Tänapäeva tantsumuusikasõbrad imestavad kindlasti, kui kuulevad, et kuranc sära panud võidžiig, mida praegu vaid kontsertmuusikas tuntakse algselt seltskonnatantsud, olid. Tookordsetele tantsulõvidele tähendasid need tantsud sama mis meile Tango Foxtrot või mõni moodsam Ki tants. Muidugi olid nood vanad tantsud kunstiliselt võrratult väärtuslikumad kui tänased sest neid kirjutasid tunnustatud heliloojad ja nad olid oma tantsulise karakteriga vaatamata tõelised meister teosed. Ka üks pall nägi seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandil hoopis teistmoodi välja, kuid tänapäeval siin oli tegemist puht aristokraatlikus lõbustusega. Ja kuigi see kõlab paradoksaalselt tantsijatel oli palju tähtsam oma esinemiskunsti demonstreerimine kui rõõm tantsust endast. Kui pidulikult valgustatud saalis kõlasid esimesed tantsutaktid, ei tormanud kõik tantsida soovijat korraga parketile nagu tänapäeval. Paid jäid ilusti oma kohtadele istuma. Tantsu juhtaga vürstikodades nimetati teda hoovimarssaliks või ka tseremooniameistriks määras tantsuks ette nähtud paaride järjekorra. Näiteks tantsis söö yks madaam Igrekiga tavanat saadetuna Ülydeodaalse seltskonna silmakirjalikult, imetlevatest, pilkudest ja kommentaaridest. Kui tants lõppes, saatis söö yks oma partneri kalantselt kohale. Järjekorras oli Shirley, kes kaunima ta setiga demonstreeris kiiret kuranti. Tantsijatelt nõuti vaid paari-kolme kindlat sammu, mille vahele võis improviseerida vabas vormis figuratsiooni. Nii oli võimalik oma oskust näidata ja ka heliloojatele jäid vabamad käed. Heliloojad muide püüdsid kunstiliselt võimalikult parimat tantsumuusikat kirjutada, sest seltskond sooviska tantsude vaheajal muusikat kuulata. Nii muutusid säärased tantsutsüklid pikapeale lausa muusikaliseks kalliskivideks, mida põhiliselt hakatigi ainult kuulama. Senine viimaks jõudsimegi tänase teema juurde. Tsükli prantsuskeelne nimetus on sviit. Varajane seitsmeteistkümnenda sajandi esimeste aastate süüt algest tavaliselt lühikese sissejuhatusega intraadaga. Ballile kutsutud külalised ei tohtinud nimelt mitte kohe peosaali minna vaid pidid vastuvõturuumides ootama, kuni kõige suursugusemad neist kohale jõudsid. Siis alles avasid lakeid saali uksed ning kogu seltskond sammus pidulike helide saatel sisse. Sajandi 20.-teks aastateks oli süüdis välja kujunenud kindel tantsude järjekord. Üsna varsti läksid kaks esimest tantsumoest, nende asemele tulid ülejäänud, millele omakorda liitusid kaks uut tantsu. Umbes 1650.-st aastast alates oli siis klassikalise süüdi järjestus säärane. Sära panda jätsiig, nendega tutvume pisut lähemalt. Prantsuskeelse nime all maand sõnasõnaline tähendus on saksatants. See 16. sajandil Saksamaal levinud sujuvalt aeglane tants. Kaks neljandikku taktimõõdus leidis tee prantsuse salongides ning sai peagi, nagu juba öeldud, klassikalise süüdi esimeseks osaks. Söödi ülesehituses järgiti muide juba tol ajal põhimõtet, mis kehtib ka tänapäeval aeglaste kiireloomuliste osade vaheldumist. Nii järgneski aeglasele Almandile kiirem tants. Kurat. See prantsuse sõna kurant tähendab juuksiat. Kurat, on väga vana prantsuse rahvatants. Millal ta talu taredest tee lossidesse leidis, ei ole võimalik kindlaks teha. Me võime aga kujutled umbes niisugust olukorda. Eelpool oli juttu sellest, et aristokraatlik pallidel tantsis korraga vaid üks paar, ülejäänud seltskond aga igavledes. Võib-olla astus just üks säärane igavust tundev külaline korraks terrassile, et värsket õhku hingata. Jäin, näe taamal munaplatsil nägi ta teist tantsupidu hoopis erinevat siinsest. Talupoisid ja tüdrukud keerlesid lõbusas elavas ringmängus, mille kiired tantsusammud meie aadlikul ilmselt meeldisid. Nii meeldisid, et ta salongi naastes tutvustas teistelegi nähtud tantsu. Kas see nüüd just täpselt nii oli või pisut teisiti, kuid kindel on see, et talupojatants kurant läks kiiresti moodi ja püsis erakordselt kaua. Ligi 200 aastat armastatumate seltskonnatantsude seas. Isegi tol ajal rohkesti käibel olnud mängutooside meloodiad kõlasid enamasti kurandi taktis. Kolmandaks, tantsuks klassikalises süüdis on aeglane ja majesteetlik kolm neljandikku taktis sara panda. Seal ta on, sul on sündmusterohke