Sa olid mulle suurte kurvastust allikaks. Hakkasin iga kord kahekordselt nägema, kui sinu kohta teateid sain. Mulle tundus, et see eksisteerib maailmas kahes isikus. Paganiini kui muusikalise geeniuse kehastaja paganiini, kes päästis noored Jean telli ja abistas kümneid tuhandeid perekondi, kes said uputuse läbi. Kannatada. Jääb aga nii, liiges kihutas õnnetu naise pakasel talveööl tänavale. Sa surid liiga tihti. Olukord, millesse surid, oli niivõrd jälk, et ma viimaks su enneaegset elu lõppu enam taga ainutnudki. Sinu kohta räägitakse, et sa harrastab muusikat türgi stiilis. Sinust kõneldakse, et sa rikud ära vanade viiuldajate suurepäraseid mänguriistu. Sinu kohta räägitakse, et sa oled andunud kõige jõledamale pahele ja mängisid maha suurepärase Guarmeeri viiuli. Missugused allikad on sellel vaenul võtta arvesse pole alatustega mustust, mida sinu arvele ei kirjutata. Või on sul mõni teisik kurjategija, kes on sinu nime omastanud. Seal nagu ahas veeruse rändav vari, kes kuskil endale peavarju ei leia. Ütle mulle seda. Minuga võid sa olla avameelne. Kas sul pole mõnda salajast vaenlast? Kas sa pole solvanud mõnda vägevat võimumeest? Kas sa pole läinud kirikuga tülli? Mõtle kõige selle üle järele, enne kui hakkad Pariisis esinemise pärast samme astuma. Maailmakuulsuse lätted asuvad siin Pariisis ja kui Pariis sind vastu ei võta, siis sinu tagasipöördumine Euroopasse ei kujune enam selliseks kuulsaks vallutusretkeks, mis sind siia tõi? Nüüd pole veel hilja esinemistest loobuda. Ma pole sind ammu enam kuulnud. Ma tean sinust praegu vaid kuulujutte. Sellist oli möödunud enam kui 35 aastat, mil Siniore Ferdinand Baer oli Parma konservatooriumi direktor. Inetu, kehva tervisega, ent uskumatult andekas ja töökas geenoas tulnud poisike, aga tema armastatuim õpilane. Nüüd on Baer akadeemik ja Pariisi kuningliku kammeransambli dirigent. Aastakümneid on tema soovitused aidanud paganiini okkalist kunstnikuteed mitmelgi puhul pisut siluda. Nüüd on sellest poisikesest saanud 39 aastane mees, kelle mullakarva nägu reedab laastatud tervist. Kelle nimega on seotud sajakordselt rohkem skandaalseid lugusid, kui ta siin ette luges. Suurem jagu neist on nii totrad, et piinlik nimetadagi. Kas ta väärib seda, et Baer teda veel kord toetaks. Kallis, maestro, minul ei ole vaenlasi. Kõigel, mis minu kohta kirjutatakse, pole midagi ühist elusa paganiiniga. Igatahes ma ei tunne inimesi, kelle ees ma tunneksin hirmu. Kuidas võib minult ära võtta seda, millel on pühendatud koguma elu, kui ma tunnen ennast täielike võimete juures oleva viiuldajana? Tundes endas ande ülisuurt jõudu, miks ma peaksin veel kedagi kartma peale iseenda? Mind Kadetsetakse, ütlete teie. Kuid mina ei seisa inimestega vaenujalal. Ma ei taha kellelegi kätte maksta. Ma ei mõtle ühelegi inimesele vihkamisega. Kogu oma elu jooksul pole ma kunagi pikka aega kellegi vastu kurje mõtteid südames kandnud. Ütlen teile veelgi rohkem. Mind rõõmustab iga uus talent. Mind rõõmustab inimeses iga kaunishingeliigutus. Ma ei näe selles iseendale mingit kahju. Kui ilmub minuga võrd võimeline viiuldaja siis muutub mu töö kergemaks, sest iga kontsert lühendab mu eluterve aasta võrra. Mulle tuleb appi keegi teine ja kergendab mu elu selles põlemises, mida nimetatakse kunsti teenimiseks. Vastates oma õpetajale eksis paganiinivaid ühes punktis kuid ta kinnitas, et tal ei ole vaenlasi. Selles küsimuses pidasid paikasin jore Bayeri kahtlused. Mees, kes elas ainult oma kunstile ja