Vana aasta eelviimasel päeval sai teatavaks kurb sõnum. On lahkunud kujur vanameister rahvakunstnik Anton Starkopf. See kaotus seisab meile veel nii lähedal, et võimatu leppida mõttega. Teda ei ole. Kui tihti sai käidud mööda tema majast, kus töö algas enne varavalget hilja pimedani põles, tuli ateljeeaknas. Seda võeti nagu seadust. Elutöö ja Starkov olid midagi kestvat igavest nagu graniit. Kui tihti sa isalt käidud mööda? Nüüd on ateljee täis harjumatult vaikust ja leinalisi. Ühtki ei vii jalad täna sellest majast mööda. Tartu jätad hüvasti, Anton Starkopf, Riga. Meil aiaäärne tänavas kui armas oli see Kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime? 70 aastat tagasi jooksis seesama Anton Kohila lähedal kärneri talu põldudel aasadel metsas. Armastas puid ja põõsaid, lilli ja linde. Kord haige olles hakkas. Kerdama kuus. Loomi ja linde. Ja nii kasvatas ta märkamatult endale kunsti südamelähedaseks. Anton oli napisõnaline mees, ta hakkas kõnelema oma sõpradele ja lähematele kujude kaudu ja on kõnelenud meile pikki aastakümneid. Kujude kaudu on suutnud panna kivi elama metalli elama. Tema käe all on valminud üle 1000. Ja kui need tunnid kokku arvata on see päratu hulk tunde, nagu tundub, peaaegu võimatu olevat nii palju tööd teha, kui Anton oma elus on teinud. Tihtipeale on niisugune tunne, kust suudab inimene võtta selle jõu ja selle energia, et nii aastakümneid loovalt tööd teha. Ott Kangilaski märkis, et Antaius sai jõudu, kui ta puudutas käega maad. Starkopf on jõudu saanud, kui ta puudutas käega kivi savi ja kui ta võttis kätte veiclime eesli või vasara. Ta silmad nagu lõid särama ja ta hakkas kõnelema kivide kaudu. Saadame meie Antonit tema kodus, tema tööpaigast, tema ateljeest, tema aeda, kuhu ta on soovinud viimsele puhkele jääda omaksite ligilähedale, oma laste juurde, oma kaasa juurde ja oma kivist ja metallist laste juurde. Siia tulles me nägime kõik, kuidas maja otsa juures ootavad meistri kätt suured kivikamakad, graniidikamakad, nendest ei jõudnud ta veel üleliigset maha tahuda, et sealt elav kuju välja tuleks. Kut, Starkovi õpilasi on rohkesti, need jätkavad tema tööd ja ükskõik, kuna meiega siia ei tule siia aeda. Meister puhkab oma töö keskel ja puhkab oma rahuliku, õnnelikku und. See kaotus seisab nii lähedal, et me vist ei mõistagi veel, kelle oleme kaotanud. Mõttevälgatus käib läbi pea. Aga Wiiralt. Aga Sanna mees, kes ammu lahkunud, olid tema õpilased. See ei olnud tugev oks, süli tüvi, mis varises. Enamus Eesti tegutsevaid kujureid on tema õpilased või õpilaste õpilased. Ka praegu põleb ateljee, aknast tuli meistri enda käega süüdatud. Ta süütas selle viimast korda tööle tulles viimast korda ateljeest lahkudes kustutab selle tema õpilane. Ma mõtlesin seda, et mina ei taha Smitte selle sädeme kustutaja olla, mis tarku seal süütas. Aga nii sümboolselt selle kustuta selles mõttes, et see jälle edasi kestaks teiste isikute ja tema õpilaste näol muidugi. Ja et mitte see ei kustuks, see oli mu mõte, sel ajal, kui ma seda välja lülitasin, sealt üle. Ja kui nüüd võtta seda 10, matsime Starkopf õitsema, aeda siis matnud, mitte nüüd, minu arust mitte Starkofid üksi. Ame matsime tervet seda ajajärku, kus tema selle Pallase asutas. Keskne kuju oli seal ja nii-ütelda ühte ajajärku meie kunstiajaloost, mis hõlmab umbes. Ja see koht nagu jääks Tartus praegu tühjaks ei ole. Kes teda asendaks sel mõõdul, selle jõuga, nagu tema seda tegi? Pallase algusaeg oli nagu mina mäletan Pallas algusest mõistet ja ma tean, 23.