Hülgepäev Vilsandi rahvuspargis on jõudnud haripunkti, praegu on hülg huvilised soovige lina, pangaria kümmekond toru binokli silma on suunatud hinna rahule, kus hülged pesitsevad. Hülgeuurija Mart Jüssi tuleb välja, et praegu on siis hüljestel poegimise kõrgperiood, milline see hülge elu siis sellel talvel on või täpsemalt öelda, kuidas on olukord hülgeriigis? Olukord on selline suhteliselt segane, sellepärast et talve algus oli meie jaoks üsna hirmutav, sest et väga soe oli ja üldse polnud meres jääde. Me kartsime selles mõttes kõige hullemat ütelda, jääd ei teki peal hüljestel üldse kuhugi minna. Aga nüüd hüljeste õnneks on, on viimased nädalat ikka mere ära kaanetanud ja, ja asi on, võiks öelda viikisd enamus ikkagi saab nagu oma loomulikus elemendis jää peal oma asjad ära toimetada, aga siis need, kes varem pihta hakkasid või kes siin püsivat vaba veeservadel, need on meil siis praeguseid binokliga näha. No mis sul hüljeste arvukus on, kui võrreldes nüüd viimaste aastatega pooliga tuleb igal aastal aina juurde ja juurde, kas see tähendab ka seda, et arvukus kasvab, kuna küttimine on juba ammugi keelatud? Jah, hallhülge puhul on, see on seal üsna mitmest eri allikast leidnud kinnitust, et hüljeste arvukus kasvab, kui noh, ma mõtlen allikatena eri viise seda arvukust hinnata ja ja poegade loendus on üks, üks ilmeksimatu selline vahend, millega saab hinnata, kui palju on, on siis vanemaid hülged ja, ja poegi on tulnud tulnud juurde, nii et kui me alustasime siin 10 aastat tagasi oma töid ja olime rõõmsad sellise 450. poja leidmise puhul, siis vist paar aastat tagasi tiksus 1005 juba täis, nii et, et poegi on olnud rohkem ja, ja ka teised loendused, ütleme, vanad loomade loendusel ja meie keerulisemad sellised kaamera tööd näitavad, et detailidest arvukus Läänemeres on viimasel kümnendil võiks öelda jõudsalt kasvanud. Aga loodus võtab oma, ma tean, et ka sellel aastal linna rahul olete näinud paari surnud hülgepoega ja kui me siia tulime, siis üllatavalt palju nägime siin mere kohal tiirlemas merikotkad ja nemad on siis valvel, ründama kohe, kui näevad ühte abitut poega. Seda küll jah, sellepärast et ega merikotkaste talvine toidulaud ei ole teab mis rikas ja hüljes annab sinna väga palju juurde niimoodi, et nad kindlasti kogunevad sinna kus hülgeid on, seda kindlasti juhtub jää peal, kui, kui hülged seal poegivad, aga siis muidugi inimesed seal eriti käia, seda ei ole nii kerge vaadelda kui täna siin veel jah, 10 kotkast, vähemalt nagu ühes sellises binokli pildis ja ja nad juhust kasutades muidugi söövad siis hallhülge poegi, kui need on piisavalt nõrgad, et mitte vastu hakata. Et varasemast ajast me tegelikult ei, ei olnud meil selliseid vaatlused, nad otseselt elusaid poegi ründaksid, aga aga praegu need märgid näitavad ikkagi, et kui hülged ja kotkad on palju, siis, siis nad, Neid juhuseid seal ka juba kasutavad, aga sest pole midagi halba, sest see on kahe kisti omavaheline disklemine. Palju on ka sõlg huvilisi, esimene pool päevast teoreetiline osa oli üldiselt rahvuspargi keskuses Loona mõisas ja seal oli saalis umbes 75 inimest, siin aga isegi veel rohkem. Ma kohtasin siin tallinlasi, inimesi Haapsalust ja vahest, et peab ära märkima kindlasti ka, et hülgepäeval osales Saksa suursaadik Eesti vabariigis, nii et inimestel huvi on ja tuleb välja, et hülgepäevi on siin varemgi korraldatud, et sellel aastal vahest kõige rohkem ja ilmselt hülgeuurijatele vist pakub heameelt ja kahtlemata, et, et vahetevahel tekibki selline teatud klubiline tunne, et, et ise uurida ja ise tead ja, ja endale räägib nendest asjadest ja see on väga meeldiv kasutada selliseid võimalusi, kui kui inimesed saavad nagu praktiliselt vahetult osaleda nendes nendes vaatlustes ja, ja kui on võimalik, siis nagu neid teadmisi ka ka laiemalt jagada, et, et igal juhul on meie poolt see huvi nagu teretulnud ja ja loodame, et see aitab, nagu siis paremini mõista seda, seda loodust, looduses toimuvat ja just eriti neid Läänemeremuresid ja rõõme Läheme nüüd natukene laiemana Läänemerest kaugemale me seal saalis kuulsime, et Mart Jüssi hiljaaegu tulid, kas pealt on käinud Norra rannikul