Või mitte olla? See on küsimus. Mis oleks üllam? Vaimus taluda kõik nooled mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu vaev lõpetada surm. Ja teada, et siis unes kaob hingevalu meil ja 1000 piina. Me liha pärand. Seda lahendust peaks hardalt. Seep see ongi. Sest mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui surelike möllust pääsen? Emmeid paneb kõhklema. See ongi põhjus, miks viljeetsusel nii pikk on iga, kes taluks elu piitsutust, torkeid, rõhu ja Iicet, uhke mehe ülbust, põlatud armupiina, kohtu aeglust ja võimu, jultumust ning jalahoope mida malbe teenikusse väärituld. Kui rahupõlve luua endale võiks paljanaalskliga keskannaks koormaid ja higistaks joigaks elu vaevus. Kuid kartus millegi eest pärast surma sel uurimata valdkond, mille rajalt ei tulda tagasi, ei halvaks tahet. Mis pigem talub tuntud pahesid kui viskub teistele. Mis tundmatud. Nii kaalutlus teeb kõiki pelgu läiks ja südikuse noorus värsket jumet närvutab Me mõtteka kae ja lennukad ja võimsad püüdlused. Nii paiskuvad teelt kõrvale. Ja kaotavad teoni. Jah, selle monoloogi üle on ju väga palju vaieldud nii nagu kohusekspiraalidele ja eriti tema Hamleti üle enam kui kolme ja poolesaja aasta jooksul. Ja missuguseid kontseptsiooni küll ei ole sealt välja loetud? On arvatud, et see on võimuahne nooruki enesekilestus solvang on arvatud, et selles võib näha lihtsalt tahtejõuetuse avaldust sugugi ette arvasid et Hamleti kuju olemuseks on vastu ühelt poolt suurte tegudeni. Sooritama ja sellest tuleneb ka kui palju on erinevaid Hamletit olnud maailmalaval, eks ole, ei jõua vist ära loetleda lihtsalt kui palju erinevaid vanne Need olid hästi välja. Isegi meiereist mäletame lühikese aja jooksul väga palju väga mitmesuguseid ametit Smactonovski, Hamlet ühtemoodi. Kaarel karmi loodud Hamlet oli hoopis midagi erinev. Ja nagu kaasaegsed mäletavad Lauteri Altermanni Hamlet oli jälle nendest viimati nähtud Hamletist erinev. Nii et iga ajastu ja iga loov kunstlikul püüdnud Hannetis avastada midagi uut mida enneolematut ja ma arvan, et selles kunsti võlu ongi kunst, peab õieti alati uut taastama. Kui kunstanult piirduks seninähtu traditsioonilise kordamisega siis ma arvan, et ta olekski kunst. Ja selles mõttes Panso lavastus ongi huvitav, et ta on täiesti uue pilguga läinud teose juurde. Ta on just püüdnud väga seda uut neile pakkuda kogu oma lavastuses, mitte üksnes Hamleti kujus, vaid koguma lavastuses. Ja mulje sellest lavastusest, kui rääkida nii esimesest muljest on väga haarav esialgu nagu lihtsalt lähed lavastajaga kaasa, nii nagu asetud samale mõttelainele temaga. Ja äkki tunnetatel, et väga hästi see kõlab, kõlab väga kaasaegselt, kõlab haaravalt. Ja siis hiljem hakkan nagu sellele juurdlema, mõtlema ja siis tekib tahtmine seda veel ja võib-olla veel kordki vaadata, et kõigest aru saada. Mida lavastaja kätkenud sellesse lavastusse. Muidugi peab ütlema, et võib-olla see uudsus, mis haarab, võib ka esialgu paljudele olla takistuseks lavastuse mõistmisel, kuna me oleme harjunud ikka väga traditsioonilise Hamleti lavastusega, meil on oma kindlad tavad juba väljakujunenud kõikide kujude suhtes. Jääki näeme, Panso lahendab seda hoopis isemoodi ja hoopis teisiti. Ja siin võib-olla tekivadki mõttevahetused, vaidlused. Ja see vast ongi selle lavastuse üks nii tugev külge, ta paneb kõiki mõtlema, reageerima ja selle puhul tahakski võib-olla mõtteid vahetada selle lavastuse üle, mis on selles uut ja mida meie mõistame sellest, mis meid haarab ja