Kui nüüd tagasi mõelda oma elukäigule üldse sealhulgas ka kirjutamise ajale, kui ma olen kirjanikuna tegutseda saanud, pean ma ütlema, et siiski ma võlgnen oma sotsiaalsele päritolule, noorusele, mis möödus töölisagulis ja varakult töölakkamisele. Kõik ma julgeksin öelda kõik kusagilt, ma tunnen ikka, et see vähemasti inimese nägemise põhi juurdub minu minevikust ma olen aru saanud ja seda ei ole hilisem elukäik muutunud. Et inimese eneseteostamist aluste aluseks on ikka töö, olgu see töö missugune tahes, kas füüsiline või vaimne. Te olete siis Tammsaare traditsiooni jätkaja selle kandi pealt? Te olete kindlasti ka saanud oma päritolu keskkonnast prototüüpe. Aga mai esitaks teile praegu küsimus prototüüpide kohta, sest üks vastus on juba salvestatud. Ja ma tsiteerin need Paul Kuusbergi tema esinemist Tuglase majas, Teadlaste Maja auditooriumi ees. See oli kuues detsember 1979, ma tahan siiski, et oleks mänguruumi fantaasiale. Late tõuse aegadel, kui seda arutati, küsisid ajaloolased mult, et miks ma ei kirjuta Kingissepast või Anveltist romaane. Vastasin süüdi olete ise. Kirjanik vajab mänguruumi, kui ta peab piirduma Anveltist teadaolevate faktidega. Jääb see puudu. Oli üks näidend omal ajal Draamateatris maja Karu tänavas, Seproodnev jama, Kingissepa mängi Sird. Ta oli siis veel kõht. Arutelul küsiti, kas ikka on Kingissepp, üks naine, kes tundis teda, ütles, mis Kingissepp seega on, tal polnud niisugust kõri sõlmegi kirjuta siis. Võib-olla ma nüüd viis aastat tagasi väljendatud seisukohta absolutiseerida tänase Kuusbergi kohta. Ei, ega see, mis ma ütlesin, niisugusel arvamisel, mina olen praegu, kui ma räägin enda loomingust, siis ma olen tõepoolest elust väga palju impulsse saanud ka üksikutes tegelikkuses eksisteerinud inimeste käitumisest, aga ega mitte kunagi ei saa seda maha kirjutada fotografeerida vaid kirjanikul peab olema alati üsna suur fantaasia, vabadus, mänguruum, nagu ma tol korral ütlesin. Õpikukäsitluses toonitab autor Ülo Tonts teie enese sõnadega muide et Paul Kuusbergi püüdeks on olnud kujutada oma põlvkonna elu selle komplitseerituses. Pärt liias väidab, et veidi lihtsustatult võiks Paul Kuusbergi põhiteemat näha inimese ja ideoloogia suhetes. Mis te arvate, kas nad lihtsustavad mõlemad väga nagu nad kardavad? Ei, mis nad lihtsustavad kirjandusteost võib vaadata mitmest aspektist. Kui me teeksime näiteks niisuguse üldise teema kirjandus ja ideoloogia, siis võiks liias arvamusega päris kenasti nõusse jääda, poleks põhjust vaielda, aga see on ainult üks aspekt, nii nagu tantsul on võib-olla pisut laiem aspekt võetud sest mind on tõepoolest huvitav. Tänud inimese kujutamine niisugusel ajaloolisel pöörde punktidel, mida mina olen ise läbi elanud ja ma olen näinud niisugusi inimesi, kellel on see väga raske olnud. Ja kes on suurte otsimiste katsumust hinnanguga lõppude lõpuks omal elu mõtte sihi ja tõe leida. Võib-olla mõned tsiteeriksin vihmapiisku. Andreas suhtub poliitikasse nagu oma isiklikku elu koostisosasse. Puhuti tekivad tal koguni kahtlus, kas poliitika ei asu mitte tema ja elu vahel mispärast ta muidu ei saavat asju, olukordi ja inimesi vahetult, see tähendab ilma poliitika vahenduseta võtta. Tookord oli Andreas veel arutlenud, et ühiskondlikud küsimused domineerivad tema elus kõige muu üle nähtavasti seepärast, et ajalugu seadistada