Tänaõhtune programm erineb meie tavalistest laupäevastest saatekavadest. Pühendame selle videvikutunnid nendele, kes ei saa meiega koos tervitada, kevade tulekut ja homset koitu ja kes iialgi pole näinud rahvaste rõõmu suurel võidupäeval. Homme tõuseb kahekümnendat korda võidupäeva päike 50 miljoni sõjaohvri haua kohale. Algab suures isamaasõjas langenud võitlejate mälestus Tunn. Me kõik arvasin, lausa teadsime, et võidupäev tuleb kevadeks. Ihaldasime hetke, mil maailma jõuab, tilkus. Aga enne toda ihaldatud koitu. Oli 1418 leinaõhtu. Kõigile, kes ootasid sinist rahu taevast, et istutada oma elupuu, et kõneldas sõbraga emmata armu kõigile, kes lõpuni oodata jõudnud. Põleb mälestustuur. Kevadeigatsus sosistab tuul Tõnismäe vanade pärnateravus. Maa, kuulata seda nukrat jutt. Ja väsinud haavadki on üsna vait. Ja kivised astmelt maas tule ümber. Mis roidab tundmatu sõduri haual täna, nii nagu eilegi. Kord laidetud, põlecta igavesti. Süüdake tuuled, süüdake, et paremini näha. Tõuske ja vaadake igavikku. Täie selja taga on 20 aastat teie ees elu, meie elu, meie vaba ja sõltumatu kodumaa, sadade tuhandete elude hinnaga. Langetad MTA mälestuse ees. Lugu, millest tahan teile täna jutustada juhtus 19. septembril 1944. Belgrad oli juba vabastatud. Sakslaste käes oli veel ainult sild üle saava jõe ja väike maatükikese impol. Jõgi. Koidikul otsustasid viis punaväelast märkamatult silla juurde tungida. Nende tee läks läbi väikese pargi, kus seisis mitu põlenud tanki ja soomusautot meie sakslaste omi. Ja polnud ühtegi tervet puud. Ainult lõhutud tüved, otsekui oleks keegi hoolimatu käega murdnud nad pooleks inimkasvukõrgusel. Pargi keskel tabas punaväelasi pooletunnine miinirünnak teiselt kaldalt. Pool tundi, Nad lamasid tule all. Ja kui lõpuks vaikseks jäi, roomasid kaks kergelt haavatud tagasi. Kahte raskesti haavatud seljas vedades. Viies surnud jäi maha. Ma ei tea temast muud, kui et ta hukkus 19. hommikul Belgradi all saava jõe kaldal. Sakslased olid vist häiritud punaarmeelaste katsest silla juurde tungida, sest kogu päeva pärast seda nad tulistasid miinipildujatest parki ja ümberkaudseid tänavaid. Sakslased tulistasid päeval loojangu ajal ja videvikus. Päris pargi juures olid vana maja varemete varemete all keldris kuhu piismust poolenisti telliskivid alla mattunud trepp elas vana naine. Marjatšokitš. Hommikul ta nägi, kuidas parki, mida temast eraldas ainult lõhutud raudaed. Roomas viis sõdurit. Ta nägi, kuidas neid hakati tulistama ja kuidas plahvatasid miinid. Ta nägijat pärast tulistamist jäi palk ja ainult üks. Ta lamas küljeni, üks käsi kõrvale sirutatud, teine peal nagu tahaks ta end mugavalt magama seada. Naine hüüdis sõdurit, kuid too ei vastanud midagi. Naine mõistis, et sõdur on tapetud. Sakslased tulistasid vahetevahel ja pargis plahvatasid miinid, tõstes musti mullasambaid, lõigates kildudega puudelt viimaseid oksi. Tapetud venelane lamas üksi pea surnud käel. Vana naine vaatas kaua langenud ja mõtles. Kui oleks ükski elav hing ta juures olnud, siis oleks ta rääkinud talle oma mõtetest. Aga ei olnud kedagi. Maria mõtles kaua siis soristama ainukesest bambus, tõmbas sealt midagi