Ma tahan jutustada oma selle kevade esimese matkanud. Matkasin mööda oma isa lahinguteed, see on tee, mida mööda Eesti laskurkorpus tuli 22 aastat tagasi vabastuslahingutega sünnimaale. Mul olid head matkakaaslased. Kunagised laskurkorpuse võitlejad Oskar Andrejev, Peeter Larin ja August Pähklimägi ning kunagine kaardiväelane Olev Eensalu. Mees on Oscarantreeri vana päevinäinud lahingukaart tuttavat kontuurid. Tuttavad nimed. Kuid nüüd on sel kaardil minu jaoks nagu hoopis teine, nagu ma näen seal meie isade võitluste ajalugu. Ma näen kaevikuid ja õhku lastud sildu. Kuulen lahingumüra. Enne kui ma sellele teele läksin, jutustas isa mulle sõjast. Kuigi see lõppes meile edukalt, on temal sõjast ainult kurvad mälestused. Ta ise kannatada ei saanud. Ta kaotanud sõjas isa, ema, vendi, õdesid, naistega, lapsi. Aga ta oli rindel sanitarid ja isegi kõige kallimate võitude juures pidi ta tundma nende võitude kibedust ja valu. Ka pärast võidetud lahinguid kuulis mu isa ikka rohkem oigeid kui juubeldusi. Kord tõi ta tule all roomates eesliinilt ära poisiohtu sõdurit. Tal oli miin rebinud ära labajala. Kui ta nii haavatu seljas paarsada meetrit tule välja roomas. Lohises haavatud jalg mööda külmunud kamarat. Sõdur vajutas küüned isa turja ja karjus valu pärast. Mu isa oli tookord umbes sama vana kui mina praegu. Mul on alati ebamugav ja kuidagi hüüdlaslik tunne, kui kuulen lapse nutunaiste nutu, seostan alati valu ja ülekohtuga. Aga ma pole veel näinud nii suurt valu, mis paneb nutma või karjuma täiskasvanud mehe. See oli sõda, mida sõdis minu isa. Nüüd on meie matkaseltskond jõudnud väikese oja juurde Adraku küla lähedal ja peatuma selle kaldal. Oskar Andrejev tunneb ära tuttavad kohad. Siin selle koha peal, vot seesama sild oli õhku lastud, siin olime umbes kell kolm öösse. Vaikne öö oli hästi pine, midagi kuskil näha ei olnud. Poisid tegid kohe luuret, hakkasid vaatama ümberringi, et kust läbi pääseda, siin leidsid isegi mõned miiniaugu tagasi, Smiinisid sees momendil ei olnud. Mis poisid tegid ise ettepaneku, et, et näed, siin on mingi ehitis, vot sellesama nende postid on veel siin üleval. Siin oli saun või sepikoda midagi, üks ehitus oli. Ja siis postile säetud korraldus, et võtta sepikoja katus, sellel hoonel katus maha ja panna jõkke. Vaat siin on niisugune jõekäär, sealt on raske autodel üles tõsta, kuna järsk kallak on siis vot siit, vaadake, siin on isegi näha mingisuguseid niisugusi kraavid sees. Vaat selle koha pealt tankidele sai siis sisse pandud need palgid sinna ojasängi või jõesängi ja siit hakkasid tankid üle minema. See töö kõrvalt, jah, teie kõrvalt umbes 15 20 meetrit. Euroopa näeme, siin on, näed. Ja, ja vaat siitsamast läksid. Ja läksid autod ja sealt tõuseb mäkke üles. Ja tookord ei teadnud midagi sellest talust. Talu oli, võtsime selle hoone ära, aga siis 18 aastat hiljem, kui mul oli juhuseid mööda minna, siis tulin selle maja peremehele. Palusin vabandust, et 18 aastat tagasi. Minu pataljoni mehed võtsid selle hoonesid maha ja ladusid siia jõesängi. Ja siinsamas ongi peremees toosama, kes 22 aastat tagasi Oskar Andrejev tee pealt miinid ära oli koristanud. Mis siin siis juhtus, 22 aastat tagasi? Aga