väga noorelt olukorda, kus ta pidi oma poliitilisi veendumusi otseses võitluses kaitsma. Seepärast polevadki poliitika jäänud talle mitte ametiasjaks, mitte jõudeaja mõtte mõlgutuseks, ajaviidet pakkuvaks harrastaseks vaid kogu tema elu määravaks imperatiivis. Siin on tunda vist Paul Kuusbergi eemaldumist juba väikselt, Andrea, sest siin on see kaudne kõneviis ja kuidas sellega on, kas te olete solidaarne päriselt, Andreas jalakuga? Ma tunnen sedalaadi, nagu Andreas jälle hakkab, ma olen püüdnud kujutada sedalaadi inimesi päris hästi ja küllap minus endaski on paras ports sedalaadi tegelast. Nende inimeste elu on tavaliselt väga raske, nad ei ole niisugused, kes otsekohe kui midagi muutub elus ka ise muutuvad, kohanevad selles vihmapiiskade Sand, teine tegelane, kes sedalaadi on. Nad on niisugused inimesed, kes on valmis oma arusaamiste ja tõe nimel vastu astuma ükspuha kellelegil näiteks me ju sagedasti kardame, kui on tegemist niisiis väga autoriteetse ülemusega või millegi niisuguse mehega, me pigem hoiame oma keele hammaste taga, kui räägime aga Andrease taoline inimene seda teha, isa ja mina sedalaadi inimestest pean väga lugu. Mis siis lõppude lõpuks kangelane on niisugune inimene. Esiteks, ta peab olema suuteline ennast ületama. Ta peab olema suuteline ennast ohverdama vajaduse korral. Ja ta peab olema suuteline kestvat. Eks minu arvates pingutusteks pingutust, eks jällegi oma arusaamade, oma töö, oma elu mõtte nimel. Seoses selle põlvkonna mainimisega isegi rõhutamisega kriitikas. Kas te näete ühiseid jooni oma põlvkonna ja praeguste nooremate põlvkondade, kasvõi näiteks praeguse vanema kooli ja elu probleemides? Ma ütleks vahemärkuseks nõnda, kui tähelepanelikult lugeda minu teoseid, siis valdavas osas on need alati oma aastatelt noored inimesed ja isegi Andres Jalak vaatab sellesse perioodi, kui ta alles keskkooli lõpetasin. Iga põlvkond sünnib omas ajas oma ajatingimused, teda vormivad, kuigi ka eelmistest põlvkondadest tuleb tal mindagi ühist. Ja mis ühist on minu põlvkonnal, see on ikkagi otsiv vaim, tahe jõuda, tee juured, elu sundis mind väga vara tööd tegema hakkama. Tänapäeva noorte omamoodi vooruseks on see, et nad ei pea mitte nii pingutustega pooleks pima võitlema tegema. Aga teiselt küljelt ka see, et neil sotsiaalse vastutustunde tärkamine iseenda ja laiema ümbruse eest jääb pisut hiljaks, sellepärast et nad hakkavad raskemaid koormaid vedama. Hiljem, kui nad selleks on võimelised. Ma olen väikselt kollektsioneerinud teie ütlusi teie romaanide ja ka lühiproosa tekkeimpulsside kohta ja just nimelt selle üldinimliku plaani sugenemise kohta. Olete niimoodi öelnud, Enn Kalm oli just valmis saanud, kui meeles mõlkus juba see lumesajuse teema piir, millest sai ühe juhtmõte iseenesetee, tuleb igalühel endal lõpuni käia. Pisi episoodist romaan ei taha tulla sündmusest Ale. Lühiromaan linnukesega nägin tormis räsitud puud, mõtlesin, et inimene peaks olema sama tugev. See oli pärast 67. aasta tormi, kõndisin mitu päeva selle puu ümber ja mõtlesin. Vihmapiiskade mõte. Kui oli lappe teose asjus palju kohtumisi lugejatega, siis paides kitsa sööma ja kohas viskasin pikali, oli kevadepoolne aeg, tuli vihma vastu aknaruutu. Panin sedelile kirja, inimene kuuleb tükk aega, pole ta seda rahulikult kuulda saanud, vihmapiisku rahu. Ja veel vihm võttis nagu