1861. aasta aprillis puhkes Ameerikas põhja ja lõunaosariikide vahel sõda. Põhjariiklased neegrite orjastamise vastased sõdisid lõunariiklaste orjapidajatega. Sõjauudised jõudsid ka Karl Marxi pere väikesesse majja Londonis ning nende sündmuste tähe all elasid nii suured kui väikesed. Isegi kõige noorem tütar, kuue aastane Eleonora Eleonora jättis kõik lasteraamatud ning ei soovinud enam ei kuulata ega lugeda midagi muud kui teateid põhja ja lõuna sõja kohta. Tema jaoks polnud teist nii suurt kangelast kui Ameerika Ühendriikide president Eibrachemm Lincoln. Sõja alguses ei käinud põhjariiklaste käsi hästi, nad pidid taanduma kuni peaaegu Washingtoni välja. Sel päeval, kui lehed tõid need halvad uudised oli Karl Marx terve päev raamatukogus olnud. Kuni hilisõhtuni oli pere rõhutud meeleolus erutatud Eleonora jõudnud isa kohe kuidagi ära oodata. Ta jooksis tänavale vastu, isa tuli väsinud ja kurva lapsega koos tuppa. Siis rahustas ta koduseid ja vastas kümnetele küsimustele. Ta seletas, et see lüüasaamine on ajutine sest lõunas elab vaid üheksa miljonit inimest, põhjas aga 22 miljonit. See on ju kaks ja pool korda rohkem. Ning lõunariiklastest on ju ligemale pooled neegrid. Põhjas on arenenud tööstus, seal on tihe raudteede võrk, kasvatatakse palju vilja. Lõunas pole kõigest sellest midagi. Vilja peavad nad sisse vedama sajase väga oluline. Ja lõppude lõpuks võitleb ju põhiülla vabaduse idee nimel. Eleonora kuulas isa tähelepanelikult. Kõigest ei saanud tüdruk loomulikult aru, kuid seda mõistis ta suurepäraselt, mis tähendab kaks ja pool korda rohkem. Sest õde Laura oli alles hiljuti rääkinud, et ta on ele Olorast kaks ja pool korda vanem. Ka seda mõistis tüdrukuke, et raudteed on tähtsad. Kuid eriti tähtis tundus olevat see, et lõunariiklastel pole leiba, sest talle oli ju alati räägitud. Kui tahad saada meremeheks ja seda tahtis Eleonora hirmsasti pead kasvama, tugevaks. Selleks tuleb aga hästi leiba süüa. Kui kodused olid Marxi jutust rahustust leidnud ja läinud oma toimetusi tegema, tuli Eleonora isa juurde. Issi, Sa ütlesid, et lõunariiklastel on vähe leiba. Kas nad päevas ikka ühe tüki söövad? Ühe tüki vast söövad, naeratas isa lõuna ajal. Aga kas Lincoln teab seda kõike, mida ei saanud marks aru, et põhjariiklasi on kaks ja pool korda rohkem, et lõunariiklastel pole leiba ja kindlasti teab. Kuid Eleonora polnud selles päris kindel. Möödusid pikad vaikuse kuud. Lõunariiklaste tegevusetust saab seletada vaid, sellega rääkis marks, et nad ootavad endale appi Inglismaad ja Prantsusmaad. Aga mida siis põhjariiklased viivitavad? Küllap sellepärast, arvas Eleonora, et nad on unustanud oma rahva suure arvu ja selled lõunas pole süüa. Tuleb Lincolnile kiri kirjutada ja talle need asjad meelde tuletada. Lähenesid jõulud rindel oli olnud juba ligemale pool aastat vaikne. Põhjariiklaste vägede ülemjuhatajaks oli määratud kindral Mac Klellen. Engels kirjutas Manchesterist, et kindrali oli valinud suurkodanlus. Et see on kasutu inimene. Äärmine reaktsionäär ja isegi on kahtlus, kas mitte orjuse pooldajad. Eleonora otsustas. Ühel õhtul, kui isa jälle raamatukogus tuli, kutsus Eleonora ta ühte vaiksesse nurka, ulatas püüdlikult maalitud tähtedega kirja. Loe panustada vaikselt. Kallis Eibrahama Lincol, alustas Marks. Vaatas tüdruk