Olen ukrainlane, isa Ukrainast, Lynnik on täpselt ukraina perekonnanimi, on väga küllaltki populaarne seal Ukrainas, sest iga kolmas perekond vist on selle perekonnanimega. Ema oli sakslanna, Saksamaalt pärit isa oli siin teenistuses, emad oli kaheks päevaks külla, oli disko, olid mõlemad tantsima läinud, kohtusid ja kohe said aru, et nad on üksteise jaoks loodud ja armusid. Palju armastatakse meil üldse rääkida, inimestel on raske sulanduda Eesti ühiskonda, kui raske see tegelikult olnud. Kui inimene tahab ja tal on suur soov, sest ta saavutab kõike, ükskõik mis rahvusest ta ei oleks, sest ma tean, ka eesti rahval on raske, väga palju muutusi toimub viimasel ajal ja järgi jõuda raske mitte ainult nendele inimestele, kes on võib-olla mõned barjäärid suhtlemisel, võiks paikapanemisel. Mina ei tunne, et mul mul oleks nagu sellepärast raske, et ma ei tunne keelt või eesti kultuuri või eesti rahva traditsioone, pigem nagu oma laiskus. Mõnikord mõjutab karjääri neid etappe või mingi asja või mingi mingi muu, aga mitte keeleline barjäär küll eesti keeles on väga raske õppida ja peale keskkooli ma ei rääkinud üldse eesti keelt ja, ja mul oli nagu unistus saada arstiks ja ma teadsin, et õppimine käib eesti keeles ja enne seda, et ülikooli minna, läksin need koolid ennast natuke harida. Ma pidin hästi palju lugema, õppima, hästi palju tõlkiva endale sõnu vaheneesid pähe tuupima ja ma püüdsin seda teha ise, et mul ei olnud õpetaja tulemus nagu on see, et ma tahan praegu rääkida kirjutamisega natuke probleeme, sest grammatika on off hullumaja grammatikat. Ma ei ole üldse õppinud koolis, vaid õppisin ise õpikutest sellega natukene raskusi, aga muidu ei ole üldse raskusi. Kui eesmärk oli pandud, et ma tahan ja ma soovin ja ma seda saavad, on siis vaga, seda tegin, ükskõik kui raske seda ei oleks teha. Mida. See inimesel vaja, et teise kultuurikeskkonda teise rahvuse hulka edukalt ennast sisse elada. Kõike saab saavutada, kui sa armastad seda rahast, harvastad seda riiki ja tunned, et sa tahad siin olla, ainult siis on nagu siit tulevad ka meie eesmärgid ja, ja kõike, mis me tahame, sest ma tean, et millal näiteks klassivennad, kursusekaaslased, kõik on välismaal nädal korduvalt ka mind sinna kutsunud. Aga kui mul on tõesti mu vanemate linnas vastase linn ja, ja mina olen ka väga Armosele Tartusse ja Eesti riiki ja ma ei taha, ma ei taha midagi muuta elus ja ma tahan siin olla ja elada. Ma ei ole nagu tundnud siiamaani, et oleks mingi barjäär eestlaste poolt, et mulle nagu elu keeruliseks teha, et ma olen moolane kunagi olnud, kui tahtsin, laena, sain ma pangast ilusti laena, tahtsin saada juhtiva positsiooni, seda ma ka sain, sest oli mul haridus, oli mul kiitusega lõpetatud meditsiinikooli ja sain maga ülikooli sisse. Kõike nagu oma näoga pahvatasin selle tänu sellele, et ma väga tahtsin keelelist barjääri küll seal ma ei ole tundnud, Eesti on minu kodumaa, kuigi ma tean, et ma ukrainlane, rahvuselt Eestit, ma armastan ja armastan seda rahvast, on võib-olla väga sellised kõrged sõnad, aga aga see tõesti on nii. Ma näen, et lapsed on ka siin väga õnnelikud, siin on nagu rahulik, stabiilsust veel ei ole, ma arvan, et kusagil mujal saaks ka hakkama, aga praegu hetkel tunnen, et see on minu kodumaa. Teil on tore abikaasa. Ma tean, et te olete väga kultuuri ja spordilembeline perekond, lapsed on samamoodi väga ettevõtlikud. Kui palju toetab teid kõikides nendes ettevõtmistes ja annab tuge teie abikaasa. Abikaasa on mul väga tubli, ma leian, et meil on väga õnnelik perekond, kui 11 mitte aidata, siis ma ei oska öelda, kuhu nime oleks jõudnud. Meil on oma ja, ja siis see meie maja väike meie nagu kodu ja pesa, et kus me saame