riivi eest ära, sugeneb tahes-tahtmata üldistus. Üldinimlikud probleemid teie loomingus oleks nagu eostunud mingist looduselamusest, kas see on niimoodi või on teil ka teistsuguseid tekkemotiive ja ajendeid olnud? Mittelooduslikke? Kahtlemata on võib-olla küll, sest tekivad üksikud momendid, millal sa tahad nagu rohkem mõelda ja üldisemalt mõelda ja läbi mõelda ja ka oma elu üle mõelda. See, mis sunnib kirjutama minu juures vähemalt see koguneb aastate jooksul, koguneb niikaua, kui ühel hetkel tema paistab, et aga sellest võib nüüd midagi saada, olema. Nii et paistab, et kuhjumine oli juba enne toimunud ja oli vaja seda viimast impulssi, mis andis neil juhtudel ka põhikujund ja ka selle masinavärgi siis loomingumasinavärgi pani käima. Me rääkisime need juba kangelasest Teie rääkisite. Ja teil on kindlasti rohkem tegelasi, no võib-olla olevsookask on kangelane, võib-olla veel mõni. Aga kas teil on ka antikangelasi? Tavaliselt ei saa kangelane muidu maailmas olla, kui tema ümber ei oleks antikangelasi, sest ilma konfliktideta ilma võitluseta elu ei arene. Ega inimene ei saa näidata oma kangelaslikkust Noaga kangelaslikkuse näitamiseks. Ma ei ole küll ühtki teost kirjutanud, aga see tuleb välja, kui inimene. Kaitstes oma mõtteid oma seisukohti, kohtab hoopis teistsuguseid inimesi. Nad võivad ju mõnes küsimuses lahku minna, kui ta näeb selle taga kitsaid egoistlik motiive. Et inimesed kõik jõud ei ole mitte mitte nagu asja enda edasiprobleemi lahendamine vaid mingid väga kitsad, ma ei julgeks isegi öelda kasusoosaamishuvid, siis minu kesksed tegelased enamasti nendega vastakuti satuvad ja nende hulgast võib siis neid antikangelasi otsida. Kindlasti Paul Kuusbergi loomingus on peale kangelaste antikangelastega mitmesuguseid inimesi mitmesuguses, inimlikkuse, inimväärikuse astmes, Taagmarist ma tahaksin kuulda midagi juurde, lisaks sellele, mis tekstis temast saame teada. Dagmari kui noore kauni naise roll põhiliselt meestest koosnevas reisiseltskonnal, seda mingil määral distsiplineerib neid rasketes oludes. Nad suudavad säilitada oma džentelmen likkuse. Siis niisugune tähtis hetk, kui Tallinnast lahkumisel vaade merelt põlevale linnale. Kõik see õudus, see antakse läbitaat mari silmade. See nagu vihjab ka tema mõnes mõttes võtmerollile küsimus on selline Niksite lasksite sellel ilusa ja sügava hingega naisel kaduma minna. Noh, nii traagiliseks kangelannaks saada. Ma pean ütlema, et kirjutades staagmarist. Ta haaras mind ja ta hakkas valitsema minu üles, ma tahtsin olnud tõesti väga siiras, puhas, väga ilusat inimest selle juures ka tugevat inimest kujutada. Inimest, kes jääb alati inimeseks ääretult sügavat tundeeluga inimest juuda, valitses minu üle, niiet kirjutasin nõnda, mis ta tuli, ma arvan, et selle tema kadumajäämisega peaks hea, mis ma olen tema kujustatud näidata võimenduma veel omakorda traagilise saatusega kuju kasvab üle neist sõnadest, mis ta praktiliselt teoses on öelnud ja saab nagu suurema tähenduse nagu omamoodi sümboli tähendus. Sellesama ühe juhtmõte iseenesetee tuleb igaühel endal lõpuni käia. Seda võiks arendada või selle ümber arutleda ühe tegelase või rohkema arvu tegelast alusel kellest teie sellise kirjandi kirjutaksite. Kuid oleks, kui mängime niimoodi, et Paul Kuusberg pole mitte nende tegelaste looja, vaid koolipoiss. Mulle pakuvad seal