mida me võib-olla ei näe, nii nagu lavastaja on seda andnud. Kas ei ole nii, et tekib mulje, et tahaks nagu tema tõlgenduse üle mõtteid vahetada ja üksikute kujude puhul mõelda, miks ta just nimelt nii on neid lahendanud. Ja miks need erinevad traditsioonilisest lahendusest. Ja näitlejad loovad siin ju täiesti uudsed kujud, kui tõesti hakata neid üksikult, võib-olla vaatlema neid kujusid? Need on ju täiesti erinevad, selles lavastuses võtame kasvõi kuningast. Me näeme teda ju hoopis hoopis teistsugusena kui harjunud kuningat nägema. Ta oli üldse õieti kuningas, traditsioonid taiale kuningas, aga võib-olla just omalajal Taani saagades skandinaavia saadades, sügaval keskajal kuningas võisidki olla kuninga tulidki olla. Aga sealjuures jälle me, kui me mõtleme, et kas kuningas peabki olema väliselt kuningas. Väliselt ei tarvitse olla kuningas, kui tal on kuningavõim, siis on ju igasugune kuningas, kuningas, sest lõppude lõpuks me teame, et ajaloo jooksul on ju olnud ka igasuguseid kuningaid troonil ja nad on ikkagi olnud kuningad. Tähendab, võim on see, mis teeb kuningakuningaks ja sellest avastal lähtunud janud täiesti uudse kuju ja me ei kahtle, et kuningas kasutab oma võimu ja teda aktsepteeritakse kui kuningad. Mulle tundub, et võib-olla ei ole niivõrd sidelevist kuningaga. Meil oli kuningaga ka sellele, et ennekõike püütud kuidagi kehastada pahet ühiskondliku vahed, ühiskondliku silmakirjalikkust, ühiskondlikku julgust ja selles mõttes tähendab paljude kuningate nagu paljude kuulajate Jaapanile palju paljude pahede ja kurjuse kehastus, kusjuures pakkuge kahedia guruste kehast, selliseid konkreetsest inimesest konkreetse inimese kaudu antud. Nii et siin võib-olla isegi ei olegi see oluline, kas ta kuningas ei ole kuningas. Daniel on ikkagi inimene ja Line'i või nii nagu Hamletit ja erimine olla kuningas Claudius oli eriti inimene on ta siis, kui ta on oma musta südametunnistusega üksi, sest siin on ju ka väga huvitav, kui järvet mängib seda väga mõjuvalt, kui me tuletame meelde, kui ta nii-ütelda nagu täiesti alasti iseendaga ja psüühilise tavaliselt alati ja on ka jumala hea oma hinge enda ees alasti õhta täis inimene, närune väike inimene ja siis võib-olla isegi. Me mõistame, miks Hamlet ei saa teda sel hetkel tappa. Mitte sellepärast, et ta hing on nagu vabastanud seest, vaid just sellepärast, et ta on inimene. Kuigi närune inimene, aga inimene, inimesed ei saa tapavad, tekib kuidagi niisugune mõte. Ma ei tea, kuidas lavastan seda mõelnud, aga igatahes see moment kuningast ja inimesed on küll väga kujukas. Jah, see on, see on üks staff minu arvates, kust just kus just väljendub Hamleti sügav inimlikkus momendil ta ei taha teda tappa ja praegu ta nägu püüab ennast puhastada, kuigi ta ise ütleb, et ta ei ole selleks võimeline. Ta püüab ennast just puhastada, püüan rääkida, ütleb niimoodi, et soost kerkib sõnu, mõtted jäävad maha, kuid taevas sõnu mõtteta ei taha. Aga kui me siit nüüd edasi läheme ja vaatleme teisi kujusid, näiteks kuningannat, kuidas siis on arvamused? Sellepärast, et ta siiski alistub olukordadele. Temal ei olegi võib-olla nii tähtis, kes on tema abikaas, vaid tal on tähtis, et ta on kuninganna edasi. Ja kadus üks kuningas, praegu on teine kuningas, tema on ikkagi kuninganna. Vot sellest plaanist kuidagi nii. Mulle nagu ma ei leiaks selles lavastuses päris õigustust vaadates tagantjärgi meenutades koosise silmi, seal ma nägin kuidagi kuninganna teemat, just miks kuninganna niisugune oli siin antud