Karksi mu kallis kodu, kui solid sa mulle armas juba lapsena, kui ilusad on sinu mäed ja orud metsad ja Laaned, järved ja jõed. Kui kallid, mul suu mälestused. Sinu pind on mulle püha. Sinu muinasjutud, koovad kuld, viire, sinu radade ümber. Tulerändaja, Karksi mägedele, orgudesse ja metsadesse, viibi Karksi linnamäel vägevate varemete vahel. Kas pühapäeva hommikul, kui siid väikese valge kirikutornis kellahääl pühalikult lainetab ja virvendab kuni kaugusesse kaob, kuna kirikulised kiriku poole ütlevad või kui lahkuv õhtupäike mäe varemed kiriku ja sinu enese oma kullasse matab, ikka sulab süda asu rinnas, täidavad ilutsused su hinge. Ja kui sa siis mäeserval seisatad ja alla vaatad, kus jalgade eeslinna viski järvekene kõrgete kõrkjate vahel uinub, kus valged vesiroosid unistades päid, kõigutavad püha rahu, Asutsu hinge tõstad sa kõrgemale oma silmad. Ilus org avab su vaatele oma sületeisel, pool orgu. Tõuseb kõrge kallas, sopiline ja käänuline. Siin varjavad vanad Lõhmused jalakad sulisevaid allikaid, seal tõusevad kuni äkilise kuningamäetipuni kõrged sinised männid. Sa tunned enesemaakoha ilust, otsekui joobuvad. Lased sa oma silmade ümber käia? Õnnistatud perekas viljakandja maa paistab sulle oma taludega oma mõisatega nii kaugele, kui silm läbi sinise õhu ulatab. Kui siis päike alla vajub, sina ta viimsete kiirte teretada, Dust oled joonud, su silmad vaatamisest valusad on ja sõnad tagasi pöörad lossivaremete poole, imelikud tundmused asuvalt subõue. Kõik näed sulle siis jõudu tuv, estavad ja orud kõnet kannavad suusõnal lehtedel. Sinu vaimusilma avab enese, nagu tahaks ta kaugele minevikku vaadata, Ta minevikku, mis must ja tume, kust kellegi ajalookirjutaja sulg sulle sõnumeid ei too, kus kostab ainult mõni kurb muinasjutt, mis rahvasuualal hoidnud, siis tõusevad imelikud kujud su vaimusilma ette, kui unenäos tõttavad aeg ja inimesed, kelle jalg ülekohtade käinud, kus sinagi nüüd pead, tead su eest mööda kujud seda täielikumalt ja kindlamad, mida täielikumalt ja kindlamalt su enese ja neid ette kujutada järksa. Sinu vaim tõuseb kõrgele, nagu tahaks ta ennast ühendada lahkunutega, kes enne sind elanud. Sa tahaksid teateid tuua sõnumeid neilt saada aastasadade üle, mis juba ammugi püsimata jooksul mööda lennanud ja unustuse närv kadunud igaveseks kadunud.