tuvi nagu ma mõtleks, kaks võib-olla tõesti Dagmar oleks, huvitaks mind. Ja mind huvitaks teiselt poolt ka veel niisugused kaks kuju nagu valge pea ja Koit. Mõlemad on sedalaadi kujud, mis on väga iseloomulikud olnud meie ajale. Teise teema võiksime valida romaanist südasuvel maastik läbi olevsookase ja Endel Eliase. Ma arvan, et igaüks, kes natuke aega loed seda romaani, märkab, et need maastikud on üsna erinevad. Südasuvel algab teadvustusega. Me sõidame eriülesannet täitma. Ma. Ja sissesõit lähebki läbi Eesti alates Tallinnast Valgani. Tartu ei läheks vana Piibe maanteed mööda näiteks vaadelda, kuidas seda Piibe maanteeäärset on nähtud. Oled soogase vaatepunkt. Või siis vaadata missuguseid maastiku detaile ja kas üldse näeb Elias oma teekonnal Tallinna, kui ta on vahepeal nende bandiitide käes olnud. Need on funktsionaalselt tähtsad detailid, siit tuleb terve isik välja. Tundub, et üks oluline peatükk või stseen. On südasuves Kiviloo lahingus seen, seal äratab ka ma usun, et lugeja tähelepanu kuidas, vaatamata sellele, et surm on ümberringi, kuulipildujad niidavad kuidas mets elab, kus olevsookask need on teiste võitlejate seas. Ma käisin seda maastikku, kus toimus Kivilo lahing enne kirjutamist paar korda vaatamas. Ja missugune mets oli, kuidas, mismoodi, kuidas võisid mehed asetada, kust tuli peale sakslane, kus olid positsioone kaitsvad töölispolgu võitlejad. Ja kui mõelda seda mul oli omal ka olnud lahingukogemusi. Kui mõelda seda, seda siis, et panna tegelast sisse elama sellesse keskkonda, siis paratamatult peab hakkama ja hakkab loodus kaasa mängima. Seda ma võin öelda, on ju nii, et on teatud hetki väga kriitilisi hetki, näiteks lahingus, kus peaaegu sa midagi ümbert ei näe. Sammas on samasuguses kriitilises olukorras, võid järsku näha, kus mingi pisiasi järsku su tähelepanu köidab. Ma arvan, et niisugune looduse kirjeldus võib. Kui see õnnestub, võib kaasa aidata sellele meeleolule, selle olukorra mõistmisele ja selle inimese hinge mõistmisele, kes üht või teist asja tähele paneb. See tundub tõepoolest niimoodi, noh, niisugune elamuslik konflikt tekib seal, et mets on rahulik, sipelgad, väike rästik vilksatab seal kuskil pohlavarred. Ja olevsookask tajub seda kõike ka. Ja samas siis need kuulipildujad, vaenlane ja Sveni ta tõenäoliselt ei oska üldse kujutleda inimene, kes ise ei ole kuulipilduja tule all olnud. Ja samas olev Sookas hiidmärgilise stiilis niisugused mõtted või mõttekatkendid. Jah, ma kardan, mitte miski muu, kui surmahirm hoiab mind maakamara küljes kinni. Püsti tõusmine tähendab kindlat lõppu. Kas pole, kama kõik, kus see juhtub? Kas siin Kiviloo mõisa põllul või Tallinna tänavail? Ei, ei, ei, ma tahan elada ja pean elama. Me peame püsti tõusma, ründama, see on ainuke võimalus. Päästa võib kargan püsti ja torman edasi. Ma ei hooli, mis toimub, järgmisel silmapilgul. Tunnen ainult üht, ma ei saa ega tohi passiivselt oodata. Ma pean midagi tegema. Sel silmapilgul saab mulle selgeks, et kui inimene tahab jääda inimeseks, ei tohi ta kunagi alistuda. Olgu olukord kui lootusetu tahes. Kordame tänase tunni ülesandeid, mis on sedapuhku seotud põhjalikuma tööga, eeldame raamat uuesti kätte võtmist. Niisiis arutlus iseenesetee tuleb igaühel endal lõpuni käia. Romaani üks öötegelase järgi või pisi uurimusmaastik läbi olevsookase ja Endel Eliase.