1980. aastal oli vaimustuses Akira korrassaa filmist kagemus kui Aasia filmikunsti tähtteosest. Tähelepanuta jäi aga fakt, et kaks aastat enne seda, 1978. aastal avati taas kultuurirevolutsiooni päevil suletud pekingi filmikool mis mängis kogu järgnevas nüüd juba tänase päeva filmikunstis arengus tohutut rolli. 1988. aastal valmis esimene koosta film läänega. Pean Lando Berta lutsi. Viimane imperaator, mis filmiti Hiinas ja pälvis üheks Oscarit. Filmimaailm, nimetas aastad 1000 988 hiina aastaks. Sündmus oli tähtis kahel põhjusel. Esiteks, pärast tuulest viidud 1956 polnud ükski film saanud nii palju Oscareid ja teiseks oli Mandri-Hiina olnud aastakümneid kauge ja kättesaamatu. Viimane imperaator kujunes esimeseks Puna-Hiina arvestatavaks koostu filmiks läänega. Esimene kaalukas rahvusvaheline tunnustus Hiina filmina tuli aastal 1991 mil Veneetsia filmifestivalil pälvis ühe kolmest hõbelõvist range IMO film punaste laternate valgusel. Kongli pea. Näitlejanna sai esimese Hiina naisnäitlejana maailma kuulsaks. Himu oli esimene nii-öelda siis pekingi filmikooli kasvandike. Tänaseks on ta seal professor, õpetab film kunsti. 1993. aastal Tiina filmile ühe ihaldatavama auhinna Kuldse palmioksa, mille võitis Chenkeigi film. Hüvasti, mu konkubi. Ehkki Hongkongist on saanud praeguseks üks osa suurest Hiina rahvavabariigist, jaotub Hiina filmitööstus endiselt kaheks Hongkongi ja Mandri-Hiina omaks. Lihtsustatult võiks hetkeseisu iseloomustada järgmiselt. Mandri-Hiina on suur ja elamiseks suhteliselt odav. Vaba mõtlemise ja turumajanduse plusse-miinuseid nautiv Hongkong aga on väike ja elamiseks kallis. Vaatamata sellele, et Mandri-Hiinas on plaanimajandus valdavas osas asendunud turumajandusega, kontrollib riik endiselt kogu majanduste ideoloogiat. Väliskapitali osalus ühisettevõttes ei tohi ületada 49 protsenti, et niinimetatud võtmeettevõtetes on riik enamusosanik väikeettevõtted on teretulnud oma investeeringutega valitsevas seaduse järgi aga saab väliskapital reinvesteerid omaettevõtete kasumit vaid Hiinas. Raha väljaviimine on endiselt riigis seadustega keelatud. Et aga turg on sedavõrd suur, Hiimusta selline piirang, suuri investoreid, tähtis on olla kohal ja siis seda näitama ka seda, et ei ole olemas Hiinasse noh, ütleme Ameerika suurt filmifirmat, mis oleks turul esindatud. Rääkimata sellest, et päris korralikku võitlust peavad seal ka suuremad Euroopa firmad, et pääseda löögile, olgu siis nii Lewis kui ka filmitootmises. Ja tegelikult on Hiinaga väga heaks platvormiks näiteks ka Austraalia filmitööstusele. Sellepärast nii kummaline, kui ta ei ole, on ta suhteliselt lähedal ja suhteliselt odav ja austraalia filmib väga palju. Ta kaotab oma seriaalidest näiteks Hiinas, kasutades sealseid paviljone lokatsioon. Kuigi Pekingi, Shanghai või mõne teises suures linnas on palju multiplex kinosid ehitatud kahasse Hongkongi või ameerika firmadega on Hiinas ometigi ka näiteks eksisteerib selline kino näitamise viis, nagu meil on kinobuss. Et need on jälle needsamad kontrastid, et on olemas täiesti supertuber, kaasaegsed kobarkinod kaasaegse tehnikaga varustatud, aga samal ajal on olemas ka hulgaliselt selliseid kinosid ja kinopunktikesi, kuhu endiselt, nii nagu ma kunagi nägin ühte dokumentaalfilmi Mark Soosaare filmifestivalil, kus siis mehikene võtame niimoodi kohvrikese, ühes on lina ja teises on projektor ja sõidab sellega