välja, peitis musta lese räti alla ja ronis rutamata keldrist välja. Täiusanud ei roomata, ei varjata end. Ta lihtsalt läks oma aeglasel vanainimese sammul pargi poole. Sakslased jätkasid tulistamist miinipildujatest, kuid ükski minn ei tabanud naist. Ta läks läbi pargi ja jõudis kohani, kus lamas langenud punaväelane. Kogu jõudu kokku võttes keeras ta tapetu selili ja nägi noort kahvatut nägu. Naine paitas langenu juukseid. Vaevaga seadis ta käed rinnale ning istus siis mahalamaja kõrvale. Sakslased tulistasid, aga kõik miinid langesid endiselt naisest kaugele. Nii ta istus tunni võib-olla kaks. Ja vaikis. Oli külm ja vaikne. Lõpuks vanake tõhusisi astus mõned sammud. Ta leidis suure mürsu lehtri, mis oli juba mitu päeva vana. Augu põhja oli kogunenud vett. Laskunud lehtri juurde põlvili, hakkas naine sellest peopesadega vett välja ammutama. Mitu korda ta puhkas ja alustas siis uuesti. Kui augus vett enam polnud, tuli vanake surnud venelase juuste tagasi. Ta võttis sõduril kaenla alt kinni ja hakkas vedama. Ja kolm korda pidi ta istuma, puhata. Lõpuks jõudsid nad hauani. Sellega toime tulnud, tundis naine end päris väsinud olevat. Ta istus kaua ja puhkas. Aga sakslased muutkui tulistasid ja tulistasid. Ning endiselt lõhkesid miinid kaugelt. Puhanud natuke tõusis vanake põlvili tegi surnule ristimärgi, suudles huultele ja laubale. Siis hakkas ta vaikselt mulda hauda tõstma, kogudes seda mürsu lehtri äärtelt. Varsti oli mulda nii palju, et enam midagi ei paistnud, kuid talle tundus, et sellest on vähe. Mitme tunniga puistas ta kätega kogutud mullast väikese käeta. Sakslased ikka tulistasid. Haua valmis teinud, otsis vanake räti alt suure valge vahaküünla. Ühe oma pulmaküünaldest, mida ta 45 aastat oli hoidnud, mälestuseks taskust leidis, stab tikud, torkas küünla hauapealt sisse. Leek tõusis otse üles. Naine jäi haua juurde istuma, liikumatus poosis, käed põlvedel. Kui miinid plahvatasid kaugel, siis küünlalõik ainult võpatas. Kui nad langesid lähemale, siis küünalt kustus. Kord isegi kukkus ümber. Maria võttis iga kord taskust tikud ja kannatlikult süütas tule uuesti. Lähenes hommik. Küünal oli poolenisti ära põlenud. Vanake tõusis üles ja läks oma rahulikul viisil tuldud teed tagasi keldrisse. Koidikul vallutasid punaväelased pargi ja silla. Langenud võitleja seltsimehed hakkasid oma kaaslase laipa otsima. Etmata teda vennashauda koos hommikul langenud tega. Otsiti kaua asjatult. Äkki keegi soldatitest peatus üllatunult ja kutsus seltsimehi. Ja kõik vaatasid sinna, kuhu ta näitas. Purustatud võre juures põles küünal. Ta oli juba peaaegu lõpuni põlenud. Sulanud vahast paistis vaevalt väike tulekeeld. Kõik tulid lähemale. Ja peaaegu korraga paljastasid pea. Nad seisid vaikselt ja vaatasid põlevat küünalt vapustatud tundest, mis sundis vaikima. Samal hetkel tuli parki kõrget kasvu vana naine mustas lese rättis vaikselt möödusta punaväelastest. Vaikides laskus põlvili. Võttis põuest vahaküünla just samasuguse nagu toomile otsesel põles haual süütas uue küünla ja pani selle endise asemele. Ei öelnud midagi. Kohendas range liigutusega rätikut. Ja kellelegi vaatamata läks tagasi. Soldatid