lavastuses? Kuidagi kuningannale ei leia. Kes ei süüdistagi kuningannat. Shakespeari seisukoht, minu nõiutud kuninganna Gertrud on lihtsalt omamoodi naiseliku nõrkuse kehastus. OYO oma ema ja ja, ja sellepärast ka halb ei suuda tegelikult niisugust viha ja sappi näiteks oma ema vastu välja ütelda kui, kui laudise vastuks, kuigi ta ühelt pool elab, ühelt poolt elab kohutavalt Läbiema Emalandilist aga sealsamas ta nagu õigustab teda või püüab võistlev ehmatada. Ja erinev on ju ka Ophelia tõlgendus. Ja ta on maine ja ta on hästi puhas. Hamleti lavastustes on Ophelia ju ka teinekord nii nagu teadlik nendes intriigides, kuigi ta ise sellele kaasa ei aita, aga vähemalt kuulekusest isa vastuda nagu lepib ja nõustub sellega. Aga siin ta on täiesti süütu ta nagu nende mustade intriigide ohver. Ja sellisena Ophelia mõjus väga nii kaasakiskuvalt haaravalt, eriti Linda Rummo tõlgenduses, see oli tõesti väga liigutav, väga veetlev. Väga usutav ohvilja, eriti hullumisel. Numisest kaotab, seal on väga, siin tuleb Ophelia traagika, tuleb ikka väga-väga nii selgelt esile ja huvitav Šexpurjust nõdrameelse Ophelia subodanud palju sügavamaid mõtteid kui siis, kui ta oli normaalne ja siis ta nagu siis ei olnudki võldralleelsenaga naljakaks, näeb mägena läbi Hamleti sügavat mõistus, tarkus, ametiõigust. Ja muidugi sõnadega sümboolika, allegooriat, mis on pandud Ufeeria suruks muidugi Ophelia ja juuli ja ta ei ole võimeline nii võitleb oma õnne armastuse eest nagu Juulia. Ja selles mõttes kukubki selles mõttes sellepärast õhkubki. Ja väga huvitav oli paluuniuse tõlgendus siin tõesti hoolitsevast armastavast isast on hoopis midagi muud tehtud. Ma ei tea, mina nagu veel esimesest lavastusest. Täiel määral ei suutnud sellist poloogilist vastu võtta nagu Oledest korda ta kehastab turbetel kui näiteks teiste kujude juures Claudius Hamleti juures, kellest me hiljem räägime pikemalt. On tunda nihukest dialektiliselt lähenemist, kus näitleja ja lavastaja püüavad avada inimesest väga paljusid tahke. Esimese etenduse mulje põhjal on antud nagu ühe värviga, peamine on silmakirjatseja sihuke õline, libe olemas, aga loonud Puloonilist võib mängida veel ka nii kaaluka, vana või, või sügavamad või, või mitmetahulisem kõikidest kaalukam aine. Aga tegelikult, kui vaadata teiste tegelaste teksti, siis on väga selgelt on antud Pulooniase kuju näiteks kuninganna, et enda kohta rohkem sisu vähem kunsti. Siis Hamlet, kui teda ära tapab, ütleb, et tähendab, et vaata töödelda väärikas surnuna. Aga kuid elus juhmi Lätralt Beijad näis. Siis me kuuleme, et ta on kunagi olnud näitlejad. Panso on pannud vahepeal enne näitlejate stseen on pannud ta mängima, ta tähendab järgi tegema näitlejaid. Nii et selles mõttes võib ka selle kuju ära õigustada. Muidugi koositseri filmis poloonius. Kõige vähem kütusekulu ja rohkem nagu niisugune kaupmehelik muidugi oma võistluselt. Silva ringid loomulikult balloonis on ameti kõrval kääbus, aga sellegipärast oli osa õukonnaintriig. Jällegi, kui me võtame tekstist jälle, siis kogu aja ju ta midagi sepitseb, kogu aja, tal on mingisugused tehingud, käisid kõrte, saadab poja riisi pärast, saadab Rinaldo oma poja tegusid seal vaagima, nuhkima poja järgi, nagu isegi teks esi, kui tema lapsi õpetab jälle, kuidas elus paremini läbi saada. No seal on uus elutarkus, on kodune, eluseriaalist tuleb tema kuju, nagu tuleb välja. Jah, aga ta on siiski nagu korda pooli praegu minu arvates domineerib ainult see silmakirjalikkuse selline õline