Alanud saade kannab pealkirja meid ei, Estonia kolm aastat hiljem. Mis täpselt juhtus öisel Läänemerel kolm aastat tagasi, ei tea me paraku tänaseni. Teame, et hukkus 852 inimest. Alanud saade on ajakirjanduslik vahekokkuvõte kolm aastat pärast Estonia hukku. Reporteritöö teevad Kaja Kärner, Hubert Veldermann ja Ain Saarna. Kersti Berendsen kõik me mäletame kolm aastat tagasi sellest, et teie koos Raivo Hellerma kaasutasite. Ma arvan, et nädalapäevad pärast Estonia laevakatastroofi hukkunute omakseid ühendava niisuguse ühenduse, mille nimi on Memento maare. Öelge palun kersti, kui palju te nüüd, kolm aastat hiljem koos käite? Kolm aastat hiljem Memento Mare enam nii sageli ka tihti koos ei käi, sest suurt rahvakoosolekute ja miitingut aeg on tõenäoliselt möödas. Ja kui rääkida nomento Moorest, mida ta teeb, siis on kahtlemata vajalik nimetada igal kuul 28. kuupäeval kokku käivat Memento maare klubi mis ühendab inimesi, kes tahavad tulla kokku ja leiavad selle aja, et rääkida oma muredest, probleemidest ja olles nõnda siis teineteisele toeks. See klubi toimib ja ta käib koos Õpetajate majas Raekoja platsis Memento voore. Eks tegevuse peasuundi oli tollal esindada juriidilise isikuna end rahvusvahelistel läbirääkimistel kindlustuskompaniis kuldiga. Ja ma võin öelda, et tänaseks on need läbirääkimised jäänud juba ajalukku, mis olid pikad ja pingelised ja võtsid tohutult palju energiat, ilmselt väga paljudelt inimestelt, sealhulgas ka advokaadibüroo kaasik ja Co juristidelt. Tänaseks on need läbirääkimised lõppenud ja kindlustuskompensatsioonid on välja makstud. Nii reisijad lähedastele kannatanutele mõtlen siin samuti pääsenud reisijatele ja ka laevapere liikmete lähedastele ja pääsenutele. Nii et kindlustuskompensatsioonide koha peal, jah, võin tõdeda, et tänaseks on see problemaatika ennast ammendanud. Tõsi, üksikud vaidlused, mis on veel jäänud, kus on vajalik olnud dokumentide täiendav töötamine, kas siis isaduse tuvastamise või suguluse tõestamiseks kooselu või ühisele fakti tõestamiseks, need on jah veel jäänud, aga, aga need on üksikud, nii et see probleem on lahendatud, mille Memento Mare endale kolm aastat tagasi eesmärgiks seadis. Ja ma arvan, et selle aja jooksul on läbi käidud ka see raske tee, et kohtu kaudu on Estonia hukul kadunuks jäänud inimesed surnuks tunnistatud. Jah, tõepoolest, nii see on ja, ja kui ma nüüd ei eksi, siis see töö oli tänud juba 95. aasta lõpuks põhiliselt, nii et me võime öelda, et, et kolm aastat hiljem kõik, mis puudutab ametiasutusi, pidi käimist ja kõiki tõestamisi ja et see selle võib nüüd lugeda minevikku, et nüüd on jäänud ainult see hingeline valu? Jah, tõenäoliselt on see nii, et ametiasutustega suhtlemine peaks olema enamiku kodanike jaoks lõppenud ja sealt edasi läheb siis üle ainult igal inimesel iseendaga toime tulla ning otsida, otsida endale elu mõtet ning, ning siis ta sellest, mida ta teeb, parasjagu tegemas, on, sest see asi on meiega nõelast. Nii või teisiti, kannatanute jaoks on ta ju iga igas vaikses südames vist nagunii olemas iga päev ja iga tund ja niisugust päeva ei olegi, kui sellele üldse ei mõtle. Me oleme harjunud selle mõttega, aga sellest jäägitult lahti öelda vist ei, ei suuda elu lõpuni. Kuid et kui nüüd teise külje pealt vaadata viimase ajaleheveergudelt, mida on võimalik lugeda olnud, siis ma pean ütlema, et Andi Meistri lõpetamata logiraamatu peatükk, mida avaldati Eesti