Tühjenduspõld on lai ja künd näib mitmesuguseid. Ühed ajavad oma atra vajalikul vaol, teised kipuvad nokitsema ääremail. Aga ka vajalikul vaol võib juhtuda, et kündja on kired Egon rannet. Seda ei ole elusündmused. Inimesed ei jäta teda kunagi ükskõikseks. Ta võib suhtuda neisse kas nii või teisiti aga alati põledes ja tuliselt kaasa lüües. Kahe jalaga kindlalt kaasajas seistes ja uue parema pärast südant vallutades. Säherdune kirjaniku karakter on mehel, kes 29. novembril astus üle oma 50. eluaasta künnise. Igal kirjanikul on oma lemmikžanr Rannetil dramaturgia. Siin on ta andnud teose, mille lausa triumentaalne võidukäik Nõukogude Liidu ja ka rahvademokraatiamaade teatrilaval ei tunne võrdset eesti dramaturgia ajaloos. Näidendit kadunud poeg on mängitud Moskvas ja Jaku dias Karjalas ja Kasahstanis, Poolas ja Ungaris, Tšehhoslovakkias ja Hiina rahvavabariigis. Kui kõnelda kuivas arvude keeles, siis ligi 200. Nõukogude Liidu ja 30. välismaa teatris. Kadunud poeg on keelepiirid ületanud ka veel teises mõttes. Ta on väheseid draamateoseid, mida on laval mängitud kahes keeles korraga. Seda Minskis Gorki-nimelises teatris, kus meie Kaarel Karm külalisena Mart tuisku mängides esitas oma osa eesti keeles. Tuletagem veel kord lühidalt meelde näidendi sisu. Pärast 12 aastast eemalolekut jõuab koju tagasi Mart Tuisk kes omaste teada on vangis istunud. Tegelikult aga on lood hoopis teisiti. Mart Tuisu osas esineb NSV Liidu rahvakunstnik Kaarel Karm. Tema ema Leena Tuisk. Vabariigi teeneline kunstnik Katrin Välbe. Tema keelab viina joomist. Mina sunnin jooma. Pool klaasigi settib, eks südamed Tulmimaks. Sa oled küps, tugev, tore mees. Ilusaid naisi ja tüdrukuid on ilm täis. Küll leiad enda väes. Ma ei ole kedagi äärde, ma. Ma olen. Räägi poolk, mis su südant ometi kogu aeg vaevab? Räägi nooblimasse sööma, peame kahjukesi nõu nagu vanasti, kui seal veel koolipoiss olid, rääkisid mulle ju kõik, sulle rääkisime. Ja ema olin vist tõesti sinuga vanasti liiga hea. Sellepärast paha pealegi läksid kõnele nüüd, tead, ema, ma pole see, kelleks mind peetaks. Sapolessi. Aga kes sa siis oled? Räägi, pean vist tõesti ennast sulle välja puistama. Seda ma kartsin. Jälle oled midagi kokku keerutanud vähesest lapsest peale rihma räägi. Olgu Sulle emale, Ma räägin, sina mind ei reeda. Kes sa oled. Kus sa siis tulid? Välismaal? Ma pole kunagi vangis olnud. 45. aastal saadeti mind välismaale. Mina ei ole bandiit. See oli mulle üsna sarnane mees minu nime all. Taipad mitte midagi. Miks sa siis seda miilitsasääres seleta, kui sa ilmsüütu oled? Kuule, ma ei saa sellest rääkida. Sest ma olen nende teenistuses, kes nõukogude võimu hävitada tahavad. Salajases teenistuses. Saaled eelne mõistuseta. Sa oled tähendab. Tule seisa siia akna juurde. Tule, tule. Las ma vaatan sind, mis sa minust tuurid? Vaata nüüd sina mind, vaata ausat naist. Saadeti siia ülesande täitmiseks. Kuidas mina ja lisa sinu koolitamise ja kasvatamise pärast? Vaeva nägime. Kas sina räägid sädemest? Hilja, ema, hilja. Ma olen ise ka. Ei, ma olen liiga määritud, ema. Ei hilja. Ei mõista mind, ema, ma ei ole ju üksi kõiki maid tunnegi kurrat, ma lähen hulluks. Mind tapetakse koore kummarritoriga, näitlejatest Klaku löömine pole reetmine. Aga kas mulle siin andestatakse? Võib-olla pannakse lõpuks seina äärde. Mida ma teen? Siis tuleb valida ausam surm. Poeg. Kadunud poeg on jõuliste karakterite, terava probleemiasetuse ja haarava sisemise pingega kirjutatud näidend, mida kannab tõeline kodanikupaatos ja patriotism. Aga enne, kui Egon rannet jõudis seesuguste tähtteoste loomiseni Nõukogude Eesti draamaturgias, tuli tal läbi teha õige pikk ja konarlik tee. Sellele seljataha jäänud teele heidamegi täna pilgu. Alustagem 29.