millal sakslane mineeris siin oli paar päeva enne mineerist. Aga millal te oma pojad ära timineerisite? Pojaga heli võõras poiss, päeval ja õhtul. Eraldi see lõhkeaine kvaliteet, rohu ja seal kahjuks. Aga kes need kahjutuks tegid, osav mees oli nishi kogunud vana sõja tagateadlastele käigus kuus aastat esimeses ilmasõjas. Kuidas ta nimi on? Pildid jagate, teie olete praegu kolhoosnik vast? Jah, seda küll. Mis, kui looduses on öelda Ulviga, Ulvi ja suurmajad, kui vanadega olete mina ja? 79. Aga kus see poiss Tallinnas või kus ta töötab praegu, kellega timineerisid? Jakob Sildnik ei olnud sõdur. Aga ta teadis, mida tähendab miin ja teadis, mida võib maksta. Üks vale liigutus, kui lähed, torkima miini. Ometi kaevasta meelid üles ja uputas sohu. Kas ta ei tundnud hirmu? Teda ei ajanud ju keegi neid kahjutuks tegema. Muidugi tunnis. Kuid kõige suurem hirm on tegevusetu ootamine. Mu isa jutustas, et isegi surma auhetkedel pole kõige hirmsam mitte surm mis hulgub kuskil siinsamas lähedal vaid ootamine, käed rüpes. Juhtub ime või jäi. Just see mõte ongi kõige hirmsam ja peaaegu et kõige ebainimlikum. Hirmus väga hirmus on lamada kuskil kaevikus ja kuulata pommide vilinat ning mõistatada, milline neist on sulle määratud. Sellistel hetkedel surub mingi loomalik hirm su vastu maad, sõrmed haaravad instinktiivselt maast. Kui aga pommitamise ajal tunned oma kõrvalseltsimehi, kui kogu aeg vastu tulistad, ärge arvake, et sõdur siis ei tunne. Hirmu, tunneb küll. Kuid siis on hirm hoopis teistsugune. Mitte loomalik. Sest inimene jääb inimeseks, kuni võitleb. Ja Jakob Sildnik jäi inimeseks. Kord kuulis mõisa ühest majast kahe rinde vahel lapse nuttu. Vanad sõjamehed teavad, et lapse päästmiseks paneb sõdur mängu isegi selle, mille nimel ta muidu kunagi ei riskiks. Ja ka minu isa läks. See oli vana talumaja, mis oli saanud täistabamuse laveldamas vanamehe laip. Teine vana naise laip oli köögis. Nutt kostis aga pooleldi terveks jäänud laudast. Laudas nägi isa kahte puruks lastud lammast ja lehma, kellel oli miin lõhkunud tagumised jalad. Ja selle lamava lehma ees. Selle kaelast kõvasti kinni hoides põlvitas hallis Montlikeses tüdrukuke. Ilmselt olid vanemad tütre koos vanaema ja vanaisaga koju jätnud. Lootused, et sõda läheb ka nende majast sama kiiresti üle kui mujalt. Kolmeaastane laps ei tea surmast veel midagi. Kuid ta aimab, tunneb seda. See panigi teda otsima elusat hingelaudast. Isa tõi nutva lapse sinelihõlma all majast välja ja saatis tagalasse. Kesto. Praegu peaks olema umbes minuvanune. Muidu käis teda otsimas, kuid majast on järele jäänud vaid varemed ja elanike saatusest ei teadnud keegi midagi. Kunagi tahan ma otsida seda tütarlast. See oli sõda, mida sõdis minu isa. Oleme oma matkale jõudnud Avinurme alevisse räägib ajaloolane Peeter Larin. 19. septembri õhtuks, 44. aastal jõudis Eesti korpus oma pealetungiga Mustvee Jõgeva maantee üldjoonele lõuna poolt peale tungides umbes must turmavahelises lõigus. Siia jäi pidama rinne õhtu. Nüüd aga selle pealetungi keskel selgus, et Narva poolt taganevad Saksa fašistlikud väeosad on tagasi tõmbuma seisaku kaudu Avinurmes ja kavatsusega sealtkaudu põgeneda läände. Eesti laskurkorpuse juhtkonnal tekkis kavatsus tõkestada vastase fašistlike vägede taandumine Avinurme teeristile. 