armastatud pojale kelle jumal oli viiul, ei teadnudki, kui paljusid selle maailma vägevaid oli tema etiketi vaba käitumine solvanud. Millise mürgi ämblikuna mähkis tema ümber oma võrku. Jesuiitide ordu? Kui palju kadedust tekitas tema kõike vallutav esinemine isegi väga andekate muusikutes? Tema erakordne kunstniku isiksus andis nii heledat valgust, et see lausa pidi esile kutsuma suuri tumedaid varje. Tiime on juba see, et geenoa vaeste varjupaigas sündinud Nikoloost üldse viiuldaja sai sest tema isa, kahtlase kuulsusega börsimaakler, kes lisaks igasugusele mustale ärile oli ka kirglik hasart mängija, avastas ühel harvadest kodus veedetud õhtupooliku-ist, et poiss mängib üsna kenasti. Lauto. Antonio paganiinil, kelle ideedest kunagi puudust ei olnud, turgatas äkki pähe mõte õpetada poiss viiulit mängima, teha temast imelaps ja hakata raha kokku ajama. Õpetuse jagamine oli lausa jõhker. Äsja raske haiguse läbi põdenud nõrk laps pandi sahvrisse kinni ja enne ei antud süüa, kui harjutus laitmatult välja tuli. Sõin peks, Kunivermeteni näljutamine ja kuni 14 tundi kestvad harjutamised ei suutnud siiski poisikese viiulit vastikuks teha. Vastupidi, ta valas mängusse kõik selle energia ja rõõmu, mis teistele lastele nende õuemängudes omane on. Juba oskas ta mängida noodist juba sepitses, ise väikesi muusikapalasid. Ja kui varjupaiga elanikud neid meeleldi kuulasid, tegise poisi õnnelikuks. Prantsuse revolutsioon vapustas kogu Euroopa talasid. Bonaparte armee lähenes geenole. Mingite pankurite ülesandel, mille täitmine tõotas hiljem suuri sissetulekuid asus Antonio paganiini kogu perega teele kremonasse. See oli raske ja pikk reis, mille kestel väike Nikkolo pidi oma viiuliga tasa teenima nii perereisikulud kui isa kaardimängu kaotused. Ja ometi jõudsid nad pärale sellesse linna, kus olid elanud ja tegutsenud Itaalia kuulsaimad viiulimeistrid, Stradivaarid, Ammatid, Jaaguarneerid. Linnas levib kuuldus erakordselt andekas imelapsest avas poisile krahv koos ja maja uksed. 97 aastane krahh, kellel oli tohutu muusikariistade kollektsioon, oskas Nikkolo võimeid õiglaselt hinnata. Ta jagas poisile oma rikkalikke teadmisi viiulite ehituse eripäradest, selgitas, miks pillide kõlad on nii erinevad. Missugust instrumenti mingil puhul on õige kasutada. Raske otsustada, mis rauga kingitustest oli väärtuslikum. Kas imekauni kõlaga Guarneri Liiul või jagatud teadmised. Kodulinna tagasi jõudnud hakkas Nikkolo paganiini õppima tšakama kosta juures, kes oli kapelli muusikaõpetaja ja mängis kõigis geenoa kirikuorkestrites esimest viiulit. Ta lasi poisil mängida kirikutes, see tõi määratud rahvahulgad kokku ja siin juure, kus ta sai õige suurt tulu. Õpilase eest nõudis ta ka veel soliidset õppemaksu. Ja kui ahne Antonio paganiini, kes järjekordselt oli tohututes võlgades, millest ei aidanud teda välja, ei astroloogilised, aga Al-keemilised otsingud elueliksiiri ja tarkade kivi leidmiseks tuli kostalt poja esinemised eest raha nõudma. Lõppes lugu tüliga, millest hakkas hargnema kuulujutt, mis legendiks muutununa saatis Nikkolo paganiinit kogu tema elu ja aastakümneid pärast surmagi. Nimelt kogus kosta andmeid oma õpilase ristimise ja varase lapse ja kohta ning laskis lendu kumu, et poisikese ebaharilikku musikaalsust ja tavatut mängutehnikat ei saa seletada jumaliku tahtega vaid siin peab olema kahtlemata mängus deemonlik mõju. 1782. aasta 27. oktoobri vihmasel ja tormisel ööl olevat ämmaemand sünnitaja juurde rutates trepil libisenud