-st novembrist aastal 1911. Millal Tallinna raudteetehniku hiidlasest elukaaslane tõi ilmale priske poisi põrata, kellele pandi nimeks e kand. Kasvuaastad polnud poisil õnnelikude killast. Isa jättis naise pojaga peagi ilma hooleks. Ja vaevalt oli poiss saanud 14 täis, kui suri ta ema. Tuli kool pooleli jätta ja elule silitsi vastu astuda. Ainsaks varanduseks kaks kätt, lahtine pea ja emalt päritud julge pealehakkamine. Muidugi, sellest oleks ju pidanud piisama, nagu tõotasid kodanluse noorsooraamatud, kus nii kergesti ajalehepoisist miljonäriks saadi sama kergesti kui kino linalgi, kus musklis kangelased läbi elasid uskumatuid seiklusi, mida hinge kinni pidades jälgis poiste parv pimedas kinosaalis. Hakkajat linalakka ei olnud just tihti nende seas sest kino maksis ju raha. Seevastu oli poiss kange nähtud lugusid edasi jutustama. Seda ka siis, kui polnudki kinos nähtud vaid hoopis oma väljamõeldud ja mitte põrmugi halvemad kui teiste raha eest ostetud. Õnn, aga mida nii hoolega reklaamiti, jäi millegipärast tulemata. Seevastu venisid pikemaks sabad, Tallinna tööbörsil paukusid sagedamini oksjonihaamrit kiidetud maarjamaa kõrvenurkade kohal ja kuld lõvis Brassis kodanlus. Nälg näpistajaks ja asemiks pahatihti propsi virna tagune teeb lapseohtu nooruk sadamas juhuslike täid hiljem lauahoovis. Kui üks tööots peost libiseb, tuleb kõvasti pingutada, et teisest kinni trahvata. Ta jooksupoisiks ja Jungaks rannalaevadel keeb maalritööd tassib kotte ja Klongit kive. Siis sundaeg kodanlikus sõjaväes, kus pioneeripataljoni raudteekompanii laulis mõnuga nooruki tehtud rivilaule, kuna need nii toredasti välja naersid, vihatud ülemusi. Pärast sõjaväeteenistust uus pikk tööotsade ja tööta olekute loetelu. Ja siis, kui järg oli parajasti agendi ameti käes, kindlustusseltsis ja väljapakkujana autoäris hakkavad Eestimaa kohal puhuma uued tuuled. Töörahvas võtab võimuga tagasi oma õigused, mille Eesti kodanlus välisvaluutajääkide kaasabil oli 18. aastal maha matnud. Uue eluvõrsed ei saa endaga õieti veel sirgugi ajada, kui juba fašistide rautatud sõjasaabas nad maha tallab. Koos teiste mobiliseeritute ka läheb sõjateele ka Egon rannet. Lahingute tules võitluses elu ja surma peale vihatud vaenlasega haihtub viimanegi kodanluse poolt. Nii hoolega süstitud rahvusluse humala Vilve Noormehe teadvusest. Tagasi Tallinna tuleta juba mehena, kes teab, kus pool on tõde ja astub võitlusse nendega, kes uue eluehitajatele kaikaid kodarasse pilluvad. Rannetist saab uurija ja abiprokurör. Aga kirjandus. Kuidas tuli Egon rannet kirjandusse? Kõige õigema vastuse saame kindlasti kirjaniku enda suust. Ma tulin kirjeldusse endalegi ootamatult ja ausalt öelda tulin vist päris paha tujuga. Ma töötasin tol ajal prokuratuuris ja ühe toimiku osa saadeti mulle ülemkohtust tagasi. Märkusega liiga kirjanduslik. Tol ajal oli too märkus mulle nii nagu peaaegu kaikahoop raske kuna prokuratuuri õppija põrmu lakooniline igasuguse kirjandusliku keele ilusate võtete kasutamiseta. Ma sain tookord terve rida märkusi oma töökohal ja ma olin suures arusaamatuses, milles võis mulle tekkida niisugune lausa andestamatu viga. Ma püüdsin olla edaspidi jälle hästi kuiv. Nüüd ma mõtlen murega, et kui see kuivus mul järsku kusagilt välja lööb, siis annavad mulle meie kirjanduse kohtunikud, kriitikud jälle, niiet Te ei taha selle peale mõeldagi. Vot nii oli minu astumine kirjandusse. Tookord oli asi nii, et paak ehitisi, Numuleerid pööningule, korterid Tallinnas. Ja kui põrandalöömisest selg natukene kangeks jäin, siis sai laua ääres loetud ajalehti ja nähtavasti mõningad välisteated olid mingisugused epa nagu natukene nagu käeharjutamiseks ja mitte midagi, ma ei mõelnudki. Tegin väikeseid oma arvates salmikesi ajalehe servale. Ma olin teinud juba mitu päeva ja juhtus nii, et mulle tuli külla sõjakaaslane. Valter valu, vere ning jutuajamise siis märkas ta minu