1812. aasta augustis haaras Smolenski maa mõisnike paanika. Napoleoni väed hakkasid Vilniuse Alt hoogsalt Moskva pooleril õhkima. Kiiruga pakiti hädavajalik koormatesse ja voorid venisid teedele. Et jõuda prantslaste eest pakku kaugematesse kubermangude esse. Teeni, asus ka Novospaskoje mõisa omanik Ivan Glinka oma perega. Sihiks Orion. Kaheksa aastasele missale jäi eluks ajaks meelde lõputu põgenikevoor kaugel põlevate metsade ja külade kuma ning vastutulevate maakaitseväekolonnide uljas laul. Alles järgmise aasta maikuus usaldati koju tagasi pöörduda. Vaenlane oli Venemaa piiridest välja kihutatud rahva sõjajõud. Kõikides kirikutes peeti selle puhul tänujumalateenistusi ja mälestati hukkunuid. Kogu tagasiteel tähistas poisi mälus lakkama, dub kirikukellade helin. Kellade erinev kõla oli see, mille järgi ta hiljem suutis meenutada läbi sõidetud maastikke. Novospaskoi, mis jäi Napoleoni vägede peajõudude liikumise teedest kõrvale, oli säilinud tervena. Vaid üks, prantslaste väesalk oli sinna sattunud. Naised, raugad ja lapsed peitusid küla kirikusse. Preester Ivan Stabrovski, seesama, kes oli väikesele missale lugemist õpetanud kutsus kohale talupoegadest partisanisalga ja vikatitega hangude kivide ning kaigastega. Talumehed asusid sõjaväelastega lahingusse ning lõid nad põgenema. Mõisaga jäigi partisanide tugipunktiks. Partisanide vägiteod olid kaua üldiseks kõneaineks ja isamaasõja kuulsate kindralite kõrvale asusid lapse meeles teised nime ja nägupidi tuntud kangelased. Ümbruskonna ja oma mõisa pärisori. Need lapseia mälestused kerkisid teravalt esile 20 aastat hiljem kui helilooja Mihhail Glinka asus kirjutama ooperit Ivan Susani. 200 aasta tagant tõusis too kangelaslik talumees tema ette samasugusena nagu lapsepõlvest tuttavat partisanid. Uuesti hakkasid kõrvus helisema ammu kuuldud lauluviisid, millest mitmedki leidsid koha ooperis. Mihhail Glinka sündis 20. mail 1804. Võib-olla on see hiljem juurde mõeldud ilus legend. Kuid räägitakse, et just samal hetkel, kui kostis vastsündinu esimene häälitsus olevat säratanud akent, esimene päikesekiir ja ööbik alustanud rõõmsat laulu. Oli see nii või ei, aga keegi juuresolijaist ei võinud muidugi pidada seda indeks, et äsjasündinud lapsest võiks kunagi saada esimene tõelile vene helilooja. Niisugune amet ei passinud aadlikule. Või mis ametis siin üldse rääkida sai? Tolleaegsel Venemaal ei olnudki helilooja ametit. Aadlik võis muidugi seltskonnas musitseerida ja üldiseks lõbustuseks ka komponeerida. See oli isegi väga peen ja kuulu seakasvatuse juurde kuid see pidi olema ainult ajaviide, mitte amet. Elukutsena tuli kõne alla vaid sõjaväeteenistus- või diplomaadikarjäär. Mihhail Glinka lapsepõlv möödus keskmise jõukusega patriarhaalse maamõisas kus tal oli pidevalt võimalik kuulda talupoegade ja teenija piigade suust rahvalaule. Teiselt poolt aga kokku puutuda itaalia ja prantsuse heliloojate moodsate teostega, mida mängis naabruses elava onu mõisas pärisorjadest orkester. Kuigi poiss oli mitmekülgselt andekas joonistamises keeltes geograafias, sai muusika tema tõeliseks kiindumuseks. Ta õppis kiiresti klaverit mängima, kuid veel enam võrustada orkestri kõla. Eriti armastas ta tavaliselt õhtusöögisaateks mängitavaid vene laulude seadeid, mida