kõik rahulikult õhtuti olla või või nädalavahetused koos sõpradega alla. Abikaasa on see, kes toob raha, perekonda, kõike Muubial minema ette ja taha ära teha, et mitte segada. Sest raha on meil vaja raha, noh, on see, mis viib meid edasi, sest kõik haridus ja laste kõik kursused ja huvialad kõik ju maksad nii emotsionaalselt kui füüsiliselt, kui rahaliselt toetad mind, mees, igatipidi, teie abikaasa, kui palju tema eesti keelest aru saab? Ta elas muidugi Kehras seal Tallinna lähedal, Kehras on põhiliselt venekeelsed inimesed ja kui ta siia Tartu ülikooli tuli õppima, ta ei osanud üldse eesti keelt. Ta läks firmasse, teda võeti, kuna tal oli ka väga ilusad, hea diplomite, nagu lõpetas kuldmedaliga ja kiitusega ülikooli. Siis me kohtusime, arvas, et ta tahab tartlase jääda, ta ei lähe tagasi Kehras seda oli sunnitud seda keelt õppima ja nüüd kirjutab, räägib, saadab SMS-i ja need emaile kõigile saate ilusti hakkama. Vasa vist aru, et ikkagi eesti keele õpetamisel abikaasale oli suur teene teil. Keeld on väga kerge õppida suhtlemisel ja kuna ma olen ise nagu eesti keeles ühiskonnas kogu aeg olnud ja ma olen ka sinna meest kaasa võtnud ja ta on minu käest küsinud kõike, kui ta aru ei saanud. Tänasele suhtlemisel sai ka tema hakkama, et võib-olla mina olen natukene see aktiivne pool küll, sest tundus, et talle ei meeldi see kõik, mis toimub, et ta tahab tagasi, tahab vene seltskonda, sest ta on hästi selline inimene, kes tahab arvamust igalt poolt avaldada ja kui ta ei oska seda, sest ta läks väga kurjaks, oli väga kurb selle üle, nüüd küll on sellest kõik üle saadud, teda saab eesti keeles ilusti oma arvamust öelda. Kui on vaja mõnikord teha kuskile matk või rännak, minna reisile, kelle initsiatiiv see on teie või abi kaasava? Igav matkamine ega reisimine on väga positiivne, mõjunud meie perekonda meil mis tahes selline väga hea võimalus väga paljudes kohtades reisimas käia. Ja kui ma saatsin väga huvitava ahvatleva ettepaneku, ma räägin sellest kodus ja ma näen, et mees on kohe sellega nõus, ei ole kunagi probleeme olnud. Et ta nüüd ei tuleks meiega alati on kaasas teised, nagu ütlevad, et puhas ka vahepeal käige ise kusagil üksinda ja veel seda ette tulnud, võib-olla varsti tuleb, ei tea. Praegu me küll tahame koos käia ja, ja see nagu liidab meid natuke, sest päevadel nii kiiret tööd on, nii palju. Muresid on palju, tahaks nagu omaette olla ja see on just reisimine, matkamine. Töökoht, kus te töötate, on see, kuhu tulevad tavaliselt väga rasked patsiendid, kust tagasipöördumine on tavastaati üsnagi raske, pinged on aja maha raputada. Kas juhtub ka seda, et mõnikord ikkagi need, mida te ütleme kliinikumis oma osakonnas, näete, see töö tuleb mõtetes ka koju kaasa. Kindlasti ta tuleb kaasa kahjuks. Ma iga kord ütlen endale, et ma ei vii mõtted kaasa, ma ei räägi sellest kodus. Inimene on selline olend, et ta peab rääkima nendes raskemates asjadest, sest see kõik istub sügaval ja meie meditsiiniline süsteem ei ole veel päris paigas. Paljud patsiendid vajavad abi ja kui raske on neil kõike, sa seda vaatad ja mõtled ja võtad kaasa, räägid kodus, mees juba õnneks oskab mind kuulata. Ta kuulab ühe silmaga, vaatab vindise silmaga, vaatab mujale, sest ta teab, et mind vaja lihtsalt kuulata. Mõnikord ta ei pea ka midagi vastama. Osakonnas on praeguses raskusi, et meil ei ole õdesid, selleks, et kvaliteetset õendusabi anda ei saa selle väikse hulgaga, mis meid on jäänud. Ja ikka kõik need mõtteidin koju ja räägin ja mõtlen. Tahan, et kuidas edasi, nagu saab minna. Püsitega ülikoolis arstiteaduskonnas, praegu töötate sihtasutuse Tartu Ülikooli kliinikum luuüdi siirdamise osakonnas. Miks te valisite selle osakonna, oleks