minevik, Euroopa maadesse levista Hispaaniast, kus teda tunti 16. sajandi algusest. Tõenäoliselt ei ole aga Hispaania sara panda kodumaa vaid ta pärineb hoopis kuskilt Lähis-Ida-aladelt. Kuidas ta sealt Ibeeria poolsaarele sattus, ei ole teada. Teada on aga see, et teda inkvisitsiooni poolt ägedalt taga kiusati. Keegi teatud paater, Mariana, kuulus inkvisitsiooniteoreetik kirjutas oma traktaadis avalike lõbustuste kahjulikkuse üle. Sära panda on nyyd pidurdamatu ja liiderlik tants. Et ta kõige kombekama ja Vagama inimese kuratliku kiusatusse võib viia. See hukkamõistev otsus tähendas igaühele, kes Hispaanias julges särabandad tantsida, kindlat teed tuleriidale. Süütule särabandale ei jäänud muud üle, kui emigreeruda Prantsusmaale. Seal muutus ta oma kuula ja imesta tõsise ja ülla iseloomu tõttu kiiresti populaarseks. Lee ja hiljem Hendel olid sära pandas nii vaimustatud, et nad teda mitte üksnes tantsuna, vaid ka ooperi aariatena oma loomingus rakendasid. Üldse on sära panda tänapäevani jäänud muusikasse ühe kauneima tantsuvormina. Laskem süngelbaater Marianal oma sünges hauas puhata. Meid paneb võib-olla ainult pisut imestama see, kui kihvad pidid lootsele munga enda vooruslikkusega olema. Kui juba süütus ära panda talle ohtlikuks sai. Neljas ja viimane tants klassikalises süüdis oli šiig samuti kolm neljandikku taktis. Selle nime päritolu on selgusetu. Tants ise sai alguse Inglismaal, kus ta endast kujutas kiiret grotesksed meeste tantsu omapäraste hüpetega. Seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigu kujunes tiigist klassikalise süüdi lõpuosa. Nagu nägime, on süüdi ajalugu tihedalt seotud tantsu ja rahva eluolu ajalooga ning seetõttu mitmeti huvitav. Muidugi ei jäänud süüdi areng peatuma esialgselt välja kujunenud neljaosalisel vormil. Iga uus helilooja lisas sinna mõne tantsu, mis talle eriti meeldis. Nimetagem neist sääraseid, mis meie ajalgi veel kontserdisaalides kõlavad minu ette Cabot Sitsiljana, Jacques on Forlana ja lõpuks kab avana, mis vanast süüdist kunagi välja langes. Paari sajandi pärast aga jälle ellu äratati. Minu hitist oli meil juttu ühes eelmises saates, kus kõnelesime kolmest vormist, mis oma iseloom on muutnud. Kavas on vana prantsuse tants kaks neljandikku taktis millel tantsude ajaloos on küllaltki oluline koht. Kui teised hoovkonna tantsud kujutasid endast tavaliselt mingit kangejalgset jalutuskäiku väärikalt lohisevate sammudega siis k vuttlubas esmakordselt tantsijal vaatamata vanusele ja positsioonile jalgu elegantselt peenutsev rütmis põrandalt pesta. Pavanat saab endale kergesti ette kujutada see kes on kasvõi kurki jälginud, uhke paabulinnu suursugust sammumist üle muruväljaku. Samuti aeglane, ent äärmiselt lihtne ja südamlik, on Sitsiljana vana itaalia rahvatants kolm neljandikku taktis. Viimane tants, milles täna kõneleme, on elav ja rõõmus Fornana Fryoulist pärinev pool Veneetsia pools. Laari talupojatants söödi osana liigisse kasutamist alles 18. sajandil. Tänapäeval oleks Forlana tõenäoliselt unustatud, kui mitte moristravell omas süüdis kuprääni haua sammas talle jälle eluõigust poleks andnud siis siit on nagu muusikaline lillekimp, millega 20. sajandi helilooja oma 300 aastat vanima suure kaasmaalase kalmu ehib. Seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandil Teil oli sõik tähtsaim vorm instrumentaalmuusikas. Näiteks Bachi kaasaegne Georg Philipp Telemann on meile pärandanud 600 orkestri sviiti. Vaatamata sonaadi sümfoonia tugevale konkurentsile on süüt tänaseni jäänud üheks armastatumaks vormiks muusikes. Sealjuures on aga aegade jooksul tema karakter muutunud. Juba 18. sajandi teisel poolel hakkas süüdi range vorm lagunema. Ikka sagedamini lülitati temasse palu, millel tantsuga midagi ühist polnud. Kuni lõpuks tantsud tihti hoopis välja tõrjuti. Sööt muutus ikka enam suvaliseks lühipalade tsükliks, millel oli kas kirjanduslikke eeskuju nagu näiteks kriigi süüt, peri künk või millega muusikaliselt illustreeriti meeleolusid ja tundeid nagu läbishi Berga maski sviit. Kui TPS-i selles süüdis muuhulgas maalib imekauni pildi kuuvalgusest siis tähendab see suurimat vastandit süüdi esialgsele tantsulise iseloomule. Sest kas on keegi kunagi kuud tantsimas näinud?