Sümfoonilisi teoseid leiame teie loomingus juba varasemas perioodis. Ma mõtlen siinjuures kolmekümnendaid aastaid oma dramaatilise avamänguga muusikaga filmile Vilsandi, siis aga tuleb sellele žanrile nagu teatav vaheaeg mis kestab üsna mitu aastat. Ja nüüd tundub nii, et pärast ooperikauged, rannad valmimist 1958. aastal on sümfooniaorkester jällegi teie loominguprotsessis kesksel kohal. Arvestades siinjuures sääraseid teoseid nagu dramaatiline süüt sümfonietta ja nüüd siis sümfoonia Jah, nii ta on. Osalt on see seletatav ka sellega, et sel perioodil kui ma vähe kirjutasin sümfoonilisi teoseid, ma tegelesin peamiselt kinomuusikaga ja see võttis küllaltki palju aega ära ja eriti produktiivne ma ei ole just kunagi olnud, hilisemal perioodil ma jälle ei olegi muusikat kirjutanud ja selle tõttu ma olen hakanud puhtorkestrimuusikat kirjutama. Ma pean ütlema, et mul siiski orkestrimuusika on vast kõige südamelähedasem ja nüüd olete jõudnud sümfoonilise žanri kõige ulatuslikuma teose sümfoonia juurde. Nojah, ma pean ütlema, et ma isegi kartsin sümfooniat kirjutada, sellepärast et ma pean sümfoonia kirjutamist heliloojale kõige raskemaks, kas midagi taolist, nagu ütleme romaani kirjutamine kirjanikule nähtavasti kusjuures võib-olla sümfooniat kirjutada on isegi raskem kuna kirjaniku tegeleb nii-ütelda konkreetsete mõistetega ja konkreetse süžeega? Arvestades seda, et sümfoonia pole ju programmiline siin muidugi oleks kohatu paluda teilt selle nii üksikasjalikku kirjeldust aga võib-olla saaks siiski kõnelda kasvõi sellest mõtete ja meeleolude ringist, mida ta kajastab. See sümfoonia kukkus välja dramaatiline ja nähtavasti selle tõttu, et meie aeg on üldse rikas dramaatiliste sündmuste poolest. Ja nähtavasti seega mõjustaks minu sümfooniat. Sümfooniast paistab silmat orkestrivärvidele samuti ka muusika rütmiliselt küljele on pööratud suurt tähelepanu. Nad mõjuvad kuidagi väga eredatena. Kas võib neid jooni võtta ise loomulikena, teie orkestrimuusikas? Üldse vähemalt nii palju, kui ma oskan, püüan seda alati teha. Sellepärast et muusika võib omaette mõeldud olla. Hästi, aga kui seda ei oska orkestris eredalt väljendada, siis mõtte ikkagi kuulaja nii ei lähe. Ja võib-olla nüüd ehk mõne sõnaga sümfoonia ülesehitusest. Ma kasutasin nii-ütelda klassikalisel baasil tänapäeva väljendusvahendeid. Täna toimub teie sümfoonia esiettekannet. Seda võib täiesti raadiopäraseks nimetada, kuna ta toimub helilindilt. Sel puhul võiks teilt lastekette juba küsida kuidas. Teid esitas, rahuldab, üldiselt rahuldab. Loomulikult tuleb arvestada seda, et see lint on tehtud nii-ütelda. Proovi korras. Esialgseks kuulamiseks. Loodan et kui selle järgmine lint tehakse ütelda suurema proovide arvuga, et sa siis kindlasti veel paremaks läheb. Aitäh, asuksime lastik kuulamast, teost.