Luulesaates kuuleme August Eelmäe, Leili heri, Endel Mallese, Karl Muru, Paul Rummo, Paul-Eerik Rummo ja hoide Siku mõtteid ning muljeid Debora Vaarandi luulest. Pudemeid, poetess loomingulistest ajenditest, luuletusi, muinasvärav, must roheline maa, metslinnurohi ja õde ja Valter Ojakääru viisistatud ööviiulit. Ma arvan, maailmas puudus see värav. Ja Nõmdan, mina ta lõin, see mustast särast nägemuste udust Ta ilmsiks tõin. Ma lõin ka linnud ja nendel on kadunud hingede silmad ja puud kui hiiglasse mõtted kui maa ja taeva vahel sillad. Mu värava taga on päike. Söö musta mõtte, säralt sai see tule. Mu värav on lahti. Superart. Kui leiad tee siis tule. Kas on veel kuskil see kadakaaru muru täis madalaid lillasid ohakatutte, mis näisid nii enneolematult ilusad? Soojas vihmasajus olid nad sädelevad ja pehmed, nende okkalised leeki olid pehmed. Panin neile oma palja jalad alla, et ka tema neid näeks. Kema mõtlesin, keegi teine ei pea, seda pole seda iialgi tundnud. Panin oma näo vastu vihma sõrmeotsi ja tajusin nende teravaid ning ühtlasi hajuvaid puudutusi. See oli nagu purjusolek endasse mitte mahtumine. Siis oli jagamatuse piina, üksinduse häda marraskil ning narmendavad uhkust. Olin laps ja mitte enam laps, elasin iseendaga ja loodusega. Ma pelgasin inimesi, pelgasin, jäi, igatsesin läbikäimist, nendega mingit ürgset suhet nagu muu loodusega. Aga võib-olla pole tõesti keegi teine peale minu kunagi tundnud seda muru, neid suuri, lillasid õie nupuhakaid enneolematult ilusaid, seda vihma. Ja ma võiksin selle inimestele anda, et mul oleks mingi läbikäimine nendega. Armastus. Endel Mallene ja nii ikka läbi enda ja väga konkreetse kaudu on Debora Vaarandi aastate jooksul suutnud avada inimeste suure maailma ja kõige isiklikuma oma vastandlikkuses ning ühtsuses. Seda kokkuvõttes on tõepoolest õigus küsida, kas pole iga luuletus ainult katke või järg ühest läbi elu ulatuvast kõnelusest. Selles kõneluses on nii hästi iseendasse, mitte mahtumist kui ka iseenda jagamatuse piina. Siin on koos teistega suhtlemine ja sisevaatlus on püsiv muutumine, jänesetruudus, osaduse tunne ja üksindus. See luule lähtub oma paremikust kõige tavalisemast argisemast lihtsamast, kui ta on samal ajal kaugel primitiivsusest. See otsib väljapääsu oma maa ja rahva kitsusest ning tunnistab siiski nende asendamatust. See poeesia kasvatab meist internatsionalist kõige lähedasema kaudu. Omas mõttes arvan, et luule peab lähtuma rahvuslikust kõige lähemast, mis inimesel on ja selle kaudu kõnelema suure maailmaga. Hoidesik Debora Vaarandi armastuslüürika poeetilist elamuslikust intensiivistavad sageli loodusmotiivid mis meisterlikult kujundatud ja alati harmoonilisest kooskõlas luuletuse põhimeeleoluga vahel on looduspilt isegi väga ulatuslikult välja arendatud. Tee viib läbi kadakavälja, mis hingab vaikselt ja õrnalt. Madalate sookaskede vahel. Lõhnab ise, järelikult esimesena märkan neid värelev valgeid, neid haruldasi, mida on tuldud otsima teekonna taha kaugesse sooniiki. Peksleva südamega tõtlen puude ja mätaste vahel. Olen aareteotsija. Ööviiul lõhnav käokeel on tagasihoidlik lilleke. Kui ta ümber oli