20. septembri varahommikul. Umbes kella nelja paiku sisenesid esimesed Eesti laskurkorpuse eelsalga üksused siia Avinurmes. Siin selleks ajaks liikus ka Avinurme suunda. Avinurme poole Iisakust taganevad Saksa fašistlikud väed ja just Avinurmes tekkis tõsisem lahing kokkupõrge kahe vastase eelsalkade vahel, mis arenes tugevaks lahinguks, millest võtsid osa kummaltki poolt kaks kuni kolm polku. Oskar Andrejjevile oli Avinurme lahing Eesti pinnal üks suuremaid. Siin oli üks tank, alguses tema tulistas, siis ta sai pihta, jäi Cupil enam ei töötanud. Ma tõmbasin ta siia risti ja sind asus risti, oli minu vaatluspunkt sind, vot siin see sild silla juures maja ka ei olnud. Vasakpoolne siin maja, siin oli kuulipildujapesad, siin oli kuulipildujapesad vot selle vana maja tagakuuri taga, siin olid elling, esimene lahinkur. Siin oli viies lood kapten kallaste juhtimisel, hinna, vot selle maja taha niiviisi pool põiki siin oli neljas rood, vastavalt olid ka tankidiviisi välja pandud, kõik luuleks laskunud, kuues lood oli raudtee silla juures. Siin olime kella poole seitsme aeg, hommikuudu oli niivõrd patriks. Ja luuremehed peaaegu jooksid vaenlasele sülle viiest mehest kolm meest tuli tagasi, kaks jäid vaenlase kätte, vaenlane hakkas kohe tulistama, ründama esimene rünnak, kes vaenlane tahtis meid tee pealt eestist tõkete ära lüüa. See ei kestnud kaua ja oli võrdlemisi kerge meil tagasi lüüa. Vaenlane tõmbus tagasi, tõmbus tagasi umbes kella üheksa paiku, kui hakkas juba nii udu täiesti kaduma. Vaenlane tuli uuesti rünnakule, vaenlast juba oli märgata. Vot sealt metsaserva mööda tulid. Siin olid miinipilduja rood, no vot ei ole niisugune küngast paistab olema. Miinipildujaid olid võrdlemisi täpset tulistasite isegi niiviisi, et vaadake selle maja, selle kuuri ja selle taha. See on kõigil tulistamine ja see oli küllaltki täpne ja võrdlemisi raske. Siis kui peale teisi rünnaku vaenlane hakkas tagasi tõmbuma, siis kasutasime juhust ka vaenlase järgi edasi liikuma siit vaenlase kannul liikusime edasi ja nihutasime Kadankisid edasi. Siin oli kuulipildujarooduvanem vanemseersant saar oma kuulipildujatega. Nende puude taga ja siin selle joonel võeti vastu kolmas rünnak, kolmas rünnak oli väga raske, kuna vaenlane paiskas kõikuma elav jõud. Mänguolukord oli väga pinev, umbes tunni aja jooksul kestnud rünnak, vaenlane ei pidanud ka seda vastu ja hakkas üksikute gruppidena tagasi tõmbuma. Kasutasime ära vann taganeb ja viies ruut koos tankidega alustaks rünnakut ja see rünnak hästi õnnestus. Ja see oligi alguseks vaenlase täieliku väeosade purustamine. Avinurmest kuni Tudulinnani. On asju, millega ei harju ka paljunenud sõdur. Fašistid mõõtsid taganedes hoolega maad ja sellepärast tulistasid nad mõõdetud positsioonidelt väga täpselt oma endiste kindlustuste pihta. Kord kukkus üksikmürsk otse kaeviku kõrvale ja mattis mulla alla kaks meest. Kui nad välja kaevati, olid nad vigastamata. Kuid kannatada oli saanud nende mõistus. Ühel olid tasakaaluhäired, teine laulis nagu joobunud. Kui neid tagala poole saadeti, kostis joobnudhäälne