Alma Brazileira, Brasiilia hing on selle pala pealkiri. Brasiilia hingeks on nimetatud ka selle autorit, heitor vilje loobost kelle elu ja loominguga tutvumegi selles saates. Heather vilje loobusch sündis 1887. aastal Rio de Janeiros linnas, mille maalilistel tänavatel ja kaldapealsetel külasid alailma rändmuusikute Serenaadid ja neegritest tänavatantsijate saatemuusika rütmelised helid. Koduseinte vahel ümbritses poissi klassikaline muusika. Tema isa, väga haritud ja laia silmaringiga inimene, töötas rahvusraamatukogus, kirjutas mitu teost ajalooja kosmograafia vallast, kuid tema suurimaks harrastuseks oli muusika. Tema oli eestvedajaks Rio de Janeiro sümfooniakontsertide ühingu asutamisel. Isa käest õppis poeg muusikateooriat ning tšello ja klarnetimängu. Tšello ja kitarr olid kogu elu heitor, vilja loobusse, armastatuim, pillid. Neid mängis ta professionaalsel tasemel. Kuid ka pianistina oli ta väga hinnatud. Poiss oli 12 aastane, kui isa suri. Perekond sattus kitsikusse ja nooruke heitor liitus tänavamuusikute grupiga. Mängiti tänavatel pulmades rissetel sünnipäevapidudel. Selle kõrval suutis noormees vaevata lõpetada ka humanitaarkooli Sao Bento kloostri juures. Ema soovis palavalt, et tema pojast saaks arst. Kuid kogu oma austusest ja armastusest ema vastu hoolimata ei suutnud poeg sellele soovile vastu tulla. Muusika tõmbas liiga tugevasti. Mõni aeg võttiste tunde maestro Anžela transa juures. Raha tal ei olnud, niisiis tuli tundide eest tasuda natuuras, õpetada maestro-le prantsuse keelt. Hiljem astus Vilja loobusch rahvusliku muusika instituuti, ent lahkus sealt õige pea sest täieliku vabadusega harjunud ei suutnud range õppedistsipliiniga kohaneda. Jälle algas pillimehe elu mängimine tänavaorkestrites kinodes, restoranides, järjest sagedamini oli orkestri kavas ka tema loodud tantsuviiside marsid. Sellega kaasnes pidev enesetäiendamine iseõppimise teel, sest süstemaatilist haridust rohkem ei tulnudki. Ei mingit haridust tõendavat diplomit, kuni aastakümnete pärast tulid diplomid, mis tõendasidet heitor vilja loobus, oli Pariisi ja New Yorgi kaunite kunstide akadeemiate tegevliige. Buenos Airese rahvusliku kunstide akadeemia korrespondentliige, Salzburgi rahvusvahelise muusikafestivali žürii liige, prantsuse auleegioni komandör, paljude riikide õppeasutuste audoktor. Lisaks veel lugematud tegev ja auametid Brasiilia muusikaasutustes, millest suurem jagu on loodud tema otsesel initsiatiivil ja osavõtul. Heitor vilja loobušhan toonud Brasiiliale palju au ja kuulsust. Ning selle kõige eest, ütles ta ise. Tänu võlgnevad ainuüksi Brasiiliale. Brasiilia on tohutu suur oma enam kui kaheksa ja poole miljoni ruutkilomeetrise pindalaga maailma suuruselt viies riik. 85 miljoni elanikuga on ta rahvaarvu poolest maailmas kaheksandal kohal. Kogu selle tohutu maa rändas noor vilja loobas läbi, et õppida tundma oma kodumaad ja tema rahvast. Kuulda oma kõrvaga, kuidas kuskil kandis lauldakse pilli mängitakse sest muusikaline folkloor, Ran rahva hing, selle vabailming helides on helilooja öelnud. Esimese ja teise võttis kaheksateistkümneaastane noormees ette kirdesse. Brasiilia mägismaa ja rannikuosariikidesse. Reisiraha saamiseks pidi ta müüma osa isalt päranduseks jäänud raamatukogust kuid ta ei kahetsenud seda hiljem kunagi, ehkki hindas raamatuid väga kõrgelt. Rahvalaulud ja tantsud, külamuusikute improvisatsioonid. Nende huvitavad pillid pakkusid nii ohtralt elamusi, äratasid veelgi suuremat huvi kodumaa ajaloo ja folkloori vastu, kinnitasid rahvustunnet ja ärgitasid soovi veelgi rohkem näha-kuulda õppida tundma teisi paiku. Aasta pärast sai teoks teine reis, seekord lõunapoolsetesse osariikidesse. Et saada reisiraha, võttis leidlik noormees endale tikuvabriku proovireisija kohustused. Kui paljudel õnnestus tikkudele ostjaid