Meie järgmine külaline stuudios on Indrek Schwede, kes praegu töötab ajakirja ka peatoimetajana. Tere tulemast stuudiosse. Tere indrek, kas sa oled tegelikult siin, Eesti taasiseseisvumise aastatel olnud meie vutieluga lähemalt ja kaugemalt pidevalt seotud? Oled palju kirjutanud sellest palju arvamust avaldanud ja asjassepuutuv inimene, sellepärast oled sa saanud ka kutsa meie tänases saates osaleda ja ja rääkida natukene Eesti ja Inglismaa vastasseisu ootuses oma emotsioonidest, meeleoludest ja ootustest. Inglismaa on tõepoolest Euroopa riikides kindlasti kõige isuäratavam Eesti publikule ja siin on ka palju räägitud, et miks see küll nõnda võib-olla ma ei teaks, et eks ole, et kui tuuakse Argentiina ja Brasiilia, et milline see publikuhuvi siis oleks, aga Euroopa piiresse jäädes siis itaallastega oleme proovinud 94. aastal, Itaalia oli samal aastal MM-finalist oli 3000 pealtvaatajat Kadrioru staadionil isegi Itaaliat ei tuldud vaatama. Et noh, et okei, et omasid ei tulda sellepärast vaatama, et me olime nõrgukesed. Aga 3000 pealtvaatajat Dahlia mängul oli ikka vähe küll. Ja kui me mõtleme kasvõi selle peale, et kes on veel sellised kõvad vastased Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja et võtame võrdluseks tõepoolest selle itaallaste näite, siis ega vist inglast selle vastu keegi ei saa. Ühest küljest Inglismaa jalgpall on meile niivõrd tuntud, me oleme näinud seda aastakümneid Soome telekanalitest. Teisest küljest Inglismaa liiga ongi, hetkel võib öelda maailma kõige tugevam kolmandast küljest. Me saame inglise keelest aru ja näiteks need jalgpallihuvilised, kes satuvad, et Inglismaale, olgu siis Londonisse või kuhugi mujale linna. Nad satuvad ikka täielikku paradiisi. Kui sa saad hommikul osta tosinkond ajalehte, nende vahel valida, mida osta kõik vutitäis lisaks telekanalid, sa saad sellest keelest aru. Kui sa oled tuttav inglise jalgpalli ka, sul on ka taustad rohkemal või vähemal määral teada. See on ikka tõeline paradiis. Mina mäletan, ma sattusin esimest aastat selle sihiga Londonis, et jalgpalli minna, vaatama käisin vaatamas inglise karikafinaali 97. aastal, see oli 10 aastat tagasi ja kui ma sealt tagasi tulin, siis ma olin heas mõttes oimetu. Ja ma mõtlesin, Indrek, miks sa alles nüüd Londonisse jõudsid. Ja hiljem, kui ma olen seal käinud, vahepeal käisin seal iga aasta, siis oli samamoodi nagu mekasse minek, see oli minu jaoks nagu palverännak. Kuidas on niimoodi läinud, et et jalgpall on inglaste jaoks nii tohutult tähtis spordiala? Tõepoolest, et muud teemad pälvivad võib-olla spordilehekülgedel mõne veeru aga lehekülgede kaupa on vuti, vuti ja veel kord vuti. Noh, see on seotud natukene ka inglise ajalooga ja ja sellega, et toimus ülemöödunud sajandi keskel tööstusrevolutsioon, kus väga palju inimesi koondus linnadesse, Nad tulid maalt särama harjunud harjumuspärasest keskkonnast ja paratamatult nad olid natukene nagu juurdletud ja hakati otsima, hakati otsima nagu sellele traditsioonilisele maaelule, mis senini oli kuidagi siiski noh, vähemalt hingeliselt turvaline nagu mingit asendust. Ja loomulikult kurjad keeled kahtlustavad, et pahad kapitalistid ka päris teadlikult suunasid tolleaegset töölismassi nagu jalgpalli vaatama, et, et see oli neile natukene nagu oopium ja ja kui see raske töönädal läbi sai, siis oli vaja nagu midagi pakkuda nendele massidele ja tohutud meeste massid, mis sinna linna läksid, tööd otsima ja tööd ka leidsid, leidsid ka jalgpallis nagu oma mingisuguse lohutuse, sest igas linnas või linnaosas tekkis ikkagi oma meeskond, kellele