saladus ja aimus. Ja ta võimukas lõhn toob selle ikka ja alati tagasi. Leili Iher on Debora Vaarandi luuletuse Ööviiul kohta kirjutanud. See on laul ka ilma viisita, selles on peale meloodiaga meeleolu elamus. Karl Muru. See on elu, mis intensiivselt ja isikupäraselt läbi tuntud kannatlikult maldamisi läbi mõeldud ning poeetilises fantaasias luuleks sulatatud. Selle tundetoon on täpne kujundi jõuline keeletaju, puhas mõju, kaheldamatu ja kirgastav. Aastatega on Debora Vaarandi luule muutunud sisutihedamaks palju tahulisemaksja kandvamaks saanud kusjuures luuletehnilisi võtteid on üha meisterliku malt rakendatud. Võib-olla on nii, et ümbritseva lahtimõtestamine sisuliselt mitmete ja sügavuti koondab teatavate autorite loomingulised huvid üksnes sellele kuidas midagi õigetes sõnades olevaks teha midagi, mis neis endis elab, mis on läbi tuntud läbi kannatatudki. Nad ei pane lootusi uute värsitehniliste võtete leidmisele vaid apelleerivad sõna jõule. Sõna kõlale, sõna mõjule. Debora Vaarandi lon imeteldav võime oma luuleainesse jäägitult sisse elada isegi kõige rängemaid elamusi värsistada osavõtja vaatepunktilt. Ošventsimi surmalaagri õudused, millest meil kõigil on kuuldu või loetu põhjal mingi sünge ettekujutus olemas vapustavad meid taas luuletuse Sventsim lugemisel just seetõttu, et ainekäsitlus on nii-öelda seespidine absoluutselt vahetu. August Eelmäe. See on inimväärse elu ideaalidest lähtuv luule, mis väljendab inimeste ühistunde ja kodutunde igatsust, kõiksuse tervik, tajumise vajadust, et selle ühistunnetuse najal lähendada inimesi üksteisele elu vältimatu kurjuse kiuste. Must roheline maa, must roheline maa, Keskusta põldu, roheline saar, kui lootuse lipp kuivatab Pärblagu ja helevagu täis lume, elagu täis rohehaljast vett, sealt voolab minuni ja minust läbi. Jäära voolab kõik vaesuse häbi ja ära voolab kõik endabet. Mis jäänud on, see jääbki võitmata. Üks kuldne parmas vihku köitmata, mis sest miks mõelda sügisest? Kasi on millelegi algus. Maa mustan, ainus rõõmus must, kus varjul lõpmatut valgust ja seegi läbi voolab minust Üht märki, otsin aia Winust ja käined narmendavad saapad. Etragi harakas mind kõõrdi vaatama, tab kass tahab õnnetust kärekeelne Kädin mu pea mu vaese peale saata. Oh ei miks karta, hea kohatan, tõrelejad tarka. Ja siiski luusilma päeva vargana. Nii sihitult, nii narrilt, hardana, Soometelt mättale ja läbi pori kui igavesi, igatsuse ori. Suurmaastik päikesega avaneb mu ees ja väike laulu pumbozeesenud ajab kohe vile. Muist must, muist sularoheline. Ma armastan jah, armastan lihtlabaselt neid silmapiire lainetavaid laugeid, neid mulle avarusi, kevad, raugeid, kus juba Läsukume, kuldne helk. Ja meie Nõmmekesi hele kurbi kursi enesesse, vaatab haige meel ja kuulab värinal öö häälseid kurgi Nad ikka teel nad ikka jälle teel. Sind tume säng, sind ase kare, puhas, mis muutmatuna püsib aia uhas. Ühenduses luulekogu unistaja aknal ilmumisega 1959 märgib Paul Rummo, et juba esimesel tutvumisel vapustanud seletamatu suge stiivsus ainulaadne vaarandilik poeedi pale on jäänud luuletajale heaks lahutamatuks saatjaks. Talisad loeta, kui mõtlikult