Vanamees, kelle juures olin ööbinud, tegi mulle hommikul põhjalikult selgeks, milliseid radu ja metsasihte pean minema, et maanteele pääseda. Viimaks ulatasin talle hüvastijätuks käe. Ta võttis selle oma kahe suure kämbla vahel, vaatas mulle südamlikult otsapidi nagu hakkama veel kord teed juhatama. Ütles, siis äkki tuleb mind ometi saatma. Ma üllatusin, kuid sain varsti aru, et ta ei tee seda minu pärast. Mulle näis, et tal sellega on oma eesmärk. Ta tõmbas kasuka selga, võttis väljast ukse kõrvalt jämeda kepi ja tuli minuga kaasa. Ta jalgu oli vanadusest juba Dons, nõnda rühti ja kogu hoiak ilmutas seda trotsliku nooruslikkust. Mida me kohtame inimeste juures, kes hoolimata oma kõrgest east on veel küllaltki vitaalsed, et mitte ilma vastupanuta alistuda. Seda harilikult lohutav näha, kuid sellel ei puudu ka oma traagika, mis on eriti ilmekas siis, kui asjaosaline on võimsa kehaehitusega ja kogukas nagu minu saati. Lisaks sellele hakkas vanamees rääkima oma lapsepõlvest noorusaastatest mehe east. Ta oli neis paigus sündinud ja polnud siit palju kaugemale saanud. Harva oli tal midagi muud kui metsatööd teinud. Sellega oli ta ennast ja oma perekonda elatanud rääkides vahetevahel seisma sihtides kepiga, kord siia, kord siin, seal oli ta känd, ei uurinud seal noort metsa arvendanud seal auke löönud ja seal oli olnud omal ajal aastat 50 tagasi see raielank, kus ta oli töötanud sel talvel, kui naine nende esimese poja sünnitas. Aga siin, ütles ta viimaks, kui mets vasemal lõppes. Olen ka mina oma jao männitaimi mulda istutanud. Ma võisin siis kümneaastane olla. Kui vana sa siis nüüd oled? Küsisin mina. Sügisel saab juba 80 täis, vastas vanamees, tõstis käe silmade kohale ja vaatas võrdlemisi värsket, mitte vanemad kui nelja, viie aastaste raiesmiku, mis laius meie ees päikese küllasena. Kevadiselt lõhnalõhna. Kes seda oleks teadnud arvata, ütles ta äkki. Kui see männik alles kasvas ja Minasid mööda käisin, siis mõtlesin ikka, tema jääb siia veel kauaks pärast mind. Ma vaatasin kell kartus bussi peale hilineda. Ta ei tulnud enam kaugemale. Hakkasin kiiresti astuma ja vaatasin tagasi alles siis, kui siht ära pööras. Ta seisis ikka veel keset raiesmiku kepile toetudes ja liikumatu ise nagu känd. Tagasi vaadates arvasin mõistvat, mis eesmärgiga vanamees oli mind saatma tulnud. Oli päikesepaisteline, kuid jahe ja tuuline aprillikuupäev, mil mets nii imeliselt kohiseb, nagu laulaks ta. Kuulasin seda igatsevad laulu. Kujutlesin poisikest, kes siin kunagi oli metsa istutanud. Mõtlesin vanamehele, kes nüüd otsekui imestades oli seisma jäänud keset kännustiku. Korraga hakkas süda nii tasa. Nii nukralt valutama. Linnu lood. Ühele septembrikuu hommikul lendasin ma saare kohal. Ma lendasin madalalt ja vaatasin alla puud ja põõsad kadastiku männikud sääraseid kastest. Iga oksakese küljes oli võrk igas võrgus, ämblik ühes, suurem, teises väiksem. Neid võis seal mustmiljon all. Oh, mõtlesin ma sel hommikul, kui kohutav oleks kärbes või inimene olla. Küla taga on kõrge kuusk. See mu laps on meie perekonna puu. Juba meie isaisad istusid selle kuuse ladvas kevadel, kui neil olid pojad. Pesas lendasid nad laanes selle meie perekonna kuuse otsa istuma. Sealt