Tere õhtust, lugupeetud džässmuusikasõbrad tänast saadet alustame lühikese vestlusega Charlibaakerist ühest džässmuusika suurkujust, kes juba 11 aastat puhkab mullas, kuid kelle ideid kohtame tänapäevagi sassis igal sammul. Charlie Parkeri nimega on kõige rohkem seotud 40.-te aastate esimesel poolel ilmunud uue voolu niinimetatud piiskopi sünd. See aga sai omakorda aluseks džässmuusika kaasaegsele kontseptsioonile hoolimata sellest, et tänapäeva džässmuusikud lähevad oma otsingutega vahest veelgi suuremas kaares mööda kõigest seni olnust, kui seda omal ajal tegi Charlie Parker ja tema mõtteosalised, kelle muusika kõlas nõnda. Kuuldu oli Hamiltoni ja Louisi pala, kui kõrgel on kuu, mida omal ajal mängiti nii palju, et seda hakati nimetama, piib operite hümniks. See võte oli pärit 1948. aasta lõpul ühest restoranist tehtud raadioülekandest ja Charlie Parker mängis siin koos järgmiste muusikutega. Mais Davis trompet, Heig klaver, Tommy Potter, kontrabass ja Mäks Rovitš trummid. Charlie Parker sündis 29. augustil 1920. aastal Kansas Citys ja hakkas saksofoni mängima juba 11 aastaselt. Kooli puhkpilliorkestris Aga mängis ta bariton Horni. Juba koolipoisipõlves sai alguse tema elu tragöödia. Ta langes pahe ohvriks, mis tänapäeva Ameerikas on saavutanud väga suure ulatuse. See on uimastus ainete tarvitamine. Selle tõttu oli paaria kinnise ja seltsi matu iseloomuga häbenedes oma nõrkust ja püüdes seda varjata, võideldes selle vastu kogu oma elu, olles aga lõpuks siiski sunnitud alla vanduma. Ta suri füüsiliselt ja vaimselt kurnatuna 12. märtsil 1955. aastal, olles viimased viis aastat väga ebaregulaarselt töötanud. Võib ainult oletada, mida säärase fenomenaalse talendiga oleks võinud korda saata pika elu ja, ja normaalsete töötingimuste juures. Ja siiski, kui arvestada veel seda, et tänapäeval on kokku kogutud ja heliplaadile fikseeritud kõik paakelist jäänud heliülesvõtted kaasa arvatud isegi asjaarmastajate poolt raadiosaadetest võetud juhuslikud lindi ribad siis on selle andeka muusiku pärand üsna suur ja kuigi mitte kõik selles pole ühtlase väärtusega, annab see siiski ilmeka pildi sellest ajajärgust, kui grupp noori neeger, muusikuid eesotsas Charlie Parkeri isegi lesbi, Bad Powelli ja teistega kuulutasid sõja svingmuusika siledale ilule kuulake nimetatud muusikuid mängimas koos Gillespie populaarset teemat soolatud maapähklid. Mõte on tehtud avalikult kontserdilt 1953. aasta mais ja pala alguses kuulete paakeri häält väikese teadvustusega. Need olid siis Charlie Parker altsaksofon-il isegi lesbi trompeti papovel klaveril Charlimingus kontrabassil ja Mäks Rovitš löökriistadel. Parkeri improvisatsioon oli siin võrdlemisi vihase hooga mängitud, sest nagu segaplaadil kuulda oli, tegigi lesbi sel ajal rahvale klouni ja ilmselt segas oma kolleegi kontsentreerumist. Parkeri õige keskkond oligi taoline väike ansambel, mis jättis talle vabad käed. Siiski on ta teinud heliülesvõtteid ka igasuguste teiste koosseisude saatel näiteks ja see võib tunduda üsna üllatavana isegi pehme kõlalise keelpilliorkestri saatel. Pala on levisi vaid sõbrad. Olgu märgitud, et nii mõnedki kolleegid Tegasid Parkerit niisuguste nende arvates silmakirjalikke võis Nobistlike muusikaliste katsetuste pärast. Parkeri ise aga armastas