Teisipäev esimene jaanuar 2013. Ka uuel aastal ei meeldi mulle vanad inimesed. Lohisevad sammud, Ulaatorid aga kohatu kannatamatus, igavene kaeblemine, tee ja küpsised, ohked ja õiged. Ma ise olen 83 ja veerand aastat vana. Kolmapäev, teine jaanuar. Laud oli Tuuk suhkrut korralikult täis aetud. Et seda lapiga paremini kätte saada, tõstis proua Smit vaagna õunataskutega korraks toolile. Bova foot häisen purjetas sisse, istutas oma võimsa ahtri otse vaagnale, ilma et oleks ise tähelegi pannud. Alles siis, kui Bovas mitt vaagnat otsima hakkas, et see jälle lauale tagasi balla, tuli keegi selle peale Bova foothi seni istumise alla kiigata. Kui toosis püsti tõusis, olid kolm õunataskud tema lillelise kleidi külge kleepunud. Päris huvitav täiendusmustrile, ütles efekt. Ma pidin naerust peaaegu lämbuma. Nii tore algus, uuel aastal oleks pidanud kõigis rõõmsat elevust esile kutsuma, aga ei. Selle asemel virisete kolmveerand tundi kestis ikka süüdial. Minu poole lendas mitmest küljest vihaseid pilke, sest olin asja nähtavalt naljakaks pidanud. Ja mina, mina pomisesin vabandust paluda. Selle asemel, et veel kõvemini naerma hakata, pomisesin mina vabandust paluda. Mina, Henricus, Gerardlus, Ron, olen nimelt alati ontlik, tähelepanelik, sõbralik, viisakas ja abivalmis. Mitte et ma seda kõike tegelikult oleksin, aga ma ei julge teisiti. Harva ütlen seda, mida öelda tahaksin. Alati valin kindla peale mineku. Minu leivanumber on hoida hundid söönud ja lambad terved. Maja on nii veel iseendale, masenduse peale mõtlesin. Seejärel võtsin vastu otsuse midagi tõelisest Hendrik krunnist välja lasta. Terve aasta kannan päevikusse tsenseerimata ülestähendusi ühest põhja Amsterdami vanadekodust. Kui ma enne aasta lõppu peaksin ära surema, poleks muidugi midagi teha. Sel juhul palun sõber EFS täiker ilmu matustel väikese põimiku päeviku tekstidest ette kanda. Kui ma siis seal krematooriumi väikeses saalis kirstu välja pandult leban, pestud ja kammitud lõhub ebamugava vaikuse Eeefferti kärise väel, kes jahmunult publikule mõned paremad palad ette loeb. Üks asi teeb mulle muret. Mis siis, kui efelt enne mind jaga, sureb? See temast küll kena poleks, eriti, kuna minul on rohkem haigusi ja vaevusi, kui tal. Parima sõbra peale peab ikka loota saama. Võtan selle temaga jutuks. Neljapäev, kolmas jaanuar. Efekt oli kate entusiastlik. Ma ei tahtnud päriselt garantiid anda, et ta minust kauem elab. Tal oli ka paar kahtlust. Esimene oli see, et arvatavasti peab ta pärast mu päevikukatkete ettekandmist taga kolima. Teine probleem oli tema proteeside seisukohta. See viimane oli seotud Femmeetereni hooletu piljardilöögiga. Pärast seda, kui ta paremat silmakae katab, tuleb teda sihtimisele aidata effert alati abivalmis oli tema selja taga juhiseid anda ninagi kõrgusel natuke vasakule ja lõks allapoole ja, ja enne, kui ta lause lõpetada sai, rammis fermeeteren kiidele hammaste vahele. Pihtas. Effert käib nüüd ringi nagu hambaid vahetav koolieelik. Temast ei saa enam peaaegu üldse aru, sest ta sosistab nii hirmsasti et ta minu ärasaatmisel lugeda saaks, tuletada, kunsthambad enne ära parandada. Aga võta näpust, ei tea, kas saabki, sest porteesi parandajal on pöörnauht 200000 aastas, imekena assistent, kolm korda aastas Havail puhkamas ja ikka ülepinge. Kuidas see võimalik on? Muidugi võib masendus peale tulla kõigist neist vanadest vale hammastest, mille val toidujäägid on nii kaua kinni olnud, et juba ussitavad. Piltlikus mõttes. All puhkeruumist serveeritud sõõrikud on nad sel aastal küll taaskasutuskeskuses toonud. Eile hommikul võtsin viisakusest kaeve ja nägin sellega 20 minutit vaeva, enne kui sain lahti