saatsid teda pilguga ja ruttasid siis järele oma väeosale. Aga hauakünkale jäi põlema lese viimane parandus, pulmaküünal mille Jugoslaavia ema süütas vene sõduri hauale. Ja tuli ei kustunud. Ta tundus igavesele, nagu on igavesed ema, pisarad ja poegade mehisus. Selles lahingus kerkis Eesti korpuse võitlejate hulgast esile uus Nõukogude Liidu kangelane Jakob Gunther. Asi sündis järgmiselt. Jacob Underi rühmale tehti ülesandeks vallutada kõrgendik. Kokkulepitud signaali järgi. Suurtükituli lakkas ja mehed tõusid rünnakule. Otsekohe aga elame ska kõrgendik, seal olevat kuulipildujat Suttides olevat kuulipildujad avasid marulise tule ei olnud midagi teha, tuli maha heita. Kui mehed tõstsid, pea nägid, et üks mees oli ometi püsti ja jooksis vaenlase totti pole edasi. Mehed nägid, et see oli nende komandör ja kogunder. Loomulikult vaenlasel sotist tulid padi ägedalt ja loobiti granaatidega. Sellest sai Jakob Kunderi haavata. Kuid ometi ta läks edasi. Siis viskas ta kaks granaati sotile esimene granaati tabanud, kergitas harjutada Mulla hunniku. Teine granaat aga läks sodi avaldused sisse. Sott vaikis ja näis, et selle sodiga asjad nüüd korras. Kuid tegelikult ei olnud see asi nii, niipea kui Jacob under sööstis edasi, hakkas sealt uuesti kuulipilduja töötama. Jacob under langes põlvedele. Nähtavasti oli ta saanud juba mitu-mitu korda haavata. Ja siis nägid mehed, kuidas Jacob under ajasinud raskelt püsti ja tuikudes vaarus sotti pole. Tal ei ole veel püstol püstolist tulistades. Kui ta oli jõudnud õige lähedale Neis hetk, et, et ta ei suuda enam variseb otse surutises kokku. Kuid siis nägid mehed, kuidas ta langes sotti ambra suurile. Kattis oma kehaga. Kui vaenlase tuli on nii tugev, et soldatid ei suuda end lahti kiskuda maast siis on alati üks üks nimetu, kes suudab uuesti tõust. Üks tõuseb ja ta on kui südametunnistus. Kui mingi jõud, mis kutsub teise järel. Sel hetkel, kui ta sihile jõuab, on ta kõige õnnelikum inimene maailmas. Inimene, kes pühitseb võitu endale. Surm, tuleb talle hirmud ja valuta. Alati on üks, kes tõuseb. Me oleme tänulikud talle oma relvakaaslasele langenud seltsimehele. Jääke nihe langemises tõi mulle kirjakandja valgel paberilehel. Nii palju kordi olin neid varem silmadega lugenud teiste leskede näppude vahel. Siis ei tundnud ma veel nende ridade puudast raskust. Sõnad roomasid mu järel, täites õhku nagu sõda. Ja kõik, kes olid mu ümber tundsid hirmu pärast. Ja häbenesid, et nendega polnud seda veel juhtunud. Häbenesid Jäkartsid. Keegi neist polnud milleski süüdi. Ja minuga ei juhtunud midagi. Ma ei läinud hulluks, ei surnud. Suri tema. Mina elasin edasi. Kuidas saaksite tagasi võtta need 20 aastat. Ja anda mulle veel kord tonni. Meie viimase tunni. Et võiksin veel kord hingata seda head julget vana õhku. Temaga koos. Andke mulle tagasi, rutakas hüvastijätte roolil. Ma ütlen talle uuesti, kõik, mida kõnelesid, siis. Andke mulle tagasi, ohutus. Kui kaua elasid sellest? Andke mulle tagasi. Kohutav hommik. Ma ei läheks enam kirjakasti juurde. Seda pole kelleltki paluda. Ainult endalt. Kui te kuulete ja mõistate mu hinge siis uskuge mind, pole vaja karta midagi peale