tuuris mustad klahvid valgetega. Hiljem selgusid uue süsteemi varjatud seaduspärasused. EP helistikke toonika olid minetanud oma rolli. Tuli vältida ükskõik millise astme Trevaleerimist teiste üle. Ühe heli korduv esinemine oleks loonud tahtmatult mulje põhitoonist. 12 tooni tehnika aluseks on helirida, mis koosneb 12-st või vähemast arvust kindlas järjekorras antud helist. Antud oopuse suhtes jääb rida muutumatuks kordades teose algusest selle lõpuni. Sisuliselt on tegemist polüfoonilise mõtlemisega, kuid Madalmaade Polifonistidega võrreldes uuel tasandil monotoonsus ja vältimiseks on lubatud põhirea helisid kasutada ükskõik millises oktaavis. Originaalreast võib tuletada kolm varianti ja neist omakorda 48 modifikatsiooni. Kui varem kasutas helilooja C-duuri, siis nüüd saab ta opereerida nende 48 vormiga. Todeka fooniline süsteem võimaldab minimaalsest materjalist lähtudes saada muusikalise väljendusvormi maksimaalset mitmekesisust. Kusjuures heliressursse kasutatakse äärmise ökonoomsusega. Ja selles ongi meetodi põhjendus.