Läksin ning avasin mõlemad akna, pooled. Ma ei tea isegi, miks. Ainult vaikust tuli aknast sisse. Kas pole imelik? Just vaikus. Siis märkasin, et oli varakevad. Ja mõtlesin, et nende aedade taga on rand. Nägin pilvi, kuidas need libisesid üle katuste ja kõik tuli meelde. Siis küsis tema. Millele sa mõtled? Kas saab sellest rääkida? Olin siis veel nii noor, et ei saanud iseendaski aru, temast rääkimata. Nii noorete kar võttis mind natuke. Pilvede, varjud libisesid üle liiva ja varese kaera tulid kasvanud pikaks. Millele sa mõtled? Ma ei ole sellest kellelegi rääkinud. Kas saab rääkida pilvedest? Õhtul, kui kedagi polnud rannal võtsin riided seljast ning läksin vette. Nägin ennast pruune sääri, rindu, sisi juukseid. Äkki hakkas mul häbi? Mul oli tunne, et kõige rohkem alasti olid mu silmad. Need olid noore naise omad. Pilved sõudsid mõli olid mu allveepinnal kaugemal, neis meri peaaegu roheline. Pärast istusin rannal, tõmbasin põlved seelik olla hea, mõtlesin. Ravin rännata. Koore on kirjutanud meri, kerkiv naerdes. Ja kahvatult kumab ranniku naeratus. Surmatoovad lained laulavad mõttetuid laulukesi lastele. See on nagu ema kiigutades oma Maiukese hälli. Meri mängib lastega. Jätkahvatult kumab ranniku, naerab. Kas ma teadsin neid ridu? Estmite aga mõtlesin umbes sedasama, mõtlen praegugi. Ist mõtled. Aga ma ei ole sellest kunagi rääkinud. Ka mina pole sellest kellelegi rääkinud. Mere äärde läksin, ema käekõrval. Oli sõjalaevastiku päeva õhtu laeval sääraseid tuledes. Linn, mis äsja häälitsuse ruttas, oli jäänud vaikseks. Siis tuli üksik jalakäija majatus kaldapealsele. Tumeda kuue alt paistis tükike sinitriibulist madrusesärki. Seisis meie kõrval, pööramata silmi merelt. Vaatas vees, sillerdab tulukesi, kuulas laevadel kostet helisid. Kuid just nüüd jõudis sõda minuni. Avastasin ta olemuse, nii nagu varem sünni, surma oma. Ma ei tundnud merd aga mõnigi kord unistasin õunaristist soolases veest, purjelaevadest, vanadest merekaartidest. Suurte jõgede suudmete said sadamalinnad. Nägin suvitajate jälgi rannaliival kuid mällu lõikusid roostes laevarusud linnukorjused, päästepaadid ka veel ei saanud nuustadatele teda sealt kaldapealselt. Ma pole sellest kunagi rääkinud ja kas ongi vaja rääkida? Ei tea. Läksin akna juurde. Selle mõlemad. Milline sa mõtled? Küsisin temalt. Ei vastanud, raadio mängis. See oli kloonte pissi Meris. Otsatute maailmadel rannal kohtuvad lapsed. Torm koidab, rajatus, taevas, laevad hukkuvad, Teetul veel, surm on käimas ja lapsed mängivad otsatute maailmadel rannaaasta. Suur kohtumine. Võib-olla mõtlesid seal sama, mis minagi. Aga me ei räägi sellest. Ei oska. See oli poolsaarel, kus elasid kajakad ja mõned inimesed. Lamasid liival, käed pea all ja vahtisin pilvi. Tuulajas suurt taevast lambakarja poolsaare tipu poole. Võib-olla pole mul fantaasiat, ilmselt pole seda siis kunagi olnud. See polnud enam mu lapsepõlve hirmutav meri. Noormees lamas suure vee ääres ja oli iseendaga rahul. Kaks tüdrukud kõndisid rannal. Seirasin nende samme ja minekut. Oma rumalatest igatsusest ei rääkinud ma kellelegi. Istusin peaaegu nii joonel, põlved lõuale tõmmatud? Ei, tookord ei rääkinud me sõnagi. See oli juba uuel suvel, mil me jälle kohtusime. Aga kuhu pidime minema? Sellel kitsukese neemel, kus elasid ainult kajakad ja mõned inimesed. Ja oleksin sulle seda ütelnud, kui oleksid midagi küsinud. Armastus on nagu elu. Mõtleme sellele alles siis, kui hiljem ei eksi. Või hakkab see mööda minema. Ütlesin ma midagi valesti. Vaatasin neid ja mulle tuli meelde, et kümnendas klassis armusin oma laulmisõpetajat. Kavatsesime isegi põgeneda. Ootasin teda jaamahoones. Hommikul lonkisin koju ning kirjutasin oma esimese luule. Aga siis tulid tema seekord ma luuletuste kirjutanud, küsisin ainult nime. Maarja, ütles ta. Et käisin talle mannine. Maarja kordas, tema. Merelt oli õhku kõik lähedalegi veel tuhmid. Ma ei teadnud, et olin tema esimene. Tulin kutsumata. Nüüd seisab ta avatud akna juures. Kuulab muusikat või vaikust, mis tuleb aknast sisse. Mis peaks endale ütlema või küsima. Kui sageli oleme rääkinud teineteisest mööda? Bussides tänavanurkadel trepikodades külaliste Tulluse pärast ümberminekut kinos vaadates Bel Mondo riivatud naeratust või haleda lõpu poole lohisevad melodraamat. Igatsedes kestvust, mis ometi on imeväike. Aga mõnikord tundub mulle, et on olemas ainult üks õhtu. Et midagi pole muutunud. Siis tahaksin uuesti küsida sinu nime. Millel on köetud lillekimbud? Ma olen ainult noormees. Sina, kaluri tütar. Kas rohkem ongi vaja? Selleks, et alustada ei selleks, et elada õnne argipäevadega, mis tungivad õnnest läbi sest neid on nii palju. Elu enda pärast nende pärast, kes ööd laeva rusudesse Buddy kaldule kanti teadmatult kadunute nimekirjadesse kes ei saanud iialgi küsida sinu nime. Maarja.