ringi, loe vaikselt. Marks luges. Kallis Eibrachemm Lincoln. Teile kirjutab Eleonora marks. Meie kõik austame töid ja vihkame lõunariiklasi orjapidajaid. Me muretseme teie pärast teie lüüasaamiste pärast. Me tahame lüüasaamist lõunariiklastele. Aga teile võitu? Kallis Abraham Lincoln, teie tegevusetus, hämmastav ja kurvastav mind. Mida te ootate? Või olete äkki unustanud, et teid on kaks ja pool korda rohkem kui lõunariiklasi? Teil on vaja ainult kõik oma mehed kokku koguda ja nad on kadunud. Neil pole raudteid ning leiba on nii vähe, jätkub ainult tükike lõunasöögi juurde. Aga kes vähe leiba, sellel on kai õudu pähe. Armas Abraham Lincolni. Soovitan teil moodustada üks tüdrukute ja üks poiste polk. Me võiksime igalt poolt läbi hiilida ja salaasju teada saada. Ja veel tahtsin teile öelda. Ilmaasjata panite selle Mclelleni ülemjuhatajaks. Ma soovitan tema vallandada ja asemele määrata Mei olu, Freet tähendab Manchesteris. Isa räägib, et paremat sõjaasjanduse tundjat on raske ette kujutada. Tan suur, julge ja tugev. Kirjutage ainult talle, ta tuleb kohe. Aga mina, kui teil midagi selle vastu pole, võiksin olla tema adjutandiks. Tõsi, ma olen tüdruk, aga isa ütleb, et see on viga ja tegelikult olen ma pois. Olen juba kaheksa aastane. Ootan vastust, Eleonora Marks. Vabandage, söör. Soovin teile häid jõulupühi. Soovin võitu ja õnne. Kas teil on lapsi? Eleonora Marx. Kolmas jaanuar 1862. aasta London Krachton Terras. Marxi luges ja ehkki talle kippus kangesti naer peale vaatas täiesti tõsiselt tütrele otsa. Kuidas on päris tüdruk? Minu meelest üsnagi arukas, vastas isa. Kas midagi muuta pole vaja või juurde lisada? Pole vaja? Kõik on suurepärane. Ainult et kui Lincoln nüüd tõepoolest Engels'i ülemjuhatajaks määrab, sisene meie siin ju temast ilma. Ja sina ju ka veel läheksid temaga kaasa. Iis sattus Eleonora segadusse. Kas nii siis võib rääkida, seal oleme ju märksa vajalikumad. Aga ma kardan, et mind ei määrataadiodandiks. Ma olen ju ikkagi tüdruk. Mis sa nüüd, lohutas Marx, kui onu Fredy isiklikult palub Lincolni. Aga sa paned oma vanusele aasta juurde, see pole ilus ooh, see on tühiasi. Püüdis Eleonora ükskõikselt käega lüüa ja oli ilmses segaduses, et Edan pettuselt tabatud. Kus on siin seitse, kus kaheksa kuni kiri läheb, kuni vastus tuleb? Ei, ütles isa kindlalt. Seitse, see on seitse ja kaheksa on kaheksa. Ta võttis pliiatsi ja parandas vale sõna. Kuulis. Võib-olla ma ei ütlegi, et olen tüdruk, ma panen poisi riided selga, võtan endale ühe nime, lõikan juuksed maha ja Lincoln ei saa midagi aru. Ei, see oleks ebaaus. Ütles isa kaljukindlalt. Las Lincoln teab tõtt. Kuidas kiri ära saata. Kas panna pudelisse, visata merre? Ei. Nii saadetakse kirja asustamata saarest. Meie saadame postiga. Millal? Homme lähen briti muuseumi ja viin ära. Ei, siis seda tuleks teha täna. Isa lubas hommikul, Eleonora küsis kõigepealt, kas kiri läks? Loomulikult. Millal Lincoln selle kätte saab? Raske öelda, saad isegi aru, sõda, poiss võidakse kinni pidada. Kuid ma arvan, et Lincoln pöörab postiteenistusele küllaldaselt tähele palusest. Nooruses töötas ta ise postiametnikuna. Sellest alates möödusid Eleonora päevad presidendilt vastuse ootuses kuid aega läks. Vastust ei tulnud. Mis see siis tähendab? Äkki sattus mu kiri lõunariiklaste