Linn elab oma igapäevast tõtlevate elu. Tuhanded jalad astuvad asfaldil. Tuhanded inimesed mööduvad üksteisest teadmata, kes mööda ja mida ta mõtleb. Mida ta tunneb. Ka tema sammud ühinevad üldise jalaastumisega. Ta käik on veel küllaltki käbe. Kuigi talladesse on imbunud elutee 79 versta vahe raskus. Temast mööduvad kärsitud noormehed ja neiud võib-olla isegi tõukavad teda. Vaatavad vilksamisi otsa. Eikellelegi lauale pole ju kirjutatud, kes ta on. Ja neile möödujaile Pole ta muudkui elatunud mees. Kui tuli aeg, kus ka tema oli noor siis polnud küll igal poisikestel transistorraadiot ega nailon särki, ei sõidutanud noormehed mootorrataste tagaistmel pikendatud silmanurkadega tüdrukuid kuid oma väärtus sel ajal oli. See oli vundamendi ehitamise aeg. Ta nimi on Nikolai Salm. Ja ta jutustas oma noorusest. Ta sündis 1888. aasta küünlakuu esimesel päeval Saaremaal Kärla vallas jõe külas kehviku Vassili salmi viletsa katuse all. Lapsepõlvest pole ta oma mälu mälestusteraamatusse saanud kirjutada ainsatki rõõmsavärvilist rida. Kuulake, ta loojub sellest meile midagi ette. Jõeküla oli kehvikute küla, tema oli lihtsalt kahe suure võimsa naabri vahela ühest küljest Kärla mõisa ja teisest küljest Kärla kirik, nende peremehed, Kärla mõisnik ei fus. Sagedasti käis kõrtsis meie külast läbi ja kui ta sealt tagasi tuli, siis meie küla lapsed kannatasime tama käest keppi, hoopisi, tema peksis nõnda, et mõni laps nagu Mihcal, niit, jahi haigeks ja kannatesse, selle peksmise järeldused, mitmed aastad, mis põhjusel ta peksis siis tema oli joobnud ja tama pekstes ainult sellepärast, et meie poisid ei kutsunud eisvuseks, aga kutselised lihtsalt nii kui oli kõikud bussiks. Teisest küljest meil oli Kärla kirik kirikuhärra pastor Johann kärge oli meie vastu ka mitte parem kui see mõisnik ei fus. Kärla kiriku territooriumilt läbi jooksis Kärla jõgi ja meie külapoisid need vaesed poisid, need õitsevad seal neid kalu, poegi ja vehkisid. Kuna sagedasti need päid satuselt kirikuhärra kätav. Ta konfiskeeris ära ja see töö ja vaev, mis poisid külmas allikavees terve päeva püüdsime teid vähkisid. See kõik sai kirikuhärra kätta ja poisid tulid märgade riidega kodus nuttes. Nii lõppesid meie vähipüüdmised ja Nikopikut, mida meie lootsime saada, jahivad saamata meie kiriku ära. Pühamees oli meie silmades üks hirmsamatesti. Nii me nimetasime teda, et Juhan Jembus Ja on asju, mis ei unune kunagi mis hõivat sügavale hinge saavad määravaks suhtumises ellu ja inimestesse. Meie küla lapsed läksime mööda Kärla mõisa ja korraga Akis hirmus kisa. Mivaatsema mõisa õues. Pingi peal oli alasti seotud meie küla poiss Jaagup. Ja Tamala oli mõistetud 15 vitsalööki. See kisa oli nii hirmus, et me jooksime kõik korraga sealt ära, ainult see juhtumine jäi meil eluks ajaks meela. See oli vist üks viimastest juhtumisest, kus Saaremaal ihunuhtlus anti. Ihunuhtluse oli ammu juba säädvuslikult kaduntvat 800 83. aastal, kui ma ei eksi. Aga see kestis, tegelikult mõisutas mõis õuetes edasi. See oli aeg, kus noore Nikolai silmad hakkasid avanema kohutavale ülekohtule, mis valitses maailmas. Osale inimestele oli antud käte voli rõhuda teis. Miks, kas sellepärast, et nad olid harimatud, elasid pimeduses? Ja Nikolai sirutas käed välja, hariduse järele, tahtis jõuda kaugemale algkoolist. Kuressaares oli kool, kus valmistati ette õpetajaid kuid selleks, et seal õppida, tuli tal koolide kõrval abistada vanemat venda. Rätsepatöös olla ka jooksupoisiks, kes tellitud ülikonnad koju kätte toimetas. Polnud