Te olete nüüd juba üle 30 aasta nii või teisiti muusikaga seotud olnud. Kuidas see sai alguse, vist peab esimesena mainima seda orkestrit, mis meil kodus oma perekonnas tekkis. Mul isa oli nimelt üsna hea metsasarvemängija ja ta harjutas väga tihti kodus oma pilli emaga, mängis kitarri ja klaverit, eks niimoodi sattusime meiegi klaverit õppima mõlemad vennaga, kuna vend oli vanem ja hakkas õppima klaverit aasta varem. Kui mina, siis kujuneski kodune orkestri niimoodi, et ema mängis kitarri, isa mängis metsasarve, vend mängis klaverit ja mina siis lõin trummi. Mida päris trummari teil kodus siis ei ta ei olnud päris trummel oli hiljuti ostetud raadio ja raadiokasti vastu, siis sai seda suurt trummi löödud ja kõmises päris korras. Ja koolis mängisin puhkpilliorkestris väikest trummi ja tõin siis koju väikse trummi harjutamiseks ja siis kasutame seda nii-öelda koduses orkestris. Sel ajal olid just moes nisukesed värsked lööklaulud nagu eesli serenaad, mäletan, kuidas siis me seda esimeste lugude hulgast siis mängisime perekonnaorkestriga Te. Mainisite, et mõlemad positenate vennaga pandi klaverit õppima. Kuidas siis teie pianisti karjäär kujunes? See kujunes võrdlemisi kurvaks, kuna see oli seotud alati väga suures Undusega. Millegipärast noore poisina ei tahtnud mitte kuidagi istuda klaveri taga kodus ja teda õppida neid heliredeleid Niilityyde, neid palakesi, jalgpall ja need ja seda jaamale sport ja igasugust jooksu ja luuremängud huvitasid tol ajal muidugi palju rohkem. Ja niisiis kujuneski, et kodus õppisin suunduse all pill palad üsnagi korralikult ära. Ma pean ütlema, et erilisi raskusi mulle ei valmistanud, jäid kergesti pähe. Aga läksin, mindi ja isa, ema kiuste nimelt mängisin valesti, et kuidagi selgeks teha, et ma olen ebamusikaalne ja ei aeta, kui mu hing ometi ükskord rahule selle klaverimängu. Lõppude lõpuks nelja aasta jooksul see õnnestuski, mul öösel T-särgi jõudsin eesmärgil ja seda muidugi ma kahetsen siiamaani ja annab ennast tunda. Minu klaverimänguoskus on siiamaani jäänud üsnagi nõrgaks. Mis sai edasi? Koolis hakkasime organiseerima estraadiorkestrit. Kõigepealt 12 mehelist ja sellega esinesime koolipidudel ja kirjutasime juba tihti ise repertuaari endale. Ja kuni keskkooli lõpetamiseni oli tegemist niisuguste estraadiorkestrite küll oma koolis küll, et väljaspool kooli organiseeritud orkestrites võtsime osa ja kõige suuremaks kulmineerimaks sellest perioodist jäi tolleaegne Hans Peegi poolt juhatatud kuldne seitse mis oli tollal kasvanud välja juba üsnagi professionaalseks orkestriks. Seal mängisin muidugi trumme 42. aastal, lõpetades keskkooli, läksin tööle Pärnusse, suveks ja sügisel. Astusin puhkpilliorkestrisse Tallinnas ja paralleelselt sellega õppima konservatooriumis trompetit. Kust see huvi alguse sai? Arvatavasti sealtsamast puhkpilliorkestrist ja estraadiorkestrites, kus see trump, et on küllaltki niisugune nõudlik ja palju võimalusi pakkuv Pill. Konservatooriumis õppisin professor Vacci juures üks aasta trumpetistiks siiski. Eeldusi mul ilmselt ei olnud. Sest mind ikka enam kiskus orkestrijuhi töö juba siis estraadiorkestrite näol. Jaa, orkestreeri