mõttesähvatusi, mille ma olin kirja pannud. Ja ta Nii nagu ta mõnikord ütleb otse välja, mida ta mõtleb. Et kuule, teeme pillid juure, Ta on karikaturist ja mina ei osanud selle peale Aadi kauad vastata, ta seletab mulle asja ära, et need on nõndanimetatud epigrammid ja osa on värss, hõljetone siin tundub olema ja need, mis pooleli on, lasevad ennast arendada. Nii, et neist midagi juba võib-olla väljevi tuleb ja üldse, miks ma ei hakkaks natukene nii teadlikumalt ole tööga pihta. See oli mulle suur uudis. Ma võtsin tema nõu kuulda ja marssisin, kui ma olin oma arvates teinud juba küllalt tööd nende esimeste lugude kallal riikliku kirjastuse, nii nagu olukorra mulle nõu andis. Seal sain maa varsti retsensiooni, minu elu esimene retsensioon, millele on alla kirjutanud August Jakobson, August Alle. See retsensioon räägib halba ja head. Ta räägib tolle retsenseeritud materjali kohta, et pooled mul oli seal 34 34 värsslugu, pooled kõlbavad lehel, poole kallal tuleb aga veel väga tugevalt tööd teha. Kuna kirjastus ei saanud tolle loo kesisuse tõttu minuga midagi ette võtta, siis suunati mind kohe nii-öelda telefoni teel noorte häälde. Noorte hääl, toimetus. Tolleaegse toimetaja Ado Slutski eesotsas võttis wind lausa pihtide vahele. Mul hakkas tõesti ilmuma epigramme palkale paru verepiltidega ja lisaks sellele hakati minust tegema ajalehe. Kirjandusliku kaastöölist. Hakati tegema selle sõna täiesti lihtsas mõttes. Tuli välja, et ma ei teadnud veel mitte midagi peaaegu mitte midagi eesti keelest, kirjandusteooriast ja noorte hääle. Kultuuriosakond võttis tolle mitte lihvi andmise, vaid väljaehitamise. Mis puudutab minu kui kirjandusliku töömehe. Õppeaega enda peale. Niisiis, algus oli tehtud. Ajalehtede ja ajakirjade veergudel hakkavad ilmuma Rannetti följetonid, humoreski epigrammid ja satiirilise värsid, mis räägivad rassistide märatsemistest Ameerika Ühendriikides, sõjast, Koreas, Indoneesia rahva vabadusvõitlusest naeravad väljapraadi ja paanikategijaid, sügiskünnil, mahajääjaid ja tühja juttu jahvatajaid, taevapitsaga hullutajaid. Need päevakajalised följetonid ja epigrammid on oma aja lapsed Lis tihti tulipalavalt leheveerule jõudsid. Ei siis olnud aega neid siluda, iga toredamaks teha. Neis on palju naiivset, on koormat, kust jagad keelega viguurtamist aga on ka juba tunda vaieldamatut, võitluslustist pakatavat annet, teravat pilku just selle nägemiseks, mida antud momendil väga vaja on ja mida lugeja alati pikisilmi on oodanud kõigilt kirjanikelt aktiivset sekka löömist, päeva probleemidesse lugejaga jagatud südamevalu kõige selle pärast, mis on meil kammitsaks jalus meie edasiliikumises. Need jooned, mis kirjaniku hilisemas loomingus leidsid hoopis meisterliku ma väljenduslaadi on jäänud Rannetti kirjaniku karakteri põhi külgedeks. Egon Rannepi esimeseks kaante vahele pandud teoseks oligi följetonide epigrammide ja satiirilist värsside kogu Ameerika elulaad. Raamat ilmus 1951. aastal. Kaks aastat hiljem tuleb trükist olukirjeldus, seltsimehed Torist. Õige pea järgneks sellele dokumentaaljutustus tugevate tee. Ajal, kus rännet asus kirjutama oma olukirjeldusi, oli see žanr Nõukogude Eesti Kirjanduses alles söötis. Maa oli muidugi üksikuid korda läinud asju aga laias laastus oli just olukirjeldus, mis kõige operatiivsemalt aitab üles tõsta ja lahendada kaasaja kõige teravamaid probleeme. Meie kirjavaras õigegi vähe viljeldav ja ka vähepakkuv Žanna Rannetti, seltsimehed Torist ja tugevate tee on siin mitmeti teedrajavateks teosteks. Mille poolest siis erinevad Rannetti olukirjeldused varem kirjutatutest jutustades, Tori hobusekasvatajatest ja Udeva sovhoosist, kust ühe korraga võrsus viis sotsialistliku töö kangelast? Ei pakku rännet lugejaile standardseid Stampe vaid oma töös ja toimetustes kasvavaid ja kujunevaid inimesi kelles