vennalgi küüru vajunud seljast hoolimata niipaljukest hinge taga, et võis raamatu tarka tasuta toita. Kuid neil käikudel tellijate juurde sai Nikolai tuttavaks Kingisseppade perekonnaga ning omaealise Viktoriga. Nelja aastal võttis Nikolai esmakordselt osa gümnasistide hilistest kokkutulekutest kindluse vallil, kus lauldi poolel häälel isegi revolutsioonilisi laule. Kogu see tegevus oli stiihiline. Keegi poistest ei teadnud õieti, mida on tarvis teha. Kuid Nikolai tundus, et ta juba keelatud lauludega, mis seda otsekui kõrgemale tõstsid ja tugevamaks tegid tasub mingil määral käte, kõigi hoopide eest. Endalegi märkamatult oli Nikolai valinud tee, mida mööda minna. Said läbi kooliaastad kuid koolmeistrit Vassili salmi tudeeritud pojast siiski ei saanud. Mina töötasin peale kooli vallakirjutaja abilisena sest teist teed ei olnud. See oli ainukene, mis mul oli võimalus saada. 1000 905. aastal, kui töötlesin vallamajas, siis tulid paljud töölised Peterburist Tallinnasse, Riiast Nendest, lindudest, soni, suured streigid, tehased ei töötanud ja need töölised Rutes võid kodus. Need töölised olidki paar revolutsiooni liikumisega kaunist tuttavat ja pooldasid seda. Ühes nendega tuli ka Peterburist, minu vend, kes töötas Peterburis. Puutööline Ivan meel oli sagedasti nende töölistega, õhtused kõned, jutuajamised, kus nad antsud, Meelak, Peterburi ajalehed, surnaalid ja illegaalset kirjandust. Minu vend jutustas, kuidas tama poli üheksmann mal jaanuaril 1900 vidin temal aastal talvepalee ees, kus oli Verina pühapäev. Need sündmused revolutsioonis, ülesastumised, mõjusa võt, meie pala, nõnda sügavest, et meie läksimagi revolutsioonilise liikumise ajal Poola muidu Saaremaasopis muidu suurt revolutsiooni liikumist ei olnud. Aga siiski ta andis meile väga palju, mis meil edaspidi tõmbis regulatsioonis täitsa. Varsti viis sõjaväeteenistus, seda Peterburi. Keegi ülemustest ei osanud arvata, et staabikirjutajal Nikolai salmil on peale truu alandlikku ja tuimas soldati palge. Leil teine. Aleksander liks oli üks neist, kes korjas toetust Pravdal väljaandmiseks ja tõmmetega mind selles asjas. Mina ka võtsin sellest osa ja kui Pravda välja tuli, siis hakkasin seda Lehta lehvitama. Iseäranis sõjaväes, kus mina sel ajal teenisin seal ohtlik tegevus, sõjaväesõdurit ja no meil ei olnud niiskust, kasarmiminoolin sõjaväes kirjutaja ja meie tegevus ei olnud sõjaväe ohvitseride kontrolli all nii rangelt. Meil oli see enam vaba. Saite vabalt liikuda linnas ja meie saime vabast liikuda ja kui oli tarvis, riskisime kroonu mundri maha ja käisima tsiviilriides, see andiski meile vabalt Nende lehtedega toimetada. Muidugi Pravda toimetuses, te käisite ka. Ja oli Juuskunnikul kinnist, mina käisin tema juures lid, teine peal, kus ta elas andis mulle tema korrespondendi ja palus viia Pravda toimetusele Ivanovski uudistada. Ja Pravda oligi just see, mis kujundas Nikolai salmis õige maailmavaate, mis koolitas ja kasvatas teda, mille mõju temas on säilinud tänapäevani. Muuseas ohud varitsesid, Nikolai ikkagi, aga tal oli lihtsalt õnne nagu järgmine lugu, mille ta jutustas. Seitsmeteistkümnendal aastal, juunikuus mina sain puhkuse, sõitsin läbi Tallinna ja Tallinnas astusin kinnisseppa juure sisse, kes töötles siin postikkuja vastusse, Suur-Karja number 18 vist kui ma ei eksi, seal oli parteiorganisatsioon. Rääkisin, et mina sõidan Saaremaale. Kinniseb, ütleb nussi, on hea võtta sind kirjandust, kaaslase alunesseerid, võtsime omale sõjaväes suure võimu. Katsu seda asja natuke