Aranžeerimine, isegi mõned väiksed omaloomingulised palad olid tol ajal teoksil, aga ega ei mäleta, kust tõuke saite. Kustil ärkas mõttejulgus unistada dirigeerimisest. Õieti ma ei mõelnudki seda kui dirigeerimist, vaid mind häiris maast madalast. See vahe, mida ma kuulsin. Keerates raadio lahti Tallinna lainel ja keerates raadio lahti mõnel välismaa saatjal ja ma märkasin sealist tohutut vahet, seda Kurtz troobeli ja John pori tolleaegsed orkestrit kuulates ja neid välismaa orkestrit ja mind hakkas hirmsasti huvitama, millest on tingitud niisugune vahe, et seal On tulemus niivõrd suurepärane kõlaliselt rütmiliselt, niivõrd Herkki, täpne ja mikspärast, meil seda ei saavutata ja ma lihtsalt hakkasin analüüsima seda ja ma pean ütlema, keskkooliõpingud läksid selle analüüsi nahka peaaegu. Nii et suurem osa oma kogu koolis viibimise ajast tegelesin ma ikkagi nootidega orkestratsioonidega ja igasuguste palade orkestreerimisega ja komponeerimisega. No nüid palad muidugi kompositsioonist väärtust ei omanud, aga, aga nad vähemalt uurimusalaseid seal niisuguseid vilumuse jah, nad suunasid ja kuidagi näitasid, praktiliselt kätteprobleemid ja kuidagi arendasid selles mõttes nii, et säält on õieti see pärit, hakates seda teostama seda vahet, et püüda seda kuidagi tasa teha, tekkiski vajadus luua siis orkester, et praktiliselt tõestada kuidasmoodi. See asi peaks olema vähemalt minu meelest, kuidas peab tegema, kuidas peaks tegema ja kuidas tõestamine sisenes? Tõestamine sai praktiliselt minu arvates teoks rohkem pärast sõda, 45. 46. aastal, kui me hakkasime Tallinnas mängima orkestriga kuldne seitse siis sinna kogunesid veel praegu üsnagi silmapaistvad muusikamehed. Vallo Järvi, RaudMäelo, Valter Ojakäär, Boris Kõrver, vaat nende meestega koos ja kogemusi vahetada järjest orkestratsioone luues arenesid need põhimõtted veel rohkem välja ja peab ütlema, et suurte estraadiorkestrite mängule tol ajal ju midagi minevikust võtta ei olnud. Ja eks me tol ajal püüdsime siis seda tühja kohta millegiga täita ja mil määral see meil õnnestus, eks sellest otsustavad teised. Õieti ennist professionaalselt kaalu omavat järge trummilöömisele sain mavast raadio orkestrisse astudes 44. aasta sügisel. Seda aega võib lugeda ka vast kõige enam minu orkestri praktikaks, mis ma raadio orkestris töötasin, nägin väga palju välisdirigente, väga palju oma dirigent, nende õnnestumistest ja nende ebaõnnestumistest oligi väga palju õppida. Ja kuna vahepeal estraadiorkester kuldne seitse aktiivselt tegutses, siis paratamatult tekkis vajadus seda orkestrit juhatada, sest teosed läksid komplitseeritumaks. Siis andis ennast tunda see, et ei piisa juhatamist, tehnikat ei oska juhatada. See omakorda tiivustas konservatooriumis astuma. Alguses õppisin dirigeerimist õpetaja Valfrit Jakobsoni juhatusel, hiljem tuli konservatooriumisse seltsimees Matsov, tema juures ma lõpetasingi sümfooniaorkestri dirigendina 51. aastal. Seltsimees Matsavile võlgneme. Me õppisime nimelt Vallo Järviga täiesti paralleelselt istusime orkestris kõrvuti löökriistade taga ja konservatooriumis istusime kõrvuti ja eksamieelsetel ettevalmistamisel istusime kõrvus