Kuule kui rohelus kaunistab Sindi raamatukogule. Tark on hobused jahedas tuumas marvõitu filmil lainetes kiirgavad. Kadedalt meenuga jagavad kuud. Liiga. Ja kas tõesti juba 25. siis peab hakkama ülikoolile, mõtlen. Men, kus on minu üliõpilasmüts? Nii on see igal sügisel, sellel ajal. Tuhanded noored seavad ennast teele. Otsitakse üles sinise ja rohelise põhjalised teklit, sest Tartu kutsub Emajõelinna tänavad ootavad, ootavad teadust nõudma tuttavate sammude ruttu. Ühiselamut kajavad naeru. Auditooriumid kuulavad vaikust ja Toomemägi kõiki neid, kes siin oma üliõpilaspõlve esimest jalutuskäiku teevad. Nende jaoks on tal varuks elu ja tuleviku üle järelemõtlemise varjalised pingid. Auväärse Pääri, Perakovi ja Bordenko juures ja meeli paeluvad vaated vanale linnale aukartustsisendav Ale Alma mootorile ja seal kaugemal hea sõbranna Peipsi poole tõttavale Emajõele. Et niisugune sa siis oledki? Tark? Vana Leica, noor ja niisuguseid nagu mina oled sa näinud tuhandeid, kümneid tuhandeid. Igal kevadel lähevad nad siit kaasas osa sinu tarkuste kullakirstust ja terve maa saab sellest kasu. Nüüd näed, olen aga mina siin oma osa nõudmas. Neid on terve päts poisse ja tüdrukuid. Oota. Lase ma vaatan sind. Sa oled ilus. Ema jõelin. Sa meeldid mulle. Armsaks pilgule Emajõele. Rööblikut org oli kui kelk ja tuulesell marra Kunu. Ega mäel veel selgemalt tänavaid näen. Näen ta meest kui vaatlejaks ja saami vaid hõljuma ja näen ta meest vaatlejaks. Nii imetleb tänasel õhtul Toomemäenõlvalt mõnigi nooruk oma linna. Tuhandetes kodudes süütab õhtu akende tulesilmad. Need on kaugele näha ja neid imetlekaks, teine jalutaja halliks tõmbunud juustega mees linna vastasküljel annemõisamäekingul. Kui kiiresti lähebki Aegelitusterlingutele aina kivi kõrvale kivi ja rea peale uus rida sarikateni välja siis jälle testamendist peale. Aga kõrvus kajab veel tänagi, 20 aasta pärast, nagu olnuks see eile, kui raadio teatas kolmanda balti rinde väed, jätkates pealetungi, vallutasid täna 25. augustil tormijooksuga Tartu Jurjev Terp linna suure ühendusteede sõlmpunkti ja sakslaste kaitse tähtsa tugipunkti, mis sulgeb piid Eesti keskpiirkondadesse. Ja Moskva saluteeris Sis Tartu vabastajatele 20 kogupauguga 224-st. Meie, kes me olime Tartu all, ei kuulnud, saluuti. Meie kõrvus käikusid anne mäelt linna tulistavate fašistide miinipildujate plahvatused ja võidurakettide sära asemel põles linn meie silmade all. Põles paljudest paikadest, nii nagu meenutab esimeste seas kodulinna tagasi jõudnud lahingumehi arvet Kalvu See ei ole ju kaugel linnast praeguse linna serval õieti ja sealt siis Raadi mõisa väljadel umbes poole kilomeetri kaugusel linna esimestest majadest. Ja selle tõttu, et tal oli nii-öelda selles osas linnale Hea nähtavusega nagu peopesal. Siis ta tulistas ka kogu aeg nii linna kui ka linna toovaid teid. Linn põles väga väga paljudest kohtadest väga paljudest paikadest. Linna veevärk oli purustatud, vett kuskilt ei saanud ja kustutustööde teostamine oli tõsiselt raskendatud. Oli tõesti kurb vaadata, näiteks, kui kuidas põles epa praegune hoone. Vaikselt ja rahulikult, üksikutes kohtades. Me liikusime alla ja otsisime lihtsalt kasvõi kuskilt ei leia, sellepärast et ta ei põlenud mitte väga tugevalt ja tahtsime seda kustutada. Kuid talk me ei leidnud köögist midagi muud, kui. Võrdlemisi suur pottsupiga, mida tantsime üles. Seda suppi kulbiga, mis veel, supp, mis oli veel nüüd vaenlase lahkumisest peaagu leige kandsime seda üles ja seda supi leemega missarrises tema tulle kallamisel. Kuid siiski tuld