lahendada. Mina võtsin kaks suurt pakki kirjandust kaasa ja sõitsin Saaremaaga Kureslinnas, ma võtsin sidet sõjaväeosadega, andsin neid kirjandust soldetajatele. Ja kui ma läksin Kärlele oma kodus, seal mul tuli kokku saada viienda aasta tegelastega. Meil oli paar koosolekut ja seal oli üks väeosa, Kärla vallamaja kõrval oli Stat. Ja nende soldetele ma andsin neid lehti ja seletasin olukorra Peterburis. Ma rääkisin, et mina olen näinud Leninit, see uudis väga. Aga ülemus sai sellest häda ja tee peal mind vuti kinni. Tehti läbiotsimine, midagi ei leitud. Aga siiski minule hüüti, et teie agiteeriti soldete vahel olete Saksa spioon. Nii saadeti mind lahtise mõõga vahel sõjaväevankris. Kuressaare linna Kusmin kuulati üle valdi minule süüdi, et sina oled Saksa spioon. Niisugune kõva süüdistus pani mind mõtlema ja siis küsiti, kes teid tunneb ja teab. Mul tuli meelde, et 1905. aastal meie nõlluste kiriku preester Elenud aitis meile revolutsioonilise kirjad kaasa. Tema poeg oli Leningradi üliõpilane ja ma ütled mind, tunneb hästi preester Helend meie läksima Helen korteris. See oli lossi tänaval Kuressaare linnas. Helend võttis mind kaunis hästi vastu ja andis minu kohta niisugused andmed, et. Vabastati sel ajal veel parteis ei olnud. Mina ei olnud siis parteis, aga mina ei olnud parteist mitte kaugel, kõik partei direktiivid ja ülesanded magatsuse täita. Nii, kui oleks ma olnud parteis. Parteisse astus Nikolai salm täie veendumusega astus väga raskel ning keerulisel ajal seitsmeteistkümnenda aasta hilissuvel, kui partei lenil olid põranda all, kuid partei elas ja valmistas ette sotsialistliku revolutsiooni. Ning siis saabus otsustav tund, otsustab ö. Nikolai sall mäletab hästi seda ööd. Seni oli ta Leninit vaid eemalt näinud, kuid nüüd kohtus temaga. 25. oktoobril 1900 seitsmeteistkümnendal aastal vana kalendri järele mina seisin parteikomitee juures Krasnaja kvardjas punaarmee salk. Ja sel ajal, kui Lenin oli juba Smonnes Sminest tuli meie rajoonikomiteele. Meie rajoon oli just see rajoon, kus oli igas muinastuli Bonzprjevitši käest pois. Projevis oli endine meie rajooni parteisekretär. Tuli käsk, et panna valvemajale, mis meie rajoonis Sonskaja number viis. Seal oli Bonzprievisii korter. Ja ta andis mõista, et sinna Satub lenin, minule anti veel kolm noort meest kaasa ja me võtsime see maja oma hoole alla. Öösel hilja võib-olla, et see oli kella kolme ja Suvooruski prospeki poolt. Sõitis üks Mašin, Meerutasime sinna maja ligidale, see masin ei tulnudki maja etta, ta jäi ennemine seisma. Meelesimisele juur. Sealt astus välja pikk mees, polstrueeristada tundsime korraga ära. Teine oli lühem müts, oli kaunis, sügavus ja krae oli üles tõstetud nummi Aimisema korraga ära, et see pidi olema lenin. Mine aastus, Pulskurjevitše, Poola ütlesin, et valva on välja pandud, linn küsib, kes nüüd relvastatud inimesed on. Ma ei ütle, et meie olema prioristessenski rajooni parteikomiteest. Tema ei vastanud selle peale midagi, ainult noogutas peaga. Ja nad läksivad ilma, rääkimata seal majas perast, Bonzprievis, mälestustest. Mina sain aru, millega tegeles seal Lenin. Selle asemel, et puhata pärast talvepalee ära võtmist. Lenin lõppedes seal maadekreedi kokkuseadmisel, mida ta avaldis järgmisel päeval, 26. teisel ülevenemaalise kongressil. Ja Kärla vallajõe küla kehviku salmi poeg Nikolai teda peksis mõisnik ja riisus kirikhärra kohtus kas Molmis Leniniga? Neid hetki ei kustuta miski ta mälust. Novembrikuus 1900, seitsmeteistkümnendal aastal, mina kandsin