on head ja vead kõrvuti, kelle areng, võidud ja lüüasaamised panevad lugeja elule vaatama hoopis laiemalt ja tegema üldistusi hoopis teistes tingimustes töötavate inimeste kohta. Rannet ei silu niinimetatud ebakohti ei väldi teravaid nurki vaid toob kunstitõdede läbivalgustavad jõul elu lugejaid, nii nagu ta on täis konflikte ja sisemisi vastuolusid. Need kirjanikuande alles kujunevat hinnatavad küljed leidsid hiljem meisterlikku edasiarendamist kadunud pojas, südamevalus ja salaküttides. Seal me näeme, kui oskuslikult kasutab rännet hästi valitud detaili suurt üldistavat jõudu, mida ta õppis valitsema oma olukirjeldustes. Kuidas on kasvanud tema keelekultuur? Sõnastus vastab aine ja käsitluslaadile ütlemisviis on täpsem, nõtke, selles on hoogu, elu ja kohalikku hõngu. Aga nüüd tagasi tugevate tee juurde mida ei kirjutatud mitte nelja seina vahel, vaid nagu kirjanik ise armastab ütelda maastikus otse tulevaste kangelaste keskel. Teose saamisloo kohta on autor ise ütelnud järgist. Kuidas ma kirjutasin tugev tädi? Mäletan, et pull Loomingu toimetusest anti tookord ülesanne kirjutada värskelt muld, tahe saanud Hilda kruusalust Udeva sovhoosi nimekust lüps jõust. Olukirjeldus sõitsin, mäletan, see oli jaanuaris tugeva pakasega juba Uudevale juma tee peal, kui ma sain jaamast juhusliku köiti Udeva sovhoosini ree peale kuulsin ma nii-öelda oma kõrvalistujalt ohjade hoidjalt mõndagi päris ootamatu värskusega jutustusi eteenida kruusalu ja kogu kruusaluvee. Perekond on. Niisugust, mida meil igal sammul ette ei tule. Noh, jutt jutuks, kui ma olin august hamba kahara, silma ees, tole järsu lihtsakoelise ja mõndapidi viguritega, aga vaieldamatult väga tugeva töömehe kabinetis. Rääkisin temaga oma soovist ja ma ei saa muidugi öelda, et augusti hambakaar oleks minu kohalesõitu ja kavatsust, et eriti suure rõõmuga tervitanud kuid tema auks ma pean ütlema, et ta andis mulle ka ise väga huvitavat materjali, mis tegi niit osaks tema veidikene tõrjuva hoiaku minu saabumise päeval. Minu kolme-neljapäevane komandeering Udeva sovhoosi venis kõik kokku päris mitme kuuliseks. Ja kui ma Udeva sovhoosi maadel ringi liikudes väga paljude inimestega juttu vistes hakkasin kuulma, mõistma ja kirja panema Hilda kruusalu perekonna lugu siis ma ei teadnud veel, mis sellest tuleb, ta läks mulle ikkagi puhtal kujul Buy olukirjeldus kirja ja mina isiklikult teda ka olukirjelduseks nimetan. Võib-olla tead, kallakuga dokumentaaljutustus muidugi mingil juhul mitte romaani romaani kirjutamisel mõtet mul tol ajal üldse ei tekkinud. Jaa, romaanina toda raamatut näha oleks vägivaldne žanri moonutamine ja muutmine. Kuid see ei ole tähtis, tähtis on see, et ma nägin toda raamatut kirjutades, millist tohutut rikkust on igal pool, ei ole tarvis olla nelja seina vahel ja midagi loetu ja kuuldu järgi välja mõtelda, vaid mine ainult. Ja ole mees valima seda kõige parimat. Ja seda on nii kirja panema, et seda lugedes ka mingisugune mõnu oleks mingisugune ja mõju. Ja niisugused emotsioonid tekiks nagu hea kirjanduse lugemisel nad tekkima peavad. Enne veel, kui lugejani jõudis tugevate tee tund peekon, Rannetit ka kui katsetajad dramaturgias. Näidendite võistlusele 1947. aastal oli ta saatnud kolm lühikest tööd sealjuures kindlasti, lootes, et vähemalt üks neist kõrgele auhinnale tuleb. Seda ei sündinud. Võttis mõned aastad aega, enne kui vabariiklikul võistlusel premeeriti, mister Kerry tegutseb ja raske iseloom. Seks ajaks mängisid isetegevusringid juba agarasti rännete esimesi trükis ilmunud lühinäidendeid, kuri karjas ja leerikleit. Kui juba nimetatutele juurde arvata veel Loomingus avaldatud omad inimesed ja käsikirjaline noorsoonäidend Päikesemaal mille riiklik teater Vanemuine küll kavasse võttis, mis aga siiski rambivalgust ei näinud siis oleksimegi peatunud kõigil