Päevalehes, ei kuulu just nende kirjutiste hulka, mida, mida ma lugeda tahaksin. Seal võib olla küll väga subjektiivne arvamus kui ta. Kuid ma leian, et inimene, kes on tegutsenud rahvusvahelise uurimiskomisjoni esimehena ligemale kaks aastat, ehk siis täpsemalt üks aasta üheksa kuud ilmub nüüd hiljem välja versioonidega katastroofi põhjuste ümber püstitab küsimusi. Ma mõtlen, et ta oleks pidanud seda kõike tegema juba uurimiskomisjoni esimehena olles ning pidanuks ka selle informatsiooni, mille ta on nüüd avaldanud ja mille ümber ta nii palju küsimusi tõstatab. Seda ma juba tollal uurimiskomisjoni tööd juhtides. Sest niisugune võimalus, et oma versioone avaldada, pakuti tegelikult Andi meistrile Kaavementomaare ja Memento Estonia poolt välja juba 96. aasta maikuus, kui toimus üks ja see oli ka kõige viimane suurem koosolek oli leinakoosolek, mis toimus Õpetajate majas ja sellest kohtumisest Andi Meister delikaatselt loovus. Ja täiesti endastmõistetavalt, sest Ta oli ta ju tollal veel rahvusvahelise uurimiskomisjoni esimees ning see tundus täiesti loomulik olevat, et inimene, kes valdab konfidentsiaalset informatsiooni ja peab tagama ühe uurimise Igakülgse täieliku objektiivsuse siis ei saanud olla tollal komisjoni esimehena oma potentsiaalsete lugejate ja, ja tõenäoliselt auditooriumi ette, kes tema tegevusest kõige rohkem huvitatud on. Nii et see viimane lehelugu pani mind tõepoolest mõtlema, et, et kas siis seda peab nüüd nii tegema. Aga lõpuks elame riigis, kus on sõna- ja trükivabadus ning eks äsja ilmunud raamat on ka mingi oma aja märk. Ma ei kutsu loomulikult üles inimesi seda raamatut põletama ega lettidelt ära korjama. Ma arvan, et Andi Meister oleks ääretult eetiline, kui ta selle raamatu müügist saadud honorari annetaks neile lastele, kes jäid ilma oma, kas siis mõlemast või ühest vanemast aga see on ainult minu arvamus. Kui see rahvusvaheline ja riikidevaheline uurimiskomisjon oma lõpparuande ükskord valmis saab sellega avaldada siis tõenäoliselt peaks sellele lõpparuandele järgnema rahvusvaheline kohtuprotsess. Kas hukkunute omaksed siin Soomes, Rootsis, kus tahes iganes ootavad süüdimõistmist? Ei, ma ei arva, et toodetakse süüdimõistmist, sest et süüdlase otsimine katastroofi järel ma ei tea, kas on päris õige? Ma olen olnud seda meelt, et ei saa vist võtamist keegi sellist õigust endale siin maa peal olles näidata, et sina oled selles või teises konkreetses asjas süüdi. Kui ma ütlen, et meid huvitaks eelkõige see põhjus, mis viis Estonia laeva hukkumiseni ja huvitav kindlasti kes on selle eest vastutav ja ma arvan, et, et siin ei saa ka rääkida sellest, et vastutav on üks või teine kindel persoon. Ma arvan, et juttu saab olla ainult ühest või teisest juriidilisest isikust. Vaevalt et ükski inimene saab endale võtta niisugust vastutusekoormat ja vaevalt et üldse keegi saab talle seda panna. Kolm aastat tagasi ei olnud minister Andi meistrile valikut teede- ja sideministrina. Ta lihtsalt määrati Estonia hukku uuriva komisjoni esimeheks. 