Mu elu eluköiena alati hoide, puhta oma keha, teades, et sinu elav puudutus on kõigil mu liikmeil. Alati püüan hoida kõike ebateedeemial oma mõtteist, teades, et sina oled see tõde, mis on süüdanud mõistuse, valguse mu vaimus. Alati püüan kihutada, erakõik, pahed oma südamest hoida õitsemas oma armastust teades, et sinul on iste mu südames esimene altaril. Ja mu püüjuks oma tegudes on ilmutada sind teades, et see on sinu vägi, mis mulle annab jõudu teatseda. Aeg, mis mu rännakuks kulub, on pikk tee on pikk. Tulin nelja esimese valguskuma vankril ning jätkasin oma teekonda maailmade põlismetsade läbi jättes oma jälje mitmetelegi tähele ja planeedile. Kaugeim retk on see, mis jõuab lähimale sulle endale. Ja see harjutus on keerulisim, mis juhatab heli äärmiseliseksuseni. Rändur peab koputama igale võõrale uksele, et jõuda oma ukseni ja tuleb nakatada. Läbi kõik välised maailmade, viimati jõudes sisimaal tarini. Mu silmade ykslesid päratuses, enne kui sulgesin ja ütlesin. Siin sa oled pärimine ja ööd, oi, kus sulast 1000 jõe Pisayrayks. Ja Nad ujutavad üle maailma veendumuse uputusega. Ma olen. Laul, mida tulin laulma? Olen veetnud oma päevad, tõmmates keeli oma mänguriistale ja kõrvaldades nägi jälle. Takt pole saanud, õige. Sõnad pole olnud õieti seatud, ainult ahastav soovimine on mu südames. Õis pole avanenud, ainult tuul õhkab mööda. Ma pole näinud nägu ega kuulnud ta häält. Olen kuulnud ainult pehmeid samme maanteel oma maja ees. Terve pikk päev on möödunud taseme põrandale laotamisega, kuid lampi pole täidetud. Ja ma ei saa teda paluda oma majja. Elan lootuses teda kohata. Kuid seda kohtumist pole veel mitte. Olen saanud kutse selle maailmapidustustele. Ja seetõttu mu elu on olnud õnnistatud. Mu silmad on näinud ja mu kõrvad kuulnud. Moosaks sellel peol oli mängida oma mänguriista ja ma olen teinud kõik, mis suutsin. Nüüd küsin ma, kas viimaks aeg on tulnud, mil võin minna sisse ja näha subtalent? Ja pakkudes sulle oma vaikset tervitused? Kui see ei kõnele täidan oma südame suvaikimisega. Pean vastu sellele. Ma seisan magaselt ja ootan nagu öö. Seal palve pea painutatud madalale kannatlikkuses. Hommik tuleb kindlasti, pimedus kaob ja su hääl voolab alla kuldse Isojades, murdes läbi taeva. Siis sõnad tõusevad lendu lauludes igast mu linnupesast. Essu viisid puhkevad õigeks kõigis mulaane saludes. Vihmase juuli sügavais tänalise andmeil sa kõnnid vait nagu põigates kõrvale kõigist valvaja eest. Täna hommik on pannud kinni oma silmad hoolimata valjuidatuule peale käivaist, kutseist. Ja tihe loor on tõmmatud üle alati valguse. Sinise taevametsamaad on vaigistanud oma laulud. Ja kõik, kui uksed on suletud igas majas. Sina oled üksildane teeline sellel mahajäetud tänava. Oi, mu ainus sõber. Mu arvamus sain. Väravad on avatud majas. Ramme dolla kuunel. Tulin välja üksi oma teek kohtlemisele. Aga kes on see, kes järgneb mulle ses pimeduses? Liigun kõrvale tõlkidele juures õlut oma isa pageda ära käest. Ta paneb tolmu tõusma maalt oma kelkiva kõnnakuga. Ta lisab oma valju hääle igale sõnale, mis lausunud. Kuigi mul on häbi tulla tema aselt Siis uksele. See on minu mõnu nii oodata ja valvata teeveerel kus varjab taga valgusti, vihm tuleb suve kannul. Käskjalad sõnumitega tundmatust taevast tervitavad mind ja rühivad edasi piki maanteed. Süda mu sees on täis rõõmu. Ja mööduva tuuleõhuhingus on magus. Koidust videviku, nii, istun siin oma ukse ees. Ja tean, et äkki saabub õnnelike viiv, mil ma näen. Vahepeal ma naeratan ja laulan jumala üksi. Vahepeal õhk täitub tõotusele, nakad. Mõtlesin, et tahan paluda roosivanikut, mis sul oli kaelas. Kuid ma ei julgenud. Sellepärast ootasin hommikut, mil lahkuda, et leida mõne helbekese sängilt. Ja nagu kerjus, moodsisin, koidu läinud. Paariksinud õislehte. Heldeke. Mis see on, mis leian. Mis mälestusi jäetud su armastusest? See pole lill. Pole, kallis rohi, pole nõu lõhnastatud vett. See on su vägev mõõk, välkuv kui leek raske nagu piksenool. Hommikunoor, valgus tuleb läbi akna laotub Su sängile. Hommiku Lints eristab ja küsib naine, mis on sul käes? Pole lill pole kallis rohi pole nõu