ja komistades kuradit mananud ning samal hetkel kostnud avanenud uksest. Vastsündinu esimene väärsetus pääseb lendu väljend viiuliga saatan. Ja siiski lastakse tal kirikutes mängida, sest see toob ju pühakoja korjanduskarpidesse ohtralt raha. Kui rahvas jookseb murdu kokku, et ebauskliku hirmu lähedase vaimustusega kuulata, seda, kellest pole teada, kas tema ebatavaline andekus on pärit jumalast või kuradist. See juhtus valgustussajandi nime kandva aastasaja viimasel kümnendil. Ent veel ligi poolsada aastat hiljem leidus neid, kes väitsid end nägevat selgesti laval kahte kuju. Paganiini selja taga seisvat kurat ise, kes juhib viiuldaja käte liigutusi ja poogna pinget. Kui paganiini tegi täiustusi vanal Guarneri viiulil asendas keeli jämedamatega ja suurendas poogna pikkust, et saavutada veelgi tugevamat kõla siis leiti seegi olevat kurja vaimuga koostöös sündinud. Jaa, jesuiidid Novi, kes saatis paganiinid kogu tema elu tõelise kurja vaimuna sepitses anonüümkirju ja levitas laimu juba siis, kui nad õppisid koos Parma konservatooriumis kinnitas hiljem, et ta teadvat isegi täpselt summat, mille eest viiuldaja müüs oma hinge saatanale, kui see teda külastas. Hind oli miljon kuldtükki, tegelikult olevatki paganiini ise, deemon, lõigake maha tema suur juukse pahmas ja te näete sarvi. Tõmmake tal jalast saapad ja te näete sõrgu. Ja kõigest sellest hoolimata või just nende miljoni kuldtüki pärast pidas paavst Leo XII võimalikuks nimetada viiuliga saatan kuld kannuse ordu kavaleriks ja anda talle üleorden oma kuulsuse tipule läheneval viiuldajal olid muinasjutulised, honoraride ja püha tool tahtis tingimata tema varanduse pärijaks saada. Selle nimel võis ju ka kinnitada, et tema aind on jumalik. Sel samal ajal kui siin juure kosta veskis lendu legendi viiuliga saatanast leidis aset üks paganiini elus paljutki määrav kohtumine. See oli andeka helilooja printsess kogunekoga, kes hakkas poisikesele tund andma. Tauli küllalt tark taipama küllalt aus tunnistama, et poiss mängib tema teoseid paremini kui tema, on nad kirjutanud. Nii palju on tal omapoolset fantaasiat ja tuld. Geneko soovitas tal tulevikus luua ise muusikat, et teisi autoreid mitte solvata nende teoste rikastamisega. Kõneko pühendas noore paganiiniga Itaalia ühendamise ja võõra võimu alt vabastamise eest võitleva karbonaaride ühingu eesmärkidesse. Ja kui ka Baer noorepaganiini õpetaja parmas osutus karbonaariks kinnitas veelgi enam nooruki usku ühingu eesmärkide õigsusse. Ja kuigi Baer Parmast lahkudes oma õpilasele ütles, kui mängid viiulit, siis ära end poliitikasse sega, sai temast mõne aasta pärast karbonaaride sidepidaja kellel veel oleks olnud killustatud ja eri suurriikide võimu alla kuuluvas Itaalias nii hea võimalus teateid edasi viia kui alatasakontsertidega linnast linna rändavalviiuldajal. Kuigi teda kahtlustati, kuigi tema asju reisidel korduvalt puistati, ei tulnud politseil pähe läbi vaadata tema noodirulle. Maailma kuulsana välisriikides reisides eraldas paganiini suuri summasid oma kõrgetest honoraride eest karbonaaride toetuseks. Paganiini elu kulges niisamasuguste tõusude ja mõõnadega, nagu oleks ta kantud vihaselt vahutavast merest. Tema isa ja õed ning vend nägid tema seda kunstis ammendamatud rahaallikat jõeks, pluateerisid teda hävi ning halastuseta. Ta põgenes ja tooli isa käte tagasi. Ent lõpuks saavutas ta siiski iseseisvuse. Ja siis andestas ta oma röövlitest perekonnale kõik ning tundistes poodist isa vastu isegi siirast