siis ringi ja siis lapsed jooksevad, rõõmusta kiljutise vaimustada, sest et kino tuli külla. Et need on Hiina kontrastid jällegi nagu seinast seina. Tänu rahvaarvule kuulub Hiina filmilevi A-klassiturgude hulka. No ütleme nii, et on ilmselgelt iga vähegi niimoodi filmiärimehe suureks unistuseks kanda kinnitada just nimelt seal Hiinas on olemas kolm suuremat filmifestivali, üks on siis üks on kohalik filmifestival ja kaks on nendest rahvusvahelised erinevad nagu öö ja päev, Hongkongi ja Shanghai. Et Hongkong on selline, kuidas ma ütleksin, tsensuurivaba ja-ga liidetud suure filmituruga, üks suuremaid aasia filmi turgusid toimub kevadeti Hongkongis ja Shanghai on äärmiselt huvitav, väga suur festival. Aga Ma ei ole selle ise küll käinud, konkowis olen käinud, aga kuuldavasti valitakse seal filmid läbi kolmekordse tsensuuri festivalile. Ja ei ole ka välistatud, et nii mõnigi filmi autor on elanud üle sellise juhtumi, kus ta ei tunne oma filmi päris ära. Mõningad tükid on nagu puudu sealt. Et jällegi vastuolud endiselt kureerib kogu filmi import. Hiina filmikorporatsioon kes on ainus filmide maaletooja alates oma loomisest 1951. aastal siis veel paar aastat tagasi oli imporditavat filmid hulk aastas vaid 10 ringis on üks kümmekond aastat tagasi. Nüüd on see kvoot suurenenud kuni 50 60 ja enama välisfilmine aastas. Põhiliselt linastuvad USA ja Hongkongi filmid tänaseks juba ka päris paljud Euroopa filmid. Viimastel aastatel on riiklikule monopolidele lisaks tekkinud ka niinimetatud alternatiivlevi, seda küll vaid põhiliselt kodumaiste filmilevifilmide osas, aga üha rohkem ja rohkem ka Euroopa filmide, eriti näiteks kuuluvad alternatiivlevi hulka. Turu pärast tasub võidelda, sest väidetavalt kõigub tippfilmide boksofis vahemikus kuni 500 kuni siis 900 miljonit krooni Ena. Seda olukorras, kus filmilevi välja arendus on ikkagi veel tänase päeva seisuga kaugel täiuslikkusest alternatiivleviga tegelema põhiselt sõltumatud filmi tootmiskompaniid, kes ei ole rahul kohmaka ja aegunud riikliku filmileviga hinna, filmi eelarve praegusel hetkel jääb, siis ütleme nii, et Eesti mõistes on ta ka nagu jällegi seinast seina, odavamaid tehakse tänapäeva tehnika võimaldab seda ka kuni kahe ja kolme miljoni Eesti krooniga ja siis edasi, tähendab see kallim piir on tegelikult lahtine, sellepärast et Hongkongi action filmid, Hiina suurimad seal ajaloolised filmid ja nii edasi, nende eelarved on võrdväärsed Ameerika Hollywoodi eelarvetega. Ja Hiinas on nagu selles mõttes hästi huvitav, et tegelikult need filmid või noh, ütleme kogu see selline olemuslik kaos mõnes mõttes või kummaline sümbioos või ma ei teagi, kuidas seda nimetada, sellepärast et tegelikult vähemasti inimesele, kes on tulnud Nõukogude nagu tsenseeritud filmi tootmissüsteemist, kust mina ju tegelikult olen tulnud mulle mitte kuidagi sümbioos ei mahu pähe, et ma ei saa aru selles mõttes, mis seal toimub, et kord ma näiteks kasvõi oma festivali programmigi panen kokku, löön tuliseid lahinguid näiteks Hiina saatkonnaga siin sellepärast et mulle öeldakse, ühte filmi ei näidata. Mis siis, et see film on näiteks saanud Veneetsias auhinna ja siis pärast selgub, et ikka mingitel imenippidega ma saan teda näidata, sellepärast et mingi seaduslik väike nipp on jälle, kuidas saab, ühesõnaga seda teab ainult vanajumal hiinlane, kuidas süsteem tegelikult toimib, aga ta toimib, nii