tulnud kingapaela ettekäändeks tuues laual ülejäägi soki sisse toppida. Tänagi oli neid veel kausitäis alles. Muidu kaob siin tasuta kraam silmapilguga. Puki ruumist serveeritakse tavaliselt kell 10 30 kohvi. Kui kohv kaks minutit pärast poolt üht-teist veel laual pole, hakkavad esimesed asukad juba demonstratiivselt kella vaatama. Nagu oleks neil midagi targemat teha enne tee pakkumist kell 15 15. Sama lugu. Ja päeva põnevamaid hetki tekitab küsimus, mis küpsetis täna pakutakse. Üleeile ja eile saime sõõrikuid, eks ole. Sest ega meie ju loomulikult toitu ära ei viska. Vastupidi, pistame aga veel parema meelega. Tegin neile väikse retke lillepoodi, ostsin poti mõne lillesibulaga. Kui mu siis nädala pärast hüatsindi õitsema hakkavad, olen jälle kevade ära näinud. Enamikus selle maja tubadest on aprillis veel jõulupärjad väljas. Igivana havisaba ja lõppstaadiumis põimulaga jumal. Park, et oleks ju väga visata. Kui loodus mängib väidetavalt inimese elus rõõmustavat rolli, siis Hollandi vanuri elu magamiskambris külmite. Seal peegeldab toataimeseisund enamasti üheselt tema eest hoolitseja oma. Ta ootab oma troostitu lõppu. Kuna vanakest seal pole midagi teha või kipuvad nad kõike unustama, kastavad nad taime kolm korda päevas. Sellele ei Jaksega havisaba enam lõpuks vastu panna. Proua Physse kutsus mind homme pärastlõunaks enda juurde teed jooma. Oleksin pidanud ära ütlema, sest ta haiseb, aga ütlesin. Tulen meelsasti sinna mu päev siis kaobki. Jumal küll, olen mina alles kelgul. Mul ei tulnud otsustaval hetkel ühtki head vabandust pähe ja nii on siis kavas mokalaat ja kuivkeeks. Kuidas tal õnnestub kõige mahlakamast koogist lühikese ajaga papitükk saada, on mõistatus. Ühe viilugevale läheb kolm tassi teed. Homme võtan end kokku ja loobun teisest tükist. Alaku uus elu. Uus elu korralikult puhastatud kingadega. Terve hommikupoolik kulus mul sellele kingade endiga, läks kiiresti. Põhilise aja võttis särgi käistelt kingaviksi eemaldamine. Aga need läigivad nüüd ilusti. Kingad siis käised, keerasin lõpuks lihtsalt üles leidma, enam puhtaks ei saa. Kuidas teil küll õnnestub oma varrukad alati nii ära määrida, ära run? Elu koosneb siin, mitte Kunnakitest või alatitest. Söök on ühel päeval mitte kunagi õigel ajal valmis ja alati liiga kuum ja järgmisel alati liiga vara valmis ja mitte kunagi sooja poolnegi. Olen inimestele mõnikord ettevaatlikult nende varasemaid ütlusi meelde tuletanud, aga loogikaga ei maksa siin vehkima hakata? Ei, nooh, teie teate muidugi kõike paremini, mees sära Roon. Laupäev, viies jaanuar. Eile tekkis õhtusöögile elevus. Pakuti riisirooga, naasid. Enamik siinsetest vana poistest ja tüdrukutest on ühepajatoidu peal kasvanud neile Kedulge eksootilist lobi pakkumagi. Kuis paketid 1960.-te aastate keskel Hollandisse jõudsid, ei hakanud nemad moega kaasa minema. See ei sobinud süsteemi. Esmaspäeval salatis ei koor teisipäeval lillkapsas ja puder kollataval hakkliha, neljap, taevalaetoad, reedel kalalaupäeval sukkleivaga ja pühapäeval veisepraad. Kui väga ülemeelikuks mindi, söödi hakkliha juba teisipäeval ja kogu nädala oli segadus majas. Välismaa veidrused need meile nii väga ei meeldi. Enamasti saame nädal ette kolmetoidu vahel valida, aga mõnikord läheb miski viltu. Eile pakuti arusaamatul põhjusel ainult naasit. Midagi oli vagustamises valesti läinud. Meie kokal polnud sellega kindlasti midagi pistmist. Niisiis võisime valida naasi vahel. Eridieedil olijad said võileiba. Paua haavstaarten fan Tamm, kes nõuab, et tema poole ainult nii tutakski nokkis toidust vaid praemunatükikesi. Fan heldernasite jõginud, küll aga terve purgi marineeritud köögivilju. Jabaks Baker