Laadi. No. A. Põrsast. Oo ei. Kuna ma olen Samaga armastate. Viinud. Maria päikese või puudutab see eelnõu. Ei olegi Hiiumaa, on nii ka mu kodumaa periood Ja võib? Olla. Et ei ole Et kas immuunlast aas emake aula No eks kodupoodi siis ei anna. Või kunagi vabadusvõitleja. Ma polnud iialgi näinud Emmeer. Mõnikord püüdsin teda kujutleda. Teadsin, et on sama lage kui kõrb ja peaaegu sama sinine, kuid taevas. Aga ometi ei õnnestunud see mul, kui hästi. See oli ainult kujutlus, mitte tõeline meri. Sain sellest väga hästi aru. Tuli varakevad aeg, mil korealased kannavad õlgedest punutud mattide õuele. Peredes algab suurpuhastus. Lamasin matil, je lugesin raamatul inimestest, kes elavad mere ääres. Meri oli võõras, aga inimesed lähedased. Nad olid peaaegu samasugused kui meie korealased. Ja taevas meie kohal Isamaa. See oli minu esimene kohtumine Juhan Smuuli, ka just tema raamatute kaudu avastasin ma endale eesti ja õppisin selle maad armastama. Ning kirjutab korealanna, neela kim. Bioloog. Kirjandusteadlane Abel Nagel, maa on kirjutanud udmurdi koolitüdrukust, kes hakkas, õpime eesti keelt et lugeda kõiki Juhan Smuuli teoseid, algkeeles. Lenini preemia laureaat, kirjanik kam saatov. Üks Eesti rahva silmapaistvamaid tulehoidjaid on Juhan Smuul. Tema tulevalgus on ulatunud ka Kaukasuse mägedeni. Minu Dagestani. Ma sõitsin siia, et teha kummardus tema maale, teha kummardus eesti rahvale, kelle kuulus poeg oli Juhan Smuul. Lenini preemia laureaat Kontšar kirjanik mööda sõpruse vendluse teedi jõudis tema looming meile Ukrainasse saades miljonitele Ukraina lugejatele üheks lemmikkirjanikuks. Kas võib-olla sellest kõrgematja siiramalt tunnustust? Me räägime sõprusest ja mõtleme sageli ainult oma isiklikele tunnetele või siis sõprusele meie maa rahvaste vahel. Aga andkem sõnaga teistele luuletaja Franz Prjäär Aafrikast. Esimene lumi puistas valgeid tätraid Tallinna koralliaedadele. Sadama kohal ei seletanud leitsak võitum, silmapiir oli tuulevaikuses katkemiseni pingul. Ainult hallide tiibade, balleti ja kaide kummaline reisilõhn. Kollaseid paplejeverkeid pöökpuulehti Lydia Koidula ahtale kalmule. Kalmistu kõrges puis oli taglase tuule vihin ja maskide nakatumine tormi käes. Hiljem sellesse Eestimaailma varadalves kõrgete müüride ja tühjaks jäänud vahitornide vahele. Ühtäkki ilmusid sina, Juhan Smuul. Nii väljendab oma tundeid Aafrika poeet. Teha kummardus sellele rahvale, kelle poeg oli Juhan Smuul. Just tema raamatute kaudu õppisin ma seda maad armastama. Juulis toimus ühes Kasahstani pioneerilaagris koonduspioneerijuht. Sakslanna Olga Row jutustas lastele kahest luuletajast. Need olid Federico Garcia Lorca ja Juhan Smuul. Seal nukralt pärastlõunal istusime kohvikus. Juhan Smuuli ei olnud enam. Rääkisime meie kirjanikust, meie kaotusest. Ja alles hiljem märkasin, et olime erinevatest rahvustest. Gennadil Gruusiast. Irina venelanna Piret, selle maa tütar. Aga meil oli üks kirjanik, üks mõte. See oli kõige tähtsam. Smuul oli optimist, suurem oma elust ja surmast. Ta jäi meiega. Sellepärast lõpeb seegi saade optimistlikult. Kalamees naerab süüdist, kuidas kalamehed elavad. Sõnad kirjutas noor Juhan Smuul.