pugejalikus ja see on muidugi hästi väljendusrikkalt yhel minu arvad, ere läks, üks joon võib-olla domineerib võib-olla liiga tugevalt, aga ma arvan, selle osa. Võimalik olla edaspidi rikkamaks teha mitmekülgselt, seal võimalusi kohtasid. Ma mõtlen, aga siiski lavastaja üldkontseptsiooniga see siiski ühtub. Sest ta üldse on ju andnud väga tugevad aktsendid. Ja polkuulise puul on see täiesti kah nii omal kohal, et ta teda just sellisena näitab. Omamoodi printsiip olema üldse selle õukonna avamisel õukonnakujud äramised. No siin on see garantii minu arvates vot see, mis võib-olla minule tundus veidi vajaka jäävat poloonilise juures see veidroofil süvendatud killusterli Orosel dance juures liiv, arvates kes on peaaegu täieliku teadlikult antud ühe värviga. Aga me ei või unustada hüljestel, Rosencrantz on ikka endiselt Wittenbergi, oli üliõpilased Tennis, Hamleti sõbrad, tähendab kuigi nad on palju madalamad, Hamletist. Nad siiski ei ole nii palju madalamal Hamletist, kui me näeme praegu laval. Sest nad on nagu isegi võib-olla ma ütlen nagu jämedalt, aga pisut nagu estraadi Likud. Vaadake, kui nad tulevad mesilaskorda. Arreti juurde. Rälja ja kalkun siis kuidagi käed on alla lastud, ettepoole kummardunud keha, vaat tüüpiline selline. Kaugelt nähtav tüüpiline pugeja ja silmakirjatseja. Sellised sõbrad, jutumärkides oleks Hamlet minu arvates otsekohe saatnud. Või hästi kaugele ja anda ja asjad oleks hakatud sarjadega filosofeerima ja nendega rääkima. See on Panso lavastuses, mis intrigeerib, et tal on nii tugevad rõhud pandud, et tõesti tuleb kogu see Ka nägu läbi Hamleti silmades Hamlet ütleb, et ausalt öeldes mul on hirmus jõle kaaskond. Kõne, Eedeesi Hamlet muidugi naerma. Aga muidugi meie, võib-olla vaataja ka oleks näinud meid ka siis läbi, kui nad oleksid haritumad, orjad. Praegu vaataja näeb otse kohelnud läbi. Sellist ei ole antud lavastuse voorus. Naljakas, siis räägime nüüd Hamletist endast. Peaks julgeb nii suure teemaga asuda? No meil juba rääkida sellest Hamlet arvates Ants Eskola kehastuses. On kindlasti teatav uus samm selle kuju lahendamisel vähemalt Eesti laval. Nii palju kui mina olen näinud ja lugenud minu arvates kõigi nende erinevate momentidel Täna Kärkest tegelikult teab juba neid asju kõike püüadel kontrollidena. Kas need asjad tõesti kõik niimoodi on? Igas oma monoloogiseta kutsub üles mõtlema, iseennast, mõtlema, juurdlema nendaissidele. Keegi ütles, et Hamlet saab olema lihtsus, elegants lihtsus, elegants, mulle tundub see lihtsus, elegants pluss väga tugev intellekt. Seal on kindlasti üheks niukseks nagu domineerivaks jooneks praeguse Hamleti juures. Kuid muidugi sellega kindlasti piirdub. Luuletaja Hamlet, tundub, et tal siiski oma ajastu laps, et ta ei ole mitte niivõrd filosoof, kes kaugele ette haarab. Kuivõrd tema probleemitseb oma Ajastus oma ajastu lähete üle, ta mõtleb ja ta mõte on küll võib-olla suurem ja ta näeb rohkem kui teised, aga sealjuures ta on ikka täiesti niisugune tunne, et tema on ikkagi oma ajastus võib-olla mitte niivõrd nuhtai igaviku probleemidele juurde, kuivõrd kõige selle ümber, mis teda ümbritseb ja püüab nähtuste olemusse tungida. Muidugi peale selle, mis ma ennem ütlesin. Mulle tundub. Eskola Hamlet on väga inimlik Hamlet. Siin ei ole näitleja ilmselt lavastaja püüdnud öelda budiks teha vaatajale Hamletit, mingisugust kindlat kontseptsiooni kontseptsioon kahtlemata on mingid lihtsalt kitsamalt kitsamal naeral kontseptsiooni selgeks teha, et vaadake, niisugune