kummaline. Nii nagu tegelikult kõik Aasias toimib, mis, noh, ütleme, kui eurooplane läheb Aasiasse, siis esmapilgul ta ju ei suuda aru saada, kuidas liiklus toimib, toimib ja täpselt sama on ka hiina filmiga. Ehk teisisõnu, siis võiksin nagu selliseid, ütleme, kolm suuremat suunda nimetada, et endiselt on näiteks Hongkong, kes siis endiselt teeb selliseid actioneid on endiselt esirinnas, noh tähendab Hongkongis näiteks parim tehnika veealuste võtete, et filmimiseks ja veealuse actioni filmimiseks ja Hongkongi filmid on noh, ütleme ta ei ole, nad ei ole kaotanud. Natukene siiski on nagu kaotanud ütleme niimoodi, aga nagu mitte veel eriti võrreldes siis 10 aasta taguse perioodiga, kui ta mandrina alla läks oma sellisest särtsakusest actionit juures, aga ta kaldub pigem ikkagi sellise meelelahutusliku tööstusliku filmi poole peale. Ja välja arvatud koosta filmid muidugi seal on ka igasugust tehakse ja siis on olemas siis Mandri-Hiina kino, mis mul on näiteks saada siia täiesti fenomenaalsed filmesen siis filmide, mis on näha nagu kus on siis nagu tellitud või on, või tehtud siis sellise propagandistlikel eesmärgid, et see on siis nagu hiiglane mõtleb, et väljaspoolt Hiinat tahetakse Hiinat näha Hiina filmi näha ja Hiina tegelikust, eks ju, siis mina nimetan Neid sellisteks turismifilmideks või noh, neid on täiesti huvitav selles mõttes vaadata, et loomulikult sealt on võimalik mingisugust pilti saada, mis ikkagi nagu tänapäeva Hiinas toimub. Aga aga näha on nagu need käärid, eriti tänu sellele, et tegelikult ikkagi nagu mööda maailma liigub äärmiselt huvitav, äärmiselt huvitav tänasel päeval Hiina autorikino, mis siis kajastab tegelikult väga tundlikult ja, ja väga huvitavalt just nimelt tänapäeva Hiina elu, kusjuures sugugi mitte seal on, nende hulgas on väga depressiivsed film ja, ja noh, tõeliselt nagu süngeid koos kogu tööstusmaastikku ja eluolu ja vaesuse ja kõige muuga ja siis on olemas väga tundlikke, väga poeetilisi filme, mis kajastavad seisundit, et jällegi ka nagu Hiinas on kõik väga vastuoluline, ega siis elu ei koosne ainult slummidest ja, ja vastast kohtadest, eks. Et Hiina kino on tegelikult tohutult huvitav. Et kui nüüd näiteks seal veel 15 20 aastat tagasi Hiina filmitegijad unistasid sellest, kuidas nad saaksid väljapoole osaleda filmifestivalidel, siis noh, nii nagu ma juba päris alguses ütlesin, ei ole olemas praegusel hetkel vist mitte ühtegi sellist suurt A-klassi festivali, kes saaks läbi ilma hiina filmideta. Et selles mõttes on nagu tee nendele lahti ja nad on väga kutsutud ja oodatud ja vastupidi näiteks festivalid kaklevad et saada filme endale ehk Euroopa esilinastusi, maailma esilinastusi enda festivalidele siis omaaegsetest tee kest Shangi muust ja on karvaiste sängist on saanud praeguseks hetkeks klassikut, kes tegelikult õpetavad Pekingi filmikoolis. Pekingi filmikool on praegusel hetkel kindlasti tugevamad maailma filmikoolide hulgas. Ja kindlasti üks tugevamaid tugevamaid filmi kuule Aasias veel on väga huvitavad finikoolid Koreas ja ka see on seotud korea, uue filmilainega ja väga huvitava filmikoolide Jaapanis, aga Peking on seal keskel. Nii et vägagi tipus ja mõistagi nii veider kui see ka ei ole, võib-olla esmapilgul siis tegelikult on ka Hiina üliõpilased teretulnud ja neid on väga palju, nad õpivad ka maailma teistes filmikoolides, nii et selles mõttes on nagu hiina vägagi avatud.