30. juulil 1996. aastal vabastas vabariigi valitsus ta esimehe kohustustest. See oli Andi Meistri valik. Miks selgitus? Kolm aastat pärast laevahukku. Seal komisjonis tervisele mõjus polnud laest võetud. Ma tundsin, et et mõnele asjale mõisagagi alla kirjutada. See tagasiastumine polnud. Nüüd ma mõtlesin, et astun tagasi, see oli ikkagi pikk-pikk ja vaevarikas protsess. Ma rääkisin sellest oma lähemate Kolleegidega komisjonis. Pole ju saladus, et. Ma iseenda kohta lugenud üsna palju häid artikleid, kus on öeldud, et takistan komisjoni tööd. Ja nüüd on komisjon töötanud pärast takistuse eemaldamist aasta, kaks kuud juba. Ma olen ikkagi niivõrd kohutavalt palju jõudnud kurja teha selle aastakümne kuuluvat terve aastaga ära isa parandatud. Läinud teisipäeval esitleti meremuuseumis Andi Meistri raamatut lõpetamata logiraamat. Selles heidab Estonia huku uurimiskomisjoni endine esimees valgust Eesti valitsuse tegevusele õnnetusele järgnenud päevadel. Esitab seni avaldamata fakte päästetööde ja laevahuku uurimise kohta ning kirjeldab lahkhelisid rahvusvahelises uurimiskomisjonis. Ei, mina ega minu raamat ei ole mingi mingi mingi tungal, mis peaksid valgustama seda seda halli septembrit, mis on Eestimaal palju õnnetust toonud. Oleksin rõõmus, kui see kirjatöö oleks oleks üks Telliskivi suures müüris, mida on ehitatud juba. Sellest ajast, kui inimesed hakkasid merd sõitma, see on eluohutus merel, seftid salastada. Sõnaga seda müüre on kaua tehtud ja võib-olla minul tellis, laguneb seal müüris kohe ära. Ja pole midagi parata. Kehvasti tehtud, paremini ma ei osanud. Tulevad teised ja panevad sinna paremad tervise taha. Ma arvan, et see, see müür, mis meremehi merel kaitseb, peab olema tugev. Uudisteagentuuri BNS peatoimetaja Ainar Ruussaar, sina olid Andi Meistri äsja ilmunud raamatu toimetaja. Võib-olla on isegi natukene küüniline küsida, aga nüüd, kolm aastat hiljem tundub, et Estonia katastroof müüb ennast ikka ajakirjanduses väga ja väga hästi, kui vaadata kas või seda, kui palju ja ausalt öeldes ka erinevaid keeli kõnelevaid ajakirjanikke oli raamatu esitlusel? Jah, noh, sellele kriitilisele küsimusele tuleb ausalt, aga veidi küüniliselt vastata võtta, nii, see on. Nii, see on, Estonia katastroof müüb ennast ja mitte ainult Eestis, Lätis, Soomes, Rootsis, vaid vaid ka Inglismaal ja isegi Ameerika ühendriikides. Noh, tegemist oli siiski Läänemere suurima rahuaegse laevaõnnetusele, kus hukkus 852 inimest ja kui me, kui me nüüd võtame ajakirjandus, ajakirjandus lahutame kahte ossa, üks on, üks, on selline ehe ajakirjandus, mis mis tegeleb sellega, et ta uurib fakte, esitab fakte, räägib sündmustest, mis juhtusid ja nii edasi. Ja teine osa on see, et ta tagastab millestki elama ja mida rohkem ajakirjandus teenib, seda sõltumatu ajakirjanduse sõltumatum faktid, see poolse müügipool on paratamatult Estonia katastroofi puhul see, mis, mis ennast müüa. Asja on pidevalt üleval hoitud kui soovita, võib-olla isegi ametnike uurijate jaoks võib-olla natuke ebameeldivalt asjana üleval hoitud väga lihtsal põhjusel asjade üle võetud, sellepärast et Estonia huku põhjuste kohta ei tea tegelikult mitte midagi. Ei tea, mis toimus laeval, me ei tea, miks laev uppus, meil seda, kuidas talitab oma uurimis, uurimiskomisjon ainult üksikuid aeg-ajalt mingeid vihjeid selle kohta, et keegi lahkub komisjonist. Valdavalt skandaaliga. Aga tegelikult, et komisjoni lõpparuanne ilmumine lükkub edasi ja edasi ja edasi edasi. Tegelikult me ei tea, resultaati, me ei tea, millega komisjon tegeleb. See on üks suur küsimärk ja loomulikult tekitab see ajakirjanike suvi, mis puudutab kindlasti paljud raadiokuulajad, praegu mõtlevad, et et noh, need ajakirjanikud on ikka ühed närukaelad küll, et alles ajasid printsess Diana kirstu. Nüüd müüvad nad Estonia katastroofi kolm aastat