Räägime natukene Indrek Eesti koondise asjadest ka selle viimase 15 16 aasta jooksul. Eesti koondisele oodatakse palju. Mõnes mõttes on see hea, mõnes mõttes halb, sest vist realist olles ei saa me ju keegi mõelda, et oh, mis täna õhtul nüüd juhtub, et me äkki Me võidame Inglismaad. Teisest küljest, need 15 aastat on ju Eesti jalgpallile nagu tervele ühiskonnale päris kiiresti arenenud ja ja need inimesed, kes saavad teada, et näed, ah te olete alles 15 aastat oma liigat mänginud ja ja kõik on nii lapsekingades, kratsivad kukalt selle peale. Vist pigem imestavad, et asi nii kaugele on? Jah, eks need asjad olegi ka alati niimoodi, et mõlemast otsast vaadata. Teslad tunduvad justkui natukene vastuolulised olevat, aga mis puudutab Eesti koondist ja sellest seda, et kui kaugele me siis meie tiivad võivad üldse jõuda siis ega nad ikka ennem ei hakka nüüd väga väga kõrgele meid kandma, kui võib-olla mõningad üksikud sähvatused välja arvata, kui jalgpalli taha tuleb terve ühiskond. Ja praegu on tänaseks päevaks võib öelda niimoodi et jalgpall on teinud Eestis läbimurde statistikas. Meil on ametliku statistika järgi jalgpallureid kõige rohkem, kui me jätame välja vist selle sportliku kalapüügisalati spordiajakirjanike hulgas tekitab niisugust naerukihina, et, et neid pidi nagu kõige rohkem olema. Jalgpall saab näiteks Tallinnas pearaha kõige rohkem laste pealt Molte pealt, mis tähendab seda, et ta on enim armastatud ala või Eesti pealinnas. Ja kui me vaatamegi just nimelt neid kuivasid numbreid, siis tõepoolest kõik on justkui korrased. Hurraa, eks ole, et oleme kõigile aladele ära teinud niivõrd lühikese ajaga, 15 aastaga. Aga kus ei ole läbimurret toimunud, see on tegelikult ühiskonnas, inimeste mõtlemises. Ja seesama ajakiri Jalka, mida ma toimetan selle viimases numbris, andis pika intervjuu Mart Poom kus ka tema vaatab, et asju üle mere sealt Inglismaa poolt olles samal ajal väga hästi kursis, mis Eestis toimub, jälgides pidevalt ka Eesti meediat Inglismaal ja ta toob välja ka niukse väga ilusa võrdluse, et et kui nüüd vaatame, kuidas Eesti elu on edasi läinud ja kuidas meil kasvõi need pilvelõhkujad kerkivad ja spaasid, tuleb nagu seeni pärast vihma ja, ja vaata, et igal vallal on juba endal selline spordihoone, kus saab näiteks Eesti korvpalli meistrivõistlusi pidada siis oh imet küll, meie kliimas ei ole meil ikka endiselt täismõõtmelist jalgpallihalli ja et jalgpalli infrastruktuur ei ole mitte kuidagi kaasas käinud, et üleüldise sellise Eesti arenguga. Ja niikaua kuni meil ei ole neid halle ma meelega rõhutan, mitmuses, meil ei ole halle, mitte mingit ühtset, üht halli, mille me võib-olla suure surmaga püsti saame. Kui meil ei ole kolmehallid, Tallinnas hallin Narvas, Pärnus, Viljandis, kus kohtades, kus kõige rohkem jalgpalli tehakse, nii kaua on väga raske oodata mingit kvalitatiivset üleshüpet. Ei tahaks kõikide treenerite üle hakata siin täna arutama, aga, aga viimase hetkel postil oleva üle küll. Jelle uus on teinud Eesti koondisega mida head või halba? Jah, vot see on väga raske küsimus jälle suus on teinud kindlasti head selles mõttes, et tema