Täna tahaksin ma rääkida elevanti, kest? Ei, mitte päris tavalistest, kuid siiski Levantidest Neist kelledest mõnikord mõtleme ja kes meie kujutlustes saavad otsekui millegi suure ja tähtsa võrdkujuks. Proovige teiegi. Aga esmalt kuulake seda melanhoolselt laulu. Ühel hommikul lähevad elevandid ülemäe. Nad lähevad päikesetõusul, kui kõik magavad, väga vaikselt, pikas elevandireas. Kõige suurem käib kõige ees. On külm ja kastesse jäävad jäljed. Seda juhtub ainult kord elus. Avad aknaiewitled pahata. Elevandid lähevad üle mäe. Teist korda nad enam ei lähe. Ja kui läheksid, poleks nad nii suured ja hommik Poliks niisugune. Võib-olla on nad siis päris väikesed nipsasjad. Elevant seisis mu akna taga. Roosad tuhvlid jalas. Viimaks sa tulid, ütlesin talle, olen sind ammu oodanud. Ta naeratas ja vastas. Seisin siin kaua, aga sa ei märganud mind. Nüüd pean minema. Ei märganud sind elevanti. Olin siis palju väiksem. Nüüd oli nii suur, et ei sobi su akna alla. Ja siis ta läks. Tuled sa kunagi tagasi? Ma ei kuulnud, mis ta vastas. Õitsema juuni. Kõna. Uuristutas ta kunagi. Ma naersin siis ta tegemispoks vaid. Toodartne lumme peitis end ja varju Rootsis pakasest veidi külma sain. Ja siis väike aednik rutuga mul häda tuli kaebama abi valudes. Mu sõber oli nimekiri siis kõigi vastu sõbralik, olla. Kord koju tuli ta kutsika ja säilis koera, hoidis ta hoogu. Ort võluvus seda ääretult, eks heajaamana muinasjutt ei mäleta, on. Kaos, kus kõik, mis rääkisin ja mõtlikuna Oinus, seis vaikseks majas ja ei see on nii kujule. Taastada. Kuid jaamale Laasik. Kaarikus tolmuimeja jah, parte son tigedaks, siis väitis. Kui aianurgast leidsin, naasis arata, mulle tunnistas, mis teinu on? Kord jätsin lööma pooleriinilises poissi, nägin nutmas, nii kui maailma lõpp oleks ta. Sülle veetsid sasipea, sest teadsid, siin on ikka hea. See on nii kujule. Tuuleunelma. Meil oli maikuu hommikul, kui lätte läksin, oksad laulja ärk kaasama. Siis mõistmine ja nüüd sinnamaani aegne lahtuda poisse null viis. Mu ümber kõikkeli tühjaks jäi vaid vaikus majas ringi lai kastiga. Ja tule paistel õhtu. Elutan telki sees. Haarde ja. Sa vaata seda kaablist voodrisse õitsedega neooni. See oli ammu siis, kui puud olid suured ja elevandid tõid veel õnne. Elus oli paljugi teisiti. Ärkasin hommikul. Ilm oli samasugune, selge ja päikesepaisteline. Ja mulle tuli meelde, et kolm aastat oli läinud mööda. Siis meenusid ka elevandid, kes pidid tulema ülimäe. Ei tulnud. Noores rohus polnud ühtegi jälge. Kumb neist oli süüdi? Mina, kes liiga kaua ootas nende tulekut või sina, kes sa unustasid nad sootuks. Ka. Sulgeme elevandiraamatu. Seda pole veel keegi kirjutanud. Võib-olla ei saa see kunagi valmis? Võib-olla homme hommikul avad akna, ütled vaata. Elevandid lähevad üle mäe. Ja siis nad lähevad. Tõepoolest. Usume.