nõudis iisile valjuhäälselt sousti peale. Minu sõber effet, kes mõnikord, kui tal oma kokakunstist kõrini saab, koos meiega õhtustab, pakkus pahaaimamatut telelauanaabritele tšillikastet. Ehk soovite natsi peale pisut ketšupit? Ta suutis täiesti tõsi, Silme säilitada ka siis, kui prouad Räikega oma kunsthambad selle peale köögivilja sisse köis. Läkastav proua tallutati minema ja mõne aja pärast käis effet tema proteeside nagu Tuhkatriinu kristallkingakestega ringi ning pakkus neid õel ja teisele. Kui ta osakonna juhataja juurde vaibale kutsutud tee, jätkas ta solvatud süütuse teesklemist, ähvardades isegi tarbijakaitsesse kaevata, sest leidis köögiviljast kunsthambad. Ennelõunal proua Fischeri juures teed joomas. Ütlesin, et arst ei luba mul kooki süüa. Miks siis ometi? Ütlesin, et vereproovi tulemused ei luba. Näidud on 20 ja 25 vahel ja seega kõrgepoolsed. See libises mul täiesti mõtlematult üle huulte, aga kauafisserile paistis kõik igati arusaadav olevat. Pidin kolm tükki kooki kaasa võtma, selleks ajaks, kui näidud jälle normis olla. Kokk on nüüd kolmanda kogus akvaariumi põhjas. Äpp päev, kuues jaanuar. Ma olen hakanud üha rohkem tilgutama. Valgete aluspükste pealt paistavad kollased plekid hästi välja. Kollased aluspüksid oleksid palju praktilisemat. Mul on pesu mädamides pisut piinlik. Selle pärast nülin kõige koledamad plekid ise käsitsi välja, enne kui riided pessuannal. Nimetagem seda eel eelpesuks. Kui ma midagi pessu ei saadaks, jagatakse umbusku. Kas panid ikka puhta pesu selga, härra run? Küsiks paks proua majapidamisteenistusest? Ei, paks proua majapidamisteenistuse eest, need aluspüksid on nii mu vana tagumiku külge kleepunud, et kavatsen neid elu lõpuni jalas hoida. Tahaksin talle selle peale vastata. Raske päev on. Keha ragiseb kõikidest liitekohtadest. Lagunemist ei peata miski. Kõige rohkem kord päeva jooksul on millestki vähem, vaevaga, päriselt paremaks ei lähe enam miski. Juuksed ei hakka jälle kasvama, küll aga karvad ninast ja kõrvadest. Veresooned jäävad järjest kitsamaks, ükski kõhkle ei kao. Ja kraan seal all Illakatilkumast. See tee viib ainult kirstu poole. Nooremaks jää, ei päeva, ei tundi, ei minutitki. Istun kaeblesin nagu rauk. Kui sooviksin, võiksin minna allkorrusele puhkeruumi. Seal oleks see ajaveetmisviis number üks. Minu meelest ei lähe seal poolt tundigi, ilma, et keegi hakkaks haigustest rääkima. Tunnen, et mul on meel natuke must. Vanaduspäevi peaksime nautima, aga neetud, ega see teinekord kerge ole. Peaks pisut liigutama on ju lõppude lõpuks pühapäev pääst natukene Mozartit kena klaasitäis konjakit kõrvale võib-olla isegi effetile kaheks külla minema. Tema julmal otsekohesus-l on teatavaid raviomadusi. Esmaspäev, seitsmes jaanuar. Selgub, et eile alustati uurimist, miks kolmanda korruse kala täkijaga suureid natuke koogi pugu hõljus. Veel vees. Ei olnud minust takte kuu proua Fischeri kook akvaariumi visata. Kui ta kuuleb, et kalad surid vettinud koogi üledoosi kätte, juhatavad jäljed koemm minuni. Pean oma kaitsekõne ette valmistama ja läen kohe oma juriidilise nõustajate Ikeri juurde head nõu saama. Effeta musta valgeks rääkimise asjatundja. Siin vanadekodus pole lemmikloomad lubatud, välja arvatud kalad ja linnud, juhul, kui need pole suuremad kui vastavalt 10 ja 20 sentimeetrit. Nii seisab kodu korras. Ilmselt vältimaks, et hakkaksime haisid ja merikotkaid pidama. Kurb on loojangu koju kolivate peremeeste saatus, kes halastamatult oma kutsudest kiisudest lahutatakse. Olgu need neljajalgsed nii rahulikud ja malbelt vanad ja haiged, kuitahes reeglid on reeglid. Varjupaika. Ei proua, see ei loe, traksi on teile maailmas ainus