õpipoisitöödel, mis olid kirjanikul selja taga, kui ta alustas materjali kogumist kolhoosielu käsitleva romaani tarvis. Kivid ja leib. Rikkast materjalist kasvas aga kõigepealt välja näidend, südamevalu. Ei olnud siin seda elu kaugustega, kunstlikust, intriigi sõlmimisel ja lahendamisel, mida nägime Rannetti esimeste dramaturgiliselt katsetuste juures. Südamevalus on tunda elu enese pulsilööke. Karakterid on jõulised, oma kordumatu näo ja sügava psühholoogiaga. Autor teab neist rohkem kui ta meile, räägib ta oma kangelastega läbi-lõhki tuttav ja nende südamevalu on ka autori südamevalu. Kuigi näidend pole veatu, oli ta niivõrd värske, kaasakiskuv ja elamuslik, et kaks teatrit korraga ta mängukavasse võtsid. Viktor Kingissepa nimeline Tallinna riiklik Draamateater ja riiklik teater Vanemuine muide esimene avas südamevaluga oma külalisetendused Moskvas. Eesti kunsti ja kirjanduse dekaadil. Katkendi esitame teile näidendi viiendast pildist. Kustas Lokk, NSV Liidu rahvakunstnik Kaarel Karm. Olidki tagasi? Kuidas läks, oli pilu, muretsesid, ei, mitte väga. Kelder käis siin ja aga sa olid juba ära sõitnud. Täitlused närveerimiseks ei olevat põhjust. Läkski nii. Esialgu täpselt nii. Tõesti, mitte midagi ei suudetud kindlaks teha. Mõtle, kui kaval mees kelder ütles, näed. Kas sa tuleksid minuga? Ükskõik mis ka ei juhtuks? Naljakas, käisime siis ikka enam juhtub. Ei vasta, aga muidugi ma tuleksin. Imestan ikka keldrit ilma temata nad oleksid sinu ei tea, mismoodi sisse keerutatud. Rääkisin, kuidas mõnigi kord kombineeriti etem diootile häid näitajaid saada ja tuleb välja. Tihti läks kolhooside arvel. Ma ei varjanud midagi oma juhmusest. Ütlesin ka seda, et kaebused, mis kolhooside poolt maaparandustööde aktide kohta esitatud, teavad, mis kõik paika juma. Rääkisid ka keldrist kõigest. Kas selles, et kogu nädala kõhklesin tõe ja vale vahel, kas kid ulgu? Jah, olin, aga viimasel hetkel tuli mõistusele hirmus oleks olnud valelikuks jääda. Mis inimene sa külonid vaikides oleksid, sooviti ausaks ja puhtaks jäänud. Aga oma südames Marields Ma olen kommunist. Sinul on seda vist praegu veel raske mõista, miks ma tõtt rääkisin? Kui tean, olen ja jään ma nii suureks süüdlaseks kuitahes partei ees, ma ei valeta. Saad aru? Ma olen võib-olla väga paljus süüdi, kuid ma pole lurjus. Kusta. Need võivad sind kohati maha võtta. Nad juba võtsidki. Marields. Võtsite elektri kohalt maha ja vead olid suured. Kinni, kus seal on kõik peaaegu valmis. Uhke remonditöökoda, elumajad, korterid, vannide Patika, issand issand, vannitubadega, kus sa said hulga uusi traktoreid. Nüüd, kus elu hakkas võtma siin juba ilmet. Kogu sinu suur töö, näed, kogu sinu generaalplaan, see kõik jääb nüüd pooleli. Kus midagi pooleli. Generaalplaan läheb minut, kogus sinu elutöö. Nüüd aetakse sind siit välja kõike ja paik. Vigu sina tegid, inimesed ei tahtnud, ei osanud kolhoosides õigesti töötada, aga sinule loetakse vead. Taimede juured asuvad alati all. Vigade juured, tihtigi üleval, ka mina olin ülemus ja asjad näitavad, et minugi vigadest said paljud meie piirkonnas suured puudused, alguse. Vigade juured, ülevad. Mina ei mõista sind võetima. Kuhu me nüüd läheme, ikka tööle. Mariers. Ma sain raske parteilise karistuse. Ainult hea tööga on võimalik seda kustutada. Mida me tegime hakkama. Ma palusin ja mulle anti võimalus kolhoosi minna kolhoosi esimeheks ja muidugi kui üldkoosolek mu vastu võtab. Kolhoos, missuguse sa valisid asunud tööle kilgi asemele? Tema küsimus otsustati põhimõtteliselt kadele. Mulgi ja seenele. Sa jääd siia sotsialismi võitu. 