kätte? Selline võimalus on ka olemas, vastas isa tõsiselt. Kuid see on väheusutav. Õigem oleks mõelda, et Lincolnile lihtsalt pole aega vastata. Niisugune seletus ei rahuldanud väikest tüdrukut. Kord kuulnud, kuidas täiskasvanud rääkisid lõunariiklaste salaagentidest tekkis tüdrukus kahtlus, et mõni niisugune võis end ju ka postiteenistusse sokutada. Õhtul jutustest oma kartusest isale. Ei, ei, rahustas marks. Meie postkontoris on armas vana postiametnik ja teda milleski kahtlustada oleks vale. Küll, sina oled ikka naiivne inimene, isa ütles tüdrukuke tuliselt. Ta võib ju teeselda. Ma palun väga, võta mind homme kaasa, ma pean seda postimeest ise nägema. Järgmisel päeval läksid isa Laura ja Eleonora postkontorisse. Väike tüdruk närveeris hirmsasti, sest ta oli kindel, et kohe paljastab ta vanakese ja karjub talle näkku. Te olete spioon. Siis jooksevad politseinikud kohale, võtavad postiametniku kinni ja paari päeva pärast saab Eleonora telegrammi. Suur tänu osutatud abi eest. Te näitasite üles suurt kiindumust meie võitlusse. Sõitke kiiresti koos olu Frediga ootan põhja Ameerika Ühendriikide president Ibrahim Lincolni. Washington valge maja. Tere hommikust, härra pat tervitasid isa ja Laura, vana postiametniku. Toovastas lahkelt hävitusele ja küsis. Ja kes on see väike leedi? Minu tütar Eleonora vastas marks. Ta soovis teiega tutvuda. Ah, mis ta ometi teeks? Tardus Eleonora õudusest. Oleks olnud ju vaja, et keegi siin poleks teadnud, kes ta on. Vanamees tundus kahtlasena. Vurrud on tal ilmselt kleebitud ja peas parukas. Nüüd tulid oma laua tagant välja, ulatas käe. Robert pat postiülem. Noh, kui isa plaani ära rikkus, tuleb tegutseda teisiti. Eleonora ulatas käe, vaatas teraselt postiülemate, ütles Eleonora marks ebrakam Lincolni sõber. Ta lootis postiülema silmis näha segadust ja oli juba valmis karjatama. Kuidas te julgesite mu kirja ära võtta. Aga postiülem, võttis Eleonora erutusest jääkülmad sõrmed oma sooja pihku, naeris tasa ja küsis Lincolni sõber. Jah, söör, vastas Eleonora minajalu Freed, me ootame iga päev Washingtonist väljakutset. Või nii, ütles isik, kes nimetas ennast Robert Patiks rahulikult ja lahkelt. Nüüd küsis Eleonora palju tähendavalt. Kas teie, härra pat, seda siis ei teadnud? Elo Laurale tundus, nagu oleks patt kergelt segadusse sattunud. Kuid tal õnnestus ennast kiiresti koguda. Lohkust mina seda pidin teadma. Doktor Marks ja sinu õed käivad küll sageli siin, kuid sellest pole nad mulle rääkinud. Isa ja Laura margid ümbrikutele kleebitud, jälgisid seda stseeni eemalt ja suutsid vaevu naeru hoida. Ja kusagilt mujalt ka teada ei saanud. Ei jätnud Eleonora järele. Eigus ahist. Sellest lehtedes ei kirjutatud. Lehtedes ei kirjutatud, aga võidi kirjutada mujal. Marks taipas, et kui ta nüüd kohe viielorat ära pahvatab, too välja, et postiülem on spioon. Lävel peatus Eleonora veel kord ja küsis härrabat, kas te teate, et Ibrahim Lincolni oli ka postiametnik? See oli viimane katse, lüües spioon rivist välja. Kuid spioon kannatas ka selle katsumuse ära ja hõikas ta rõõmsalt. Seda teavad kõik Londoni postiametnikud ja me oleme sellele uhked. Doktor Marks küll teil on tubli ja arenenud tütar. Tänaval isa ja Laura ei pidanud enam vastu ja puhkesid üksmeelselt naerma. Eleonora kane uudised isa viiks uue