Hispaaniast Ungarisse selle pealkirja järgi võiks arvata, et seekord on meil kavas mingi reisikirjeldus. Siiski mitte. Tänase vestluse teemaks on neli rahvatantsu, mis kõik on paljude heliloojate vahendusel juurdunud kindlalt ka kunstmuusikas. Need on Hispaania segi telia ja boolero. Itaalia Tarantella ning Ungari Chardaš. Pöörduge mõttes Hispaaniasse 16. sajandil. Tuuma oli siis sama kaunis kui tänapäeval. Jaga sama vaene valitseja oli ümbritsetud hiilgusest ja luksusest kõrgem seltskond mõnulist suurimas heaolus. Rahvas aga nälgis. Ent samal sajandil sündis Hispaanias üks maailmakirjanduse suurteoseid servantise satiiriline romaan tongi hote. Selles romaanis mainiti esmakordselt tantsu segi Tilia. Mis tantse oli ja kust ta pärines. Kui araablased 13. sajandil Hispaaniasse sisse tungisid, tõid nad segi vilja kaasa. Kui nad 15. sajandi lõpul Ibeeria poolsaarelt välja aeti, jäise tants sinna püsima. Hispaanlased tantsivad seda praegugi eriti Andaluusias. Segi vilja on kiire tants kolm neljandikku taktis. Tantsijad saadavad ennast ise kastani Jettidel. Tihti kuulub siia juurde ka laul. Sel juhul tantsurütm katkeb ning unistav kirglik laulu meloodia haarab kõiki oma võimusesse, kuni kastan jettide klõbin ja jalgade trumpimine uuesti peale hakkavad. Kunstmuusikasse leidis segi Tilia tee peamiselt möödunud sajandi hispaania helilooja Iisak all peenise teoste kaudu. Tuntuim isegi tellija on aga kindlasti pis ooperis Carmen. Boolero on tunduvalt noorem segi Tiljast ja õigupoolest mitte päris rahvatants. Räägitakse nimelt, et keegi tantsija seriiso olevat tema 18. sajandi lõpul arendanud segi viljast. Hispaania rahvale muutus taaga sama armsaks kui isegi Tilia ainult lühemaks ajaks. Tänapäeval Hispaanias poolirotenamii tantsite. Selle eest on ta teinud hiilgava karjääri rahvusvahelises kunstmuusikas. Kõigepealt paar sõna selle tantsukarakterist ja kummalisest kokku langemusest erinevates rahvuskultuurides. Meenutab ju boolero oma tempolt ja rütmilt poola tantsu Poloneesi rõhutamine tempolt ja rütmilt, sest meloodia ja instrumentatsioon on boolero hoopis erinevad. Enamiku Hispaania tantsude juures on kaks pilli vältimatud. Kitarri kastan jetid. Koeru puhul lisanduvad neile veel rütmi, lööb baskid, hamburiin ja meloodiat, kandel flööt. Mõõdukas ja majesteetlik boolero oli esialgselt ainult meeste tants, palju hiljem muutus ta segatantsuks. Nagu juba öeldud, oli poolerol suur edu kunstmuusikas. Esmakordselt kohtame teda Veeberi ooperis nõidkütt siis Shoteni loomingus. Kõige tuntum on kindlasti moristravelli kaasakiskuv särava orkestratsiooniga boolero. Koreograafia seisukohalt erakordselt tänuliku tantsuvormina on boolero paljusid balleti komponiste inspireerinud. Meenutagem ainuüksi Tšaikovski kuulsat balletti luikede järv. Nüüd üks küsimus tantsuajaloovaldkonnast. Kas võib ämblik olla ühe tantsu loojaks? Ja vastus võid küll. Selle väite tunnistamiseks peame ajaratta veel kaugemale tagasi pöörama kui isegi Tilie sünniaeg oli nimelt keskaega. Paljude hädade ja nuhtuste seas, mida inimesed tol ajal kannatama pidid, oli ka tantstõbi. Selle sümptomid olid igal pool ühesugused. Haige kaotas mõistuse, mõne aja pärast hüppas aga äkki unes ja hakkas kummalisi tantsuliigutusi tegema. Säärane hoog võis kesta mitu tundi. Oma teadmatuses ja ebausus ei näinud keskaja inimesed, tants tõves mitte haigust, vaid hoopis kuradi luupaine eliku kiusu, mis muide võis tabada iga ligiduses olevat inimest. Nii tekkis massipsühhoos, kus ainult säärane epiletik esile kerkis. Hakkasid kohe kõik ümbruses viibijad hüppama ja tantsima. Kui