esitasid kaks flööti, kaks klarnetit, kaks metsasarve ja kaks fagotti. Need lapsepõlves kuuldud õrn nukrad viisid ehk olidki esmaseks ajendiks, miks ma hiljem enamasti töötlesin vene rahvamuusikat, on Glinka hiljem kirjutanud. Aasta sarskojesselo lütseumi aadli panisonis viis aastat Peterburi Pedagoogilise Instituudi Pansonis. Need andsid Mihhaili klinkale hea hariduse ja viisid ta kokku paljude oma aja kõige Iisrindlikumate inimestega. Wilhelm kühelbeker oli tema õpetaja, samuti professor, kunitsen lehv Puškini kaelas Glinka ühes toas. Ja seetõttu tekkis varakult tutvus tolle vanema venna Aleksandriga, mis kestis kuni luuletaja surmani. Õpilaste hulgas tekkisid ringid, mis võtsid omaks tulevaste Deckab ristide ideed ise varitsuse ja pärisorjuse hukkamõistu. Kaklinka kuulus nendesse ringidesse, kuigi teda huvitas poliitikast märksa rohkem muusika. Muusikaga tegedestab pidevalt tema õpetaja, eks olid Peterburi parimad pianistid. Lisaks sellele alustas ta uuesti ka viiuliõpinguid. Nõva spasku ees oli teda õpetanud pärisorjast orkester, ent nüüd sai ta õpetajaks Ooperiteatri orkestri esimene viiuldaja. Palju aega kulus ooperi- ja balletietenduste ning kontsertide külastamise, samuti luuleõhtutele. Kui jõudsid kätte lõpueksamid, võttis ta jälle teadused tõsiselt käsile ja lõpetas kooli heade tulemustega. Lõpuaktusel mängis Glinka publiku ees kummeli virtuoosliku klaverikontserti kusjuures teda saatis üks Peterburi tuntumaid muusikuid. Charles Mayer. Ettekanne kutsus esile üldise kiituse ja klinkast hakati kõnelema Peterburi muusikaringkondades. Nagu omalajal kõneldi kirjeldusringides puskinist kui tooli lütseumis, lugenud mälestusi sarsku Jesse loost. Komponeerimise alustest ei olnud klinkal mingit õiget ettekujutust, kuid ta tegi siiski katsetusi, kirjutas variatsioone tuntud heliloojate teemadel. Needki leidsid salongides vaimustatud vastuvõtu. Varsti ilmusid noodipaberile esimene osa sonaadist vioola leia klaverile ja esimene romanss minu harf. See oli kirjutatud tol ajal moodsas südantlõhestava tundelise stiilis. Romansi puhul aga koges Glinka, et võimatu on kirjutada laulu ise vokaaltehnikat tundmata. Ja ta hakkas võtma laulutunde ning kuigi tal polnud eriti kaunikõlalist häält, saavutas ta oma ettekandes aja jooksul haruldase väljendusrikkuse. Kõrgema seltskonna suhtumine kunstisse kui jumaliku inspiratsioonihetke tulemusse ei sallinud mõtetki tööst klinkat imetleti, kui ta tuli seltskonda, istus klaveri taha ja hetke pärast hakkasid vabalt voolava kaunid helid. Ainult tema teener teadis, kui palju unetuid, öid, otsinguid ja parandusi noodilehtedele. See jumalik inspiratsioon heliloojalt oli nõudnud. Deckabristide ülestõusu sünged järellained masendasid klinkat sügavalt. Mitmedki tema tuttavatest vangistati, saadeti välja või pagesid ise Peterburist. Kogu õhkkond oli surutud. Ainsa väljapääsu leidis Glinka jällegi muusikas. Ta hakkas tõsisemalt kui seni tundma õppima orkestrit. Uuris kuulsate heliloojate partituuri ja püüdis sealt õppida. Sellega kaasnesid kompositsiooniõpingud Peterburis elava itaallased šampooni juures. Glinka oli otsustanud pühenduda täielikult muusikale. Ent kuidas luua vene muusikat? Kas nii nagu Varlamov, kes lähtus vene linna romansist, millega liitusid mustlaslauludele