avanes neile suurepärane vaade kogu külal. Talude õue tulid sealt näha nagu peopesal. Eriti huvitasid meid kanapojad. Kui sina suureks saad, siis lendad sinagi selle kuuse latva istuma. Traditsioonid on ju head asjad ja ära karda, et sind ilmtingimata röövliks peetakse. Muidugi, seda juhtub ka isegi sagedasti, aga nii mõnigi kord, nii mõnigi mees ja nii mõnigi naine ei jäta ütlemata. Kuule, avarescraaksub rihma. Teinekord sa ennustad ka ilusat ilma ja siis vaadatakse, tänulik, kuna siin ongi poole üles. Mis puutub kuusesse, siis on ta meie sugukonnast alati sõbralikult suhtunud. Juba läinud kevadel laskis ta oma ladvast kõik okkad maha. Pea meeles, et ta tegi seda selleks, et meil oleks seal parem istuda. Jakraaksuda. Ma olen kuulnud öeldavat, et hobused on targad loomad beeta, kui sealjuures silmas mis tahes, mina seda ei usu. Ma näen neid iga päev. Sagedasti seisavad nad keset karjamaad, ent mitte nõnda nagu meie oma traatidel pead ühele poole. Nad vist üldse ei vilista. Ei laula, ei räägi. Kui nad seisavad kolmekesi, siis on keskmise pea seal, kus äärmiste sabad ja muidugi siis äärmiste pead seal, kus keskmise saba nii palju kui minu suguselts on võinud tähele panna, vehivad nad alati sabadega. Ma ei saa aru, mis tarkus on peletada kärbseid endast eemale. Kui palju pean mina lendama, et neid püüda? Ema rääkis mulle muinasjuttu, mis algab nõnda. Kui maa oli veel väga roheline ja puud õitsesid, murdus muna pooleks ja sina tulid sealt välja. Edasi pajatab muinasjutt sellest, kuidas ema koore pooliku noka võttise üle õue lennates selle alla pill. Tühi koor langes murule, kus väikesed inimesed mängisid ja siis olid nad kõik õnnelikult hõiskama hakanud. Kuldnokal on juba pojad. Millise hellusega olid nad seda koore poolikut imetlenud, oma peos hoidnud ja sellega mänginud. Eile sattusin ma võrku, mis oli üle marjapõõsa laotatud. Väikesed inimesed tormasid mulle kallale, peksid mind, äärepealt oleksid nad mu maha löönud. Muinasjutud on ilusad asjad, nad on mulle alati meeldinud, aga pärast seda, mis ma võrgus sipelgas üle elasin, õlad veelgi veetlevad. Nad kuulutavad sõprust, nende vaim on nii üllas ja kurjuse vaba. Päev on vaikne, pilvealune ja mõttes. Mina lendan üksinda siia, siin häälitsedes, tasahilju tühid viid, selles hallis sügiseses-Nõmmes, pole sünnis hõisata. Kõik teised on ära lennanud. Varsti on minu kord, võib-olla juba homme, võib-olla ülehomme, tõid. Ma ei ole rõõmusega kurb. Muidugi tahaksin, et keegi mulle vastav sama hääli ja samuti tasahilju seda juhtub harva. Õieti peaaegu mitte kunagi. Meri kohiseb taamal. Mitte kunagi sajab peent vihma, mitte kunagi. Udu heidab oma halli mantli üle nõmme. Mitte kunagi. Ent ühel päeval ometi mulle vastati, kui sain aru, et see polnud mu enda häälega ja andsin ma endast uuesti märku, tühid, vastupidi olema kas kase otsas või kase all kanarbikud. Seal oli ka üks kivi. Vii tühitöid. Ma lendasin hüüdele iga korraga lähemale. Ta vastas küll, kuid ei liikunud paigast kase otsas või kase all kanarbikud. Miks ta mulle vastu ei lennanud? Tühitöid töid. Päris lähedale jõudes tundus mulle, et hääl tuleb kivipraost. Aga peaaegu samal ajal ma nägin, kuidas kivinenud liigutus. Ja siis sain