kirja, mille ta Lincolnile kirjutab teise postkontorisse. Isa lubas, kuid ütles, et Eleon oral polnud õigust nimetada ennast Lincolni sõbraks. Muidugi oli ka Eleonora nõus. See oli ainult sõjakavalus. Teise kirja sisu oli umbes sama, ainult lisaks mõned laused. Te peate teadma härra president, et meid jälitavad igal sammul lõunariiklaste agendid. Üks istub ametnikuna meie postkontoris ja võttis ära minu esimese kirja teile arvestage neid asju oma tegevuses. Kui isa oli selle juurdekirjutusi läbi lugenud, ütles ta. Eleonora, see on liialdamine. Pole siin mingit liialdamist saada, palun kiri nii ära, nagu on. Kõigele vaatamata ei läinud põhjariiklaste olukord kergemaks. 1862. aasta septembris pidas Engels oma kirjas Marxile sõda põhjaliitlastele kaotatuks. Marks polnud sellega nõus. Ta kirjutas sõbrale. Ma olen endiselt kindel, et lõppude lõpuks võidab ikkagi põhiviis, kuidas põhi peab. Sõda on nimelt niisugune, mida võikski oodata kodanlikud vabariigilt, kus nii kaua võidutses vale lõuna. Orjapidajate valitsus sobib palju rohkem niisuguste asjade jaoks kus kogu tootev töö lasub neegrite õlul ning neli miljonit valget lurjust on elukutselised mereröövlid. Vaatamata kõigele olen valmis pea andma, et nad purustatakse. Kuid ikka jälle tuli põhjariiklastel kaotusi kanda. Ainus rõõmustav sündmus oli kindral Mclellani erruminek. Kõige rohkem rõõmustas selle uudise üle vist küll väike tüdruk Londonis, sest see oli kindel märk talle, et Lincoln oli lõpuks ometi kirja kätte saanud ja tema nõu kuulda võtnud. Ainult see kurvastas tüdrukut, et uueks ülemjuhatajaks määratud Olufreedi Eleonora jätkas Lincolnile kirjade kirjutamist. Iga päev uuris ta üksikasjaliselt, kuidas ja kus isa kirja posti pani. Missugune postiametnik seal oli. Eleonora kuulas tähelepanelikult kõike, mida täiskasvanud sõjast rääkisid. Marx ja Engels analüüsisid sõjataktikat, tegid omapoolseid oletusi. Nad leidsid, et lõunariiklaste rinne tuleb lõigata kaheks osaks ja purustada kumbki eraldi. Oma järjekordses kirjas kirjutas Eleonora. Härra president. Mida te mõtlete? Või on nendest löökidest teile veel vähe? Miks te ei kuuluta välja mobilisatsiooni? Miks pole vastu võetud seadust orjuse üleüldise kaotamise kohta? Koristasid Mclellani ära, väga hea. Kuid on juba aeg, et asendada uus ülemjuhataja Hallek olu Frediga. Ja veel on vaja armees spioonidest puhastada. Kui nad on juba siin Londonis, siis kujutan ette, palju leid veel teie juures on. Ma tean ka viisi, kuidas neid tabada. Spioonidel on alati kleebitud vuntsid või habe. Ja kui neid pole, siis on parukas. Nüüd tuleb teil rivistada armee üles ja käia rehad läbi. Teie alustate ühest otsast teie kindral, teisest sikutate sõdureid siis vuntsidest, Abelist või juustest. On ka teine moodus. Las kõik sõdurid, kindralid, ohvitserid lähevad jõkke või koguni Atlandi ookeani ujuma. Veest tulevad valehabemeid eest ja parukad peast ära. Ja kes läheb ujuma habeme ning parukaga ja tuleb ilma nendeta tagasi seon spioon. Või käskida kõigil juuksed maha lõigata. Juukselõikamise ajal tuleb parukas kergesti nähtavale. Ja veel, mõelge oma strateegia ja taktika üle järele. Te tahate blokeerida lõunariiklasi üheaegselt igast küljest. Ma pean teile ütlema, härra president, see on puhas lapsikus. Kui te arvate, et olen adjutandi ameti