surma. Kui raske ka poleks, naise saatus. Alati suudab armastus päikesepilvedest välja tuua. Ainult langenud, et ei saa tagasi. Ainult surnu ei vasta. Pole, teist suurem inimesed. Ärge kukuke Ahritees, sest suurimad neist on juba. Ärge leppige vähesega, Ilus, kartke väiklast nagu väikest tunne. Ma ei õpeta teid õpinisi, otsin endale vastust eluks. Ainult see, kes alati on ahnelt aidanud. Sina mõtlesid? Sul on õigus. Mulle jutustati Saaremaalt niisugune lugu. Talumees ei tahtnud haavatuga küüti minna. Purustatud jalaga, leitnant, kelle sanitar oli lohistanud seljas talu õuele, oigas kaevu ääres maas. Tuled. Nõudis sanitar, haarates vere ja mullaga määrdunud sidemes käega automaadi kabast. See liigutus panide valu pärast nägu kriipsutama. Lahingukära oli alles siinsamas lähedal. Talumees kehitas rebadele langevaid pükse. Sanitar välgatas ähvardavalt silmi. Pane hobune ette. Mul ju omal kõht poiss täitehulgas, ütles mees. Ootan, et ehk tuleb kodust läbi. Ei läinud ma sõja eeski peitu uut, kui ootan teist. Kolm aastat ootasime naisega, aga tema läks mulda. Kui nüüd juhtub tulema, pole kedagi ees leida. Kust ta teab, et tuleb mõtles sanitar. Aga võib-olla nooruke leitnant kaeveres hakkas vallimine oigama. Talumees tegi sammu talli poole, aga jäi jälle pükse kohendama. Teenid kähku, inimene võib verest tühjaks joosta. Varsti raposid kõik kolm ranna teel veeremas vankris. Oigas leitnant läbi hammaste. Sanitar surusama, sidemes käe vastu rinda otsekui mähkmetes lapse. Kas te siis pole minu poisiga kokku saanud? Alustas mees jälle? Ei ole, väeosasid on palju. Sanitar vaatas vaenulikult kiviaedu. Heleda peaga jätkas mees, laskmata end eksitada. Temal oli tähtis, et ta sai kellelegi oma pojast rääkida. Pikka kasvu. Ta hakkab ju teiste hulgas kohe silma. Siin, näe, põse peal on plekk. Naine, kui teda veel kõndis, pidi heinamaal ussile peale astuma, ehmatas ja võttis käeganõust kinni. Eks ta sellest tulnudki. Lahingukere oli kaugemale kandunud, sanitar vaikis ega pööranud pilku kiviaedadelt. Tee läks otse mere äärde. Kõikjal oli värske lahingu jälgi sõideti vaikides. Leitnant oigas, pöörates näo mere poole. Eespool lamas kaldaliival kummuli sõdur keha poolest saadik vees. Merelainetus sosistama, heledaid juukseid. Meie oma, ütles sanitar. Maa peale jäänud, ohkas talumees ja pidas hobuse kinni. Küll maetakse, pole veel jõutud. Talumees tegi paar sammu vankriäärel istumisest kangeks jäänud jalgadel ja vastas siis pööranud peaga päikese poole. Leitnant Hoigas. Talumees võttis sõduril õlgadest ja keeras raskelt ümber. Nüüd oli päikese poole ta märg, nägu põsel plekk. Otsekui peopesajälg. Talumees vajus sõduri kohal põlvili vette. Tema nägu polnud näha, ainult selg, küüru vajunud selg ja käed, mis hoidsid sõduri heledajuukselised pead. Äkki taipas sanitar, et haavatu vankris enam ei hoianud. Ta pöördus ehmunud ümber kuid kohtades leitnandi elavaid silmi, mis vaatasid hirmuga Talumehe selga. Ütles sanitar vaikselt. Lase olla pressis leitnant läbi hammaste sest tema valu, mis näis semiootilise taevani ulatuvat kahvatus ja muutus väikeseks talumehe vaikiva valu kõrval. Sulle käidavaks mede jäin? Ma ei tea, kas