kaksikud ja lõpetasime koos matsu veel ei võlgne, ma arvan me mõlemad väga palju tänu selle eest, et ta oskas meid suunata heliteoseid läbi analüüsima, põhjalikult, analüüsime igat dramaturgiliselt pisiasja seda liitma üheks terviklikuks muusikaliseks dramaturgiliseks teoseks. Edasi asusin tööle Tallinnas riikliku filharmoonia puhkpilli ja estraadiorkestri dirigendina. Mind taheti küll suunata juba siis Vanemuise teatrisse, kuid eks see noore lõpetaja asi on ikka vist nii, et ega ta ei taha sellest elu tsentrumist nagu välja minna kuskile provintsi. Ja nii ka mina kõiki vahendeid kasutades püüdsin vältida, et mind saadetaks Tartusse. Muidugi praegu tagantjärele mõeldes on ju tõsiselt küsitav, kas see oli tark samm, võib-olla oleks pidanud siiski kohe teatrisse tulema. Oleks olnud praktika diaatris praegult ulatuslikum ja eks sellele vastavalt kah võimedvast suuremad. Ja millal te siis esimest korda Vanemuise ültse kokku puutusite? Juba tegevmuusikuna esimene kokkupuutumine Vanemuise teatriga oli 56. aastal, kui seltsimees kõrver ja seltsimees hird tegid ettepaneku minul dekaadil Moskvas juhatada kõrveri operetti ainult unistus. Ega ega nad öelnud mikspärast nad just teid tahavad. Suhteliselt üksikasjalikult, need ei julge ütelda, ma ei mäleta täpselt, kuidas see sõnastus oli, aga ma oletan, et see pidi olema vist sellepärast, et maja mina kui nii rütmiliste muusika alal üsnagi laialdast praktikat omav. Orkestri juht vast sobiksin seda operetti juhatama, kuna seal on väga palju niisugust estraadimuusikale omaseid võtteid kasutatud ja te võtsite vastu siis kutse? Ma väga kartsin muidugi alguses seda, sest teater, see oli minu jaoks sel ajal väga võõras ala aga otsustasin siiski proovida ja eks ma siis hakkasin nii jänesega kuidagi võitlema ja hakkasin neid proove Tartus läbi viima. Kuigi tükk oli tartlastel põhiliselt juba ära õpitud hakkasime me seda täiesti nagu uut teost otsast peale õppima. Tegime palju asju jällegi ümber ja sinnamaani oli kõik veel päris kena, kui toimusid proovid üksikute tähendab grupeeringutega kas orkestriga või ainult kooriga või ainult solistidega. Kui see kõik lavale ükskord kokku tuli, siis oli mul niisugune tunne, et ma kaotan jalad alt ära, ma ei suuda seda koos küll mitte kuidagi hoid. Ja isegi ühel päeval teisel või kolmandal lavaproovil täpselt ei mäleta, oli niisugune enesetunne, et nüüd homme teen viimase proovi ja ülehomme esitan lahkumisavalduse, mina ei tule toime. Aga siis nagu kiuste või saatuse tahtel. See homne proov läks kuidagi nagu ladusamalt ja nagu andis julgust veel ülehomme ka teha. Ja nii läkski kuni esietenduseni välja ja ikkagi lõppude lõpuks tõime selle tüki välja ja viisime ta isegi Moskvasse ja just riielda ei saanud, et muusikaliselt oleks halvasti ette valmistatud. Võib-olla seltsi üritustest, mis vahe on dirigeerida sümfooniaorkestrit ja dirigeeritud teatris tegelikult nagu esimesel hetkel näib, et ega seal suurt vahet midagi ei tohiks olla. Aga siiski praktika näitab, et mingisugune vahe on dirigeerimine kontsert publiku ees minu arvates seab dirigendile. Ma julgeks öelda isegi suuremad nõuded kui dirigeerimine teatris. Kui mitte