-st aastast. Siis oli nii sammalt, sügis ja talv nagu neid koole ad on. Ja ka kevade käis niisamasugune tsipliimine, askeldamine, õppimine hommikust õhtuni. Hind oli kõigil suur, kõik tahtsid töödata. See vaim messil oli, sel ajal valitses, oli võimalikult palju lühikese ajaga saavutada. Ja üks nendest kässades kujust muidugi, kallis Tarkovski sama tee ka oli eeskujuks tema, nii kui klassikell helises nii olis tarkus kohe minuti peal klassis ja töötas õpilastega kaasa. Nii kunni tunni lõpuni ei mäleta, vast üks kordistalli, kus tema puudus klassist. Aga muidu oli ta minutit peal ja kõik samma aeg, mis olid õpilastöötas tema kaasa. Me nägime, kuidas meister tegi õpilast tegid järele, muidugi mitte tema järel, aga mudeli relaga võtsid eeskuju, aga igaühel kujunes siiski oma käekiri. Ja tema ei teinud mitte selleks, et meile näidis teha, aga lihtsalt tegi oma tööd ja püüdis oma võimeid ja oskusi velg täiendada. Nii treeningu näol, mis meil oli küll stuudio kaheks, temal oli ka teatud määral samasugune stuudio. Seda stuudiot ta tegi kuni viimase ajani viimase minutini vist enne surma ootas tema mudelid, töö oli tal savist poolele. Aga surm tuli ennem, kui mudel jõudis uksest sisse tulla ja see töö jäi pooleli, tal. Tema oli väga järjekindel, mina ei olnud mitte kõik see aeg ballasel, kui ma seal õppisin, ma töötasin tema juures kodus. Hommikul läksin tema juurde laia tänava ateljee, tema ukse peal tuli vastu ja läks ära. Nii täpselt minuti pealt ka, kui ma lõpetasin, oli inimene kokku lepitud, siis temaga tuli kohvikus käis teatud kellaajast selle kellani, mitte mingit rohkem, mitte minut vähem. Ja siis isikliku elu nii oma elu mugavustega. Seda tal peaaegu ei olnud, see isiklik elu, ainult töö. Ja ta ütles tihti, et kunstnik peab üksi olema, kui ta suuda üksi olla, siis ta ei suuda ka kunstnik olla. Üks tema õpetaja, peamine õpetaja Saksamaal, kes oli, see oli üldtuntud kujul, mõtlesin, et see oli üteld, kisse ei suuda üksi olla. Seis, maks, sellel ei maksa kunsti õppida. Sest kunst nõuab üksiolekut süvenemist, töösse ja seda püüdis ka tarkust teha ja ta ütles, et tööd pead. Mõtlesin äralidelt vähemalt 18 tundi päevas tegema, aga tema seda teeb 12. Muidugi sealhulgas oli siis ka kunsti kirjanduse lugemine. Aga peaasjalikult oli ikkagi modelleerimine ja raiumine sekkaga joonistamine ja tema põhimõte ja siht oli, et töö teeb kunstniku, aga mitte Hanne üksipäini. Ja me näeme ka tema tööde kogust. Eluaastani seal 77. aastal ja just need viimased aastad on tema, võiks ütelda, paremiku annad ja kah oli tema poolt tihti nii avaldatud mõtet, nagu töötaks praegu noored liiga vähe, löötaks vist materjalis liiga vähe, see oli temal üks mureküsimus ja ta ütles, kui materjali ei tööta, siis võib kergesti mahusiasse kalduda, aga graniit eriti hoiab inimest teatud distsipliinis. Materjal nõuab oma osa ja inimene ei saa ütelda õigelt teelt kõrvale kalduda. Ja see on ka väga õige. Seda me näeme kahtima tööst all ei ole kusagil Niukest sentimentaalse nagu sest tal on tugev kindel vorm, meeleolukad, asjad ja mis tema juures huvitavalt. Tema oli äärmiselt selge praktilise mõistusega, nagu ta ise armastas ütelda, kaubanduslise haridusega. Aga sealjuures me näeme tema töödes seda kunstniku hinge rohkem kui mõnel mitteärilisel inimese juures. Ja seda hinge, seda sisu. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem tema töödes on seda märgata. Anton Starkopf fil ei olnud tavaks raiuda tööde sisse oma nime. Ta jätnud signatuuri tagasihoidlikkusest nagu öelda tahtes, et kunstiteost ei saa iial lõpetatuks lugeda. Nüüd on surm pannud signatuuri suure kujuri eludele. Leinas seistakse Anton Starkopf haual. Viimased hüvastijätusõnad eesti kunstnike poolt. Eatad ega haigus suutnud vähendada Anton Starkopf vaimuvärskust ja tööndu. Näis koguni, et nad Rootsis kõiki loodusseadusi. Kuidas siiski oli võimalik, et 1964. aastanäitusel, mis hõlmas tema loomingu viimast Mis on loodud 70 ja 75. eluaasta vahel, ületas üle 100 teose. See on võib-olla mõnele skulptor-ile terveks eluks küllaldane arv töid. Ja neis meie ei märganud väsimust, vaid vastupidi, nägime uusi otsinguid ja värskeid leide. Antons tarkov töötas loovalt kuni viimase hetkeni. Paljud tööd, mõtted ja teod jäid pooleli. Ei ela ju meist keegi, isegi ka mitte kõige tugevam igavesti, kuid nii kindlalt ja nii tugevasse materjali nägu, seda jäädvustas oma mälestuse Anton Starkopf ei ole antud paljudele. Antons tarkov. Elas uhkelt, töötas uhkelt ja suri uhkelt. Kesed oma loomingut, oma kodu, oma mõtteid. See peaks andma talle