omane kirglikkus ja melodramaatika või nii nagu viiel korski Peterburi juhtiv helilooja paljude sümfooniat Jäppartettide autor, kes tundis hästi klassikalisi eeskujusid ja oskas neid täpselt jäljendada ning oli sellele uhkelt. Ei, üks ega teine tee rahuldavat klinkat. Ta oleks tahtnud muusikas korda saata midagi samasugust nagu Puškin kirjanduses. Too lõi Vene rahvuslikku kirjandust, mille juured peitusid vene elus, mille kangelaste rahvuslikust ei määranud riietus ja välisjooned, vaid rahva mõtte ja tundeviis. Muusikas ei osanud Glinka seda rakendada. Kolmeaastane Itaalias viibimine tegid vinkale paljudki asjad selgemaks. Ta võttis tunde mitmeõpetaja juures, tutvus põhjalikult vokaaltehnikaga külastades võimalikult palju ooperietendusi jälgisid taanlasi nende igapäevases miljöös rahwarikes lõbustustes. Siin jõudis arusaamisele, et itaalia muusikatugevus on tema kindlal rahvuslikul alusel. Kuid sellelt aluselt vene muusikat luua ei saa, sest rahvad on liiga erinevad oma temperamendile ellu suhtumiselt oma tundemaailmalt. Just Itaalias tärkas klinkal mõte kirjutada oopereid, mis oleks vene teemal ja tõeliste vene kangelastega. Veel ei teadnud ta tulevase lavaloo teemat, kuid otsus oli küps. Et ooperi aluseks on kompositsiooni meisterlikkus, veeti 105 kuud Berliinis, kus õppis Sihverit teeni juures harmooniat, kontrapunkti, orkestratsiooni. Teenilt saadud teadmisi püüdis ta praktiliselt rakendada vene rahvalikke teemade juures. Naasnud-Venemaale kõneleb Glinka oma sõpradele kavatsusest kirjutada ooper. Terzavini soovitusel saab libreto aluseks Ivansus saalini lugu tõeline rahvadraama. Heliloojat haarab lausa loomingu balang tai kärsi oodata libreto valmimist, sest muusikalised teemad muudkui ründavad teda. Kord meenub lapsepõlves kuuldud laul, kord mõnel teekonnal tabatud viisikatke. Künka lähenes ooperile kui sümfooniliselt arenevale muusikalisele draamale, mida tekst küll mõnevõrra kammitseb, kuid mis mingil juhul ei tohi kujuneda muusikaliseks illustratsiooniks sõnale. Sellepärast turi libretistil nii hästi Sursanini kui ka Ruslan ja Ludmilla juures sageli luua tekst juba valmis meloodiale. Ja kui poeet kippus vastu vaidlema, siis ASUS Glinka kindlal seisukohal miks ei või minna muusikast lähtudes poisiasse. On siis muusikarütmide Semeetrikas vähem organiseeritus, diastiimuleid sõnade poeesia jaoks. Kui Ivan Sossanin valmis enam-vähem libreto ka käsikäes ja selle lavastamine kujunes helilooja jaoks rõõmsaks ning rahuldust pakkuvaks tema läbi viidud proovid haarasid oma hoo ja teravmeelsusega nii lauljaid, kestrit kui esimesed kaks etendust, kus saali täitis kõrgkihi publik läksid suhteliselt tagasihoidliku minuga ja kostis väljend heidet, see on kutsarite muusika. Siis järgmistel etendustel menu aina kasvas. Siis ei pannud publik pahaks seda, et kangelase rollis oli lihtne talumees ning julges aplausiga avaldada heakskiitu ka Poola pildi suurepärase muusika eest. Kõrgem seltskond ei riskinud tsaari juuresolekul vaenlasi kujutavale pildile aplodeerida. Sõbrad õnnitlesid klinkate esimese tõeliselt vene ooperi puhul. Ja see julgustas alustama kohe tööd teise ooperiga Ruslan ja Ludmilla, ka. See töö võtab kolm korda kauem aega kui esimene ooper ega suju nii ladusalt. Takistused on