suuremat, vähemalt erinevad nõudmised. Me ju teame. Sümfoonia kontserdite ettevalmistamine toimub tavaliselt kolme, nelja paremal juhul viie prooviga. Selle aja jooksul peab olema kõik ladus, kõik peab olema tehniliselt selge. Ja selle aja jooksul peab orkester tundma täielikult kõiki neid soove, mida dirigent tahab realiseerida. Ja seda kantakse ka lõppude lõpuks ette, enamasti ikka üksainus, mõnel üksikul juhul kaks korda novot, ühesõnaga väga lühikese perioodi vältel tuleb omandada ja ette kanda seda üks kord ja hästi. Ja sellepärast, et ta on ju ainult kõrvadele ja, ja seda, seda enam, eks ole. Et saalis istub ainult kuulaja peaasjalikult vaatamiseks, on seal siiski suhteliselt palju vähem kui rääkides teatrist teatris, novot peale selleni, et seal osa inimesed tähelepanust läheb lavale ja vaatab seda laval sündivat siis paratamatult nagu mingil määral. Muusikalised detailid, pisiasjad, üksikasjad nagu ei sega, kui need ka pisut ebaõnnestuvad või pisut normis ei ole, ütleme just ideaalselt muidugi see ei tähenda, et, et me sellega peaksime ennast lohutama. Väga sageli ongi niimoodi, et et meie inimesed vot nii kulisside taga, vahel arutavad ahetega, sellest vihast ei saanud keegi aru. Ma isiklikult olen püüdnud alati siiski selle peale välja minna, et ka kõige nõudlikum kuulaja jääks rahule. No muidugi, see on ideaal, milleni jõuda andmast. Väga raske teatris on aga see ettevalmistamise periood rahulikum ja anna aega nii-öelda kõike omandada ja samuti ka ei mängi tüki üks või kaks korda, enamasti mängin ikka umbes 50 korda. On asju, mida me oleme 150 ja isegi 200 korda mänginud ja muidugi selle niisuguse pika mänguperioodi peale on selge, et igalühel on ta juba nii-öelda peas. Ja praktika näitab, et kui ikka kõigil hästi peas on, siis ikka on kõige parem musitseerida. Teatris on dirigendil abimeheks kui mitte hoopis rohkemgi. Lavastaja, millised on dirigendi ja lavastaja vahekorrad? See Anneme? Üsnagi klassikaline küsimus, ma leian, selle üle, on palju vaieldud ja kindlasti vaieldakse veel. Mina isiklikult olen siin Irdiga ühel arvamisel, kes ühes oma artiklis kunagi kirjutas, olles vaadanud laskaala etendusi ja Fels Einsteini teatrietendusi Berliinis, et lavastaja või dirigendi primaarsus suhetes omavahel määratakse selle poolt, kes on lihtsalt kunstiliselt suurem indiviid. Kui Karajan Viini ooperis võlaskaalas on dirigendiks, siis on selge, et tema kõrval on raske väärilist lavastajat leida, kes võiks talle vastu vaielda või teha midagi teisiti, sest ta on niivõrd suur kunstnik. Et seal palju vaielda, midagi vist ei ole samuti jälle Fels Steini teatris on tema Felsem Stenile mõttetu dirigendile vastu raiuda, kui ta just ei ole, võib-olla Karajan isiklikult arvan, et ega Karajan ja sain ühes teatris külm töötada, ei saa küsida siis välja tuleks, kui need kaks meest kokkumine avat ja niimoodi ta praktiliselt kujunebki. Kes ikka, kellel ikka rohkem öelda on, eks see jääb ikka primaarseks. Millal ja millisel ajendil teist sai statsionaarne Vanemuise dirigent. Ajendiks oli mul üks kokkusaamine seltsimees Irdiga Tallinnas tänaval. Tema on palju pahandust Eesti kunstielule teinud ja üks