võinud ka mujale minna. Kui ma lõpetasin meditsiinikooli kiitusega, siis oli pingerida nagu Metkulis seatud, see oli kunagi hästi lühikest aega Metkolis selline süsteem pingerea järgi nagu paati meditsiinikooli lõpetanuid, tudengeid tööle ja kuna luuüdi siirdamise osakond oli üks nagu sellist nagu uut osakonda, kuhu pidid minema kõik väga tublid õed ja head diplomite ka, et siis ma nagu olin sinna suunatud tööle ja sinna ka ma läksin ja sealt ma alustasin oma karjääri ja olen ka siiamaani minu osakonnast ka lähevad õed välismaale raha teenima, mina ei ole seda endale plaani seadnud hakkama, mõtlesin tuleviku suhtes, et kui näiteks mõni minu lapsed ütlevad, et ma läheks korraks välismaale või üldse välismaale, siis, siis ma ei tea, mida ma vastaksin ise. Mina ega minu abikaasa ei taha minna. Aga mis tulevikus edasi elu toob, ei oska öelda, hetkel. Jutt läkski juba laste peale, Richard õpib Miina härma gümnaasiumis, kati käib lasteaias, läheb sügisel kooli kodune keel lastega on siis kumb eesti vene keel. Kodus me räägime ainult vene keelt kunagi, kui lapsed sündisid, olen käinud psühholoogi juures ja küsisin nõu, et mida teha, et ma tahan, et lapsed oleksid eesti koolis, kuidas me peaks kodus suhtlema, psühholoog soovitas, et vene keel peab olema ikkagi emakeel aga näiteks kui ma soovin tõesti Eesti kooli neid panna, et ma peaks kodus kirjandust näiteks eesti keeles lugema ja nüüd hetkel ongi nii, et kodus suhtleme lastega mehel omavahel vene keeles. Loeme raamatuid ainult eesti keeles. Häbi küll, aga ja lapsed ei oska praegu vene keeles lugeda. Aga nagu on eesmärgiks küll pandud, et alates kolmandast klassist proovime, praegus on nagu üsna rahulik seis kodus selles mõttes, et lapsed saavad eesti keeles hakkama ühiskonnas. Tütarlasteaeda tuleb, et päris huvitav on vaadata, et isa räägib vene keeles ja siis poole sõna pealt minnakse üle eesti keele peale ja sujuvalt ja kusjuures grammatiliselt täiesti õigesti lõpetatakse see lausevad sõnumet, oskus. Jah, sest see annab kohe algusest peale niiviisi seates noh, pandud paika, et nüüd see on, et siin vene keeles seal eesti keeles ja lapsed on väga kiiresti seda omaks võtnud, nad ei tunne, et mingi raskus kusagil sealt peaks tulema. Jumal tänatud, et see nii on, nagu praegu meil lastega on, et ma olen väga õnnelik, sest ma olen kuulnud selliseid lapsi, kes on vene perekonnad, kes räägivad juba juttu segamine eesti ja vene sõnad segamini, seda nagu kartsin kõige rohkem, et minul aastal tuleb ka selline hetk. Õnneks meil ei, meil ei ole sellest olnud, ma arvan, et ei tule ka. Lapsed on rahul, et nad käivad eesti koolis eesti lasteaias. On on väga rahul, nad ei oskagi praegusel hetkel küll midagi tahta. Pigem ükskord minu poeg ütles sellise kurva tooniga, et et kas ma ema tõesti olen passis vene rahvusest, tema jaoks on eesti keel nagu praktiliselt emakeel, eesti on tema kodumaa ja pidin talle ütlema jah, et sa oled tõesti teine rahvus ja sa pead, kui passi kätte kunagi saad valima, kas valid ukraina rahvust või vene rahvustest muud rahvast ei saa valida, tal on Eesti kodakondsus, aga rahvas on teistsugune, ta nagu oli väga kurb, üle selle, ta ei saa sellest veel aru, miks see nii peab olema? Millisena paistavad eestlased näiteks teie pilgu läbi? Mulle meeldib Eesti rahvas, tema traditsioonid, eesti rahvas on üsna kinnine, rahvast kunagi ütlemist ta tegelikult tunneb või mõtleb vene rahvastesse inimestel, see on natuke teistmoodi. Nad ütlevad otse eesti inimene, ütle kunagi otse. Temperament on teistsugune. Con milladala kodus kuulab saadet, aga võib olla ka perega ühisel suusamatkal igal juhul ei istuda, käed rüpes oleks selliseid inimesi meie keskel ainult rohkem.