laul veel kaua metsa vahelt keset ärevat vaikust. Ning palju näinud sõdurid tundsid seda laulu kuuldes. Jubedust. See oli sõda, mida sõdis minu isa. Kuid sõjas juhtus kõike. Kui me Avinurmest Porkuni poole sõitsime, jutustas August Pähklimägisõjast ka hoopis naljakamaid episoode. Ei ole meil praegu veel kirjutatud ja mis sõdurit räägivad suust suhu ja praegu liiguvad põlvest põlve edasi. Näiteks meil oli omal juhus Võtik vere teeristi lahingus. Väike rooduvanem, orusalu vangistanud sakslasest sakslane, hästi pikka kasvu mees. Ta oli sellega võsas, tahtis sealt kiiresti välja tulla, hakas nüüd komandosid, sakslased on, need läksid talle segamini. Ta tahtis öelda, et Etioopia kiiresti andis siis komandod möll Snell. Nüüd läksid tal mehel sõnad. Laupäeval aga asemele ütles Löfven. Sakslane muidugi täitis kuulekalt käsu, viskas pikali, pigistas silmad kinni, pani käe peal, jälitas magama. Muidugi, mees tuleb tükk aedu, sõnu nõele, teiste abiga siis muidugi. Sakslasele anti uus käsklusi töötav tooli, tema siis võsast väljund. Vangide kogumispunkti. Teine üks huvitav episood juhtus meil sama päeva õhtul, kui me jõudsime Roela lähedale välja. Meil oli üks mees, kes pidas nagu vähekese endast teistest paremaks ei tahtnud nagu teiste hulgas olla. Otsis nagu omaette puhkerajooni, teinekord läks tükk maad eemale, saime seal siis mõnule ja oli oma, et ka see aasta tahad meie juure magama ei heitnud, vaid läks tükk maad eemale kaerakuhila juure ja ehitas sinna magama. Hommikul mees ärkas, üles kuulatud, keegi teisel pool kaerakuhilad ka, nuriseb. Mees mõtles, et noh jällegi pultidena eksitama ja läks siis vaatama, et kes see niisugune jultunud mees on, siis. Aga seekord ei olnud tal oma mehega üldse tegemist. Oli üks sakslane, kes oli metsast öösi välja tulnud, ka hirmus väsinud. Töisel punaviljakuhilad magama, muidugi see vang poodiga kogumispunkti, ajasime temaga juttu. Selgus, et ta oli Berliini order trant, kes olid totaalse mobilisatsiooni fašistide armeesse võetud ja tema oli väga õnnetu, et meie nii kiiresti peale tungisime, nende üksused segamini löönud, oli päev otsa mõttesse eksinud, õhta tundnud head meelt, et jõuab nüüd ka metsast välja ja saab ka korralikult puhata põllu peal. Rännaku ajal juhtis veel huvitav lugu, hommiku vara hakkasid kahurväelased neist mööda sõitma ja meie vaatame. Kahurväelaste seeliku peal istuvad kaks sakslast, magavad seal, suur masin oli nendel veomasina, kast oli kaetud protsendiga ja mehed põsel, magasid all. Koputasime ja küsisin, et miks jahtinud pretsitlejatesin üks poiss pistis pea välja, ütlesime sindrinahad, et kust need siia said. Siis selgus omapärane juhtum, et needsamad sakslased olid ka marssinud seal ikkagi lääne poole. Räägite nüüd üks suur veomasin kahuriga tulnud. Mõtlesid, et see on nende oma. Ronisid sinna kahuriseeliku peale, jäid magama. Nad ei teadnudki tõttu, olid punaarmee kolonni sattunud ja sõidavad nende veokite küljes. Mõned episoodid on väga palju, millest mehed muigega räägivad. See mees on surnud. Leidnud, kurna tema. Pidin meelevi tooma järele toidu, Kuurama, mõtsa, kolledzi külal. Meie ootasime juba kell on 12. Pudrukatelt ärigöökimine järgi ei tule. Mehetan