Igal rannal oma merihallis, kuues ümiseja sinisiibis sillerdaja, kurja kuulne vahu suune raksav kalda kaljudesse. Igal rannal oma meri, selle rannanägu meri, mis ta lainet kastannad. Meie meri, Balti imeline, suure südi sõsarpere, kolme kõige noorema kolmel nägu muuga. No saale ja sinder end pärast Terras. Virts A õmbri. Olutsi. Lõbu. Kus? Ei? Ole viieri, ei. Tee. Verd a priori ei olnud ja ma ei. Nagu. Joad. Ei. Mu Amir ei too. Ma mõtlen leeduma rannast, metsade rohevastrannast, töödest ja laulus, seal rannal valgusest varjus seal rannal, mida kui maalinux meisterteos, 100 säravat pintslit Iilina Elektra sariti Käia arst. Meri tuleb, meri taanduv, laine sünnib, laine sureb, laine jälilt mere kulda leida võib kes õnneseen. Ega neid maid asjatumalt hüüta merevaigu kaldaiks. Muistsete aegade hingust, meri toob tantsides randa. See nagu sulanud päike, ehteid saab neidude kaelas. Usun Sestantsuses meres, päikesest merevaik sündis. Kas tead, mis peidaks ümber oli neil endil ja mille Beltki tormis vaid hetk, need ravimid. Mis on see, mille kyll sündmess läksite? Mis ajariigi mustand, siis külm et lähevad lööma, võiks muuta, või? Ei see ei ole ballatud päiks sellaid, see on ju merevaik. See on, mis meil oodati. Toon lutest, kaunid legend. Voolab meie elus nii kiirelt. Bussilad mere vaid. Kõndigem lätlaste Rannul haljaste niitude vahel viljadest puuga pälv, väljul. Äkki su jalge ees Talgat sanalik sinine meri otsekui oleks teel ööbinud soovide sinised linnud siia unustanud suled, eresinised, suled. Linapõld lainetab tuules. Kui te harjunud olete giidi taktis Corelli Kõnnitee alla linasiiliga, kes pole nii Aga päris õige meri, see siin kannab raskeid laevu kaugetele kallastele. Kalalaevad kaubalaevad, tulevad ja lähevad adrust, tööst ja soolast. Lõhnab Läti randu puhtalt, meri. Ai au, Liivat. Kas olgu leedulaste neeman või läti rahva tahugava või meie Eesti Emajõgi? Kõik jõed on teel, et merre jõuda. On jõgi nagu rahvadi. Ta võimas jõud võib palju suuta. Kui tal on tubli juhtija, siis hiigeltöö saab sellest jõust. Eks vaadake, kus kerkivad elektrijaamade vanas Narvas neid korstnaid kokku pea ei loegi ja tuleread keskpilkas tööd ning kirgas valgus igas majas on jõe ning on ka rahvatöö. Loora. Kellel on raske ja siis veel ka õed on, see on. Ja kui kellas Või? See on mu tuttav kodukallas Me hallist kivist Eestimaa kuid tihti uduhallis vallas. Me silme ees on seisnud ta. Kui mõtlen temast, olin ikka just nagu marjametsa all, kus punab loendamatuid pohli mul saagitseva silma all. Ja mine tea, ehk igatsusel on värv just sama kivi hall mil ehteks sadu rõõmsaid soove. Kui pohlapunametsades. Eesti meri, see on teada, tujukas ja Dynane tihtilugu valges vahus, nagu viha, Winane. Vana Vikerlaste meri. Oi, tal on veel vali süüd ninna. Mind aine minna ärkab eritsakiti. Poiss unistab valgetest purjede ees ja sinistes ranniku ja tornides ning kurjad ja Kariisidkna kiilu. Ajad aeruda ma. Kartma. Igal rannal oma merihallis, kuues ümiseja sinisiidis sillerdaja, kurja huulne vahu suune raksav kalda kaljudesse. Igal rannal oma meri, selle rannanägu meri, mis ta lained kastav. Meie Miri pantimineri neil mingeid rahvuslikke suures sügises sõsarpere, kolme kõige noorema kolm nägu muuga.