leida, ei ole teada, kuid rahvaviise kirjutas ta üles sadade kaupa. Paljud nendest leidsid hiljem tee tema teostesse või said seadetena tuntuks. Neli aastat hiljem rändas vilja, loobus Portugali operetitrupi tšellistine läbi suured paraja Amazonase osariigid. Järgnesid veel kaks reisi, seekord juba teaduslikku ekspeditsiooni koosseisus, mille eesmärk oligi rahvaloomingu kogumine. Külastati ka kõige kaugemaid piirkondi, kus oli valdavalt puht indiaani elanikkond. Niisiis jõudis vilje loobas seitsme aasta jooksul käia läbi kogu oma suurema õppida tundma seda omapärast muusikat, milles on segunenud erinevate indiaani ja neegrihõimude, Portugali, Hispaania ja teiste Euroopa rahvaste meloodiad, laadid ja rütmid. Ta kirjutas üles enam kui 1000 viisi teksti. Hiljem kinnitas heliloojaid, tema harmoonia õpikuks oli Brasiilia geograafiline kaart. Aastakümme 1913 kuni 1922 oli vilja loobosse kui helilooja kujunemisel määrava tähtsusega. Ta töötas põhjalikult läbi Brasiilia rahvusliku muusikakoolkonna rajaja Albert tunnepamusseenu ja teiste kohalike heliloojate loomingu lihvis oma tehnikat võttis ajuti tunde Euroopas hariduse saanud muusikutelt. 1915. aasta novembris toimus vilja loobusse debüüt heliloojana tema esimene autorikontsert Rio de Janeiros. Tema muusikaline keel oli julge ja uudne, erines nii põhjalikult kõigest varem kuuldust, et publik vilistas ta välja ja kriitika nimetas ta teoseid langetõbise loodud lugudeks paranoikute tarvis. Helilooja ei lasknud end rööpast välja viia, vaid jätkas tööd, uskudes oma tee õigsust. Ta leidis mõttekaaslasi eesrindlike kirjanike, kunstnike ja muusikateadlaste hulgas. Ja kui 1922. aastal Sao Paulos korraldatud kaasaegse kunstinädalal kanti ette rida vilja loobusse teoseid, siis tekkis kriitikute vahel juba vaidlus Ühed laitsid, teised kiitsid publiku enamik suhtlus veel vilja loobušennovaatorlusse kahtle vahel vakspanuga, kuid leidus ka vaimustatud kuulajaid, kes uskusid noore helilooja andesse. Sõprus Artur Robin Steniga, kes sageli Rio de Janeiros esinemas käis ja prantsuse saatkonna sekretäri ametit pidava heliloojatari Jusmi jooga laiendas vilja loobusse silmaringi andis uusi teadmisi selle kohta, mis mujal maailmas sünnib. Kuid see ei mõjutanud teda valitud teelt kõrvale kalduma. Ta oli enda juba leidnud. Tema teosed olid sügavalt brasiiliapärase koloriidiga. Selle perioodi loomingust sai tuntuimaks klaveripalade tsükkel. Lapse maailm. Sõprade taotlusel määrati vilja, loobus selle valitsuse stipendium, et ta saaks sõita Euroopasse mitte kui lootustandev muusik, vaid kui juba lootusi õigustanud kunstnik, nagu märgiti ühes ametlikus dokumendis. Ta ei sõitnud õppima, vaid tunnustust võitma. Sihtpunktiks oli Pariis, sest keda tunnustas Pariis, seda tunnustas kogu maailm. Kui ta pöördus konsultatsiooni saamiseks Fanssaandandi poole, kelle kompositsiooni kursuse ta oli juba kodus põhjalikult läbi töötanud, teatas too vaadanud Vilja loobasse teosed tähelepanelikult läbi. Te teate ja oskate juba kõike, mida võiksite minu juures õppida. Pariisis suhtles Vilja loobost tihedalt tolleaegsete nimekate heliloojatega. Tema sõpruskonda kuulusid Rawell, tüka one, Keer, orik, Tibo, Stravinski, Prokofjevi defalia ennescu, samuti gazalciazdoquakski. Tema teoseid kanti tihti ette, neid avaldati trükis. Diaagile pidi lavastama balletti, vilja loobusse, muusikaga, kuid ballettmeistri surm ei lasknud sellel teoks saada. Maailm tunnustas Brasiilia heliloojat. Tema muusika kõlas kõigis Euroopa muusikakeskustes. Kaheksa aastat Pariisis ei kallutanud vilja loobast kõrvale valitud teelt. Igast tema teoses oli kodumaa hingus. Igal aastal käis helilooja Brasiilias, kus juhatas kontserte oma teostest ja tutvustas uut Euroopa muusikat. Brasiilia helilooja ja dirigent. Ärnaldu estreela märkis. Kangekaelne, paindumatu, okkaline ja metsik. Oma kunstniku individuaalsuse kaitsel naasis ta Brasiiliasse veelgi enam brasiillase na, kui ta oli sealt lahkudes. Just Pariisis loodud 14 osalist tsüklit kooros on peetud üheks tema kõige Brasiilia likumaks teoseks. 