kustutada. Muidugi, täielikult oli võimetu. Kõik kustutusvahendid olid nad taganedes kaasa viinud. See oli meeletuna näiv võitlusleemega tulekahjude vastu. Tuli kustus ise, kui oli kõik põletanud. Kaugele paistsid suitsevad ahervaremed, kaks kolmandikku linnast oli hävinud. Inimesed olid rindelinna maha jätnud. Kas lõpeki niiviisi 900 aastased linna ajalugu kustub, nagu tukid, auväärse ülikooli kuulsus? Ei, ei kustu. Me olime surma ja Aherwaresid küllalt oma sõjateel näinud. Me olime kaotuse võitnud ja kiirustasime nüüd laulud suus, Emajõge forsseerima. Ja niisuguses olukorras saabus Tartusse tagasi mees keda te nüüd võite sageli Werneris näha kohvitassi kohale kummardumas, et koos teiste õppejõududega eesti kirjanduse käekäigu asju arutada. Karl Taev on selle mehe nimi. Teda kuulatakse heal meelel, kuidas suurte meistrite loomingu stiili ilu analüüsib oma sugestiivse häälega, seda teeb nendel ammustel sõjapäevadel uitesse mees aga Tartu varemete vahel ülikooli rektorikorralduse ja lausa meeletuna näiva mõttega teha kiiresti ettevalmistusi ülikooli taasavamiseks. Millal te jõudsite tagasi Tartusse, seltsimees Taev? Ma jõudsin Tartusse umbes septembri algul. Ja esimene tee oli muidugi koju. Esimene tee oli kodu, kuid ei olnudki koju minna, sest selle asemel oli ainult tuhk ja ahervaret. Nii et tuli hakata otsast pääle vaatama, kus saaks uue kodupaiga. Varemetes kodu, see oli tuhandete meiesuguste saatus. Sellegipoolest ei kustunud laulud. Me ei kahelnud, et saame sõjahaavadest jagu. Raske oli ainult, millest alustada. Noh, ja kuidas siis niisuguses olukorras ei oskakski, millest õieti? Kusagile tühja korterisse sisse minna ja hakata ümber vaatama mis kuidas olukord kujuneb. Olukord kujunes nii, et ma sain siiski esialgu mõninga õppejõuga kokku. Kõigepealt kohtasin Alfred ja Voldemar vagasid. Siis sain kokku professor Riikojaga. Ja need olidki ainukesed inimesed, meie ülikooli õppejõud, kellega nõu pidada. Ja õnn siiski, et vana alma maator ise vanal kohal. See muidugi oli kõige suurem rõõm. Peahoone oli muidugi säilinud, kuid peahoone sisemus oli üsna armetu. Näiteks aulast oli tehtud kasarm koikuid täis, seal vedeles igasugu söögijäänuseid pudeleid. Põhku tuletas rohkem meelde mõnda korrast ära läinud hobusetalli. Kui tõelist nii auväärset aulat, nagu me teda alati olen ette kujutanud. Niisugune oli kultuuritoojate jalajälg, mõõk ühes, piibel teises käes. Nii põletasid nad 1212. aastal esimest korda Tartu linnuse. 700 aastat hiljem arvasid nad, et linnapõletamisest üksinda on vähe. Seati valmis raudtee rongid, et ära vedada ülikooli miljoniköiteline hinnaline raamatukogu. Sest teadlane ilma raamatukoguta on nagu sõdur relvata on nagu pime teekäija. Ei läinud korda seegi plaan. Kui ei oleks raamatukogu meil säilinud, siis oleks tõesti meil olnud äärmiselt suuri raskusi. Kes aitasid säilitada ülikooli nii hinnalist varandust laialikandmise eest? Kui tahtsin sinna sisse astuda siis tõkestas mind üks väga nii habemesse kasvanud. Tore ja energiline. Vanem mees tuli siis esitada oma dokumendid, enne kui ta mind jutule võttis. See oli raamatukogutöötaja Vertmann ja temaga kaasas veel teinegi raamatukogutöötaja Tamme Laas, kes olid endale seadnud magamisasemed Ülikooli raamatukogu esikusse ja seal ööd kui päevad valvet pidasid. Ma kuulan seltsimees Taevi juttu ja tundub lausa uskumatuna, et nii rasketes tingimustes suudeta ometi juba seitsmeteistkümnendal novembril pidada ülikooli avaaktus. Komplekteerida alguses ei olnud midagi, ei olnud midagi peale nende mõne inimese, keda