Seekord vestleme kahest õige vabast muusikalisest vormist, mis väga mitmekesiselt kujul esineda võivad. Me teame kõik, mis on fantaasia. Ilma fantaasiata ei eksisteeriks kunsti. Absoluutselt. Fantaasiavaene inimene on kõige parimal juhul võimeline vaid täpselt kopeerima ümbritsevat elu. Alles fantaasia, see imepärane jõud avab talle ukse ükskõik millise nähtuse kunstiliseks kujutamiseks. Kunstiteose loomiseks. Erinevates kunstiliikides ei võta aga fantaasia võrdsel määral osa loomingulisest protsessist. Kui näiteks maalikunstnik ja skulptor oma teostes eelkõige siiski tuginevad reaalse eluelementidel siis muusikas on see teisiti. Siin on peos seda parim, mida suurem oli teda kujundada aitab fantaasia. Ei ole ju olemas valmisretsepte inimtunnete muusikaliseks väljendamiseks, sündmuste edasiandmiseks või karakterite kirjeldamiseks muusikaliste vahenditega. Fantaasial kui muusikalisel vormil on võrdlemisi ebatavaline ajalugu, mis veidi meenutab tütarlast, kes kavatseb ennast kloostri raudväravate taha lukustada siis aga äkki oma otsuse muudab ja balletilaval maandub. Esimesed teosed pealkirjaga fantaasia tekkisid 16. sajandil. Siis olid nad veel hästi ranges vormis kirjutatud ning pidid oma arvukate passaažidega jätma mulje improviseeritud palast. Tihti kasutati fantaasiat ka sisse juhatusena teistele teostele. Veel isegi Johann Sebastian Bach pani mitmele oma Fungale prelüüdi asemel fantaasia ette. Hiljem hakati fantaasiat, eks nimetama sääraseid klaveripalu, jaga teisi teoseid, milles teadlikult taheti vältida ranget sonaadivormi. Helilooja lihtsalt öeldes nööpis oma jäiga muusikalise krae lahti ja andus sundimatult unistustele. Beethoven andist kahele oma klaverisonaadi le pealkirja Sonata kvaasiuna fantaasia. See on sonaat fantaasia laadis. Sellega andis ta mõista, et on siinkohal loobunud kindlas sonaadivormist ning soovinud ennast poeetilisemalt väljendada. Kõige selgemaks saab see meile tema tuntud kuupaiste sonaadi puhul, mille esimene osa tavalise sonaat-allegro asemel meenutab ennem tundeküllast Nocturni. Mis puutub Romaltikutesse, siis on selge, et fantaasiavorm neile eriti hästi istus. Näiteks kirjutas šotaan tuntud fantaasia, flaami noor Schubert oma ränduri, fantaasia, Suuman terve tsükli fantaasiapalu klaverile. Alates listist tuntakse veel Ooperifantaasiaid, mis kujutavad endast virtuaalset popuriid. Teatud ooperimeloodiad. Umbes sama saatus nagu fantaasial on ka raps soodial. See nimetus pärineb kreeka keelest ja selle all mõisteti vanal ajal üksikuid lõike või katkendeid eetilistest jutustustest, mida rahvalaulikud rapsoodid poollauldes pool deklameerides ette kandsid. Muusikas kohtlemi nimetus, trapsudia umbes möödunud sajandi algaastaist. Pramsi rapsoodia Aldile, meeskoorile ja orkestrile meenutab veel selle sõna vana tähendust. Listi Ungari lapsoodiatega muutus rapsoodia üldnimetuseks rahvaviiside vabale töötlusele. Peale Ungari rapsoodiate tekkis veel ülikülluses hispaania, norra, slaavi ja paljusid teisi rapsoodiaid. Üsna pea purjetasid kõikvõimalikud kirju iseloomuga palad rapsoodia lipu all. Siis ilmusid areenile ajaviitemuusika heliloojad, kes nagu teada, eelistavad igasuguseid laiali valguvaid vorme. Nad annekteerisid rapsoodia ning sellest ajast pole enam õieti mingit vahet fantaasia ja rakk soodia vahel. Ent on siis nimi tõesti nii tähtis? Vist mitte. Mitte nimi, vaid sisu, annab teosele väärtuse. Ja kui ka mõnikord nimi nagu hästi ei klapi, on kõik korras kuivaid pala ise ja on ainult ümberpöördult, ei tohi mingil juhul olla.