Ajal, mil Hongkongi saareriigis kogus tuure filmimaailma üks suuremaid meelelahutustööstuse keskusi peatas näiteks 1966. aasta kultuurirevolutsioon Mandri-Hiinas filmi tegemise ligemale neljaks aastaks. Kuni 1950.-te aastateni oli mandri-Hiina filmikeskuseks Shangai väga lühikene periood, mil jaapanlased valutasid koos Šanghaigaga seal oleva filmitööstuse ja sellest nagu välja, aga see oli tõesti väga lühikene. Säärele ehitati venelaste abiga Pekingisse Hiina kõige suuremaid filmistuudiot. Sisuliselt vähendatud koopia Mosfilmist ei kujuta ette seda feelingut, kui sind viiakse pekingi filmistuudiosse ette, ei ole öeldud, kuidas tema välja näeb ja siis sa lastud ja sisenenud nendest väravatest sisse. Ja sa tunned ennast nii, nagu sa oleksid taas Venemaa ja Mosfilmis seen kujutlema. Do feeling, ma ei unusta iialgi. Rääkimata ka sellest, kuidas ma kontsaga läbi laua kukkusin seal paviljonis, sest see oli nii ära mädanenud, aga tänaseks on ta kindlasti kõik juba niimoodi üles ehitatud ja tutikas. Aga see elamus oli mäletamis väänan. Vahetult enne seda aga toimusid sündmused, mis jätsid jälje kultuurilukku. Tähendab vahetult siis enne seda, kui toimus Pekingisse kolimine Mandri-Hiina kinemato grafistid, lõide Kulluuni filmikompanii, kus sündisid Hiina filmiajaloo kõige avameelsemad ja ausamad filmid. Ja selleks murdepunktiks on siis filmid, mida võiks meelde jätta Spring River flous eest, see on tehtud 1947. aastal ja knows andas päravus 1949 on valmimisaasta. Need filmid jäid aastakümneteks verstapostid, eks paljudele järeltulevatele filmitegijatele puna-Hiinas. Mõlemad filmid käsitlesid Hiina kaasaega, rääkisid tõtt ja olid ühiskonnakriitilised. Vabasena periood kujunes paraku aga liialt lühikeseks. Ühelt poolt oli maa poliitilisest võitlusest ja Hiina-Jaapani sõjast liialt räsitud, vaene ja näljas. Raha filmi tegemiseks nappis ja Hiina filmikunst vaevles suurtes majanduslikes raskustes. Teisalt Hiina rahvavabariigi tekkimisega riigistati stuudiod ja filmi tegemine läks nii majanduslikult kui sisuliselt valitsuse kontrolli all. Tekkisid riiklikud struktuurid, filmi tegemine, kängus pea olematusse. Hiina oli oma vanema venna, Nõukogude Venemaa üllatavalt hea ja kuulekas õpilane võttes sealt üle kogu tollase filmitootmise ideoloogilise ja finantsilise struktuuri. Hiina filmitööstuse kõrgemaks riiklikuks organiks sai ja on seda tänane filmi administratiivbüroo, mis kontrollis täielikult kogu Mandri-Hiina filmitööstust. Stalini surm ja Hruštšovi võimuletulek ei toonud vabamaid tuuli mitte ainult Vene kinematograaf ressa. Koos teiste sotsialismimaadega hingasid vabamalt ka Hiina filmitegijad. Lühiaegne sula Agas umbus kultuurirevolutsiooni vastavatesse lainetesse. Kultuurirevolutsioon pühkis filmi tegemisest viimasedki minevikku, igandid jutumärkides, eks pekingi filmiakadeemia, mis juba oli võitnud, päris korraliku tuntuse. Sule paljud Hiina filmi tegijad said sel perioodil oma filmialase hariduse Moskvas. Mandri-Hiina sulgus välismaailmale. Hongkongist kujunes aga väljamaailma üks suurimaid filmitööstuskeskusi, samal ajal toodangumahuga enam kui 200 filmi aastas. Pluss Li ja Jackie Chan said kuulsaks kogu maailmas. Mõistagi oleks ebaõiglane väita, et kuni 1970.-te aastate keskpaigani ei tehtud Hiina rahvavabariigis ühtki hea filmi. Küllap tehti nii, nagu tehti häid filme Eestiski Lätis ja Leedus, aga kes neid väljaspool nõukogude liitu nägi? Nii oli ka Hiinaga. 1970.-te aastatel toimusid muudatused nii mandri-Hiina kui Hongkongi filminduses. Hongkongis said mõtteliseks pöördpunktiks kolm komöödiad. Geimz kämblajas play 1974 ja seal aast Messitš 1976 ja see prajevid ahis 1977, mis käsitlesid lihtsalt humoorikalt Hongkongi igapäevast elu. Pärast brüsseli saladusliku surma kaotas Hongkongi action pool oma võlust ammendades žanriga nii ennast kui suuresti kavaatajata. Esile kerkis aga noor Ginastide põlvkond. Alan Fongi jaan hui eesotsas. Neid ei huvitanud enam niivõrd action ja ekraani muinasjutud ümbritsev elu kaasaeg, hiina kultuuriajalugu, mis aastakümnendi leidnud väljundit ekraanidele pakkus neile märksa enam huvi. Miks mõelda välja neid drillerid, küsisid nemad, narkootikumid, kuritegevus, skandaalid, milles kirjutasid ajalehed, oli ju suurepärane ainas vaatajale huvitav ja uudne ja seda pakkus igapäevane eluiga, samm, mida tehti tänavalt.