ma nimetasin. Aga kui juba Eesti territoorium oli vabastatud, siis hakkas inimesi pidevalt tagasi valguma. Viimasena mäletan, tulid veel Haapsalust tuli arstiteaduskond, kellel oli ka aparatuur, mis oli tahetud evakueerida. Nemad olidki viimased, kes kohale jõudsid. Täna 20 aastat hiljem on raske mõõta selle töö suurust, millega seltsimees Taeladema abilised nendel nädalatel ja kuudel toime tulid, et juba üsna peatselt ülikool võis alustada uuesti oma tööd. Jah, umbes kuu aja jooksul jõudsime nii kaugele, et ülikool põssa, avada oma uksed ja pidada oma esimese üliõpilast vastuvõtuaktuse. See on nagu kangelaseepos. Lugu sellest, kuidas vanematele rajati uus linn ja alustas uut elu. Vana alma mater. Ma ei oleks teadnudki seda kõike. Ja see hallide juustega mees, kes ennist seal annemõisa juures uitas käib nüüd läbi terve linna. Tal on nii palju mälestusi. Tartu on tema linn. Tema võitis selle elule tagasi. Ma käin tema järel ja kuulan teda. See ei ole ju minu, see, et ma olen noor ja ei ole seda näinud. Ja kilu õnn, tüdrukud. Sa võid jalutada ja unistada millestki, ainult tahad oma tulevaselt elukutsest ja sellest noormehest. Aga meiegi unistasime ja, ja siinsamas varemetel unistasime. Tartus Tähtveres oli üks huvitav elamus, niisugune huvitav kahtlemine oli mat teosega linna peaarhitekt, kes oli ka kohal, kes elas veetornis ja sealt veetornist, me siis vaatasime üle selle linna ja mõtlesime niisugust mõtteid, et küll või üles tartu ehitada ilusana veed purustatud alal olid ju kõik uuesti planeerimises käepärast. Ja siis me jää muutrajast ei saanud olla kui see, et sa hakkasid tunnistama, kui ilusasti, et seda teha ja mingisugune tröösti peale võimaliku inimsus ei saa loota, sest ta loksub. Kui ei saa loota, siis ei saa elada. Nii, see on. Lootus, andis meile jõudu võitjana koju jõuda. Usk tulevikku andis teilegi Kaarel Ird, lootus tänavu 100 aastaseks saanud Vanemuise ka otsast alata. Sest mida teil oli? Kaks kätt ja hea tahe. Eesti suurim noodikogu oli hävinud mitme inimpõlve jooksul kogutud rikkalik kostüümide kollektsioon, niisamuti. Aga teie Teie teadsite, et elu läheb edasi? Ma jõudsin Tartusse 28. augustil. Õhtul ma juba siis teadsin, et Vanemuine on maha põlenud siis esimene asi, mis ma vaatasin, et kas see praegune, kus praegu vanemale töötab, see saksa teatrimaja on, kas see on terve teed, kui see on terve, siis hakkame seal kohe teatrit tegema, sellepärast et ma sõitsin ju Tartusse juba ikka valmis nii-ütelda, koosseisude eelarvetega valmis kindla käsu ja otsusega teater tööle panna. Kui ma ennem ütlesin, ma vaatasin, saksa teater oli terve, siis terve on, on noh, nii suhteline mõiste, suhteline mõiste, sõja ajaleri. Ta oli terve selles mõttes, et seinad olid püsti, aga ta oli nagu selles mõttes, et katused olid täitsa auke täis surmiini, auke sees. Siis lõpuks ta oli ümber ehitatud kinooks, laval puudus kogu sisseseade ja siin peab ütlema, et terve rida praeguseid vanema võistlusi tegid seal lausa imet. Nobeil tegi seal lihtsalt ei ole sõnu ja nõmme tegime, eks häbematuse ka. Tagantjärgi võib ütelda, et ühel öösel toime raudteejaamast oma sellas rööpa ära ja riputasime selle peale valgustuse silla. Need rööpad olid muuseas tee kõrval meie keskel mitte üles leida. Eriti kanged mehed olid Arnold kasu. Aleksandr mäelt on salulov kadunud õnn raa, need olid niisugused ehituse meistrid, et ega meil ju seal kedagi muud ei olnud, kui isegi kehtestasime. Kitzbergi draamaga enne kukke ja koitu avati 1944. aasta detsembris Tartu esimene sõjajärgne teatrihooaeg. Ülikool