15 kaalutaks jäänud piirkonnad. Viimane esimest ei anna keegi, kuid esimeseks võib tõusta. Kas me ei ole siis põhjas hävitud ülalt alla? Rumal mind ei löönud ju päris puruks, pealegi kolhoosis mul 12 korda kergem kui siin ja meil piirkonnas on 12 kolhoosi, kõigi nendega ma taime ei tulnud, aga ööhuumori? Mõne aasta pärast son Kustas lokiale, mees, kellele sa võid uhke olla. Mari-Elts, ma saan aru, see on sinule muidugi väga raske. Ma ei saa sulle vist pikka aega enam niisugust lahedat elu pakkuda nagu seni. Kolhoosis peaksime mõlemad tööl käima. Kõigis sellega Kustas on vist raske harjuda. Elus juhtub mõndagi. Millega on väga raske harjuda. Näidendile südamevalu, mis polnud üksnes uus tänapäevateemaline algupärand, mille järele teatrid suurt igatsust tundsid vaid võitlevalt kirjutatud, õigesti nähtud ja kujutatud elutõega tugev draamateos. Järgnes aasta hiljem kadunud poeg. Kuna kadunud pojast oli juttu juba meie saate alguses, siis nüüd vahest mõned sõnad näidendi pike loost, kirjaniku enda suu läbi. Kadunud poja tekkelugu on mõndapidi päris omapärane kadunud poja nii-öelda tekstide agulimiljöö kus Mart Tuisk kusagil välismaal on saanud kõik väljaõpet, juhendid ja muud. Salakuulajale vajalikud niinimetatud materjalid. Mina Mart uiskudega sattusin kokku just välismaal ja mõttekadunud poja kirjutamiseks tekkis minule Stockholmis kui ma ühe niinimetatud kadunud pojaga rääkisin tänaval nende kuulsa kohvipoe lähedal juttu. Ta ütles mulle tookord oma nime, võib-olla et see nimi oli õige. Kuna ta ei palunud, et ma tema nime kusagil ei kasutaks, siis ma võin seda nimega nimetada. See oli härbert Martinson. Keskmist kasvu ehk veidikene alla keskmise, tugeva kehaehitusega, väga energilise näoga, antud momendil kuidagi tõsine, väsinud ja millegist nagu tülpinud. Ta ütles, et see elu, mida ta praegu elab, ei vasta nendele unistustele, mida ta on oma elukohta oma nooruses seaduda. Jada rääkis, milliseid ettepanekuid on talle tehtud kodumaale sõita. Ta ütles, et ta, ainukene seegi, mida ta sihiks peab, on see, et ta on relvaga käes võidelnud nõukogude rahva vastu ja lõppresultaat oli kogu loo juures see et ta oli inimene ilma kodumaata ja koju tagasipöördumiseks antud võimalused olid kuidagi sarnaseid kadunud pojale antud ülesannetega. Ma olen korduvalt olnud välisriikides korduvalt kohanud väliseestlasi ja mõnikord olen sattunud kokku ka Marta uiskudega. Nad ei olnud teistel kordadel nii löödud, pettunud ja tihestunud oma peremeeste peale. Kui too härra Martinson oli, juhtus ka niisuguseid, kes ei varjanud mitte ainult oma nime, aga. Oma tõelisi eesmärke rääkisid nii nagu räägib Viru Mart Tuisk, kui ta esimesel päeval oma residendi raiusime kogu kokku sai. Ta oli täis pumbatud igasugust rumalust ja pikkamööda hakkas ta nägema elu tõelist palet. Eestimaal. Rännet ei ole kunagi kirjutanud töid, mille ümber valitseks vaikus. Alati on tema teoste üle elavalt mõtteid vahetatud, lausa vastakaid arvamusi öeldud ja tuliselt vaieldud. See kehtib täiel määral. Kar annetti viimati kirjutatud näidendi kohta salakütid. Siin on kirjanik võtnud vaatluse alla eetika ja moraaliprobleemid kitsamalt küsimuse kunstniku sidemest eluga. Võitlus käib salaküttide vastu laanekurus armastuses ja kunstis. Inimene ei saa elada täisverelist elu, kui tal puudub usk iseendasse, kaasinimestesse, kui ta ausalt ei anna oma annet ja südant meie suurte päevade teenistusse. Seda ütleb meile kirjanik oma näidendiga salakütid. Teos, tõsi küll, ei ole oma ühiskondlikult kõla pinnalt niivõrd avar, kui seda olid näiteks kadunud poeg ja südamevalu. Aga nendega võrreldes on autor siin otsinud ja leidnud huvitavaid dramaturgilisi lahendusi. Ja ärgem unustagem, et see on esimene näidend eesti dramaturgia-s, kus tegevus on nii kontaktne, lavaline elu niivõrd intensiivne, et kogu õhtut täitvat etendust kannab ainult kolm tegelast. On veel üks liik dramaturgiat, kus rännet oma jõud on proovinud. Kinodramaturgia. Kui ta asus kirjutama stsenaariumi kunstilisele, filmile, vihmas ja päikeses olid esimesed katsetused