neid võtteid. Olid need ju talle omamoodi põgusat, eks külaskäikudeks paremasse seltskonda, mida keelpillid endast muusikas ju kahtlemata kujutavad. Väga huvipakkuv muusikaline dokument on ballaad, mida Charlie Parker esitas koos koomal ookeansiga tuntud vanema põlve tenor saksofonistiga oli Johokins see, kes esimesena džässmuusika ajaloos muutis saksofoni haledalt Neuguvast moe asjakesest suure ja mahlaka tooniga väljendusrikkaks instrumendiks. Paar keraga avastas omakorda selle instrumendi mängimises hoopis uusi külgi ja võimalusi. Peale oma esialgset tegevust suhteliselt vähetuntud Chei Mc Ženni orkestris esines paake suure orkestriga võrdlemisi harva. Nagu märgitud, oli tema element ikkagi väike painduv ansambel, kus oli võimalik realiseerida momendil pähe tulnud improvisatsioonilised ideid palju rohkem kui nootidest mängiva suure orkestri taustal. Ühe näitena Bakeri suure orkestri tegevusest tooksin siiski kool, porteri, pala, mis on see, mida nimetatakse armastuseks. Tänase põgusa tagasivaate Charlie Parkeri tegevusele sõjajärgsete aastate džässmuusikas lõpetame palaga, mida paakel esitab koos matšido afro-kuuba orkestriga. See oli ajajärk, kus afro-kuuba rütmid hakkasid eriti hoogsalt džässmuusikasse tungima ja paelusid gabarkeri huvi jätmata aga siiski tema isikusi erilisi jälgi. Nüüd aga anname jällegi sõna kodumaistele noortele džässmuusikutele. Ivar Krull trumpetil Tiit Paulus kitarril, Jüri Plismik kontrabassil ja Harri Kirsipuu trummidel esitavad Davise pala nardis. Edasi palun kuulake aga trumpetisti Harrygeimsi, kes oli peaaegu et džässmuusika suurima trompetivirtuoosi kuulsusega mängides muuhulgas niisuguseid tehniliselt raskeid efektseid kontsert, numbreid nagu Veneetsia karneval või mesilase lend. Lisaks veel, et põhjus, miks Harry James just praegu meenus, on lihtsalt selles, et täna on tal ümmargune 50. sünnipäev. Möödunud aasta lõpul oli meil ühes saates juttu Praha teisest rahvusvahelisest džässifestivalist aasta varem, nimelt 1964. aastal. Praha esimesel festivalil sai kõige loomingulisema ansambli hinnangu Albert Mangelsdorfi kvintett Saksa föderatiivses vabariigist. Kuulake sellelt ansamblilt sovery pala. Kvintetti koosseisu kuuluvad Albert Mangelsdorf tromboon Günter Kronberg alt ja baritonsaksofon änts Sauer, tenorsaksofon Günther Lents kontrabass, Ralph Iivner löökriistad. Oleme paaril korral kõnelenud raskustest, millesse Inglismaal on langenud paljud esmaklassilised džässmuusikud kes viit stiilis mängivate kitarriansamblite suure populaarsuse tõttu on kaotanud töö. Ajakiri Sarubeum oma kümnendas numbris kirjutab 30.-te aastate tuntuimad inglise tantsuorkestrijuhist tšekk peenist kes samal põhjusel on majanduslikult laostunud ja kes kibedusega märgib, et tänapäeva inglise kerges muusikas pole edu eelduseks enam professionaalne oskus ja muusikalised võimed vaid tühise moehaiguse kapriisid. Tänase saate lõpuks, aga kuulake veel Moskva džässansamblit koosseisus Mihhail suritšenko, altsaksofon. Nikolai kroomin kitarr, Aleksei inspluatovski kontrabass, Jevgeni põrtšenkov trummid. Mängitav pala on Aderley. Asjalood muutuvad paremaks. Nüüd aga on aeg jällegi lõpetada. Kohtume 29. märtsil. Millal korraldame väikese džässiteemalise viktoriini. Seniks head jälle kuulamist.