töötas ja teater andis etendusi. Ja kuigi varemete hulk ei olnud vähenenud, Tartus oli alanud uus elu. Tagasi olid pöördunud sõjapõgenikevoorid. Kõik aknad, mille taga võis sooja leida, olid uuesti parandatud. Ja vastasel hommikul ruttasid töölised tööle ja üliõpilased loengutel. Kaunim linn on Eestis Tartu. Kaunim linn jäi esialgu veel lauluviisi õhku korstnavarrel ja müüride kohal. Siis ühel päeval. Tulid aga mehed kelludega ja mis on nad tänaseks teinud? Käin ja uitan mööda vabastamist päevast Tartut ei tunne äragi. Rohkem kui 80000 elanikuga linn vana veetorni ümber, kus Hirgia Matteus uut kodunesid kasvamas ongi nüüd sajad uued kodud. Start. Ja unistades käin, vaid toome. Söödame son, Neeme ärgu sest õnnelikuks Milt Tartule. Siin iga kaunisco Talgala ta kõiki ümbrus, nagu tervitaks ta. Ja tartlane sageeralt. Ta justkui oleks varem kohal. Aga ma armastan seda Tartut, kus Kristian Jaak Peterson oma talupoja hammudes ringi käis. Kus Carl Robert Jakobson pidas oma kolm isamaa kõnet ja Lydia Koidula oma laulud laulis. Emajõelinn on Emajõe ööbik, olin. Missugust Tartut ma siis armastan? Eks ikka sedasama vana ja alati noort. Igal sügisel uuesti sündivat eesti kultuurihälli. Esimesel septembril, kui raekoja kell lööb oma paugud, seab Tartu jälle üliõpilasmütsi pähe mille ta suvekuude palavaks ajaks igal aastal kõrvale paneb. Kaheksas vastu tule ja võib nüüd olla üliõpilane. Tähistoni künnisel, enne uute loengute algust on neid aga enamus. Ja nii nad alustavad uut õppeaastat. Vana ülikoolilinn ja tema tulised austajad ülikoolis sinistes ja põllumajandusakadeemia, rohelistes üliõpilased mütsidest. Ja niisugune on Tartu pale, kinnitab igaüks, kes seal kanna on maha saanud. Tartu tänavatel kõndida alati vist iga tartlase lõbu olnud ja eriti niisugustega nagu mina olen 30 aasta jooksul Tartut nähtud, nii väga mitmet moodi. Ja nüüd on siis nii hea vaadata, kuidas ta kujuneb ja muud dub ja ja areneb ja mõnikord ka veel toa Reeneb ja siis jälle omatehtud rumalused ära parandab ja lõppude lõpuks ikkagi ilusamaks ja ilusamaks muuta. Kas te armastate Tartut? Mina olen imelikul arvamusel, et inimene ei saa arvestada maakaarti, vaid ta saab armastada konkreetset linn konkreetseid no esemeid konkreetsed puud. Shimon abil on üks näidend vene inimesed ja seal üks tütarlaps räägib minu arvates väga tarku sõnu. Tema ütleb, et kui mul meelde tuleb kodusõna kodumaa, siis tuleb mul meelde need kaks kaskimis kasvavad muma jaoks. Kaske, need on Vanemuise uus teatrimaja, mis iga päevaga ikka kaunimaks ja ikka rohkem valmis saab ja kus tuleval aastal vabariigi 25. aastapäeva pidustuste ajal antakse kindlasti juba esimene teatrietendus. Ma ootan kangesti, millal Vanemuine jälle ukse tabab. Seda peetakse heaks tooniks. Käia Vanemuise etendustel üle vabariigi sõidetakse kokku. Aga kõige rohkem on mul siiski hea meel, et ma ülikooli sisse sain. Mitte sellepärast, et mis paps-mamps kodus ütlevad, ise tahtsid. Toomemägi on kuulsate meeste ausambaid täis. Nende nimi on seotud Tartu ülikooliga. Ma ei mõtle muidugi, et ma saan nii kuulsaks nagu nemad. Issand, kui lapsik oleks. Ma lihtsalt tahan õppida niisuguste traditsioonidega ülikoolis. Ma tean, paljud tahavad seda. Tartu riikliku ülikooli vastuvõtukomisjon praegustel augustikuupäevadel on siin väga kiire, kiire töökümnetel laudadel sadu avaldusi. Kõik need, kes alates sellest sügisest tahavad saada tartu kodanikeks et kanda tudengi teklit, kes annaks nendele õiguse vaba sissepääsu kõigi teaduste juurde. Ja siin vastavate komisjoni sekretäri, seltsimees