Hamlet niisugused hakata vastu võtma vaid väga mitme küljega, on inimlik ja nii nagu inimene omamoodi ammendamatu. Hamlet tema, ta ei ole idealiseeritud just ta on inimene, sest temal hooldavad pahed oma nõrkused omased. Ja Eskola kannab haruldaselt hästi mõtte. Ja me ei hakka niimoodi jälgi, et vaata, et nüüd tuleb see monoloog või nüüd tuleb järgmine. Nüüd tuleb olla või mitte olla või siis tuleb mõni teine vaid kuidagi nagu sujuvalt, sujuvalt töötame selle kõik vastu mõtteid, mõtteid pidevalt ja ei ole mitte ainult sõnad sõnad, et mingit tööd olnud. Ja neid mõtteid nagu vaataja hakkab ka kaasa mõtlema ja mitte ainult ei mõtle kaasa teatrisaalis, vaid pärast Theodore oli maru alluvusse, tahab kahtlemata pärast võtta uuesti näidendi kätte uuesti lugeda, sest et näidend annetamatult rikka. Aga mis te arvate, miks sponsori toonud näiteks iso vaimu välja? Ainult nagunii seda oli tärklist tuua matistele pärast, ta ei toonud, et ta rõhutas siin seda tõde, mis kutsub Hamletit. Aga kõik muu oli ebaoluline ja muidugi vana Hamleti valm ei oleks mingit müstikat toonud sellesse omalal Garretti, et see toob müstikat, sulab midagi sellist. Fantastika tüli arust segas, kuid isa vaid minu arvates täiesti realistlik kuju, nii nagu Danzor võrgupaljana, sarved peas või või või seal Saldekošedriinid, linnapealikud on, kelle verd peas iga Hamleti isa, vana Hamleti vaim oli omamoodi täiesti Sojettidele realism ja, ja see on ka näitleja Ellen palju üles ja kui oleks ka vaim olnud laual, ma arvan, et ei oleks ka midagi katki olnud. Ja kui rääkida veel teistest kujudest, siis mõningal määral uus on ju ka täiesti portimbras, see on täiesti uus koju, sellepärast et eriti Forki käse lõpp. Forna Recortimpresed tulek, see on ju täiesti mõtteliselt lahendatud, siin on see kaasaegne kõla jälle helisema pandud. Siin temale on esimene, mille ta ära mängib, on see, et tal on rõõm, et saab võimule. Siis ta alles ütleb, et Hamlet on vapper sõdur katkeda välja. Näiteks kuulsin seda kinni, see ei ole. Ja Forile oma aktsenti asetanud refortimlase puhul nagu kuidagi tahes-tahtmata hakkavad helisema mingisugused kaaskõlad. Ja tundub, et siin on lavastaja kuidagi suurepäraselt leidlikult osanud kõlama panna. Sõjavastase idee, kas ei tundu jää selle kujuga ja lihtsalt seda nii nagu osanud suurendada, et see nagu kandub kajana edasi ja mitte ainult vaataja ees nalja üsna mitmel kohal lavastaja just aktsendid pannud just minu meelest sellele ideele siin alguses, kui märts ellus, räägid päris tüki alguses. Et miks ehitatakse nii palju sõjamasinaid, see on üks koht, mis on halle rõhutatud, selle monoloogi, see oli vist näike räus. Mauri Raus mängib publikusse. Siis on jälle see koht, kus Hamlet ütleb, et rohukõrrekeste eest 2000 hinge. Seal on jälle isegi see kohtunud, rõõmutatud Panson isegi just see väga tugeva muusikaga. Ja muidugi lõksis Fortin presse tulek, kui ta võtab selle kroonimis Claudius ja tehast mähe kukkus, vaatab seda krooni ja lõpuks jääb ju valguse vihk sellel ekraanil. Sügavalt põhjendatud Peab tuginema traditsioonidele, lähtuma traditsioonidest. Edasi viima. Traditsioon. See mõte tuli mul seoses lavakujundusega. Eriti tema lavakujundus, railise Joosepile, vendadele lavakujundus 80 päevaga ümber maailma noorsooteatris. Kuid siil esimese vaatamise järgi minuni jõudnud seos lavakujunduse ja, ja lavalise tegevuse vahel ma mõtlen just neid silindreid, neil torukesi, milles millistest õieti koosnev lavakujunduse väline plaan. Võib-olla on lava