iial kokku saame. Liivaterad eksmaailmas ja tõe nimel, mis on suurem ühe tõest asendavad uued pojad. Õhtuti, kui muldonni ahjus praksub tuli ja mahorka suits hõljus madalal ajal otsekui tüllrätik, pöördus jutt sageli ikka ühe ja sama juurde. Polgu luurerühma võitlejad meenutasid toda 16. jaanuari päeva Milvi liike Luki põnevatele varemetele laskuma. Eriskummaline vaikus. Vabaduse vaikus. Sellel lahingu 11. tunnil oli langenud väga tähtsa ülesande täitmisel nende komandör Enn Liimets. Inimene, kellega luurajatel oli olnud nii kindel, julge lahinguid lüüa. Inimene, kes oli olnud tuline teos ja ühtlasi kõige külmaverelise ja tasakaalukam nende endi hulgast. Nad armastasid seda kui sõpra kui venda, kui kõige kallimat osa endast ning nemad, tema sõdurid kartsid, et tulevikule, mis püstitab sangarite haudadele igavese tulega monumendi ja kasvatab selle jalamil veripunaseid lilli, jääb tundmatuks nende komandöri hauda. Ja nad otsustasid ta surnukeha kokku kantud langenute hulgast üles otsida ning lõõtševa kõrgendiku jalamil mulda sängitada. Oli 1943. aasta suve lõpp koos laskurkorpuse üksuste esindajatega. Tulin ka mina ühes Alfred keevitiga tagasi endisele lahinguväljale. Mehed saadeti nimelt korrastama oma langenud seltsimeeste haudu. Luurajatel oli veel eriülesanne. Selle oli andnud neile kohusetunne, süda mis käskis jäädvustada oma komandöri mälestuse. Enn Liimets hauda polnud märgitud ühelegi kaardile. See tuli lohakate maltsa teie paiselehtede koltuva löönud rägastikus mälu järgi üles otsida. Me leidsime sellepärast pikka ja visa otsimist. Linnastena purustatud koolipinki musta plate. Lõikasime sellesse n-i metsa, nime, auastme ja langemise kuupäeva. Ning kui endistel lahingaastatel oli mitme aasta pärast veel kord võimalus tulla tagasi lõõtševo künkale, mille pärast olid käinud kõige verisemad lahingud sissi, leidsid nad, et nende komandöri hauale olid püstitatud raudbetoonist mälestussammas. On üksikasju, mis kogu eluks meelde jäävad. Olles väikesed ja tähtsusetuid, näivad sööbivad nad sinusse kasvavad millekski suureks. Tähtsaks saavad nagu sümboliks. Mäletan üht langenud sõdurit. Ta lamas selili, käed laiali. Ta huultele olid kleepunud suitsuots. Ja see oli koledaim, mis olin läinud enne sõda ja ka pärast sõjas. Koledam purustatud linnadest, lõhker, rebestatud kõhtudest, otsast kistud kätest ja jalgadest laiali paiskunud käed ja suitsuots huulel. Minut tagasi oli elu mõtet, soorid. Nüüd surm. Kui lihtne on see kõik rindel? Eile oli, täna pole. Homme, aga võib-olla pole siltki. Ja sama kõlatult langeb muld sinu kirstu kaanele. Võib-olla pole kirstugi, lumi tuiskab suust üle ja Salamad näoli maas, kuni lõpeb sõda. Kaks Paedam sõjad, väljen surma saanud. Kaks poega Saaremaal, kuni imesid lahing tuli. Siin said surm. No siis oli ikka küll sumbleem kuni esimene boiksingis. Tihete kui kallid, need pole ühtegi järel. Kapoleene. Kui üksik on tapetud sõdur lahinguväljal keskai, tuleks ta juurde. Langenuile on kõik juba hilja. Võib-olla veel hetk tagasi, ta ootas oma ema uskudes võimatut. Aga nüüd on ta juba kõikide poeg, kõikide vend. Praegu veel tundmatu sõdur. Veel ei nuta sõduri ema