jaoks liiga noor võin teenida teie armees ka juuksurina. Eleonora Marx. Veendunud, et selle ameti peale Lincoln ta tingimata võtab, hakkas Eleonora juukselõikust harjutama kõigepealt pügasta paljaks oma nukud. Siis proovis Laurale auku pähe rääkida, et see laseks oma kuldsed lokid maha lõigata. Pärast seda, kui ta oli katsetanud enda juuste kallal võeti talt käärid ära ning lubati nendest lollustest ka Lincolnile kirjutada. Kuna mark, see oli väga tugev poliitik, oskas ta tõesti sõjakäiku õigesti ette näha ning 1863. aasta juulis purustati lõunariiklased ja nende rinne lõigati tõepoolest kaheks. Eleonora oli vaimustuses. Mitte ainult sellepärast, et põhisaavutas rindel suurt edu. Vaidete Lincoln olid talitanud tema nõuannete järgi. Järgmise aasta alguses vahetasid marksid korteri. Kuigi uus kodu oli lahe ilus pargi ääres, ei tahtnud Eleonora sinna kolida. Kaua ei saadud sellest kangekaelsust aru, kuni lõpuks isa mõistis. Tüdrukuke Cartised oodatav kiri presidendilt tuleb vanal aadressil ning võib kaduma minna. Eleonora viidi magavana uude kodusse. 1864. aasta novembris valiti link kolmteistkordselt presidendiks. Võitis teise kandidaadi, tollesama kindral Mclellani. Eleonora oli nördinud, et Mac lennalil leidus siiski pooldajaid ja neid polnud vähe. Internatsionaali peanõukogu saatis Lincolnile tervitustelegrammi teksti koostas Marx. Tervitustelegramme seal Lincoln palju, aga ainult Marxile, vastas ta sõbralikkuse südamlikus toonis. Teistele olid vastused viisakad ja ainult Eleon luurat haarasid segased tunded. Ühest küljest oli tal hea meel, et presidendi vastus tuli kohe isa esimese Telegrami peale. Endast aga hakkas tal kahju. Vaata, püüdis isa asja heaks teha. Ma ei saatnud telegrammi enda poolt, isiklikult, ma saatsin internatsionaali poolt isiklikuks kirjavahetuseks pole presidendile ilmselt aega. Kuid Eleonora ei olnud oma hinges sellega nõus mõelda, vaid kolme aasta jooksul ei võinud Lincoln Sis saata ainustki kirja. Ja Eleonora otsustas. Enam ma ei kirjuta, las sõdib ilma minu abita, vaatame, kuidas siis lähedal. Ta ei andnud enam isale kirju. Üks oli valmis adresseeritud Lincolnile, kus oli muuhulgas manitsetud Lincolni ennast hoidma. Teine kiri oli kindral garantile, kus paluti hoolitseda presidendi julgeoleku eest. Eleonora peetis mõlemat kirjad Šexpyrideoste ühe köite vahele. 1865. aasta aprilli alul andsid lõunariiklased alla. Nende päevade lehti loeti Marxi peres innukalt. 16. aprillil korjes Karl Marx nagu tavaliselt kõik lehed kokku ja läks teisele korrusele oma kabinetti. Kuid peaaegu kohe tuli ta sealt välja ja hakkas treppi mööda söögituppa laskuma, kus oli koos kogu pere. Ta hoidis käes ajalehte. Leht kukkus sõrmede vahelt maa. Marx oli näost hall. Mis on hüppasema püsti, kes esimesena tunnetas õnnetust. Ta hääles oli niisugune ärevus, et kõik jäid hiirvaikseks. Eile üleeile keegi polnud veel kuuludes marks Kogeriks. Üleeile tapeti Lincoln. Toas oli kaks kolm minutit haudu vaikus. Siis lõi kõrvu maha kukkunud kahvlit imeheli ja seejärel Eleonora karjatus. Mida ma ometi tegin? Mida ma tegin? Mina, mina, mina olen süüdi. Eleonora kargas lauast üles, tormas oma tuppa. Kui mõne minuti pärast tema tuppa jõuti, lamas tüdrukuke pooleldi teadvusetult voodil ja surus rinna vastu sexpyrideoste paksu köidet.