tänumeelt, et see oli ta saatuse viiuliga sidunud. Ta elas rände muusegandi hulkurielu, mängis viletsate võõrastemajades ja kõrtsides. Ja juba mõne päeva pärast võis ta esineda kauneimate katedraali võlvide all. Kord ei antud talle luba linnas või terves riigis kontserti anda. Sama selle kutsuti suurimate austusavalduste saatel valitseja lossi külla. Ta võis jäägitult pühenduda tööle uute mänguvõtete leidmiseks ja oma tehnika täiustamiseks. Kuid ta võis kanduda mängu põrgute palavikuliselt hasardile. Talle tasuti kontsertide eest heldelt ja samas varastati ta kuskil võõrastemajas puupaljaks. Kuulsad muusikud palusid teda tungivalt ühiskontserditel esinema ja samas võisid toimuda seletamatud lood. Orkester ei ilmunud esinemise ajaks kohale. Keegi oli viiulikeeled pooleldi läbi lõiganud, nii et need mängu ajal üksteise järel katkesid. Ta oli Luka muusikute lemmik ja siis kadusid äkki terveks aastaks silmapiirilt, nii et keegi temast midagi ei teadnud. Õigemini teateid oli ülearu palju ja need olid kõige eriskummalisemad paganiini olevat oma viiulikaardi põrgus maha mänginud. Teisal jälle teatati ajalehes, et ta olevat rahahädas tahtnud imelist mänguriista müüa kuid nõudnud nii hullumeelset hinda, et ei leidnud ostjat. Levisid teated, et ta on sõitnud Ameerikasse või hakanud salakaubavedajaks või juhib Kalabrias röövlijõuku. Siis trükiti ajalehes ära sõnum, milles teatati etnikoloobaganyinjon ühes Ferrara postijaamas arreteeritud süüdistatuna oma armukese tapmises. Ta olevat politseinikele vastu hakanud ja oma viiuli ühe kiivri vastu puruks löönud. Vangivalvur andnud talle kaastundest mingi viletsa riiuli ja ta tahtnud end selle keeltega üles puua. See ei läinud korda ja nüüd ei andvat vangivalvur talle enam nelja keelt. Ent viiuliga saatan mängib ühelainsal keelel päevad läbi ja teeb seda paremini kui tavaline viiuldaja kõigil neljal keelel. Hiljem lisandus teade, et ta suri vanglas. Tegelikult veetis paganiinisel aasta ühes üksildases maamõisas kellelegi kauni noore krahvinna juures. Tõelised sõbrad, geneko ja inglise konsulaadi ametnik George Ferris olid tema kui oma isa nõudel politsei poolt tagaotsitava sinna pakku toimetanud. Viiulit ei olnud. Ta haris krahvinna aias tulpe ja kasvatas juurvilja, kärpis puige, pelgas muru ajaviiteks sõrmitsesta kitarri ja lõi sellele palju kauneid helitöid. Ta luges, puhkas, tema kurnatud tervis taastus ja krahvinna jagas temaga heldelt oma armastust temalt kunagi midagi pärimata. Paganiini oli isegi nagu unustanud, et ta on paganiini. Tal tarvitses vaid kord kätte võtta viiul, kui kõik see idüll, millest aasta otsa oli elanud, haihtus. Tema perenaine ei teinud katsetki teda kinni pidada. Jälle ilmus areenile suur paganiini. Vahepeal oli selgitatud, et naise tapja, kes Ferraras tabati ja vanglas suri, oli keegi petis, kes kasutas paganiini nime. Jälle tulid hiilgavad kontserdid paljudes linnades. Mingil moel õnnestus saavutada leppimine perekonnaga priske summa eest. Toscana hertsoginna kutsel asusta Lucas õuekapellmeistri kohale. Tolleaegsete kirjelduste kohaselt olevat tema orkester kiiresti muutunud Itaalia parimaks ja üks meelseimaks. Kõik oli kena ja rahulik. Kuni Põhja-Itaalia kõigis ajalehtedes toodi ära Viini ajalehest võetud sõnum, et Itaalias olevat ilmunud keegi imeline virtuoos paganiini, kes olevat mängima õppinud kaheksa vangla ja sunnitööaastaga. Ja ei aidanud midagi, et õukonnas kõik tundsid paganiinid hulk aastaid et tema eluaastatest poleks lihtsalt