järjest. Selle peale on mul väga lihtne vastus. Kui ajakirjandus kirjutaks ainult iluaedadest, siis ei teaks raadiokuulaja praeguseni. Teine maailmasõda on alanud ega lõppenud. Kassa Ainar Ruussaar, Andi Meistri raamatut toimetades said ka midagi uut teada, kas sa ikka teada midagi niisugust, mida sa varem ei teadnud midagi niisugust, mida sa ainult enda teada pead? Mitte midagi sellist, mida ainult endale pean, ma raamatust teada ei saanud. Võib-olla ma pean enda teada mõned mõtted, mõned seosed, mis mul tekkisid iseenesel raamatut, lugedes-lugedes, neid versioone, küsimusi, aga mis puudutab selles raamatus esitatud fakte, siis ma sain väga palju uut enda jaoks, tähendab küll kõik, kui see on, on nüüd avalik selle raamatu kaante vahel ja üht-teist on juba varem uudiste vahendusel ka avalikkusele esitatud. Millal tuleb ja kas üldse tuleb järgmine Meide raamat, seda ma ei oska öelda. Me loodame väga, et, et Andi Meistri lõpetamata logiraamat ilmub ka teistes keeltes, igal juhul on väga suurt huvi näidanud selle raamatu tõlkimise vastu Rootsi, Soome ja Vene kirjastused. Ja ehk saab logiraamat ka lõpetatud komisjoni lõpparuande näol. Kindlasti mitte. Komisjoni lõpparuanne, mida ma praeguse seisuga olen käes hoidnud ja lehitsenud. Mis on selles mõttes pool konfidentsiaalne, teda pole avalikustatud? Ei, ei lõpeta kindlasti temaatikat, see, see aruanne ei vasta kõige olulisematele küsimustele. Kas Rootsis on rahvusvahelise uurimiskomisjoni lõpparuanne juba peaaegu avalik dokument, jätkab Anu Kaupmees raadio Rootsi toimetusest. Rootsi jaoks oli see kõige ohvriterohkem tsiviilkatastroof üle mitmesaja aasta. Kuigi õnnetuse põhjusi uuriva rahvusvahelise komisjoni lõppraport ilmumiseni on jäänud veel kuu aega, on selle sisu suures ulatuses juba Rootsi ajakirjanikele teada. Teisipäevane Svenska Dagbladet kirjutab näiteks viidates veel ilmuma Ta lõppraportile, et Estonia sõidukiirus õnnetuse ööl ei olnud liiga suur ja et see aidanud õnnetuse toimumisele kuidagi kaasa. Järgmisel päeval avaldati Aga lehtedes Estoniaga samal ajal merel olnud teise reisilaeva Mariella kapteni Tõnruusi kommentaar. Ja tema ütles, et tema olla Mariella kiirust vähendanud 12-le sõlmele. Aga oma radaritelt oli ta näinud, kuidas Estonia Mariellast mööda tuhises umbes 15 sõlme kiirusega. Seda võib aga pidada hulljulgeks, arvas niisiis kapten tööndus. Möödunud kolmapäeval näidati Rootsi televisioonis 50 minutilist Estoniale pühendatud saadet. Selles esinenud rahvusvahelise Estonia komisjoni tehniline ekspert do Mogarpinen ütles, et isegi kui Estonia oleks kiirust vähendanud 10 sõlmeni tunnis poleks aidanud, lained oleksid vöörivisiiri eest rebinud ikkagi. Laeva tabas nimelt sel ööl maksimaalne ebaõnn. Tõenäosus, et laeva oleks tabanud nii tugev laine, mis suudaks visiiri ära rebida, oli üks 20-le. Ja just see Estonia puhul juhtuski. Kogu mainitud telesaate põhisisuks oligi rahvusvahelise Estonia komisjoni lõppraporti ja komisjoni kogu töö kritiseerimine. Saatejuht hoidis veel ilmumata lõppdokumenti käes ja luges ette selle põhiväited, neid seejärel kummutada püüdes. Näiteks on komisjon üksmeelel selles, et laevahuku põhjuseks tuleb pidada laeva konstruktsiooni. Õnnetusele aitas kaasa erakordselt kõrge lainetus õnnetuse toimumise ööl. Telesaade heidab aga lõppraportile ette seda, et see sisaldavat mingit kriitikat laeva puudulikult teostatud hoolduse ega juhtimissviidi kohta. Ainuke, mida