1930. aastal kutsus Brasiilia valitsus vilja loobusse kodumaale ja andis talle ülesande organiseerida ühtne muusikahariduse süsteem. Helilooja pühendus mitmeks aastaks jäägitult metoodiliste küsimustele ja koolide ning laulukooride rajamisele, jättes heliloomingu hoopis kõrvale. Ta kirjutas reaõpikuid. Praktilised juhised laste muusikakoolidele, solfedžo koorilaul, muusikaharidus. Kogu õppetöönurgakiviks oli rahvamuusika. Väga olulist rolli nägi helilooja koorilaulul kollektiivsel sotsiaalsel jõul. Ta kirjutas. Koorilaul on üks muusika kõrgemaid ilminguid. Selle määratu ühendav jõud laseb indiviidil tunda end kollektiivi osana, tunnetada oma kokkukuuluvust ühiskonnaga. Kodumaaga. Inimhääle tekitatud muusika koorilaul ühendab hingi puhastad tundeid. Eelistab iseloomu, suunab kaunite ideaalide poole. Rahvuspühade ajal kogus vilja loobus Rio de Janeiro suurele staadionile kuni 40000 koolilast ja üliõpilast ning 1000 orkestranti, kes esitasid isamaalisi ja rahvalaule kümnetele tuhandetele kuulajatele. Niisiis polegi meie laulupeod ainsad nii esinejate rohked kontserdid maailmas. Vilja loobus, unistas sellest, et õpetada kogu Brasiilia laulma. Tema koorilooming on loomulikult ka õige ulatuslik. Vilja loobus, energia oli ammendamatu ja seda jätkus elu lõpuni. Iga-aastased turneed Euroopas ja Ameerika mandril, kus ta tutvustas oma muusika kõrval ka teiste Brasiilia heliloojate teoseid. Pidevad ringsõidud oma kodumaal ja selle kõige kõrval ilmusid järjest uued teosed. Viis kuud enne oma surma tuli ta järjekordselt välisreisilt. Plaanis oli juba särikontserte Prantsusmaal, Inglismaal, Itaalias ja Hispaanias. Seitsmeteistkümnes november 1959 tegi tulevikku olematuks. Helilooja töölauale jäi 18. keelpillikvarteti eskiis. Tema 72-st eluaastast kuulusid 60 jäägitult muusikale. Teoste arv ulatub 1000-st 1500-ni. Täpset arvet ta ise ei pidanud ega ole kõik kaugeltki trükki jõudnud. Nende seas on esindatud kõikvõimalikud žanrid. Üheksa ooperit, 15 balletti, 12 sümfooniat, 10 instrumentaalkontserti sonaadi, triot, kvartetti kammeransamblitele soolo ja koorilaulud, rahvalauluseaded, õppeotstarbeline repertuaar, filmimuusika ja nii edasi. Pedagoog, dirigent, folklorist, kriitik, kirjanik, muusikaelu juht. Sellest, mis see mees teha jõudis, oleks jätkunud mitmele igavese kuulsuse tagamiseks. 60 loomingu aastat on nii pikk aeg, et selle jooksul loomulikult muutuvad stiilide lähenemised. Päris nooruses kirjutatud palad kuuluvad linnaolustikku muusikasse. Seejärel ilmuvad modernistlikud efektid, mis kahekümnendatel aastatel asenduvad impressionistliku joontega, eriti pillikäsitluses ja koloriidis. Kolmekümnendail neljakümnendail aastail loodud teostes on märgata neoklassitsistlik tendentse temaatilise materjali töötlemisel ja rikkalikus Polifoonias. Viimase kümnendi teostes väljendub püüd kõike eelnenud sünteesida. Kuid kõigile vilja loobusse teostele on omane üks joon. Need on kõik alati nimelt Brasiilia muusikasse kuuluvad teosed. Brasiilia folkloor on olnud alati helilooja suurim mõjutaja. Sellepärast ei saagi tema loomingut vaadelda ühe või teise Euroopa voolu osana. Ta lihtsalt ei mahu sinna. Helilooja ise on öelnud. Kui ma kirjutan muusikat, siis teen seda ainult viljaloobuse stiilis. Tema loomingus on Brasiilia kogu oma mitmepalgelisuse kiviaeg kõrvuti 20. sajandiga maailma loomise aegne kaos kaasaegse tsivilisatsiooni kaanonitega trubaduuriks lihvitud kunst barbaarse rütmidega. Selles laulavad Euroopa, Aafrika ja Ameerika ühist laulu, indiaani marakaadi, neegritrummide ja kreooli kitarride saatel.