saatus hoiatada enne oma lööki. Täna on sõdur ainult oma kodumaaga. Ainult kodumaa on kogu ööde jalgade ees. Ainult tema nutab, sest ta teab, kui üksi on hukkunud sõdur lahinguväljal. Kodumaa langetati ja. Kodumaal langetate ja. Rahvat süütavad tuled. Inimesed ehitavad mälestusmärgi. All on Doonau, kuhu mägi järsult murdub ja toona mõlemal kaldal vinetab Budapest. Nad on paigutanud vabastajate samba väga ilusasse kohta kellerti mäele. Vaade mälestussamba jalamilt tasub väsitavat tõusu mööda käänulisi betoontreppe. Äkki kuulsin selja taga heledat naeru. Kolm tütarlast oli üles tulnud ja üks neist seisis vastu päikest, seal, kuhu langes mälestussamba vari ja teised joonistasid midagi betoonplaatidele ja naersid. Siis mõõtis üks hoolikalt varju pikkust ummisjalu aluseni ja tagasi. Jälle kummardasid nad betooni üle ja ma märkasin sinna oli joonistatud kolmnurk ja selle kõrvale valemid. Nad Lööpisid tolle kulul, kes seisis mälestussamba varju juures, kõrge soengutorn peas. Siis läks neil midagi sassi, nad katkestasid arvutamise ja vaatasid üles. Pilvitu taevas seisis vabastajate monument, naise figuur õlipuuoksaga pea kohal. Vaevu tabatavalt helkis päikeses langenute nimede kurid. Ja märkasin, tüdrukud pikendasid. Mälestussamba varju Sillana üle Doonau üle Budapesti üle Pustade ülevina mägede. Heldeke, nad olid ju arvutanud samba kõrgust, eks ole, see väike kõrgele pandud juustega tüdruk oli etaloniks. Nad joonistasid kaks sarnast kolmnurka ja tegid õlipuuoksaga figuuri suuruse kindlaks, seda iseendaga võrreldes. Ja nüüd olid nad vaatama jäänud kevadist linna laevu, toonaul, autosid sildadel ja inimesi seal all tänavatel. Siis ütles üks midagi, nad võtsid oma lapid, jooksid kontsade klõbinat pikkadest kivi treppidest alla kuskilt alt kaugelt tõusis veel kord nende naer, nagu langevari mälestussamba kohale taevasse. Ja olidki läinud 18 aastased inimlapsed, kes olid end mõõtnud kangelaste sambaga. Leningradi kesklinnast seitsme meetriga toole mööda heledat aspekti. Tee saatis päikene, just nagu polekski see Leningrad Sotšis istmega sõidaks kine surnuaia. Väravate ees oli hämar, naljakas. Pussidest tulijat sirutasid jalgu, lapsed sagesid edasi-tagasi. Ja äkki oli väljak nagu ümber keeratud? Väravad avanesid, kõik pea. Kõik silmad vaatasid ema onu mündile mille juurde viis vennashaudadest palistatud tee. Leningradi blokaadist hukkus 632325 inimest. Nad on maetud Biskarjovi kalmistule. Iga blokaadi kuu ohvritel on oma haud. Aastar kivitahvlil meenutab 20. sajandi kõige õudsemaid kannatusi, mida naised ja lapsed piiratud kindluses üle elasid. Selles linnas pole peret, kellel Biskarjovis omakseid poleks. Ka Eesti pioneer Harry Eesop puhkaksiin. Ema on talle lilli toonud. Nende järgi leiate tuhandete hulgast väikese sangari ühishaua. Mis tõenäoliselt augustikuus ma käin, siis? Ma juhtusin minema siin õhtu kell pool kaheksa, kella seitsme lastakse, meil lubati sinna sisse minna, ütles, see oli niisugune. Ma ei oska ütelda, missugune tunne mul olid. Võiduronimise lõbusas tuhinas hingeldades jõudsime mäkke. Me olime tõusnud mööda varjulist pargirada ikka kõrgemale ja kõrgemale. Nüüd avanes ootamatult