laeva meeskonnale süüks pannakse, on see, et nii meid ei, kui hoiatussignaal reisijatele saadeti välja liiga hilja. Ka autod oleksid pidanud Autotecil olema paigutatud teisiti seisvat rapordis. Seda on liiga vähe öeldud, leiab saatejuht. Rahvusvahelist komisjoni süüdistatakse telesaates selles, et see olla võtnud arvesse ainult neid tunnistajate ütlusi, mis komisjoni enda teooriaga kokku sobisid. Estonia huku põhjustest on teisel arvamusel laeva ehitanud saksa Mayeri tehase ekspert Hummel kes samuti saates palju sõna saab. Ta osutab Estonia laevavraki juures tehtud video kaadritele, kus on näha kaltsud ja madratsid, millega on tõenäoliselt püütud trumpi veekindlamaks muuta. See on Hummeri arvates vaid üks näide sellest, mis tasemel oli Estonia tehniline hooldus ja järelevalve. Rahvusvahelist uurimiskomisjoni esindas saates põhiliselt soomlasest tehniline ekspert do mokarpinel kes mõjus aga teleekraanil kahjuks ebalevalt ja kahtlevalt. Võib-olla sellepärast, et tema rootsi keel oli konarlik. Igal juhul aitas kaasa sellele, et televaatajal jäi kergelt mulje, et rahvusvaheline Estonia komisjon ei ole kolm aastat muud teinudki kui ainult üritanud fakte maha matta. Nii palju siis kolmapäevasest telesaatest. Nädala alul teatas oma lahkumisest järjekordne komisjoni liige rootslasest psühholoog Bengt saage. Ka tema tõi põhjuseks selle, et ta ei ole nõus lõppraporti tendentsliku mahevariandiga. Eelkõige ei meeldi talle aga see, et Estonia komisjoni Eesti-poolsed esindajad on igati püüdnud vältida laeva meeskonna vastu suunatud kriitikat. Saager on ka öelnud, et lõppraportist jäävad välja faktid, mis tema arvates peaksid seal olema. Ta ei öelnud siiski, mis faktid need on. Kolm aastat on rahvusvaheline komisjon koostanud lõpparuannet Estonia huku põhjustest. Täna küsitakse valjul häälel, miks nii kaua? Priit Männik on komisjoni töös osalenud selle esimestest päevadest peale. Ilmselt ka see asi peal üsna õnnetuse järgselt kohe. Ja hakkasin peale sellest, et kõigil lootused ja ootused olid selle komisjoni tööl ja ega ei kujutanudki tegelikult ei mina, kes ma siis olin, kui politsei esindaja nimetati eksperdiks selle asja uurimise juures ja hiljem on jah seal läinud, nii et ma olen saanud komisjoni liikmeks ja nüüd seal ka liikmena juba tüki aega olnud ei kujutanud me keegi tegelikult ette selle teema. Nii et noh, see oli kindlalt ebareaalne tähttunnistused. Kas see asja tulemus ei ole siiski see, et kui see rahvusvaheline komisjon lõputult omavahel lihvib, kooskõlastab väljendeid, seisukohti? Siis see lõpparuanne, mille komisjon ükskord esitab, on nii ilus ja ümmargune, et see ei rahulda mitte kedagi. Milline aktid rahuldaks teid siis majutatud rahulda, mitte kedagi, ma ei tea. Aga mulle tundub, et komisjon näeb kolm, võib-olla ka neli aastat vaeva selle kallal, et kõik nurgad kõikvõimalikud nagid välja lihvida. Nii nagu meri ja liin, lehvik pärlikarpi. Et, et see on tõepoolest rest prillikivi, mis sealt ükskord välja tuleb. Aga see ei anna vastuseid. Prillikivi päris kindlasti, sellepärast et noh, võib tõstatada alati ja, ja võib tõstatada äärmisel fantaasiarikkaid ideid, fantaasiarikkaid, versioone ja, ja selle jaoks jätab see komisjoni lõppraport kindlasti väga palju fantaažeerimise ainet. Sellepärast et, kuid kui tahta, siis võib otsida äärmiselt keerulisi võimalikke situatsioone sõnaga oma selleni välja, et kas jumal on suuteline tegema, ei oska kivi