Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port näidates inimesele emotsionaalselt häiriva sisuga pilte ja samal ajal uurides tema ajutegevust, on kõrvaltvaatajal võimalik ajus aktiveeritud keskuste põhjal hinnata uuritava emotsionaalset reaktsiooni. Näiteks kas vägivalda sisaldava pildiga kaasneb temas heaolu tunnetele viitavate närvikeskuste Actibatsioon. Mõõtes taolisel moel ära suure hulga inimeste reaktsioone, saab aimu, milline on normaalne reaktsioon ehk kuidas reageerivad enamus inimesi ja millised on siis kõrvalkalded osa neist siis halvas või ohtlikus suunas. Saksamaal Hannoveri meditsiinikoolis uuritigi kirjeldatud metoodika abil 15 aastaid igapäevaselt tundide kaupa suhteliselt vägivaldseks sõjamänguks peetava Colofdiooti mänguriaju. Tegemist oli tõsiste mänguritega, sest mõnede puhul näitas mängu statistika, et nad olid viimased neli aastat mänginud iga päev vähemalt neli tundi. Uuringu eesmärk oli leida tõendeid vaidlusesse, kas vägivaldsed arvutimängud muudavad mängijaid vägi valdsemateks? Vältimaks emotsionaalse Pingelise mängu virtuaalse lahingolukorra võimalikku vahetut järelmõju oli mängurite testimise tingimuseks, et nad polnud viimase kolme tunni jooksul seda arvutimängu mänginud. Ja seejärel näidati neile funktsionaalse magnetresonantskuvamise masina abil ajus toimuvat registreerides mitmesuguseid tundemaailma erutavaid pilte eristamaks, kuidas nad reageerivad erinevatele emotsionaalselt. Teleolukordadel sama oli uuritud ka nõndanimetatud tavalist ehk vägivaldseid mänge. Mängivate uuritavate peal. Levinud hüpoteesi järgi arvatakse, et Vägivaldsete süžeede regulaarne kogemine muudab inimesed vägivalla suhtes vähem tundlikeks mis omakorda võib soosida nende endi vägivaldset käitumist. Lisaks on näiteks mitmed traagilise koolitulistamise juhtumi puhul teada, et tulistajad on mänginud vägivaldseid arvud. Mänge ja mõne juhtumi puhul on ohvriks sattunud laste vanemad püüdnud kohtu kaudu omistada osa süüst selliste mängude tootjatele. Seega on tegemist väga tõsise küsimusega, millele ei ole aga piisavalt selget vastust leitud. Vastuväitena võib näiteks osutuda miljonitele rahumeelsetele vägivaldsete mängude mängijatele. Ja lisaks ei ole teada, kas selliste mängude eelistamine ei ole põhjus, vaid hoopiski sümptom mängija soovile leida põnevust ja väljakutseid eksperimenteerida sotsiaalsete normidega või veel midagi taolist. Võib-olla põhjustab sotsiaalset agressiivsust hoopiski mõni muu kaasaegse elutegur, mida siis taoliste mängude valik peegeldab, aga ei põhjusta. Igal juhul antud uuringu tulemusel ei erinenud pikaajaliste vägivaldse sisuga arvutimängurite emotsionaalne reaktsioon oletatavalt normaalseks peetavate kontrollrühma liikmed. Aitäh reaktsioonist. Uuringu korraldajad ei väida, nagu tõestakse üheselt vägivaldsete mängude mõju puudumist mängijate käitumisele. Aga nad julgevad väita, et need tulemused ei kinnita hüpoteesi mille järgi regulaarne vägivallaga kokkupuude arvutimängus muudaks mängija selle suhtes püsivalt. Tundetu maks. Juhul kui taoline mõju on olemas, siis see võib olla lühiajaline, vahetult mängujärgse ilminguna. Lisaks võib Vägivald vallandada mitte siis pildile, vaid tegevusele. Ja just seda kavatsetakse Ki järgnevalt uurida, jälgides ajus toimuvat dünaamelistes mänguolukordades. Aga siin sobib nüüd kõrvutamiseks. Uuring inimestega, kes veedavad aastaid iga päev pikki tunde sotsiaalmeedias värskema taolise sihtrühma uuringu 1787 noore 19 kuni 30 kaheaastase täiskasvanuga korraldas USA Pittsburghi Ülikool. Uuringus hinnati sotsiaalse Isolatsioonimäära kasutades spetsiaalsed tunnete tujude käitumiste sümptomite igapäevase registreerimise instrument. Sotsiaalmeediaks peeti ühteteistkümmet populaarsemat rakendust Facebookist, Youtube'ist, Instagrami, Snapchati ning Waynija rediteni välja. Võrreldes poole tunniga omasid need, kes viibisid päeva jooksul. Seal meedias üle kahe tunni kaks korda suuremat tõenäosust tunda sotsiaalset isolatsiooni. Seda ei mõjutanud ka uuritavate. Lenda demograafia, hariduse ka sotsiaalne taust. Lisaks pandi tähele, et sotsiaalmeedia kasutamise kasvuga vähenesid kaasatuse ja kuuluvuse tunded ning suhted tundusid vähem rahuldavad ja rõõmu valmistavad. Aga ka selles uuringus ei saa öelda, et sotsiaalmeedia kasutamine põhjustab isoleerituse tunnete kasvu. Ja põhjus võib olla hoopiski vastupidine. Olemasolev isoleeritust ajab. Mesi otsima just sealt endale lohutust. Aga võib-olla saabub aeg, kui uuritakse, mis juhtub inimese ajus kui talle näidatakse päris inimest.