erisugused. Arusaamatused Libretistiga ajapuudus seoses huviga apelli kapellmeistriülesannetega. See oli tsaari annetatud amet. Niisiis au, mis sisuliselt röövis loomingu aja. Lisaks perekonnaelu, karile jooksmine ja takistused uue armastuse teel. Tekkisid arusaamatused lavastaja ja kunstnikuga. Üks peaosalistest, keda helilooja ooperit luues oli silmas pidanud, haigestus Jeratmiri osa pidi täitma esietendusel lauljatar, kellele see oli ilmselt üle jõu. Juba etenduse ettevalmistamise käigus veendus helilooja, et tema loodud muinasjutt ooperit ei mõista õigesti keegi lavastusbrigaadist. Ta kirjutas rea teineteisele vastandatud eetilisi stseeni töötades peenelt läbi teose muusikalise koe tuues just muinasjutu nõidusliku elemendi avamiseks sisse vene meloodiate kõrval ka Pärsia, Kaukaasia, Krimmi ja Soome rahvaviise. Kuid teater pidas muusikat teisejärguliseks ja katsus ainult lavaliste efektidega publikut köita. Need, kelle sõna Peterburi muusikamaailmas maksis, tunnistasid ooperi ebaõnnestunuks. 1844. aasta suvel reisis Glinka Pariisi kohtumine paljude Peterburi tuttavatega ja uued sidemed prantsuse ning teiste maade heliloojatega. Peletasid kurvad mõtted eemale. Järgmisel kevadel korraldatakse Pariisis kolm kontserti, kus kantakse ette tema teoseid. Krakowiak, Ivansussaanimist, Tšernomori mars, valitsus, fantaasiaromanss, kahtlus jäänud, millega vatiin. Ettekanne õnnestus ja ajakirjanduses olid soodsad vastukajad. Ehkki programm ei olnud ju kuigi suur. Glinka kirjutab Pariisist oma emale. Võib-olla on teistel oma ate püütidega enam õnne. Ent mina olen esimene vene helilooja, kes on tutvustanud Pariisi publikule oma nimedia, oma teoseid, mis on kirjutatud Venemaal ja Venemaa jaoks. Vähemalt ei öelda mulle nüüd nii nagu ärasõidul Peterburist. Ära söanda Pariisis oma muusikaga kui helilooja esineda, sest seal naerdakse sind välja. Ja sa tuled tagasi oma sõprade ringi lohutust otsima. Glinka viib ellu oma ammuse unistuse näha Hispaaniat, tutvuda selle maa rahva ja tema muusikaga. Just nimelt rahva kaudu. Selleks õpib ta selgeks hispaania keele juba kohapeal olles ka tantsud, sest ta leiab, et hispaania muusika ja tants on lahutamatud. Ta kirjutab üles lõputult palju viise hispaania laadis ooperit, mis tal algul meeles mõlkus. Ei tulnud. Kui tema muljed varasta muusikasse kahes avamängus. Need teosed sündisid rahva elu pideva jälgimise viljana ja see jälgimine andis helilooja hindamatult paljuga. Oma rahvamõistmisel õpetas vahet tegema rahva rikku ja etnograafilise vahel nägema seda üldinimlikku, mis erinevaid rahvaid ühendab. Ja kuigi ta on kasutanud hispaania rahvaviise, on need muusikapildid antud ikkagi vene inimese pilgu läbi. Samaaegselt teise Hispaania avamänguga hakkas tekkima ka Kamari inskaja idee. Selles teoses ühendas ta kaks vene viisi aeglase pulmalaulu, mida oli kord lapsepõlves kodukülas kuulnud ulja tantsuviisiga. Ta sihiks oli saabuda toda samasugune rahvalikku sümfooniliseks muusikas, nagu oli õnnestunud tema ooperites. Ja vahest just Hispaania aastail tehtud tähelepanekud juhtisid ta teele. Kaugelt paistab paremini asustajuga Ivansussaaniliga tööle. Pärast naasmist Itaaliast. Kamarintskajas leidis Tšaikovski kogu hilisema vene sümbolismi alged. Nii nagu tõrus peitub tulevane tamm.