Tunne rõõmu elust Kunikestata Roosi oksalt nopi, kuni õitseb ta. Seal, kus seda laulukest lauldakse, ollakse tavaliselt õige rõõmsas meeleolus. Koosviibijad laulavad kõigepealt nelja tsiteeritud värsikest. Siis järgneb väike vahelaul, mille tihti esitab keegi soolona. Selle järel lauldakse jälle ühiselt algmeloodiat refräänina ning uuesti astub sisse solist. Nii vahelduvad kogu aeg koori refrään ja vahelaul. Niisuguse laulu vormi nimeks on rondo, mis tähendab ringlaul. Rondo oli keskaegne tantsulaul, mille tekst põhines pidevalt korduval refräänil ja mitmel vahelaulul teisiti öeldult kupleel ehk salmil. Refräänil oli alati üks ja sama muusikaline kuju. Tantsud olenevad teatavasti moe tujukusest palju suuremal määral kui muusika. Nii oli segaRondoga tantsuna läks ta moest välja juba renessansi ajal. Muusikalise vormina on ta ka sajandeid üle elanud ning saanud tuntud sonaadivormi üheks tähtsamaks koostisosaks. Säilinud on ka rondo elav iseloom ja refräänilisus. Viini klassikutest alates tuntakse laiendatud Rondot kolme teemaga, mis enamasti põhineb skeemil A B A, C, A, B, A üks kõige karakteersemaid ja elavamaid Rondosid muusikaliteratuuris on Beethoveni rondo hakkab pritsio klaverile, mida tuntakse veel nimetuse all. Viha kaotatud krossi pärast. Nägu kõneldakse olevat Beethoven endale säärast nalja lubanud, et muusikaliselt karikeerida inimest, kes on kaotanud krossi. Ta leiab, selle, kaotab, siis jälle, leiab, kaotab, satub raevu ja muudkui kaotab ja leiab oma krossi ikka ringiratast. Tüüpiline rondo, ühesõnaga. Kui me juba tantsuga algasime tantsime siis ka edasi. Selleks läheme korraks tagasi ajastusse, millest meid lahutab 300 aastat. Tookord, seitsmeteistkümnendal sajandil komponeeris Rampatistli lee esimesena muusika uuele tantsule, mis läks moodi Lui 14 10. hoovkonnas. See oli minu ette. Nimetus tuleneb prantsuskeelsest sõnast Mill mis tähendab been, väike uued tantsusammud olid nimelt tunduvalt väiksemad kui varem tundma tud käigu või hüppetantsudel. Varajane hoovi menu, et nagu neid kirjutas šamphilipra, muu oli võrdlemisi aeglase tempoga, mis aja jooksul hakkas kiiremaks muutuma. Tihti oli menu Ott kolmeosaline kontrasteeriva enamasti rahuliku iseloomuga keskosaga, mida nimetati Triox. Säärasel kujul viidi menu, et 18. sajandi teisel poolel sonaadivormi sisse kolmandaks osaks enne finaali Haydni ja Mozarti sümfooniat des leiame rohkesti niisuguseid suurepäraseid menu ette. Siinkohal lubada, kui väike kõrvalhüpe geniaalne, ent alati kitsastes tingimustes elab. Mozart tantsis küllaltki tihti oma naisega menu eiti. Selleks, et kütmata toas veidikenegi sooja saada. Beethoven yle, kes muusikas uue hiilgavalt eirajas ei meeldinud menuet. Ilmselt segas ägedaloomulist ohjeldamatut meistrit selle tantsuvormi tunne pinnapealne elegants. Nii arendas ta sellest teise vormi, mille nimetas Scertsuks. Väliselt on Beethoveni Scertso küll minu, et oma kolm neljandikku taktimõõduga ja Triyoga ent sisult ja väljendusrikkuselt tunduvalt mitmekesisem. Õieti öelda ei ole nimetus Kertso just eriti õnnelikult valitud sest see tuleneb ju itaaliakeelsest sõnast Scert saare, mis tähendab nalja tegema, kedagi välja naerma. Kes aga kas või paarigi Beethoveni Scertsad tunneb, võib veendunult kinnitada, et need küll kõike muud on kui naljalood. Romantikute loomingus võime leida kaht liigis Kertsat ühe neist lei mendel, soon. See oma muusikas nii õrn ja tundlik helilooja arvas, et Scertsu peab endast kujutama õrna kerget nalja. Niisugust iseloomu kannab ka tema tuntud Scertso muusikast šveik spiri suveöö unenäole. Teine liik romantilisest Kertsust on seotud Shoteni nimega. Schopeenis. Kertsod on täielikud vastandid nendel sooni omadele. Nad on dramaatilised, kirglikud ning arendatud iseseisvateks klaveri teosteks. Naljaga pole neis midagi mitte midagi ühist. Shokaani sõber ja teerajaja Žuuman ei suutnud küllaldaselt imetleda šotaani haamols Kertso nukker sünget meeleolu. Alles kaasaja sarkastilised pilkavad Scertsod nagu pool tüka, võluri õpilane või Prokofjevi ooperist armastus kolme apelsini vastu lähenevad oma iseloomult enam-vähem Scertso tõelisele mõistele. Seest aga kalduvad nad küllalt tugevasti kõrvale Scertso vormist.