valitsemisaeg algas 2004. aasta Ta sügisel, tema esimene mäng oli Riias Läti vastu. Eesti poolt vaadates väga võiduhõnguline mäng, mis lõppes kaks, kaks viigiga ja seal näitas koondis hoopis uut kvaliteeti ja, ja ma tean oma kolleege, kes on ka jalgpalli jälginud aastakümneid juba juba enne seda, kui, kui Eesti taasiseseisvus ja paljud nende inimeste hulgast ütlesid niimoodi, et tegelikult poleks isegi uskunud, et meie mehed suudavad niimodi rünnata. Jelle mõju vähemalt tol hetkel oli ikkagi päris suur ju ikkagi tema teadis, mis mängijatest peidus on, kui ta julges selle peale välja minna, et palun väga julgelt ründama võõral väljakul. Mis puudutab nüüd jah, jälle nõrkusi või, või seda teist poolt igal treeneril oma head vead siis loomulikult tundub, et jälle on viimasel aegadel kinni jooksnud. Okei, oli nüüd see mäng Horvaatia vastu, mis mänguliselt on saanud kiita ja ja tõepoolest ei olnud ju häbi vaadata Eesti koondise mängu, ehkki väravat ei tulnud ja võitu ei tulnud. Aga see viimased võib-olla pool aastat, võib-olla isegi natuke rohkem tundub niimoodi, et kui need asjad platsile sujunud, et et jälle oli kuidagi ise natukene nõutu ja ta ei leidnud, nagu seda vasturohtu ja, ja samal ajal muidugi tuleb nüüd öelda, et, et tema vabanduseks, et vahepeal olid meie põhimängijad vigastatud ja ja kui Eestil on põhimängijad vigastatud ja me mängime nende meestega, kes Eesti liigas mängivad siis on see äärmiselt oluline, jällegi kvalitatiivne vahe. Lõpetuseks Indrek, tõsi, viimasel ajal ei ole ka sellest suurt abi olnud, et Andres Oper koondise eest väljakul jookseb. Aga kui seda meest ka rivistuses ei ole, siis tähendab see, et reaalselt puudub meil mees, kes lööb värava ära. Jah, selle arvamusega tuleb kahjuks nõustuda, et Andres Oper on meie koondisele ikkagi ülivajalik mängija ja ilma Andres, et ta on meil ikkagi need relvad natukene nürid. Ja kahju ongi see, et et just nimelt seal ees on seda asendust niivõrd raske leida. Noh, loomulikult võime öelda, et ka Raio eriti mängus Ingliste vastu Raio piiroja siis on mees, keda me väga vajame ja, ja mõnes mõttes see, kui ju Raio asemele peab keegi teine minema. Tähendab see terve noh, positsioonid ülevaatust Eesti meeskonnas ja väga paljud mehed peavad sellega seoses mängima, võib olla harjumatu del positsioonidel, aga Andres ooperis tunnenu täna kindlasti suurt puudust. Me java selles tsüklis omaväravast koori Ma millegipärast arvan, et täname selle skoori, avame, mulle ei meeldi ennustada ja, ja see ei olegi minu poolt ennustus, see on lihtsalt mingisugune sisetunne, mis ütleb, et et midagi on selle paisu taga. Midagi on kuskil millegi kännu taga kinni ja mul on lausa selline tunne, et mul on selline tunne, et meeskond on valmis mingil hetkel kasvõi endale paar-kolm kolli sisse lasknud, peaasi, et saab oma rahvalt ka selle tohutu rõõmud hukatuse kätte, et me oleme selle kolli ära löönud ja mõelge veel, kellele. Kusjuures naljakas on see, et mul on täpselt samasugune tunne, et ükski mõõn ei kesta igavesti ja ühel hetkel see vesi sealt paisu tagant pääseb. Indrek Schwede, ajakirja Jalka peatoimetaja. Aitäh sulle.