tõsta. Mina küll ei võtaks süüdistada seda, et komisjon asja teeb kauem, pigem kauem, aga ulguda korralik, ma ei välista kunagi, et seal ka selles raportis problemaatilisi seisukohti jääb, jääb siis alati, sest et ega me ei saagi kõiki asju lihtne, ei ole kõik kõikidele absoluutselt kõikidele asjadele suhteliselt vastu, ükskõik mis ka see inimene, kes oleksid istunud seal laevas ja filminud ja, ja võtnud kõik peale omal ajal hetkel kõik. Kas tagantjärgi tarkusega võib öelda, et midagi oleks pidanud tegema huku põhjuste uurimise juures teisiti? Tal on seal kindlasti, kas oleks pidanud Estonia üles tõstma? Ma ei oska öelda, kuivõrd, et oleks eriti aidanud see ülestõstmine aga ilmselt ka meiepoolse praktika puudumised, nii hull, kui see on ütelda ja nii hirmus, kui saan ütelda, aga tegelikult puudus ju, Eestis puudub praeguseni spetsialistide kaader, kes saaks ettevalmistus ütleme, õnnetuste uurimiseks ja ilmselt oleksime me just selle frakis tehtud uuringud, et puhul osanud ilmselt kas emapoolsete taotlustena rohkem rohkem tahta ja rohkem olulisemaid kohti fikseerida, sest. Selles suhtes on, ütleme, Andi Meistri lõigus, et seda sillal neid inimesi ei vaadatud, aga ei küsinud ka tema, kes oli sellel ajal komisjoni esimees esitanud tema neid taotlusi ka, nii et praegu öelda, eks ole, et miks seda ei tehtud, andke andeks, temalt ilmselt kõige õigem vale endalt küsida. Kui see rahvusvahelise uurimiskomisjoni aruanne ükskord valmis saab ja see trükis avaldatakse kas see võib olla kohustuslik riikidele, laevafirmadele, laevaehitustehastele? Või see on lihtsalt lugemismaterjal huvilistele. Komisjon kirjutab terve peatüki järeldusi ja soovitusi ja võib öelda, et kuna IMO rahvusvaheline mereorganisatsioon päris pingsalt jälgib ka neid, meie andmed on ka nende käes, meie osa raportid on nende käes, siis tegelikult väga paljud asjad on juba ennem kui see komisjoni raport valmib, juba võetud, need, meie arvamused on võetud töösse ja võetud kehtestatud reegleid nende üle. Võib-olla, et üks kõige põhilisemaid järeldusi tulevikuks mäletate visiiride kinnipanemist näiteks alguses, kui vahe oli, aga see oli väga kiire reageering tegelikult. Sellepärast et ma nagu vaheraportis on öeldud, siis tegelikult ikka väga raske on muid põhjusi leida, kui kui konstruktsioonilisi mees Taolises situatsioonis kasutamiskõlbmatud aga noh, kuidas valmistada üldse ette taolises situatsioonis laevu uppumis, nii et ilmselt tuleb rohkem tähelepanu tõesti sellele pöörata, et see laev ükskõik, mis juhtub, ei saaks siuksesse situatsiooni sattuda. Aga minu arvates, tähendab ma küsisin ka komisjonis küsisin või sedagi siinitatut. Aga kujutage ette, kui teades, et see laev on sisuliselt uppumatu. Et need on need asjad, mida me arutame komisjonis arutasime väga kaua avamisel sest väga kerge on anda hinnangut, ütleme noh eriti ajakirjandusliku hinnangut näiteks, sest ka siin on need seosed on ju kes, mille eest vastutab, kuidas vastutab, kes mida oleks pidanud tegema. Sest ega komisjone lahendada, kellelt süü küsimus. Reisiparvlaeva Estonia hukku uuriva rahvusvahelise komisjoni esimees ja kaugsõidukapten härra Uno Laur. Kolm aastat on pikk aeg. Tõde selgub ju raskelt, aega on kulunud tõesti palju, aga selle aja jooksul on ära tehtud väga suur töö. Kõigepealt peod, antime, töömaht on väga suur. Siis võttes arvesse, et komisjon koosneb kolme riigi esindajatest ja peale selle on veel