tegelikult küsivad, et kus meil toita, kõht pühib otsimas jaamatult, teete ründele päeval toitu ei saanud tuua. Ütlesime, et nad ootamatu väliköök peab tulema. Korraga hakkas vaenlase poole pealt kostma vankriklõbinat keemia vaatamad, NUT rinne oli sealt 300 meetrit. Kus hobune vankriga nüüd sinna vastase poole sai, nägime, et need mehed läksime vahtu ütlema. Et kus hulkusid ringi, et mehed on söömata ja olin vihane ja hakkab meile moraali lugema, et tema on käinud poolteist kilomeetrit seal kiriku juures väljasse pole ühtki leidnud ja nüüd ta tahtis tagasi suuks minutit allüksustele. Me võtame kaart lolle, näete nüüd, kuidas sinna sõideti 300 meetrit eemal saksa positsioonid, meie mees oli käinud siis Saksa tagalasse, oma poolteist kilometraaži tuli tervelt pudrupatareide tagasi. Aga siis samal ajal ütleme mõni päev edasi. Juhtus omapärane lugu, kohtis jällegi sama mürin. Vastase poole pealt. Tunnen nagu ratsaSKT on tulnud meile peale uskuni hirmus galopis. Hobusejooksja mehed tõmbasid juba puud, ei taha ja öelnud, et nad midagi vaenlase poolt. Nonii rats üksus tuleb. Siis äkki ilmuski välja tee Ahmalt hobune väliköögi ees ja see oli lakanud lõhkuma. Poisid hakkasid Paavia, Trooja hobune, vaatas, üks hobune seal seisab, keeras ilusti meie hobuse juures ninad õhtumisi, jei. Poisid seal kohe katla juurde. Üks mees sai marmelaadi Tõrmusse, see võttis selle oma valdusse, poisid Akassis suppi. Kapsasupp oli. Peaks proovima küll keelas mind, ei tohi, siiani pole mürgitanud, minek tähendab seal sakslase omasid ära ja ei midagi, mehed sõid suppi ära ja meie saime väliköögi ja hobuse ja siis umbes meieni arvestasime. Kahur, Plaskid seal, kas nende väliköögi lähedal mürsk, lõhkessetist, hobumehed jooksid seal laiali, muidugi, hobune jäi valveta, hobunely muidugi pani sealt lõhkuma. Ja tuligi meie poole üle. Meie saime trofeed silma, vaata. Porkuni siin otse maantee ääres suure lageda serval seisab tohutu põllukivi millele on raiutud kiri lahinguga siinsetel põldudel ja metsades. 21. septembril 1944. aastal murdis Nõukogude armee kaheksanda laskurkorpuse 249. diviis saksa fašistide väeosade tõsise vastupanu Eesti mandril. Peeter Larin ja August Pähklimägi tuletavad siinseid lahinguid meelde. 21.-ks septembriks pärast lahinguid Põhja-Tartumaal jõudsid Eesti laskurkorpuse väeosad siia Lääne-Virumaale Laekvere Simuna, Väike-Maarja rajooni ja liikusid juba edasitungi, arendades Tallinna suunas Väike-Maarja kaudu Tamsalu suunas. Siin sellel teel liikus kolonnis 249. Eesti laskurdiviis. Samal ajal aga Narva alt. Ja Iisaku ja merest suunast taanduvad sakslaste Saksa fašistlikud väeosad taandusid Viru-Jaagupi kaudu samuti Tamsalu suunas ja Väike-Maarjas suunas, et pääseda jällegi läände põgenema ja siin ristusid väeosade teed, sillad põrkusid kokku nendel väljadel, mis meie silmade ees praegu on. Nüüd kõige tähtsamat osa. Lahingu algul etendas siin 925. laskurpolgu esimene pataljon, eks ole, selts Pähklimägi pataljoni ülemaks oli vanemleitnant Rudolf Ernesaks ja üks esimesi lahingukaotusi oligi Rudolf Ernesaksa langemine siin lahingus. Lahing oli väga äge, hind paiskusid tegevusse kõik polgu kolm pataljoni. Ja hiljem neid toetasid veel 900 seitsmeteistkümne polgu võitlejad ja lõpetasid lahingtegevuse õhtust. 