Lauluga, mis kannab pealkirja, me saame kokku. Algas meie tänane kohtumine poeedi, helilooja ja laulja Lorsprassaaniga 20. sajandi truba tuuriga, nagu prantslased ise oma lemmikute nimetavad. Shors presseni eluaastaid tähistavad arvud 1921 ja 1981. Prantsusmaa koolides õpitakse juba aastaid tema kui kaasaegse klassiku luulet. Prantsuse akadeemia määras talle kui luuletajale 1966. aastal Grand Prix akadeemikuks valimisest. Mrassaan keeldus põhjendusega, et poeedil pole vaja mingit mundrit olgu see kasvõi akadeemilise lõikega. Ta eelistas jääda trubaduuriks, kes loob oma tekstidele ise viisid ja kannab neid ette paarides kabaree des väikestes varieteeteatrites. Küllap on poeesia selle mitmekülgse mehe säravaim ande tahk. Kuid kindlasti ei oleks tema luule saanud nii üldrahvalikult tuntuks, kui ta ise poleks seda inimestele meelde ja südamesse laulnud. Roursbrassaan hakkas laule looma õige varakult 14 aastase poisina ja sai tuntuks üpris küpses eas 31 aastasena. Niisiis oli küllalt aega, et ilmuda publiku ette juba tõeliselt küpse meistrina. Surs Brassaan sündis Lõuna-Prantsusmaal Vahemere äärses väikelinnas seedis, mille elanikkonna moodustasid kalurid ja käsitöölised. Isa oli kiviraidur ning sisendas pojalegi austuse oma töö vastu. Tänu emale kõlas aga majas alati muusika, temalt sai poega esimesed õpetused selles vallas. Ühes intervjuus on öelnud, et kui temast ei oleks saanud luuletajad ja heliloojat oleks temast saanud kiviraidur. Muide, ega šanssoni looja töö ei olegi palju kergem leida igale reale igale noodile õige kivi. See on põrgulikult raske. Võib 30 korda korrata, ma armastan sind ja ei liiguta kuulajat. Ent kui ühendada need sõnad ilusa meloodiaga, on neidu kindlustatud. Minu jaoks on laul eelkõige muusika. 18 aastasena lahkus George pärast seal oma päikesepaistelisest ja värske kala lõhnalisest kodulinnast ja läks Pariisi. Temast sai treial Reno tehases. See oli sõja eelõhtu. Mõne aja pärast viidi noormees Saksamaale tööteenistusse sealt põgenest ära ja varjasin taas Pariisis. Okupatsioonist vabastatud Prantsusmaal tegelasseal aastaid kaastööd mitmetele ajalehtedele. Poisipõlvest armsaks saanud luuletamine ja lauluviiside loomine jätkus, kuid see oli vaid oma lõbuks ja vahel sõprade ringis ettekandmiseks. 1952. aastal kuulis tema laulu tuntud Johanssoni lauljatar patas Shuu ning kutsus ta esinema oma gabareisse. Et uustulnukad publikule nii-öelda sisse sööta, laulis patašov kõigepealt ise mõned tema laulud ja alles siis tuli kuulajate ette. Autorise. Patašuu on meenutanud, et esimestel kordadel tuli Brasseni lava taga lausa kinni hoida, et ta enne etteastet ära ei põgeneks. Nii väga olevat tol ajal juba 31 aastane mees publiku ette astumist kartnud. Vastuvõtt ületas aga igasugused ootused. Juba kahe nädala pärast pakkus heliplaadifirma lepingut esimesele plaadile, järgnesid teised. Kokku on Rorsdras seal laulnud sisse tosina heliplaate. Nende kogutiraaž on 20 miljonit. Lapanud kipos. Shours Brassen on loonud laule ka teiste luuletajate igu, Bronsari lämarteni, ver lääni rämbo tekstidele. Tema õrn, nukker ja ülimalt prantsusepärane laul, mille aluseks on Luija radooni luuletus. Õnnelikku armastust pole olemas, on saanud lembelüürika klassikaks. Kuid enamik basseini 135-st laulust on siiski tema enda sõnadega. Ta on väikeste inimeste laulik, kes oskab näha ilu ja soojust igapäevastes asjades. Õitsva sireli oksas kuumalt auravad supitaldrikus puusületäies, mis on koldesse pandud ent ületab kuulajat ootamatute kujunditega võrdlustega sõnamängudega. Tema luule öeldakse olevat nii raskesti tõlgitav, et originaali rikkusi ei ole siniligilähedaseltki üheski teises keeles suudetud edasi anda. Ent pärast seal pole sugugi ainult lüürik. Ta võib olla ka väga terav ja ründav, lausa sarkastiline Ki. Sel kombel laulab ta alatutes tahnitsejatest ja südametutest kurnajatest. Silmakirjateenrid, test, orjameelsetest ja nööridest ametnikest. Aukraadid ei loe talle midagi. Ta hindab vaid inimlikke väärtusi, eriti headust. Tema poolehoid kuulub nendele, kelle raske saatus on tõuganud ühiskonnaredeli alumisele pulgale kuid kes on siiski säilitanud oma inimlikkuse. Ma pole kunagi tahtnud ainult raha teha. Ainus, mis mind köidab, on laul, on rast sääne, Velnud. Eelistan pigem vaikida kui