suure rahu peale. Nii pingsat tööd, puhata täies väärikuses, ilus. Jaa, uhkuses. Lumine on aed ja hauamaa. Kujuri viimse puhkepaiga lähedal seisavad tema vaimulapsed. Nukralt langetatud päi seisavad graniiti raiutud Starkofi sõbrad. Tassa ja mägi. See oleks kui vaikne igavesti kestel mõtisklenud. Et asja on õieti üks peasüüdlasest, et et mina nii kunstitee peal läks. Mina läksin Müncheni niisama vaatamise asja ma. Ei, ma ikka ei neid komplimente silmis, mul tol ajal öeldi, ei tahtnud kuidagi uskuda. Ja agana, siis läksin proovima. Seal oli muuseas kaks õpetajat diametraalselt vastandid. Üks oli Reinhold ja teine oli ei sünkreeder või midagi sarnast oli. Ja see Väine Hald oli iga Žalgirise suur pedant, sakslane tähendab. Priisiden luurtmit ükskord juba kuuled akusid, kakskolm, kord sajuta, kuuled siis, mis kuramuse pärast tähendab mul toodigi nendega tegemist, ütleme selle nooruse temperamendi juures veel eriti. Et jah, et ma lähen ikka ikka selle oma ärimehe karjääri peale ja ja sõidan tagasi. Aga siis oli, oli Münchenis oli siis suur koloonia seal oli Natasha ja Tuglas ja, ja töörvalt Greenberk. Maailm oli eestlasi seal. Nojah, hea küll, ehk siis läksin Pariis nii Taani, noh, rohkem nii turistina veel vaatama ja ja pagan võtaks, sealt jäigi seas. Ja, ja siis nii et, et selles mõttes on, ta sai otsekohe nii suunav olnud ja mikspärast ma seda tegema hakkasin. Ja ma pean ütlema, et et siin on üks armastus minu sõbra vastu. Ja ja siis teiseks, ütleme. Tegi kõiksugu asjadega tegemist ja Douglas meelitas, ta kirjeldas tegema kamina, endisime ta kunstnikuna, tähendab ja, ja siis, et teha ja teha suurelt, et vähemalt midagi jääb järgi, tähendab. Ja no see oli, mina õppisin mägi hindama, mägi oli vanem ja kui oli kooliasjas, ega siukese see Kallasega oligi, oli ka hirmus maadlemine omal ajal ministeeriumis sõitmised ja ja niisugust rahalist asjad. Nii, nii, mina olin nendega seal rohkem kursis ja nii oligi see asi, et meil oli harukordne koostööharukordne koostöö oli. Ja siiski ma ütlen, et, et kust mina seal umbes nii elukutselisest direktoriks sain, see oli sihid, et mina ei tahtnud saada, tähendab, aga aga ega sul on kergem. Ja tõesti, ütleme. No ühte asja ma võiks nimetada viidad raius suure jõuga ja siis minul päitled niiskurdis kutsuti, Ta arvas, et nendega, aga siis ta tagus need puruks. No ja, ja siis mina kurtsin, et asjad läbi nüüd asjad. Ja siis mägi ütles niimoodi. Kuule, ega ma ikka vist enam üles pidamast ei hakka, puunekerdaga ei hakka tegutsema. Ma annan sulle ja nii, et mägi andis minule saatne 170 köidet ja. Kolme aasta eest, kui tähistasime Anton Starkopf 70 viiendat sünnipäeva lausus kujur tähtpäeva saates lõpusõnad, mis kõlasid tookord nagu kreedo. Nüüd kõlavad need sõnad nagu tema testament tulevastele kujuritele. Kokkuvõttes maadi skulptori peab olema kaunis kahepaikne selles mõttes, et Ühest küljest tal peab ikka see viiuldaja muusikeri tundlikkus olema ja teisest küljest see viimane proleed lõpetamist meile millegi ees tagasi. Vaata siit üks samm edasi läheb arhitektuuri peal arhitektid, ei, mitte midagi, arhitekt juba pliiats näpus ja vahest võib-olla, kui on hästi organiseerinud, käib vaata mu kartused. Bloklise paigale pannakse, aga aga selle skulptori elukutse on, ütleme mõtte kulutasin sepis taotakse ja, ja kõik need riistad peab suur armastus olema, suur armastus olema. Või ütleme, suurt armastust tarviski on, kui ta töökojas ülise kasvataja, ta tuleb ise endistel. Väljas Eha vagu viirgab. Kahvat tule näole kiirgab vaikne naeratuse vine. Teised vaagi Kusu vilju saa, ent sirbi tasahilju peidad räästa pilusse. Kandes elu sirvilaudu lähed kõrge ukse kaudu ära mätaste vilusse. Hämaras onlaiad hoovid. Woody vaariuks, Row tuntroovid, seal sa magad, sõrmed rinnal. Koidu kumal Kukey kire. Ime. Kerge tuule Wire puhub suurest aianaabrast laugudele udu Aabrast unustuse kõlka kahu. Sügav rahu. Mulla isa liiva tuulab. Vihmakellalööke, kuulab endamisi, kihistab kandlel muremanuline sügis, musta tanuline. Leina viisisid, vihistab.