925. polgu võitlejad võtsid vangi üle 1000 vaenlase sõduri ja ohvitseri peale selle lahingtegevuses nad hävitasid üle 400 vaenlase. See arv juba näitab, kui raske ränk oli see lahingtegevus siin küngastel ja kui hinnata voli, meie meeste võit, see oli viimased lahingud, olid väeosadel kokkupõrked vastaste gruppidega hamblas siis seal Koigi ja Tallinna poole liikuvaltessandil vaskjala silla juures. Need põhiliselt siin üks mandri suuremaid lahinguid oli sellest küngast. Siinsamas lähedal on surnuaed. Kõigest kümmekond hauaplatsi. Väikestel marmortahvlitel ainult napid read, nimi, sünniaasta ja surmapäev. Ants treiberg sündinud 1922, langenud 21. septembril 1944. Jaan Kuremaa sündinud 1920 langenud 21. septembril 1944. Kõigil neil väikestel plaatidel on üks ühine kuupäev. 21. september 1944. Napid arvud sündis ja suri mis mahtus nende kahe arvu vahele. Oli neil ehk perekond, jäi neil ehk ülikoolis meister pooleli millest nad unistasid oma 20 aastaga naisest, lastest ehk õppimisest, heast tööst, oma põllulapist võib-olla oma mootorratast Ki. Aga 21. septembril 1944 jäid nende unistamised kooseluga pooleli. Võib-olla pean ma neile tänulik olema, et mul kõik see on, millest nemad unistasid. Sõdurid on surmaga harjunud kuid ometi pole ükski sõdur valmistanud iga hetk elust lahkuma ja iga kaaslase surm jääb meelde. Mu isa käte vahel suri üks tema võitluskaaslasi sanitar PIN. Miinikild, kopsus ütles ta isale kõige tavalisema meile nii igapäevasem tunduva lause. Tervita mu sugulasi. Ja suri. Tervitus, mida me tänapäeval pruugime. Nagu lause kõlksu oli sõdurile kõige tähtsam. Kõige olulisem, et öelda seda oma surma hetkel. See oli sõda, mida see oli siis minu isa? Me sõitsime läbi Eesti laskurkorpuse lahingutee Mehikoormas Tallinnani Oscarantreeri vana lahingu kartsa juurde, märk märgi järel. Enne Tallinnat seal, kus vana Tartu maantee vasaku koolimaja poole pöördub joonistasin kaardile kiivri. Sest sealt maanteekraavist leidsin roostetanud kiivri otsmikul kuuliauk. Kiiver on sügav Jaanugakesega. Sakslaste oma tähendab sõjaaegade kurb mälestus, kellele kuulus kunagise kiiver, kus on praegu see, kes kandis selle kiivri oma peas kusagilt Saksamaa sõjaväebaasist siia assaku maanteekraavi. Kas jätnud ta koos kiivriga siia ka ehk oma elu? Minu sellekevadine esimene matk on lõppenud. Ma käisin 22 aastat oma isast hiljem läbi tema võitlustee. Minu jaoks oli see tee teistsugune kui talle praegu eksisteeri sõda sel teel vaid mälestusmärkides. Pooleldi ummistunud tankitõrjekraavides ja vanemate inimeste mälestustes. Minuvanused teavad möödunud lahingutest hoopis vähem. Praegu on matkamiseks väga hea aeg. Ma soovitan teile oma matkamarsruuti. Võtke kaasa oma isa ja käige läbi tema lahingutee. Ja mis ees, kui ta Kuulsite Tõnu Otsaga ostetud saadet isade lahinguteedel. Koos meie toimetajaga käisid Eesti laskurkorpuse võitlusteedel kaasas vabariikliku tsiviilkaitse staabi kursuste õppejõud Oskar Andrejev partei ajaloo instituudi vanemteaduslik töötaja Peeter Larin, Õhtuleheosakonna juhataja August Pähklimägi ning kombinaadi tööd peakunstnik Olev Eensalu.