pahandus on siis see, et ta tuli mulle tänaval juure ja ütles, et noh, kas Vanemuise teatrisse tulete? Ma ütlesin, et ei tahaks nagu hästi ära tulla, et Tallinnas siin kah tööd ikka on ja siis ta ütles mulle need ajaloolised sõnad, mis mul siiamaani on jäänud meelde. Et kuulge, seltsimees kõlar ega linnad mehi ei teemehed, teevad linnu. Selle peale ma ütlesin, et andke mulle natuke mõtlemisaega, ma teile vastan mõne päeva pärast. Ja siis ikka mõtlesin päris tõsiselt järele selle üle, mis ta ütles ja tulemus oligi see, et niisugusel juhul on tõesti raske ära öelda, milline teie esimene lavastus siin oli siis Mozarti Cosi fan, tutte, Väljaots lavastas selle ja mina dirigeerisin. Igor pehmeda mängule. See oli esimene ja praegu viimane lasteooper möödunud aasta lõpus, polskis on Ukraina helilooja lasteooper tare-tareke. Palju sinna vahele mahub riski kokku ooperit, põlet, operette ligi 25 nimetust, väga sageli armastatakse tegeleda matemaatikaga, tegeleme meiega 25 etendust, tsirka keskeltläbi mitu korda. On läinud etendus 25 etendust no keskeltläbi umbes üks, 40 korda, nii et kõik kokku past üks ligi 1000 etendust olen juhatanud Vanemuise teatris seni. Ja kui nüüd arvestada, et keskeltläbi, ütleme üks etendus kestab kolm tundi siis te olete publiku ning näitlejate orkestri vahel olnud. Umbes kui nii matemaatikat usaldada oma ligi 3000 tundi. Ja see on väga suur aeg jah, ja ameti sealsamas jälle väga lühikene, kui vaata, et ma olen siiski seitse ja pool aastat praegult töötanud, Vanemuises aga tahaks ikka ikka palju rohkem veel ära teha ja 10 korda veel nii palju midagi, kas just 10 korda, aga, aga igatahes ma leian, et et rohkem on veel vaja teha, kui tehtud on. Võib-olla meenutaksime nüüd nii oopereid, operette kui ballett? Milliseid Ma olen juhatanud mõningaid ja võiks küll ooperitest Alen juhatanud, niisiis nagu esimene oli Cosi fan tutte siis Tšaikovski kuldkingad, Weberi nõidkütt, Plucky Orpheus euri tiike, ma vist ei nimeta neid päris kronoloogilises järjekorras, aga vast see ei ole väga oluliseeruvassist, meelde tuleb. Eugen Kapi tabamatu Prokofjevi kihlus kloostris. Ja siis koday harjanos ja tervelt kolm lasteooperit, lasteaia mulle meeldib mängida. Ma olen tähele pannud, et nad väga armastavad kuulata ooperit. Ja sellepärast kui keegi armastab seda, mis sa teed, siis temale tahad ju eriti palju teha. Tenori ja väga tänulik publik sellest, mul on hea meelega, alati teen lastele midagi. Ooperites, aga nagu siin võib märgata, on väga mitmesuguseid stiile ja žanre ühesõnaga nii vana klassikat kui ka päris uut muusikat. Ja siin on jah igasugust olnud, näiteks kihlus kloostris, see on ju väga Raskooper, suurtele suurte kogemustega ooperiteatritele kombain, teater ja kuidas te tulite sellega? Peab ütlema, et esimesed enesetunde järgi muidugi kriitikat. Me teame, oleme lugenud enesetunde järgi, muidugi, ja kriitika on nüüd üks asi, aga eks enesetunne on ikka see vast kõige õigem kohtumõistja. Ma pean ütlema, et päris puhtalt me seda muidugi ei ole suutnud realiseerida, mis Prokoffefon kirjutanud. Teos on üsnagi raske, muusikaliselt helikeelelt raskesti sisse kuulda, nii-öelda sisse