pilgule terve punase katuseline linnake roheliste mägede süles. Kaardi laskuv päike värvis linnadega laiuvaid viinamarjavälju ja mägede vahel. Välklevati jõge. Bloowdib pulgaaride iidne kodupaik. Siin elati juba siis, kui ei tuntud veel rauast ega pronksist sõjakirveid. Hariti põldu ja joodi veini. Tehti töödia, lauldi aga sõjajumal marss ei tahtnud, et inimesed elaksid rahus. Palju kordi kihutas tema halastamatult kaarikale, mägedes oli see linna ja maas, ülimägede jalamil peidab paljude rahvaste luid. Täna paistab päike. Viinamarjakogujad sagivad nagu sipelgad mägede laugejatel külgedel. Õhtul me läheme neile külla. Joome veini, mis on tume nagu öö ning tihe ja siidine nagu rätik neiu õlgadel. Hea on elada. Fotoaparaadid klõpsuvad, filmikaamerat surisevad. Mehed pildistavad linna Punamütsikese värvikal taustal oma noori naisi. Kirevatesse seelikutes Sagrib mägede tuul. Minagi seal aparaadi valmis põhjamaa põldude pleekinud vilja värvi juukse kahl lõunamaised taeva taustal mastan sammutada, paremini fookuse seada. Heidan siis uuesti pilgu, kaamera peeglisse ja, ja tardunud. Must vari läheb meie vahelt läbi. Kivist sõduri vari, tohutu tume ja kurb, liigub ta pikkamööda laskmast päikesest tõugatuna minu ja mu naise vahel. Ja üle meie linna punaste katuste kohale. Kompab haudu mägede jalamil. Siin hukkusid Vene sõdurid, et päästa bulgaarlased türgi kest. Siin langesid Vene sõdurid, päästes pulgaarlasi fašismi katkust. Päike veereb, vari liigub. Kivist sõdur Ivari suur tõsine hoiatav mälestus. Et inimesed ei unustaks neid, kes tõid viinamarjakasvatajad tagasi mägede nõlvadele päikese kätte. Ma jätan pildi tegemata. Ka neid mehi ootasid kord noored naised ja kortsulised emad. Mälestussammas langenud Nõukogude võitlejaile seisab Plavdwi kõige kõrgemal mäel. Vabastajate mäel. Tohutut vaeva nägi vähem kui 200000 elanikuga linn. Et Tõstamäetipu kaljukamakad, millest raiuti monument Kui me alla jõuame, on linnale laskunud hämarus. Ainult pead kuklasse heites haarab silm veel päikesest heleda taevalappi ja tundmatu kangelase kiibi raiutud siluetti. Ma võtan aparaadi ja teen temast pildi. Päikese viimased kiired annavad sõja väelaslikult au. Nii on see siin igal päeval, kui paistab päike. Olgu jääv meile päike. Ka nende meeste jaoks olid naised siis, kui algas sõda. Aga kui sõda lõppes, ei olnud nendele naistele enam mehi. Pargipinkidel veeretavad plaadivi naised usinalt vardaid. Nad koovad helevalget püksikesi Jakikesi väga väikestele inimestele. Pisut suuremad inimesed jooksevad kilgates pargiteedel. Poisid ja tüdrukud veel on paarid täispaarid peavadki täis jääma. Eluseadus on mehed, naised ja lapsed, mitte aga miiniväljade, plahvatused, väli, hospitalid, karjed ja haudade vaikivad read. Buss annab signaali. Aeg on minna. Ma küsin veel vaid kuduvatelt naistelt, kuidas kutsutakse sõdurit seal üleval mäel. Aljoff avastavad nad. Me kutsume teda Aljoffvaks. Hüvasti, Alljoša. Buss, läheb, peab minema. Tulevad teised ja toovad jälle sulle tervist. Kandiline kellatorn On töök puumetsaga kaetud nõlval. Taevased astmed toovad su kotta, kus kivide alla peidetud murdpeotäis ohvritel verre stepis risti