Saksamaal oli 1374. aastal tantstõvetaud loetleti näiteks kõnni tänavatel üle 500 üheaegselt hüppava inimesi ning metsis olla neid isegi rohkem kui 1000 olnud. Keskaegsed meedikud valasid veel õli tulle sellega, et püüdsid rahvale selgeks teha parim vahend niisuguse nähtuse vastu olevat muusika. Kuradist kiusatud tuleb muusika tempo pideva tõstmisega sundida ikka kiiremaid liigutusi tegema, siis ta väsib rutem ja saab ka rutem terveks. Tantstõve Itaalia variant kujutas endast haigust, mida arvati tekkivat Tarantli hammustusest. Suur maa, ämblik Tarantel on tegelikult täiesti kahjutu loomake kuid ebausk pookis talle külge päris hirmuäratavaid omadusi. Usuti nimelt, et Tarantli hammustuse tagajärjel langeb inimene raskesse melanhoolia esse, milles teda ainult tants võib päästa. See tark tees andis kahekordselt mõtlemapanevaid tulemusi. Esiteks hakati vaeseid süütuid ämblikke halastamatult hävitama ja teiseks pidid mitte vähem kahetsusväärset melanhoolikud tantsumuusika lõbusate helide saatel narruseni ringi hüppama. Et siin midagi päris hästi ei klappinud, seda märgati siis, kui igal aastal karnevali esimesel päeval paljud mitte enam päris noored naised teatasid, et neid on Tarantel hammustanud. Kui nad oma tantsuhimu piisavalt rahuldanud olid, said nad imeruttu. Maski kaotanud ebausk lõhkes mürisevad naeru saatel. Tantsi ise jäi aga alles. See kiire ohjeldamatut tants on tollest ajast Napolaste lemmik rahvatants. Ja kunagise Tarantli tantsu mälestuseks sai ta nimeks Tarantella. Kaatorantella leidis üsna ruttu tee heliloojate loomingusse. Piirdume siinkohal rassiini šotaani jälisti nimedega. Nüüd oleme küllalt kaua viibinud soojas Itaalias Läheme sinna, kus kliima on karmim ja taevas kahvatum. Ungarisse. Me oleme Chardashi kodumaal. Milline on selle tantsuajalugu? Tema lätteid leiame mitte üksnes Ungaris, Vaitka Poolas. Renessansiajastul pidasid Ungari ja Poola aadlikud endal noori teenreid, keda nimetati haidukideks Poolas, aga ka veel ungarlaste, eks kuna nad peamiselt Tatrate tagant pärinesid. Need, noored poisid tõid kaasa rahvatantsu, mida nad ise naljatades hai tuki tantsuks nimetasid. Tantsu võtsid üle ka linnaelanikud ja nii levista kiiresti üle maa. Tegelikult oli see tants hilisema Ungari Chardashi vanaisa. Charles siis iseloomulikuks jooneks on sünkopeeritud rütmi, mis tekib siis, kui rõhk tugevalt takti osalt nõrgale üle viiakse. Selle tõttu muutub rütmika rahutuks ja närviliseks. Nimetus Chardas tuleneb ungarikeelsest sõnast Charda. Nii nimetati väikseid Pusta kõrtse, kust ilmselt ka tants leviku sai. Chardashi muusikalise karakteri määratles kahe rahva, ungarlaste ja mustlaste rahvamuusika. Ungalastelt sai ta tempo ja rütmi mustlastelt rikkalikult kaunistatud müretava meloodika. Ungarlased tantsisid, tähendab, nemad otsustasid rütmi üle. Mustlased olid aga kogu maal tuntud pillimehed ja nii kujunes nende viiuli, puugnate ja singli haamrite all tantsu, kordumatut, igatsev ja väljendusrikas meloodika. Chardas koosneb kahest osast. Esimene osa Lassa On pikaldane, nukker, pateetiline, klik, teine osa kihutab tuline friska, annab jäljes tõusva tempoga tantsijate temperamendile vaba voli. Kunstmuusikas kohtame tšartesse rütme juba Haydni loomingus. Hiljem huvitas see tants teiste hulgas Subertit listi Jabraamsi. Suurimat triumfi saavutab Chardas loomulikult seal, kus teda mitte ainult ei kuule, vaid imekaunites ungari rahvarõivastes tantsituna ka näeb. Son balletis. Tosinate ballettides leiame Tšaadashi valsima Surka ja Poloneesi kõrval. Meenutagem ainult Liivi kopeeliat ja Tšaikovski luikede järve.