Debora Vaarandi luuletusi ja värsiridu sa enam otsekui ei märka. Sa tunned, kuidas elav idu sus endas nagu mullast tärkab. Sankasvanud maasse kinni. Pea norgus vahib, mees. Mets seisab ümberringi taga ja ees. Et polegi tüved, vaid palgid püstpalkidest sein on see. See pole kassein, vaid kalgid, puu näod on need käed silme eest võtta ja hakka astuma, haka, mees. Met ilmub poode takka, läbipääsmatud pole Is ainult mets ja ta kohab, kui ikka 1000 häälselt ja tumedalt täis padrikuid Põlendik. Ära küsi, ära siis tald, kuhu lõppesid Maria rajad, jalad tubades, muinasjutt. Metsa taga on kodumaja vastu valget loojangut. Paul-Eerik Rummo, Debora Vaarandi imetleb ja ülistab oma luules selle maailma hingeliselt tugevaid neid, kes proovivad maailma muuta teiseks paremaks neid, kes temas kaeblemata helgelt elada oskavad. Debora Vaarandi on äärmiselt positiivne programm olnud kõiges, mis puutub ühiskonnaelu korraldamisse ka isikuosasse ühiskonna liikmena. Võib-olla sellepärast kõlab ta lüürika põhiosas optimistlikult, aeg-ajalt ka särava rõõmu valguses. Ja see on, mis kutsuta luule juurde tagasi, kui rõõmu ja helgust mujal napiks jääb. Inimlik arusaadavus, kõnelemine kõigile taotluste selgus, poeetiline mõtlemine ja läbitundmine, inimesi ühendava tervikkujundi tabamine ning sõnadesse seadmine. Ta on toime tulnud ilma oluliselt lugejat õpetamata, kuidas elada hilisemal ajal, aga hoopiski kinnisena perspektiivide suhtes ainult kujutades ja kujundades mõtestades oma eluluuleks. Seletamatagi armas on sellise lüürika juurde taas ja taas pöörduda. Hoidessik armastuse, elu kodumaa ja inimese vastu heidab sooja mõtliku valgusta lüürikale hajutab traagiliste elamuste murepilved ja sünnitab usu paremasse homsesse. Nüüd augustiöödel hargub linnurohi maast lahti. Nüüd tõuseb ta lindu, ujub tähtede vahel tumeroheliste pilve märssidena. Aga linnud laskuvad maha. Kui kambritagust teerada käin, tunnen neid nende tiivasulgi sahisemas vastu mu varbaid. Linnurohi, võlurohi, õuemuru, sina tead, kõik sina ei unusta midagi. Ei minu ega siiliastonisi augusti pakkunud radadel. Linnurohi, ma pean sulle kaebama. Kõik on nii pudenne. Kiviaiad varisevad esimesel puudutusel, tuuliku tiivad kukuvad robinal pähe ja uksest jääb pihku ainult lint. Meie kahe Haralise õue vahtragaa kiskus viimane torm kogu juurtega maast. Ainult meie õde istub vält toas, istub lambi valgel, jagame lauluimisedes oma juukseid. Imelised on meie unenäod. Lepitavad kõik maailma inetused ja rohitsevad hingehaavu nagu haigeid vasikaid. Kui palju vägapalju peaks tal olema neid unenägusid? Kardan, et ta ei jõua. Kus tal see aeg. Linnurohi. Rohitsassina. Ja nüüd meie tänased küsimused. Luuletust, linnurohi ja õde on Toomas Liiv nimetanud Monalisalikuks elamuskilluks luulekogu tuule valgel kõige salapärasemaks palaks. Pange kirja oma mõtted-muljed või kujutluspildid, mis tekkisid luuletuse lugemisel kuulamisel. Ja teine küsimus. Saates kuulsite luuletusi, muinasvärav ja mets mis lähtuvad Kristjan Raua töödest. Luulekogus tuule valgel konderwe tsükkel, Kristjan rauaga. Missugune luuletus mõjus kahe kunstniku loomingu koosmõjus kõige enam, miks?