tunnetatav. Kui. Üks päeva. Too tuppa tulnud välismaalt, mis pole puudused käiva tema tipus aednikud tagasi oma tee. Kas oli teele, kui dirigendile esimene kokkupuude üldse Prokofjevi muusikaga ei olnud? Ma olin varem juhatanud tema klassikalist sümfooniat ja paljude ballettidega teil kokkupuudet on olnud. Palettidega on mul kuue nimetusega olnud tegemist, esimeseks oli austri Tiina, teiseks Tubina kratt. Tambergi ballett-sümfoonia, Ungari helilooja Sugari mere tütar, mis meil praegu veel kavas on? Straussi ilusal sinisel toonaul ja nüüd viimati balleti miniatuuride õhtu. Millised nendest kuuest nimetusest peate kõige raskemaks, mis peaaegu et Tubina krati? Muidugi ei saa ütelda, et ballett-sümfoonia oleks kerge Need kahtlaselt kõlavad Tyson andsid, mis esimesel hetkel näisid selleks ainult kahtlastena, tähendab muutusid hiljem äärmiselt loogiliseks ja väga orgaaniliselt seotud muusika selliseks tervikuks. Ja kui ma mäletan veel Tamberg Teppani ette mõningaid Kopüüre siin-seal teha, siis ma olin kategooriliselt vastu, sest iga takt, mida sealt eemaldada või iga lõikvida seal teenindada, oleks rikkunud muusikalist tervikut. Operetid operetialal hoidma nagu kujunenud kõrveri ihudirigendiks, nagu öeldakse. Peamiselt olen ma juhatanud kõrveri operette alates ainult unistusest, minnes edasi laanelillele, teie soov, palun 1000 meetrit armastust ja nüüd eelolev mees pisu hännaga, mis praegult kõrveril on. Poolelipealsele olen juhatanud Ants Sõbra, ristuvad teed. Ja kui seda operettiks võib nimetada kurt Reili kolmekrossiooperit. Ja see ongi operetialal kõik ja mis teil nüüd proovides on ja tulevikuplaanides? Praegult me valmistame ette Tormise uut ooperit, luigelend see on tal üsna äsja valminud. Ja nii palju, kui selle teosega tutvumine klaviiris ja partituuris nii klaveri taga tõotab, tuleb sellest väga huvitav jaa. Hea muusikaga ooper. Edasi on meil kavas üsna riskantne ettevõtte nimelt Šostakovitši Katerina Izmailova. See on meil juba aastat nii-öelda laetult seisnud, aga teostamiseni vist näib, et saame alles käesoleval kevadel. Muidugi võib siin otsekohe kerkida küsimus, et kuidas te oma väikse orkestriga saate niisugust teost lavale tuua? Jah, tõepoolest Šostakovitši poolt kavandatud partituur on niivõrd suure koosseisuline, et Me puhtal kujul niimoodi seda ette kanda ei saa. Sellepärast käisin ma ka isiklikult Šostakovitši juures konsulteerimas selle üle, kas teda võiks pisut ümber seada kammerlik omas laadis. Arvestades meie teatri orkestri koosseisu ja tema siis tol korral andis selle õnnistuse meile kaasa ja eks me nüüd siis selle najal püüame midagi teha, vaatame, mis sellest välja tuleb. Ja kaugemas plaanis on ka veel midagi. Edasi, jah, on natuke mõeldud, kuigi võib-olla ajaliselt mitte konkreetselt siis oleme mõelnud Pullency inimhäälele kõrvuti Orphy targaga siis Haydni apteekrile olen mõelnud mängida seda koos Orphy kuuga. Mis kaalutlusel tee Orphy kahte asja ei pane ühe õhtu peale? No ma ei arva mäe niimoodi, et õhtu peaks sisaldama pisut kontrastsemaid. Muusikalisi laade oleme saanud veel Saksamaalt. Alan Bushi ooperi klaviirid, pläkmuri mehed. Votaile häid kordaminekuid, aitäh.