hülgeuurimisretkedel, nii et maailm on praegu lahti ka teaduse vallas hülgeuurimises just seda kindlasti tähendab avatust. Ma mõtlen, nende igasuguste piiride kadumise ja selle osas on, on palju mind minu töös aidanud, aga aga teisest küljest on. On hülgeuurijaid suhteliselt vähe, et ei ole selline väga populaarne teadusharu ja ja siis paratamatult, kui kuskil on suuremaid ettevõtmisi, siis kutsutakse kolleegid kokku või noh, alatust tapjaga vähemalt, et saaks koos teha ära neid suuremaid vajalikke töid ja ja seetõttu ongi mind mind elu viinud nii Šotimaale kui Norra ja nüüd ka siis Kaspia merele, et, et neid inimesi, kes just nimelt nende jäätuvates meredes elavate hüljeste tegeleb, et ega neid väga palju nagu maailmas polegi ja ja kui suuremaid ettevõtmisi on, siis proovime koos ära teha, et see on selline, selline väga praktiline teadvus ja kollegiaalne koostöö meil. Kas peast on kõige värskemad muljed, on seal ka midagi sellist üllatusliku, mida nagu hülgeuurija varem ei teadnud? No meil oli, oli muidugi igasugused ootused ja lootused, aga me läksime ju sinna täiesti tundmata hüljest selles mõttes vaatama, et teda ei olnud keegi sellise hülgeökoloogia või hülge ja keskkonnasuhet seisukohast uurinud, et temast oli küll 100 aastat kirjutatud tähtsaid teadustöid, aga ikkagi kui jahiloomast ja, ja mõningad kitsamatele aspektidest niimoodi, et et mõnes mõttes saime täiesti tühja kontuurkaardi, kui hakata siis ise oma jooni joonistama, et see oli, see oli üüratult põnev sissejuhatus sellesse pikemasse projekti, kus me proovime siis kõik needsamad nippe, mis me oleme Läänemeres kasutanud ka siis seal seal rakendada, et võimalikult palju Gazpõlgest teada saada, sellepärast et see on ka suletud meresüsteemi liik, kellel on üsna ilmselt, et suuri probleeme püsimajäämisega, seal tulevad mängu samad samad probleemidest Läänemeres, mis seal merereostus ja ja kunagine väga-väga suur küttimissurve ja, ja ka massiliselt esineb neil selliseid viiruslike haigusi, millest pole ka meie hülged puutumata jäänud, nii et tööpõld on seal ääretu ja nagu ma ütlesin, Cartman täitsa valge. Ja lõpetuseks üks selline natukene lustliku lugu. Mõned aastad tagasi rääkis Saaremaa veterinaar arst Lembit Tegova mulle, et mõnikümmend aastat tagasi ühel lumisel talvehommikul leidis üks talu perenaine lauta minnes laut ja talu oli merest kolme, nelja kilomeetri kaugusel lehma kõrvalt suure hallhülge. Muidugi, proua imestus oli suur ja ehmatus, kuidas hüljes sai lehmalauta. Aga hüljes siis tuli läbi lakaluugi, mis oli avatud, hang oli siis kuni lakka luugini ja pööningut siis potsata, kas august alla sellest paugust, kus siis heinad ülevalt lehmale alla aeti? See oli nüüd selline imelugu, aga kas on olnud juhuseid, kus tõesti hülgeid? Siit lähevad Nov paari-kolme nelja ja vahest rohkemgi kilomeetrite kaugusele. Seda juhtub üsna tihti tegelikult noortekest hülgepoegade puhul, kel pole nagu selget ettekujutust, kus nad elama peavad ja ja justkui on, jäävad talved tihtipeale leitakse üsna kaugel, ma isegi olen läinud hülgepoega neli kilomeetrit rannikust auto tee peal lihtsalt öösel, aga vanad hülged võtavad selliseid tõelisi metsamatku ja, ja, ja maismaa ületamisi ette siis, kui jäätingimused lähevad neile väga raskeks ja siis nad lähevad avavee poole niimoodi, et Sõrves ja kolka neemel on selliseid juhtusid ajaloost ikka palju teada, et mehed lähevad metsa metsa jahile ja hallhülged tuleb kuskil võsas vastavasse. Selline käitumuslik joon, aga see on tavaline. Lisaksin veel selle, et hülged väga meeleldi lähevad jõgedesse. Et Eesti jõed on lihtsalt väga väiksed, hüljestele nad siia nagu ei kipu, aga, aga Siberi suurtes jõgedes ja mujal maailmas, kus jõed on laiad ja sügavad hülged lähevad tihtipeale väga kaugele ja meie lähivaatlused kõige põnevamad kohad on olnud seal Koiva jõe peal elektrijaama paisu all, mis on, mis on mitukümmend kilomeetrit sisemaa poole ja ja Pärnus Sindi paisu all, nii et eks nad ikka käivad seiklemas, seal kasutavad veeteid kui võimalik. Kui vett ei ole, siis minnakse üle põllu. Aitäh hülgeuurija Mart Jüssi ja uusi põnevaid avastamisretki hülga riigis. Tänavatele.