eksperdid, et kogu selle seltskonna vahel saavutada konsensus. See võtab ka tohutult aega, vaidlusi, koosolekuid, kõike, kõike on olnud väga palju. Faktide vahetus, telefonikõnesid peale kõige muu, ma võin öelda näiteks, mis on tehtud selleks, et kõiki asjaolusid uurida. Näiteks alguses kerkis üles küsimus, et kas äkki selle koha peal, kus Estonial sai saatuslikuks lainetus, et äkki seal oli merepõhja mingisuguse tõusu tõttu eriline kõrgem laine, selleks uuriti läbi suur mereala 35 kilomeetrit pikk, 13 lai ja ei leitud mitte ühtegi sügavust alla 40 meetri, tähendab, see langes ära, aga seda oli vaja teha. Ehitati Estonia mudel liikurmudel seda katsetati Göteborgis, katsebasseinis, mitmesugustel kursustel, kiirustel mitmesuguse lainetuse ja nii edasi ja nii edasi, et mõõta neid merejõudusid, mis vöörile mõjusid siis Silja sümfonile, mis sõidab Stockholmi ja Helsingi vahet, paigutati vööriandurid, et mõõta lainelöökide võimsust laevakerele, seda kõike selleks, et teha siis arvutusi Estonia vöörilukkude tugevuse kohta. Uuriti laeva vee sissevoolu, kui kiiresti vesi sisse võis voolata, et laev põhja läks metalli tugevus, proovid, stabiilsuse arvutus mitmesugustel variantidel ja nii edasi ja nii edasi. Peale sellel tunnistajate ülekuulamine, mõnda neist kuulati üle mitu korda, ühte näiteks isegi seitse korda, et jälile saada. Ja praeguses seisukorras on asi nii, et praktiliselt on meil lõppraport valmis, käib veel viimane korrigeerimine. Ja siis ta läheb trükki ja loodame, et novembris võime selle avalikkusele esitada. Olen täiesti kindel, et me oleme leidnud need tõelised põhjused, mis laevahuku põhjustasid ja enam-vähem saanud jälile kuidas see juhtus, kuigi Peab ütlema, et tunnistajaid väärtuslikke tunnistajaid on meil vähem, sest näiteks sillalt ei pääsenud mitte keegi, välja arvatud vahimadrus, kes lahkus sealt juba mõnda aega enne ja sellepärast me võime ainult arvata, mis sillal tegelikult toimus nendel ärevatel hetkedel ja see muidugi on Meie ülesannet palju raskemaks teinud. Kas komisjon oli oma töös selles mõttes ühtne, et nad poolest tahtsid tõde selgitada või määras paljus ka komisjoni tööd ja tegi selle raskemaks nõndanimetatud huvigrupid? Eks igalühel oli oma lipp selja taga ja seda oli muidugi tunda, aga üldiselt ma pean ütlema, et vaidlusi on väga palju olnud ja ühisele arvamusele jõudmine ei ole sugugi olnud kerge töö. Aga lõpuks siiski ma usun, me oleme seda saavutanud. Kas on juba nüüd tehtud ka järeldusi Estonia hukust, et midagi niisugust tulevikus ei kordu? Rahvusvaheline mereorganisatsioon IMO Londonis on juba rakendanud terve hulga meetmeid selliste asjade ära hoidmiseks ja mis on veel tegemata, meie raportis on ka üks peatükk selle kohta, kus on soovitused tulevikuks. Kas need parvlaevad tulevikus ikka jäävad, kuidas teie kui meremees praegu arvelt? Ma arvan, et jäävad, sest nad on väga efektiivsed, eriti niisugustel liinidel. Aga loomulikult ohutusnõudeid peab tugevdama ja kahjuks on see asi nii, et tavaliselt juhtub see ikka alles pärast suuri õnnetusi. Te nimetasite, ka laeval olid kõik dokumendid olemas. Laev oli täiesti korralikult sertifitseeritud ja tal oli välja antud klassifikatsioonitunnistus, mis võimaldas laeval sõita piiranguteta igasugustel meredel ookeanidel kaasa arvatud. Ja kõik need spekulatsioonid selle ümber. Laev oli ainult väga väikeste vahemaade läbimiseks ja kuidagi öelda sisemeredel ainult sõitmiseks ei