kinoalal kirjanikul juba seljataga, nimelt dokumentaalfilmid Eesti põlevkivist ja uuest ajastust Tootsi turbaväljadel. Stsenaarium, vihmas ja päikeses ilmus ajakirjas looming ja võitis nii lugejate kui ka asjatundjate südame. Viimaste juures mängis kõige olulisemat Osaiust stsenaariumi puht filmiline külg. Aga kui vihmas ja päikeses ekraanile jõudis, otsiti asjatult Rannetti mahlakat kujutamisviisi, mis oli ilmselt jäänud kusagile kaadri taha. Liiga kitsad on ühe saateraamid selleks, et rääkida kõigest. Näiteks kasvõi sellest, et Rannetan kirjutanud värsse ka õige väikestele lugejatele ja toonud ära auhinna Loomingu novellivõistlusel. Et ta töötab äärmise enesedistsipliiniga ja armastab väga korkit Shakespeari ja Tammsaaret. Et ta võib kui vaja traktorit juhtida, hoone ära remontida ja kas või kingadele uued pooltallad alla lüüa. Et temaga on raske vaielda ja kerge riidu minna. Aga meile, tema lugejatele on kõige tähtsam see, et ta tunneb suurt ja rasket saladust. Kirjutamiskunsti eta oskab kirjutada kaasaegselt, võitlevalt löövalt ja kui ka mõnikord vaieldavalt siiski alati parima pärast südant vallutades ja pilguga tulevikus. Juubelipärispäeval 29. novembril seadis ka meie hõbehall ennast sõidukorda, et juubilari külastada. Mikrofoni võttis enda hoida meie toimetaja Lydia Mölder. Lilled õnnitlejad, tervitustelegrammid, juubel nagu juubel ikka, ainult et ümbrus on pisut isesugune, rohupudelid, külalised valgetes kitlites. Viibime nimelt haiglapalatis, KUS kuri külmetus, Egondlannetit juba mõnda aega on kinni pidanud. Kuna need olid just esimese tulijaid, siis peame pisut ootama, sest tuba on rahvast täis. Siia tulnud juubilari õnnitlema esindajad ülemnõukogul presiidiumist, Kultuuriministeeriumist Kirjanike Liidust sinna Felti mõõdaansberg, Tolgast, Juhan Smuul, Rudolf Sirge, Endel Sõgel ja rida nimekaid vabariigi ajakirjanikke. Kuna juubilari õnnitletakse, kasutame meie juhust ja Sirvime pisut vastseid auaadresse. Nägusates nahkades õnnitlussõnu kultuuriministeeriumilt ja Kirjanike Liidult piimast sõnadega. Käi ikka ja alati tugevate teed. Ja nüüd on järjekord jõudnud ka meieni. Seltsimees rännet. Lubage teile, Eesti raadio ja raadiokuulajate poolt südamest õnne soovida. Tänan väga. Ja tahaks teada, kuidas on tervis ja kuidas enesetunne täismeheikka jõudmisel. No tervis on arstide jutu järgi päris ja enda tundmise järgi väga hea. Aga tunnelid täismeheikka jõudmisel on kulgenud päris korralik tunne. Ma nagu ei näe seda viiega numbrit, ma näen natuke väiksemat numbrit, see on tingitud mitte passi numbrist, vaid minu sisemisest tundest ja see on kõige tähtsam. Nagu näha, ei anna töö haiglaski asu sellepärast, et laud paistab täis olevat pabereid ja pliiatseid. Jah, neid paberit mul siin laua peal tõepoolest ikka jätkub ja päris piinlik on öelda, et ma esialgu tegin arstidele natukene tuska. Aga kui nad märkasid, et paranemisprotsessi ei sega-d, siis nad leppisid sellega ja nüüd on nad mulle vahepeal päris lepliku nägu näidanud. Ma pean ütlema, et viimastel päevadel ja ja veel rohkem võib-olla viimastel nädalatel on läinud päris jõudsalt, ma harjusin ära tolle ebatavalise olukorraga ja suutsin üht ja teist ära teha, mis muidu oleks mul tegemata jäänud. Nagu vara oleks veel rääkida küll, kuid minuga juhtus üks, lausa ülimeeldiv üllatus minule endale. Mõni päev tagasi. Nimelt ma kavandasin uue näidendi, mis mull küll poolteist aastat või rohkem juba on mõttes olnud. Nimelt näidend arstilisest näidend, meditsiinitöötajatest, näidend, haigla olustikust, näidend, inimestest, kellele on antud peaaegu kõige raskem kõige vastutusrikkam osa võidelda inimese elu eest. Ma olen tolle näidendi peale mõeldes juba võib-olla seitse-kaheksa korda variante näinud ja iga kord need lõpuks kõrvale heitnud, kuna nad ei ole need nagu. Ma olen