Bonzprievis etta kirjanduslikku agitatsiooniosakonna tööst, mida mina juhatasin sel ajal, ootamata astus sisse uksest Vladimir Iljitš Lenin. Mina tõusin üles, katkestasin oma ettekannet, aga Lenin ütles, et jätkade edasi, tema istus ja jäi ootama. Ja kui ma lõpetasin, Lenin ütles, rahvas peab teadma, millega meie siin tegelema. Mitte kahe Nadali pärast, aga täna-homme-ülehomme, sõdur, kaevikus peab teadma, kuidas enamlased vaatavad sea peale. Talumees. Kannatamatusega ootab, millal temale antakse maa. Iga tund on kallis. Maadekreedi saatmist jätkage vahetpidamata igasse maanurka igasse sõjaväeosas. Saatke iga sõduriga iga talu meega, kes sõidavad Smolinest välja ja ärgi, mõtle ka, et talupojad juba kõike teavad. Nii mõelda oleks see suureks eksituseks. Sealjuures Lenin nõudis, et Nõukogude tik reeglid, üleskutsed tuleb saata ka territooriumile, mis on sõja ajal ajutiselt vaenlase käes ja selleks tuleb tarvitada lennukeid. Tuleb tarvitada võimalusi kreetide saatmist välisriikides. Ma tõusin, et lahkuda. Lenin soovitas mulle kõik läbi mõelda ja kokkuseade ta tööplaan. Tervist jättes Illiš ütles, tulevad raskused, ütelge abistama Gingemate ütlege. Peale selle lenin, sageli saatis meile literatuuri agitatsiooni, osakonda soldatid, talupoegi ja teisi, kes tema juures käisid. Meieneid varustasime kirjandusega lääneriikides, kirjanduse saatsema seltsimeestega, kes sõitsid sinna diplomaatia ülesannetega. Ja mõni aeg hiljem, pärast esimest aruannet, kus Lenin andis oma, kuid juht nöörisi, tuli mul veel kord lenin täiustada oma tööst. Lenin oli kui säädus kontrollida oma aparaadi tööd, nii ka kirjanduse agitatsiooniosakonna tööd. Polsburjevis mulla ummiku juba helistas ja ütles, et täna õhtul tuleb aru anda Lenin Lila oma tööst. Bonstrueevitšid ei olnud kohal, minul tuli üksi sinna minna, sekretär ütles, see oli kella 11-l 12-l ajal õhtu hilja. Et Lenin kutsub kabinetti. Ma astusin siis. Lenin käis kabinetis edasi-tagasi. Kui ta märkas mind, tervitas, pakkus toolit. Ta tuletas meela eelmist ettekannet jakis küsimustega peala. Kuidas edendab tööosakonnas ja teise küsimuse. Ma vastasin. Kui ta sai tarviliku informatsiooni, siis seletas nõukogude kirjanduse ülesannet ja tähtsust ja ühes sellega ka Kirjanduse agitatsiooniosakonna ülesannet ja tarvidust. Mul sai selgeks, et Lenin püüdis, et rahvakomissaride nõukogutöötajad ja ka mina harjumata noor töötaja endale selgeks, teeks osakonna tegevuse tähtsust, seda tööd siduda hiiglasuurte ülesannetega, mida partei ellu viis. Ta ütles, meie pea ma ise kontrollima ja kritiseerima oma tegevust, ka iseennast. Et mitte kriitikat kõrvalt oodata. Nendes Liine ütellustes oli väga sügav mõte meie unustanud neid iialgi oma töös oma elus. Nende juhtnööride järele seadis Nikolai Salm oma edaspidise töö kogu edaspidise elu, ükskõik kuhu teetidega viisid. Vastutusrikkale, finantstööle, kui noor Nõukogude riik oli rahata Nõukogude saatkonna teenistusse, kodanlikus Eestis välisasjade rahvakomissariaati Leningradis tekstiilitööstust korraldama samuti Lenini linna raskel blokaadi päevil ja pärast suurt isamaasõda Kreenholmi manufaktuuris, kus ta 1962. aastal pensionile läks. Nikolai salmi rahutust eluteest võiks kirjutada suure raamatu. Kuid seekord me tahtsime puudutada põgusalt vaid tema noorust. Nikolai salm ei olnud mingi kangelane, nagu ta isegi rõhutab. Ta oli lihtsalt partei ustav sõdur. Teistest aga ma usun, kui te tunneksite teda te võtaks mütsi maha nii ta kunagise rahutu nooruse kui praeguse halli pea ees.