vastagi tõele. Need ei vasta tõele, kuigi jah, Soome lipu all sõitis Botnia lahes ja suurt meeltlaselt tunda ei saanud. Ja selle pooleteist aasta jooksul, mis ta oli Tallinna-Stockholmi liinil see oli arvatavasti alles teine juhus sellist tormi kohata. Mis teie arvate, kas Estonia vrakki on mõtet veel edasi uurida või isegi üles tõsta? Jah, on olnud hääli eriti sugulastel leerist, et Rak tuleks üles tõsta ja hukkunud korralikult maha matta. Ta meie komisjon selle asjaga ei tegele, see pole meie teema. Ma võin ainult kui eraisik selle kohta öelda, et minu arvates ei ole mõtet seda vrakki üles tõsta ja kuulutada see koht mere hauaks jätta hukkunud rahule, aga seda ma võin rääkida kui inimene, kes ei ole oma lähedasi seal kaotanud sugulastele, kes on oma lähedase kaotanud. Võib-olla teine arvamus, jama, täiesti respekteerin seda. Komisjoni tööst võttis osa väga palju inimesi, eksperte, teadlasi, kaasatud olid ka poliitikud. Kui komisjon jõudis ühele või teisele järeldusele ehk konsensusele, siis jäid ka ju veel eriarvamused. Ma tean, et meie teadlaste eriarvamus on lõppdokumendis sees, jah, on ühe meie eksperdi arvates kaasnes huku põhjustele ka metalli väsimus ja praod. Mina ei ole selle ala ekspert ja ei oska selle kohta suurt midagi öelda. Teised eksperdid, kes tunnevad seda ala, ei ole temaga nõus. Aga omalt poolt ma võin öelda, et Need vöörilukud olid nii nõrgad, et see laev oleks võinud hukkuda oma esimesel reisil täiesti uuest, uuest peast. Sellepärast ma ei leia, et sellel vaidlusel oleks sisulist tähtsust. Ma olen täiesti veendunud, et see laevahukk oli sisse programmeeritud, võib-olla mitte laevahukk, aga see vööri purunemine oli sisse programmeeritud. Ja noh, antud juhul mul on mitu vana meremeest ütelnud, et ega see ei ole ikkagi kapteni asi mõelda, kas tal vöör kukub eest ära või ei, see on ikka rohkem laevaehitaja ja järelevalveorganite asi ja mina kui meremees olen selle ütlemisega nõus. Komisjoni töö on mõneti olnud ka hüppeline on tulnud uued inimesed, mõned on lahkunud ja väga erinevatel põhjustel on see toimunud. Ja alles nüüd siis üks ekspert Rootsist, kes ka pööras komisjonile selja ja hiljaaegu Bengt saager lahkus komisjoni koosseisust väites, et ta ei saa selle tööga nõustuda. See tundub mulle natuke imelik, sellepärast et märtsis, kui me lõppdokumendi suhtes omavahel täiesti kokku leppisime siis ei olnud tal mingeid vastuväiteid ja nüüd ta ei saa nõustuda. Ma ei saa sellest kahjuks aru. Ilmus ka praegu Andi Meistri raamat Estonia huku kohta, missugune on teie seisukoht, kui eelmise esimehe arvamus Estonia hukust? Mul on väga kahju, et andi meestel lahkus esimese kohalt ja komisjonist üldse, sest meie koostöö laabus temaga väga hästi. Ja ma ütlen, et ta tegi suure töö ära oma põhjalikkusega ja asjasse süvenemiseks. Ja sellepärast tema lahkumine andis suure hoobi kogu komisjoni tööle meie usaldatavusele ja samuti ei mõjuta sugugi soodustavalt kiirenemisele. Reedel edastas uudisteagentuur Reuter teatajate reisiparvlaeva Estonia katastroofis hukkunud 852 inimese. Omaksed tahavad kolm aastat pärast katastroofi korraldada uue uurimise, et selgitada välja laevahuku süüdlane. Kannatanute tugirühmad Eestis, Soomes ja Rootsis ei usu novembris ilmuva rahvusvahelise uurimiskomisjoni raporti objektiivsusesse, teatas Reuter. See oli saade, meid ei. Estonia kolm aastat hiljem reporteritöö tegid Kaja Kärner kuube Veldermann ja Ain Saarna.