piiri, töö laht. Andke andeks, kui palju noori tahavad sellel sügisel tahtlaseks saada? Statsionaarselt Õpma kavatseb astuda 1394 inimest. Vastu saame võtta 735. Nii et konkurss no poolteist, teise koha peal. Üsna tugev missugustesse teaduskondadesse missugustel erialadel on kõige suurem pürgimine vana traditsiooni kohaselt ikka arstiteaduskonda kraavi eriala, näiteks. Seal on 350 avaldust, 115 kohaline suurum, konkuse tung ka võõrfiloloogide erialale 145 avaldust 60-le kohale. Ja kes on need, kes tahavad saada üliõpilaseks. Kui vaadata siin dokumente vaadates sünniaastat, siis on see ju üsna rõõmustav. Enamik on juba sünniaasta 1945 kuus. Sellest ringist, et kõik on juba lõpetanud, keskkooli saanud haridus siin nõukogude võimu ajal küllaltki suur protsendini vesi on kaheaastase tööstaažiga vähemalt kahast tööstaažiga 38 protsenti. Need on rahuaja lapsed. Nende mängude ajal ei ole kõlanud kahurite kanonaad ega oled seganud nende mänge ka hirm. Nad on saanud rahulikult õppida ja küllap see peaks avalduma ka eksamite tulemustes. Käesoleval aastal eksameid võrdlemisi edukalt läinud läbikukkumise on nii, noh, kümmekond protsenti eksamil, mis on suhteliselt väike protsent, siiski sellest aga käib võitlus iga hingenumbri iga palliga punkti pärast ja see on päris kuskil. Konkurss on suurse alunike iga punkt väga tähtis. Ja sellest kõigest saab teha ühe rõõmustava järelduse, et uuteks tartlasteks saavad kõige paremad noored. Loota niimoodi. Ja tänaste üliõpilaste lapsemänge ja koolipõlve ei ole häirinud kahurite kanonaad. Või ma ise ei oleks tahtnud ülikoolis õppida. Kus sa sellega vintpüssi õppisin laskma, kui hävituspataljonide viimases ahelikes samm-sammult taganedes linna maha jätsime. Ja need, kelle haudade kõrval tankitõrjekraavi kaldale Paineid mürinal valminud vilja koguvad või. Nende seas oli vähe, kes tahtsid ülikooli astuda. Kajab kabinet, suur tume kirjutuslaud. Selle taga pikk kõhn hallipäine mees füüsik, teadlane, rektor, pedagoog, ühiskonnategelane, Chadorclemet, mees, kes teab, missugust hinda on väärt 20 rahulikku loova tööaastat. Ka ülikoolielus nende kahe aasta jooksul on väga palju muutunud. Kõigi pealt, ülikool on kasvanud. Aru ehk küll, ülikoolist eraldati põllumajandusakadeemia ehk küll noodi selle aja jooksul, teised kõrgemad asutused, kasvõi Tallinnas, aga praegu ülikoolis õpib üliõpilasi kaks korda rohkem kui 20 aastat tagasi. Ka õppejõudusid, meil on praegu kaks ja pool korda rohkem kui 20 aastat tagasi ja on väga laienenud meie teaduslik, et täna ülikool on mitte mitte ainult õppeasutust, kuid ka suur teaduslik keskus. Võta kasvõi 63. aasta tulemused. Meie kollektiiv avaldas trükis umbes 1000 teaduslikku tööd. Raamatuid ja teaduslikke artikleid, aga ka veel 10 aastat tagasi. Meie aastaproduktsioon oli umbes 50. Jah, arvud on väga veenavad kui te lubaksite lähemalt pärida. Missugustest põhisuundades areneb praegu Tartu teadlaste uurimistöö olemas traditsioonilised suunad, mis on seotud nii meie rahvusliku kultuuri loomuga spetsiifikaga, ütleme muidugi eesti keel, Meie vabariigi ajalugu, soome-ugri keeled, eesti rahvaluule ja nii edasi, kuid eriti suured saadused meil viimastel aastatel olid muidugi paljudel uutel erialadel. Meil on kaks suurt kaasaegset massinud Uural üks ja Uural neli. Me võiksime rääkida kasvõi niisugusest alast, kui minufüüsika ja elektro, psühholoogia või kaasaegne keemia, keemiline kineetika ja mõned teised erialad praegu ülikooli juures on loodud peamiselt viimaste aastate seitse või, või kaheksaigi probleem