lõhnastatud vett. See on su kohutav mõõk. Istun ja arutlen imet elus. Mis siin omann, seon. Ma ei suuda leida ainustki paika, kuhu ta köita. Mul on häbi teda kanda. Nõrguke nagu olen. Ja ta teeb mulle haiget, kui vajutan ta oma rinna vastu. Ometi, ma kannan oma südames seda valukoorma au. Seda Su aimugi. Nüüdsest peale pole ainustki hirmu jäänud mulle siia maailma. Ja sina oled võidukas igas mu tapluses. Oled jätnud surma mulle seltsiliseks. Jenna, krooninda oma eluga. Sinu mõõk on minuga. Et lõigata katki mu köidikud. Ja pole ainustki hirmu jäänud mulle maailma. Nüüdsest peale võtta nendelt kõik edelatehted. Mu südameisand ei ole enam mu jaoks ootamist ja nutmist nurgis. Ei enam heitumistega häbeliku käitumist. Sina oled, on nüüd mul oma mõõga ilustiseks? Nukuehted pole enam minu jaoks. Ma ei palunud midagi Sult. Ma ei lausunud omani, mees kõrva. Kui sa lahkusid, seisin sõnatuna. Olin üksi allika juures, kus puu vari langes viltu ja naised olid läinud koju ääreni täis pruunide savikannudega. Nad kutsusid, mindi, hõikasid, tule meiega, hommik kulub lõunaks agana randmelt, kõhklesin veel mõnda, kas ma jään debane äärastesse, mõtisk eludesse? Ma ei kuulnud su samm, kui tulid. Silmad olid kurvad, kui need langesid, mul. Su hääl oli väsinud, kui kõnelesid tasa. Ah, ole nii, janune rändur? Ehmusin üles oma unistusi-ist ja kallasin vett oma kruusist su kõrvu pandud pihudesse. Leheksahisesid pea kohal, kägu, laulis nähtamatus, tihedikust ja paabla lilledele tuli maante käänakult. Seisin keeletult häbis. Kui sina küsisid mu nime. Tõepoolest, mis olin teinud, et sina peaksid mind meeles. Aga mälestus sellest, et võisin andeni sulle, et kustutada su janu leebub mu südamele ja mähik ta mõnusse. Nimmelehed sahisevad pea kohal. Ja ma istun ning mõtlen jama. Valgus valgusmaailma täitevvalgus silmi, suudlev valgus südant leevendav valgus. Valgus tantsib mu lemmik mu elukeskuses valgus helistab mu lemmik mu armastuse kandlekee. Taevas avaneb, tuul jookseb muretult, naer libiseb üle maa. Liblikad siivutavad oma purjed, valguse merel liiliad ning jasmiini kerkivad üles valguse lainete harjal. Valgus on purustatud kullaks igal pilvel. Mu lemmik, keda puistab kalliskive pillakalt. Rõõm laguneb lehelt lehele, mu lemmik ja mõõdutu lõbu. Taevaid jõgi on ujutanud üle oma kalded. Ja rõõmuuputus on liikvel. Jah, ma tean, see pole muud, kui su armastuse, hõimu südame armastatu see kuldne valgus, mis tantsib lehi, et pagedat pilved, mis purjetamas üle taeva see mööduv õhk, mis jätab oma jahedusest Pale hommikuvalgus on uhtunud ülemus ilmad. See on sul, läkitas mu südamele. Su nägu kallutatud ülalt. Su silmad vaatavad alla mu silmile. Otsetute maailmade rannal kohtuvad lapsed. Lõputu taevas, liikumata pea kohal ruttu, vesi on tuisakas. Otsatu, tema ilmade rannal kohtuvad lapsed hõigatkesi tantsides. Nad ehitavad maju, liivasti mängivad tühjade merikarpidega koltunud lehist, nad põimivad veneside naeratades panevad nad ujuma määratule sügavikule. Lapsed mängivad omade rannal. Nad ei oska ujuda, nad ei oska heita võrke. Pärlipüüdjad sukelduvad pärlide järele, kaubitsejad purjetavad oma laevus, kuna lapsed korjavad kivikesi, pilluvad nad jälle laiali. Nad ei viitsi peidetud toda aardeid, nad ei oska heita võrke merre. Meri lainetab naerdes ja kahvatult kumab ranniku naeratus. Surmatoovad lained laulavad mõttetuid laulukesi lastele otse nagu emagi, liigutades oma aimukese häil. Meri mängib lastega ja kahvatult kumaga ranniku naeratus. Otsatute maailmade rannal kohtuvad lapsed. Torn hulgub rajatus taevas, laevad lähevad põhja, Teetul veel surm on liikvel. Ja lapsed mängivad. Otsatute maailmade rannal. On laste suur kohtumine. Olgu see mu lahkumist sõna mis olen näinud, on ületamatu. Olen maitsenud, peidetud mets sellelt lootuselt mis lage valguse ookeanil. Ja sellepärast olen õnnistatud. Olgu see mu lahkumist sõna. Selles lõputute kujude mängumajas sain mängida ja siin olen silmanud seda, kes on kujutu. Kogu mu keha ja mu liikmed on jõdisenud selle puudutusest, kes on kõrgemal igast puutest. Kui lõpp saabub, siin lasta saabub. Olgu see mu lahkumissõna.