öeldavanaalsusi. Varjata pole mul midagi, kõik mu mõtted on välja öeldud mu lauludes. Või siis hoian ma neid tulevaste laulude tarvis. Minu arvates on tõelise laulu peamiseks mõõdupuuks tema sisu, sügavus. Laul sõltub paljuski loomingulisest, kujutlusest ja usust. Mille sa sellesse panid. Looming, see on raske protsess. Kõigepealt ilmub huvitav teema vast ainult mõned sõnad. Seejärel tikid, meloodia, tuleb palju töötada, korduvalt teksti ümber teha. Sageli jätan töö lauluga pooleli, hiljem tulen selle juurde tagasi, püüan vigu parandada. Kui mul on kogunenud mitu uut laulu, siis hakkan mõtlema publiku ees esinemisest. Küsimusele, milliseid oma lauludest autor ise kõige enam armastab, vastab Brassen kõiki. Ma laulan ju ainult neid laule, millesse ma tõepoolest usun kirjutanud olen neid poole rohkem kui ette kandnud. Muusikat pean niisama tähtsaks kui sõnu. Shours prosseni hääl polnud tugev ja ta ise ei pidanud end hoopiski professionaalseks lauljaks. Kuid mitte keegi teine ei suutnud nii hästi laulude sisu kuulajaini tuua kui nende autor. Igat Johnson on omaette pilt, terve etendus, draamakomöödia, tragikomöödia farss, kuidas kunagi ja prosseni vaenud selle publikule elavaks muutmiseks mingeid väliseid vahendeid. Ta tuli lavale, kitarr käis tõsine, lihtsalt riides, ilma lipsuta tõstnud jala tuulile, kohendas mikrofoni ning hakkas laulma. Kogu õhtu jooksul ei muutnud ta pausi, välja arvatud hetked, mil ta käis kulisside vahel asutatud laua juures, et rüübata lonks vett, enne kui alustada järgmist laulu. Kontrabassil saatis teda alati vana sõber Pier Nicola. Rassen laulis alati ainult ühe osa kontserdist, mitte üle tunni. Ta andis samal õhtul võimaluse esineda mõnel algajal lauljal. See oli alles tundmatule esinejale hea reklaam, sest vrasseni nimi tõmbas palju publikut kokku. Estraadimaailmas nii levinud show business oli Brassaanile vastuvõetamatu. Kuulsuse tipule jõudnud, vältis igasugust reklaami ja kõmu oma nime ja loomingu ümber. Ta elas Pariisis väikeses vanas majas, mis olevat talle meenutanud, kodumajas sõitis. Ehk ümberringi kerkis järjest enam moodsaid kõrghooneid. Eelistas ta ikka seda vana armsat tagasihoidlikku majakest keset aeda. Tagasihoidlik olid aga kogu oma elus. Ajakirjanikel oli äärmiselt raske temalt intervjuud saada, ta ei armastanud endast rääkida, kõik on ju lauludes öeldud, oli tavaline vastus. Tema korteri uksel rippus silt tülitada ainult õnnetusjuhtumite või surma korral. See oli võõraste jaoks. Ent sõpradele oli see uks alati külalislahkelt avanemas. Kellel oli õnn Brassaaniga kohtuda, meenutavad tema häid, sooja tähelepaneliku pilguga tumedaid silmi. On üks foto. Rors bras, sään, mustapäine ja suurte mustade vuntsidega silmad kavalalt pilukil iga kortsuke täis muhedat naer Dust edema käevarrel otse lõual troonib tähtsalt ning rahulolevalt läikivmusta karvaga kiisu. Ent teistel piltidel, mis ette sattunud, on Brassaanikad tõsine ja mõtlik lahutamatu kitarr kaasas. Ainult juuksed ja vurrud lähevad järjest hallimaks kuni valgeni välja. Tumedate silmade pilk püsib Erki ja tähelepanelik. Pika varrega piip lisab veelgi mõtlikust. Pommiõhtutesse. Shourskrosseen armastas oma kuulajaid, sest ta teadis, et need, kes saali tulevad, on tema sõbrad. Mõttekaaslased halvenev tervis piiras aga esinemisvõimalusi. Ent pärast seal ei kavatsenud alla panduda vähemalt laulude loomist tahtis ta jätkata. Ühis viimastest lauludest on sõnad. Luban minna kalmistule võimalikult pikka teed mööda. See oli tema ainuke lubadus, mida sõnapidaja mees ei täitnud. 1981. aasta oktoobri lõpul vaid mõni päev pärast kuuekümnendat juubelit suri ta oma sünnilinnas, saatis sooja päikesepaistelise Vahemere ääres. Shours Brasseani tähendus prantsuse kultuurile on hindamatu. Kuid suur kunstnik kuulub maailmale oma loominguga oma isiksusega. Oma ühiskondliku tegevusega. Grupp lauljaid, kuhu kuulus ka pärast seal andis välja heliplaadi, mille eest saadud honorari nad kõik andsid Tšiili laste toetuseks merest. Seal võttis ajakirjanduses sõna Moskva olümpiamängude boikoteerimine vastu. Oma sõbra Jacques prillimatusel ütles Rolf rassaaenn, sõnad mis nii hästi sobivad ka tema enda puhul. Inimesed, keda armastad, ei sure. Sham kinni Jäpa Peril a'la along Verlottva muundub Aflannata Sõmme. Less Raumbushuda.