ma aru kogu pettusest. Ma ei vastanud tallena, lendasin kaugele ära. Selles hallis-Nõmmes ei hõisata. Sammal kasvab iialgi, lehed langevad iialgi. Siin ollakse hääl iseendale. Ma lendasin vaikselt puust puusse, peitsin end sammalhabemed vahele ja mõtlesin. Kas ka tema, see vanamees, keda ma halli peaga kiviks pidasin Vanasti olid paremad ajad. Maailm oli siis noorem ja heldem. Mäletan neid aegu hästi, kuidas ma siis vahel jõge pidi üles, lendasin tihtipeale kuni Allikateni välja. Neid lende võeti ette üksinda siis, kui taheti olla karjaste karjuste vabad madalikud, kärestikud, kosed, loogeldi, kahel pool, metsad, heinamaad või põllud vastuvoolu ja samal ajal nii kergelt. Eks mõjunud see ülendavalt ja milline rõõm sukeldumiseks. Jõgi oli nagu üksainus suur söögilaud ja mitte kedagi, kes tahtnuks saaki ära haarata. Nüüd ei ole ma enam ammugi jõge pidi üles lennanud. Jõgi on nüüd tühi. Jõgi on nüüd ise näljas, mõnikord isegi haiseb. Inimene on looduse kroon, paneb end ikka rohkem ja rohkem maksma. Kord on merre käes, ookeanid ootavad oma saatust. Oh mind, vaest ulgulindu. Ma ei tea, mis see teiste asi on, kuidas me elame, musträstas supleb loigus meiega tolmus ja liivas. Meie armastame tänavaid ja turuplatsil peaks korda minema see, mis me sööme. Meil hurjutatakse sellepärast, et me pung jõgime. Veider lugu. Me toidame endid ja see olevat vastutustundetu. Me saame söönuks ja see olevat vastutustundetu. Me saame söönuks ja see olevat hävitamine. Viljad lähevad meile korda, marjad ei ole neid ühes kohas, lendame mujale, ikka sinna, kus on ikka sinna, kust saab. Meie oleme varblased ja lendame parves. Kusagil ikka midagi leidub. Meie oleme varblased jakk, äratseme ja katsugu keegi meiega kurjustada. Mu isa laulis kinnisilmi andunult, kõik unustades lauldes oli ta niisama kurt kui pime. Teda hoiatati talle öeld, sina laulad ja hõiskab nii kõlavalt, aga kurjategija hiilib vaikselt. Sina ei näe ega kuule midagi, aga tema näeb ja kuuleb 10 eest. Ta ei hoolinud hoiatustest ja laulis edasi. Täpselt ei saanud teisiti. Nagu ühel ööl leidis ta kahe higise peopesa vangistusest ja seejärel puurist. Ja siis ei olnud turg enam kaugel. Puuri ööbiku laul. Mis inimesed need küll on, kes seda naudivad? Ma lendan puust puussesalus sallu metsast metsa, Laanest Laan. Ma lendan kevadega koos. Eile hommikul kukkusin õhtust hommikuni, lendasin ja kukkusin, kukkusin ja kuulata, siin. Keegi ei vastanud. Ei vastanud, ükskõik. Tänama kukkusin hommikust õhtuni lendasin ja kukkusin, kukkusin ja kuulata, siin keegi ei vastanud, ei vastanud ükski. Homme ma lendan järve taha, kukkun, kogun nõmme Elisema kukkum ja kuulata võib-olla, et ka nõndumaks jääb, jäägu ükskõik. Ükskõik Ma lendan ikkagi. Ükskõik, ma kukun ikkagi. Ükskõik, ma igatsen ikkagi. Päike on hele ja suur, mu päevad on pikad, mu ööd valged, igatsus ammendamatu. Ma kukun õhtul ja hommikul ma kukun, päeval ja ööl. Ma kukun õnne ja hoolt, ma kukun. Ja kuulata. Ma kuulatan, kuni mulle vastatakse. See päev tuleb, ma tean seda kindlasti, see on ilusam kui kõik teised. Ja siis alles algab pidu kõikides laantes kõikidel küngastel ja Kinkudel randa. Saartel on mu peokaaslased, kuidas ma armastan latvu ja valgust.