laboratooriumi, kus peale õppejõudusid töötavad siis ka koosseisulised teaduslikud töötajad, kes tegelevad siis ainult uurimistööd. IRL-il on õigus, et ülikooli jätab kõigile tartlastele oma pitseri igavese nooruslikult rahutu otsimiste ja rähkrimiste pitseriga. Ird ise on sellest massist ja Clement niisamuti. Auväärne teadlane, kelle luminestsentsialastele uurimustele on rahvusvaheline kaal võiks nüüd piirduda rektori ameti ja vanaisa kohustustega. Aga ei. Ruumid väljaspool seda rektori tegevust on seotud praegu peamiselt vot nende pedagoogikaküsimustega. Kõik näevad vaeva, kuidas meid paremini kasvatada. Just nagu me ise küllalt hästi kasvaks. Tööl käime ülikooli, trügime. Imemees. Sinu silmi ees kiirtee. Ei ole vähe. Anna andeks kindlalt, et ma segan su mõtet juba hulk aega, ma vaatan, et meil on üks d. Te olete tublid, otsite oma teed homsesse päeva. Aga vahel näiteks tänasel päeval on heaga tagasi vaadata. Sina oled ju ainult lugenud, kuidas see kõik oli, et Tartu sai niisuguseks, nagu ta nüüd on. Aga mina tundsin neid, ma tulin nendega koos tormijooksuga Tartusse tagasi. Sõime üheskoos putru ja sidusime vastastikku haavu. Venelased, valgevenelased, ukrainlased, lätlased kõik. Tartu vabastajate mälestusi talletatakse, kui hinnalisi reliikviaid ja tulevased noored ajaloolased teevad oma esimese jalutuskäigu siia toomemäe nõlvale. Tartu linnamuuseumi. Üks huvipakkuvaid dokumente, mis me siin näeme, on kõrgema ülemjuhataja käskkiri 25.-st augustist 1904 neljandast aastast, milles avaldatakse tänu Tartu vabastamisest osa võtnud reamees other. Kas Juštšenko-le selle dokumendi saime sel teel, et käesoleva aasta jaanuaris seltsimees vas Juštšenko ajalehe edasi kutsel külastas tutt tutvus ja nende endiste lahingupaikadega, siis külastas ka meie muuseumi ning kinkis siis selle ülemjuhataja käskkirja milles temale avaldatakse tänu muuseumile. Kas on muuseumil ka tänaseni kontakte nende väeosadega nendes rajades teenivate nüüdseks juba isade poegadega, kes võtsid osa Tartu vabastamise lahingutest? Jah, on küll tänaseni eksisteerib sõjaväes sõjaväeosa, mis kannab Tartu nimetust ja on siis jäänud sellest ajast peale, kui toimusid Tartu vabastamisega lahingud, millele sõjaväeosale anti siis Tartu nimetus ja meil muuseumil võib öelda, et arvestades kauged vahemaad, mis meid sellest sõjaväeosast sõltub, on küllaltki tihedad sidemed, kirjavahetust nende selle sõjaväeosaga ja nemad on siis meile saatnud omapoolseid materjali, näiteks väga huvitav, et originaalselt pildimaterjali, mis on tehtud otse Emajõe forsseerimisel toimunud lahingupaikades ja meie omalt poolt oleme saatnud nendele siis mitmesuguseid materjale nii mineviku kui ka tänapäeva Tartus paari aasta eest sisustati kohe väeosas, vastab Tartu temaatiline nurki, sinna me oleme siis mitmesugust materjali saatnud. Nii on lood meie Tartuga on Tartu vabastajad ja nende poegade Tartu nimeline vaenlasel. On kolm ajavormid, minevik, olevik ja tulevik. Tulevik on ilusam kui olevik. Homne Tartu on tänaseks kaunen. Kuid tuleviku teid rajada mõistavad ainult need, kes minevikku mõttetumine. Raadi pargis mu lahingukaaslaste haudade kohal seisab kivisse raiutud sõjamees. Puhake rahus. Eluteele tagasi tuua ei saa. Aga teie lipu viiakse edasi. Näete seda heledapäist neidu minu kõrval, tema viiki meie lipu edasi ja, ja te võite kindlad olla. Vaadake, kui hästi sobib talle sinine üliõpilasmüts. Väga hästi sobib ja on isegi hea. Et seda tüdrukukest ei olnudki siis veel, kui Moskva saluteeris Tartu vabastajatele 20 kogupauguga 224-st suurtest.