hakati kaasa elama, selle meeskonnaga hakati ennast identifitseerima ja see pakkus tegelikult tohutult hingetuge ja hakkas arenema ju ka raudtee, mis võimaldavas liiga tekkimist. Mis tähendas seda, et sai käia erinevates linnades oma võõrsil mänge mängimas ja samamoodi siis võtmas külalismeeskondi. Ja see oligi võib-olla või võib-olla need sellised asjaolud olidki jalgpalli niukse haardelise leviku peamisteks põhjusteks. Kui sa mõtled oma isikliku väga subjektiivse unistuste meeskonna peale, siis kas keegi inglise koondise praegustest mängijatest võiks kasvõi selle koondise uksele koputada? Jah, ka praeguses koondises on selliseid mängijaid, kes on kindlasti koputavad seal ukse peale ja esimesena muuseas mul pähe mees, kes on loobunud koondise mänge kodust, küll aga mängib ise jalgpalli edasi saanud poolskovs Nendest mängijateks praegu koondises on kindlasti Steven šarlaar ja ma arvan, et ka David Beckham oleks see mees, keda ma puhtalt ja ainult jalgpalliliste põhjuste pärast. Hea meelega laseksin sellele uksele koputada ja ma usun, et ma avaksin talle selle ukse. Et need inimesed, kes räägivad, et David Beckham kui hea jalgpallur, unustage ära, mees on popikoon ja kõike muud kui hea jalgpall, need lihtsalt ajavad juttu, mis on odavalt. Jah, ma usun, et vaata, inimesi on igasuguseid ja, ja eks ju, nii nagu vaimumaailmas ja, ja viimasel ajal ka poliitikas, kus on väga palju sellist, minust väga rumalat ameerikavastasust. Mõned inimesed lihtsalt tahavad nagu natukene silma paista oma mingisuguse nõndanimetatud arvamus julgusega ja siis võetakse endale niisugune positsioon, et oh, et pekam pähe, et et mina nagu jagan seda jalgpalli ja, ja, ja, ja kuna mina jagan, siis ma tean, et pekam tegelikult ei ole nagu mingi kõva mees, et et ta on niisugune näitleja ja, ja mees, kes tegutseb väljaspool jalgpalli, palju rohkem, see seisukoht, ma arvan, on, peegeldab inimeste kompleksi natukene ja võib-olla soovi siis silmapaistva oma jutumärkides arvamus julgusega. David Beckham on minu arvates viimase 10 aasta maailma parim ühes ampluaas ja need on pikad söödud, et need sõidud tulevad ka sentimeetri täpsusega mehe jala või, või rinna peale. Mis puudutab näiteks nurgalööke ja karistuslööke, siis ka nendes on ta olnud viimase 10 aasta jooksul kindlasti maailma üks parimaid nende pikkade söötude osas. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt on ta olnud viimase 10 aasta maailma parim ja mul tuleb ikka ja alati tuleb meelde üks üks, üks päris hea näide, kuidas ka On põetud tähendab seda, et David Beckham on justkui popikoon ja ei ole jalgpallur. On olemas võrdlemisi mainekas ajakiri võrdsokker mis on ilmunud, et varsti juba pool sajandit ja kunagi, kui see toimetus pani David Beckham oma esikaanele, siis juhtkirjas ilmus ja põdev vabandus, miks me seda tegime ja kui mu mälu mind, et ta siis oli seal juttu, et, et vaadake, et meie oleme, meie, paneme oma ajakirja ajaloos alles teist korda David Beckhami esikaanele. Tekst, kontekst oli see, eks ole, paljud seltskonnaajakirja ajakirjad ja võib-olla ka naistekad on teda palju rohkem pannud. Ja siis asutuse juht siis seletas justkui nagu häbenedes, et miks nemad ikka panid ja et ärge nüüd müstika halvasti arvake, et me panime David Beckham esikaanele. Mina mõtlesin, et see on ikka väga imelik jutt, et miks sa siis paned esikaanele mehe, kui sa ise põed seda, mis põhjusel sa siis panete esikaanele. Ja, ja kui sa panete jalgpallilist teenete pärast, siis ei peagi põdema, ei peagi nii palju seletama. Ju siis lugeja usaldab toimetuse valikut.