tundnud, mida vaja on. Ja ikkagi on jäänud mingisugune pettumus mulle südamesse, kuni üleeile. Ma vist üheksanda ja täiesti uue variandi leidsin. Ning see on õige, sellepärast et maa paari tunni jooksul kavandasin kogu näidendi, märkisime tegelased, peamise tegevusjoone dramaatilised pinged, Kulvilatsioonid, kõik tulid, sissevaatuste lõpud tulid sisse ja kõige tähtsam näidendi lõpp. Nii nagu ta olema peab ja mis kõige rohkem teeb mulle muret. Mull oli väga tore sünnipäevakink, mida ma nagu võiks mõelda iseendale tegin, aga ei. See on mulle tehtud kõigi nende tegelaste poolt, kes mulle nendest probleemidest on, on nii mitu korda rääkinud ja nii palju kui ma olen arstidega ja teiste meditsiinitöötajatega jutt oli, istud on korduvalt ja korduvalt ka tollest samast probleemist juttu olnud, kuid ma ei osanud teda nii haarata ja nii rakendada. Nüüd on ta käes. Nii et tules on mitu näidendit korraga. See on minu õnnetus, peaaegu kui mõndapidi, õnne võib õnnetuseks nimetada? Mul on jah, praegult niisugune kurb lugu, et ma tahtsin põhihaned valmis saavad ja hanedega mul ei lähe rohkem praegu dist kui üks paar-kolm nädalat, siis võiks juba lavastajaga hakata nõu pidama. Peale selle veel mõni nädal temaga koostööd ja tükk võiks minna käiku. Ja tahtsin kohe panna käed külge, kividele ja leibadele minu kaua aega seisnud romaanile. Ja isegi kohe kindlalt andsin sõna. Et ma neid ennem näidendit kätte ei võta uut näidendit, kui on katuse allkivid ja leib. Aga sellega on nagu mingisugune needus kogu aeg just nagu kivide ja leivabaasid. Tulevad uued näidendid. Ja mul on juba päris piinlik kirjastus ees, kui ma uuesti peale hakkama lepingut pikendama. Aga praegu on tõesti nii, et ma seda värskelt kokku tõusnud näidendit kokku kirjutamata ei tohi jätta. See oleks juba otse nagu kuritegu väga ereda ja toreda teema vastu. Ma pean seda tegema, kuidas ta mul õnnestub, see on muidugi nüüd jällegi teatrikülastajad mulle ütlevad. Aga praegu ma tunnen, et ma seisan äärmiselt keerulise ülesande ees. Yhel ajal mitu tööd. Oleks huvitav autori enda suust kuulda mõned sõnad, näidendi haned, kohv. Aitäh niisugune küsimus tundub küsijale kerge vastajale. Mida ma oskan ta kohta öelda? Ma ehk nii palju ütlen, et kui mulle üks rajooni ma mõtlen seda rajooni umbkaudu kuskohal minu näidendi tegevus aset leiab sellesama küsimuse esitas ja kuulis, et ma olen tema rajoonis peamise peamise materjali võtnud ühest kolhoosist, mis oli tema arvates maha jäänud kolhoos. Ja ta ütles, et tal on päris palju väga häid kolhoosi. Et miks ma just nimelt selle kolhoosi juurde pidama jäin. Siis mina kasvasin temale, niiet heade kolhooside juures ei ole ju enam mingisuguseid probleeme, nad on head ja niivõrd hästi töötav aparaat, mõndapidi on isegi natuke igavavõitu, kuhjaga tekivad probleemid, et midagi takistab, midagi segab, midagi tahab nurja ajada, midagigi logiseb korrast ära. Ja kui need osad, mis toda segadust põhjustavad, on pealegi küllaltki elavat ja kiratsevad ja ja omapärased. No ta hakkas naerma ja ütles, et jah, et kui asja nii vaadata, et et muidugi ma jätsin talle ütlemata, et too maha jäänud sõna maha jäänud nagu hästi ka tollikolhoosi kohta ei sobinud, sest kui kolhoos saab 11-l hektaril otra ligi 30 tsentnerit hektarilt kui tema kartuli keskmine saak on seal 140 tsentnerit ja nõnda edasi ja nõnda edasi ja kui siis hoos on millegipärast millegipärast rajooni mitmekümne kolhoosi hulgas viimaste hulgas, siis ei ole ta nii palju maha jäänud, kui võib-olla käest ära läinud kolhoos. Ja minul ongi tegemist ühe niisuguse käest ära läinud kolhoosiga, kus inimesed on asja natuke vussi ajanud. Kolhoos ise on päris tuuril. Peame me küll vabandama, et meditena nii kaua oleme väsitanud, nii et lubage soovida teile südamest head paranemist ja jääda ootama palju palju uusi raamatuid.