kallis olend. Me ei saa erandit teha. Tühja kas võib ju tõesti terve päeva aknalaual magada, aga kui me kassi majja lubame, tahab keegi tema aknalaual is X3 Taani dogi või lilla krokodill. Proua Brinkmanni kuulub maja rekord. Tal õnnestus oma vana taksikoera seitse nädalat valamukapis pidada, enne kui sa sealt avastati. Arvatavasti kandis keegi keelt, sõda üle elatud ja ometi minnakse direktrissi joodi igivala koera üle kaebama. Ja tihe, kes selle asemel, et see öeldaja tõrva ja sulgedes kastetult minema ajada küüditab hoopis koerakese varjupaika. Loobulgus seal veel kaks päeva suvises masendusse. Kus olid loomapolitsei silmad? Direktriss ei pidanud vajalikuks sellest kõigest proua Brinkmanni teada anda, kui too kolm päeva hiljem õige trammi leidis, millega varjupaika jõuda, oli loomake juba maha maetud. Pinkman küsis, kas koja võiks pärast tema kõrval ümber matta. Siiuli reeglitega kooskõlas teatati talle. Teisipäev, kaheksas jaanuar. Lifti kõrvaltahvlil rippus teade. Kolmanda korruse akvaariumist on leitud suur kogus kooki. Akvaariumikalad surid koogisöömise tõttu. Kõigil, kel on selle juhtumi kohta teavet, palutakse nii kiiresti kui võimalik osakonna juhataja Pauade Rausiga ühendust võtta. Ta soovi korral garanteeritakse anonüümsus. Kell 11 astusime prouade Rausi juurde, siis teatasin, et mul on ehk koogi juhtumi kohta üht-teist öelda. Ta oli kohe üks uuega. Ütlesin, et ei tahtnud kuidagi proua Fizzeri iseküpsetatud kooki tagasi lükata ja lasin selle panna taldrikule, mille viisin kolmanda korruse sahvri lauale täis usaldust, et kogu see elanikud sellist anonüümset kingitust hinnata suudavad. Kahjuks pidin aga nentima, et mingil moel oli kook akvaariumi jõudnud ja minu sinine taldrik kadunud. Rovus kuulas seda kõike ilmse kahtlusega. Miks ma seda ise ära ei söönud? Miks just kolmandale korrusele. Kas keegi võib mu juttu kinnitada? Palusin, et kõik jääks meie vahele. Ta lubas vaadata, mis teha annab. Asus aga seejärel hoopis uurima, kuidas sai Pauafisse Rise kooki küpsetada. Toidu valmistamine ja küpsetamine on tubades keelatud. Kiiruga proovisin öelda, et ega ma kindlalt jaga soli omaküpsetatud, aga juba oli hilja. Koogi kaasus oli päevavalgele tulnud. Proua Fischer mind enam ei salli, mis pole iseenesest suur kaotus. Aga osakonnas süveneb mõnda aega kahtlustamine, milles siin niigi puudust pole ja Clazz võtab tuurid üles. Kolmapäev, üheksas jaanuar. Eile olin kogu selle surnud kalade jama pärast ikka natuke rivist väljas. Proua Fischeri teest ja närmitsemisest läks mul kõht lahti. Istusin terve hommikupooliku WCs ja lugesin puhkeruumist laenatud vanu ajakirju. Kena väljend puhkeruum, aga sisu see just päriselt edasi ei anna. KKK ruum oleks õigem kõnemulin Clazz ja kaeblemine. Mõne jaoks terve päeva tööl. Effet astus sisse ja andis läbi WC ukse ülevaate sündmuste arengust. Kõik kahtlustavad kõiki ja peavad iga majanaabrit võimalikuks kalamõrvariks. Minu puudumine äratas umbusku. Palusin efertileta mu kõhuhädadest vaikselt teeks nii alibi mõttes. Ise ei saanud ma ette võtta muudkui jätsintoa ja WC ukse pisut paokile. Üldiselt talume ainese lõhna hästi, aga nüüd läks küll süda pisut pahaks. Kahes mõttes õigupoolest, sest olen ikka üks salakaval pasa peet, mis on praegusel juhul igati kohane väljend. Õhutamisest rääkides pean ühe käigu tegema päev küpsiste söetablettidega ning ehk julgendi jälle välja minna kana koolet otsima mis ajalehe ja fenoloogiliste vaatluste võrgustiku looduskalender andmetel on esimene tõeline kevade märk. Kui ma peaksin pelga paiselehti mets, Harak, putke või lõhnavaid kannikese leidma, on kevad tõesti käes. Mul pole ainult õrna aimugi, kuidas need taimed välja näevad. Loodus on endast kuus nädalat ette õhutanud. Aga rändlindudele, kes otsustasid sel aastal koju jääda, on halbu uudiseid. Külmaks läheb. Neljapäev, 10. jaanuar. Vanadekodul on ilus aed aga arusaamatutel põhjustel on see suletud. Keegi ei tohi sinna talvel minna. Ilmselt ettevaatuse mõttes. Küll juhtkond juba teab, mis asukatel hea olla. Niisiis tuleb sel aastaajal värske õhuvõtmisel piirduda maja vahetu ümbrusega. 