kujun tahtnud sellega anda edasi ajastuga armust või sellist kaubamoodi meie kaasaegset lähenemist. Kuid praegusel kujul mulle tundub siiski, et ta täiel määral sellisena julgust küll, aga näiteks lavakujunduse osas näitlejate liit, kus näitlejad tulevad siis selle puuratastega vankrid ja mängivad seal puuratastega vankrid, siis minu arvates on väga hästi leitud. See on täiesti ajastus ja mitte ajastus ta kuidagi. Ka vastav lavastus stiilile. Aga jah, üldine raamistik, sealt seda mina siin vastu võtta, ma ei tea, kuidas teile tundub ja need võrdlemisi kaasaegsed träni vaibad. Võimalik, et nisukesi vaipu siiski kartellide tollal ei oska öelda ja mina mõtlen, et siin võib olla lavastan meelega tahtnud rõhutada koos kunstnikuga just seda stiilide mitmekesisus mitte anda šveiks piirile mingisugune väga kindel, väljakujunenud stiilne kujundus, vaid just rõhutada, rõhutada seda, et Šexpyrylejale vaja ühte kindlat stiili, et nii nagu ta sobib mitmesse ajastusse ja ikka tal kaasaegne et nii selle kujundusega ka seda rõhutada, tuua just väga tinglikult. Sünge selle lossi nii-ütelda rusuv õhkkond ja sealjuures kaasaegsed Riho vaibad, jah, ka selle lavastuse puhul küsitavusi onju ka ega ei saa tõesti võib-olla öelda, et ühe lavastuse puhul EK absoluutselt kõike jäägitult omaks võtad, näiteks näitlejate pilt, vot siin võib-olla natukene. Tekib mõningaid mõtteid, kas siin ei ole teatud väike vastuolu nagu teksti ja lahenduse vahel, kuidas tundub? Tundub küll, sest Hamlet just hoiatada neid mitte üle mängima, ütleb, et teda vihastab, hingepõhjani kuulda, kuidas käristatakse kirgerepalex. Kuidas mõnikord mõned näitleta näevad kõrvad huugama, näitesaali põrandal, seisjaid siin kuidagi jah, nagu minnakse, tähendab kergelt ja ludinal läheb nagu see stseen üle. Muidugi väga kena on ju tõesti laval näidata, et näete, kuidas vanasti teatrit tehti, aga võib-olla siin lavastajana lastud natukene nihukest ideest ennast kaasa haarata, mis võib-olla ei ole mitte päriselt orgaaniline orgaaniliselt tema lavastuse kontseptsiooniga koos teatritegemisel määrenud dramaturgi? No vot, see tundub siin, tundubki, et teatud vastuolu on, kus lavastaja lihtsalt nautinud seda vanaaegse teatripilti ja rohkem nagu väline domineerib ja sisu nagu kannatab seljal. Lavastuses on teisigi momente, mis võib-olla kohe ei ole meile mõistetavad, mille puhul meil võib-olla tekib küsitavusi. No võtame näiteks kas või stseeni, kus kuninganna mürki võtta. Siin me nagu ootaksime Claudiuselt ägedat tunnete puhangut, nördimust, raevu, kuid seda me kõike ei näe. Ja see võib tunduda võõrastav, vana. Aga kui me mõtleme siis nagu leiame sellele ka oma põhjenduse sest antud momendil stseeni mõte kandub saali ja kui näitleja siin tooks oma tundeid esile, siis see nagu häiriks Tseeni mõttekandumist vaatajani. Me ei ole jõudnud rääkida kõikidest osatäitjatest. Kuid noorte näitlejate looming vanade meistrite kõrval näiteks Mikk Mikiver, Horaationa, Peep Seppik laerttedena ja Sander Raus Fortin plasena On väga piiritletud, väga nii. Selgejooneliselt ja küllaltki huvitavad kujud noorte näitlejate loomingus. Kindlasti Hamleti kaasaegsus. Panso lavastuses on kaheldamatult. Ma arvan, et me oleme küllalt kaua rääkinud järgistel vaev lõpetada. Ütleksime prootsa sõnadega, et ah, üllas süda murdus prints, head tööd. Sind inglikoorid lauldes uinutatud. Miks tuleb sisse trumm. Aga on hea, et et vaataja uinub vaataja väljub teatist erksana mõtlevana ja selles on ju kunsti kõige suurem väärtus.