immutatud mulda. Igast surmalaagrist. Ravens Prükk 92700 Saksel ausen 100800. Sa oled paigas, kus ma ise karjub needuste kättamaks. Fašism surnud, hoiatama. Väljas tiheneb hämarus, varjud pehmenevad. See on päeva kõige mõtlikum tund. Eriti täna. Ka minult küsiti asja, mida praegu näen, kui silmad sulen tunnil, millal loodus on nukker ja inimmõtted rändavad mööda kaugeid teid, kus igas peres keegi tagasi ei tulnud. Ma näen traktoriparki Berliinis. Tunnen uuesti tema pühalikku, vaikust, karnade, paplite muru, värsket jahedust ja mingit rusuvat raskust. Isegi linn, nagu laulaksin poolel häälel. Sellesse pühalikku vaikusse on maetud 7000 Nõukogude sõjameest, kes langesid teise maailmasõja viimasel tunnil. Tund minut sekund enne võitu ja pärast võitu. Oli samasugune õhtueelne aeg just nagu praegu. Kui saabusin esmakordselt rektovi parki. Valgus oli pehme. Leinakased näisid mustadena nagu leinise. Puude all istub hallist graniidist sõduri ema. Langetatud lipud. Langetatud päi seisavad sõjamehe skulptuurid, kiivrid rinnal. Siis lai madal muruväljak kus ei õitse ainsatki lille, kus ei ole midagi peale muru, jagus ometi peatuvad kõik nõukogude ja ameerika turistid, inglased, poolakad, sakslased idast ja läänest. Kalm, millel pole ainsatki lille sümbol. Saksamaa maa, mis on täis miljoneid, õietta haudu, omi ja võõraid unustatuid veel leidmatuidki, neid, mida ei leita kunagi ja neid, mida ei olegi mille asemel on ainult põrmu puistatud tuhk. Seda ei unustata. Ja siis tõuseb pilk üle väljaku ja peatub monumendil, mida tunneb kogu maailm. Jevgeni Vutšeedeetši sõdur-vabastaja. Te teate seda kõik puruks raiutud haakristil seisab mõõk käes, Nõukogude sõjamees. Tal hoiab usaldavalt ümber kaela õudustest päästetud laps. Laps on veel nii väike ja väeti. Et võib-olla ei teada sõdurile isegi enda nime öelda. Meie teame. Tema nimi on Euroopa. Ta sirgub suureks, ta ongi juba kasvanud. Ja ütleb. Ei, see ei tohi korduda. Nõukogude rahvas kaotas teises maailmasõjas 20 miljonit teenimest. Meie isa, pojad ja vennad langesid lahinguväljal. Kümned tuhanded meie omadest vaevlesid laagrites. Sajad surid näljast ja külmast. Neist on jäänud nii need. Herbert Kaleviste Martin Tamberg, Taaniel, Kald. Juhan lapp. Richard Waldner. Kaupol, Jaakson, Erich Kiviloo Eevald Läänemets, Jakob Kulder, Edgars suvinurm. Don Vaino. Dmitri Tolgarge, Werner Vals, puugo lauto, Aug. Kust Einaloo Heinokaltra jaanleib? Kustas leek järv. Teodor kreekma, Johannes Mägi, Jaan Arno, Arnold Vares, August sihtkapp. Kapten. 14 aastane pioneer Embrich kuivas seitsmekuuline tuubacušme Aleksander seinas, Jaan mustallid, Kristian Männiste, Alfred Siimann, Peeter Siimann, Juhan Siimann, Georg. Siimann Adolf Siimann. Aare Pilve. Kalju au. Mihhail Aleksandrov, Vladimir Bõstrov sky. Helena krutin, Anton, Moscow. Aleksander Kreus, Johannes aus, Paul Anishima. Roberta raad. Otto Thomson. Anna Eller, Ella põld, Reet Türno, Karl. Iga viies nõukogude kodanik andis oma elu võidu eest. Igas peres onlai. Võidupäevalauas jäävad tühjaks nende kohad kes ootasid sinist rahu taevast et istutud seda oma elupuu. Et kõnelda sõbraga. Et emmata Arv. Tõuskem, et mälestada neid