60.-te lõpu koledad kortermajad, prahti täis pillutud haljasalad. Võiks peaaegu arvata, et linnapuhastusteenistuse autod sõidavad öösel ringi ja mitte ei vea sodi minema, vaid laotavad selle tänavatele parkidesse laiali. Kõnnid keskpurkide, krõpsupakkide ja vanade ajalehtede määrat. Korterite esmaasukad on juba ammu kolinud pöörmerendi või all, meeleridaelamutesse jäid vaid need, kes seda endale lubada ei saanud. Vabanenud korteritesse kolisid Türgi, Maroko ja suvinaami pered. Mingi tugev seltskond, see ei ole. Minu tegevusulatus on praegu 500 meetrit, tead, tagasi pingiga poolel teel. Palju kaugemale ma ei jaksakski. Maailm jääb väikseks. Maja ümber on mul neli umbes kilomeetrist marsruuti. Mäsu kalade surma ümber teeb talle suurt rõõmu ja ta kavatseb sellele veelgi hoogu anda. Tal on plaanis teine rünnak, sedapuhku juudiküpsistega. Eile käis nende hankimiseks bussiga paari kilomeetri kaugusel supermarketis. Meie maja pisi poekeses jääks tema ost kindlasti meelde. Küpsised on tal nüüd kapis. Küsisin, kas neid on seal ikka kindlas kohas. Meil on vaba maa ja igaüks võib oma kodus nii palju juudi küpsiseid hoida, kui ise tahab, ütles ta. Küpsisesordi valik tundus mulle imelik, aga see juudi küpsisejutt oli nali. Tegelikult oli ta toonud roosa glasuuriga küpsiseid. Tema meelest annaks asjale veel vürtsi juurde. Laupäev, 12. jaanuar. Direktriss Provastel vaagen andis teada uuest keskkonnameed lest. Asukate tubades ei tohi tärmostata olla rohkem kui 23 kraadi peale keelatud. Kui vanakestel siis ikka külm on, pangu kampsun selga, oli sõnum. Meil on üks india proua, kes toa 27 kraadiseks kütab. Tema toas on ka igal pool veekausid, et õhk, niiskem oleks. Troopilised taimed kasvavad seal imeliselt. Taimede suuruse kohta ettekirjutust veel pole, aga olen kindel, et stel vaagen juba töötab selle kallal. Kõvasti vaagen on alati sõbralik, tal on aega kõiki kuulata, julgustavaid märkusi teha ning selle kaastundlikkuse kihi all peidab ta ebaterves koguses eneseimetlust ja võimu. Ja. Ta on 42 aastane ja poolteist aastat siin boss olnud, aga alati näib, et plaanib siit ülespoole liikuda kas pugemise või jalahoopide abil. Sõltub sellest, kelle tagumik ette jääda. Olen teda nüüd juba aasta tähelepanelikult jälginud. Mul on ka väga oluline infagmaatav. Tema sekretär proua Baum. Ani apelbom oli 23 aastat eelmise direktori sekretär. Ärale meer ei suutnud viimasele füsioneerimis lainele vastu panna ja läks eelpensionile. Anielam vanaduspensionini veel kaks aastat aega ja ta on kindlalt nõuks mitte lastastel vaagi neil endast üle sõita. Kuigi viimane teda uue kantseleiülema ametisse võtmisega alandas. Anija pääseb ikka veel Portokollidele konfidentsiaalset telemärkmetele ligi. Veel paar aastat tagasi olime naabrid ja ta päästis mu kodutute varjupaika sattumisest sellega, et suutis mulle siia koha välja ajada. Neljapäeva hommikuti käin sagedasti tema juures kohvi joomas. Siis on direktrissi kantseleiülemsektori pealik jooni direktori juures juhtimisnõupidamisel. Räägime Aniaga, siis kõigest. Kas sa saad selle ainult enda teada jätta? Küsib ta üsna sageli. Ja sellele järgneb siis järjekordne näide stel vaageni manipulatsioonidest. Meil on juba üksjagu materjali koos.