piisanudki sellise karistuse jaoks aga ikkagi kirjutatakse ju. Sellest sündis teine legend, mis saates heliloojate viiuldajat tema elu lõpuni visalt igal maal, kuhu ta läks. Ent see ei takistanud tal olla kuulus üle Itaalia. Vastupidi, sensatsioon tõmbab ligi. Ajalehed avaldasid tema kohta järjest uusi Rava vaid teateid. Korduvalt olid trükitud ära tema surmasõnumid. Järjest leiutati talle uusi kriminaalseid ja tsiviilkuritegusid, rääkimata arutust hulgast kristliku ja inimliku moraalivastastest tegudest. Kui ta 1828. aastal alustas oma turneed läbi Euroopa, lisas iga maa ajakirjandus eelmistele leiutistele kohusetruult omi juurde. Afissidel kujutati teda sageli trellide taga olevana. Ja järjest enam kerkis siin-seal esile petiseid, kes paganiini nime kasutades lootsid kerget tulu lõigata. Nii juhtus, et viiuliga saatan oli vahel justkui kolmes eri kohas korraga. Muidugi ei ümbritsenud paganiinik, ainult vaenlased oli siiralt heasoovlike sõpru, oli toredaid tutvusi teiste muusikutega kuid sealgi tuli vahele tumedaid toone. Neid sidus usalduslik sõprus uljalt oma karjääri alustava Rossiniga, kes oli viiuldaja, seda ainult 10 aastat noorem. Paganiini oli sõbrale suureks toeks, kui see viljahabemeajaja esietendus Roomas kohutavalt läbi kukkus. Hiljem päästis ta uue ooperi esietenduse, asudes ootamatult surnud dirigendi kohale. Aga kui pärast hiilgava menuga etendust kõik üksmeelselt rõhutasid, kui oluline oli dirigendi roll? Muutusin juure Rossini sõbra vastu jahedaks. Viiuldaja Šboor, kellesse paganiini suhtus suure sümpaatiaga, avaldas tema kohta pika artikli, kus ta eitab paganiini kunsti ja võrdsustab tema edu laada Veiderdaja trikkidega, mis peibutavad vaid madalamaitselist kuulajat. Ent skoor polnud ise paganiinid kuulnudki, mängimas aga juba legendaarse viiuliga saatana ilmumine samasse linna tegi spory kavatsetavast kontserdit nulliks. Tol ajal oli moes kahe viiuldaja ühiskontserdid, mis kujunesid nagu sõbralikuks võistluseks. Ja olgugi muusikud üksmeelselt koos mänginud ja kaelustades teineteisest lahkunud, püüdsid ajalehed puhuda üles vaenuleeki. Pahatihti see ka õnnestus. Paganiini oleks nagu kõigil teistel tee ära lõiganud. Siira imetlusega jälgis paganiinid Varssavis noor šopäänd. List, kes kuulis pagaliinid Pariisis, kirjutas hiljem, et see päev muutis kogu ta elu. Ta tundis, et eile ei saanud ta veel kunstist aru. Täna aga mõistis, mida tähendab elada üksnes oma loomingule. Ta otsustas, et ei esine avalikkuse ees enne, kui klaver ei alistu temale samuti nagu viiul alistub sellele oma elu ohverdanud närve ja südant põletavale meeletule, viiuldajale. Läks hulk aega, kuni teised viiuldajad riskisid kappa võtta paganiini teoseid. Esmalt hakkasid neid töötlema ja esitama just pianistid, eeskätt list. Saate alguses oli juttu sellest, kuidas Baer kahtles, kas paganiinil oma skandaalse kuulsusega õnnestub vallutada. Pariis õnnestus. Ta valiti Kuningliku Akadeemia liikmeks. Arvustused olid üksmeelselt kiitvad. Paljud neist ajasid nagu ikka paganiini puhul taga müstikat, üleloomulikke jõude ja muud seesugust. Kuid oli ka selge pilgulisi ja arukaid kirjamehi. Nii kirjutas fetis. Hingestatud fantaasialend on paganiini juures ühendatud muusikalise arvestuse peenima tundmise ja mänguriista kõigi tehniliste saladuste Valgamisega. Paganiini eriliseks iseloomujooneks on vankumatu tahe. See on meie sajandi kõige haruldasem näide sellest, kus arvestused on ühendatud geniaalse inspiratsiooniga. Võime põletada oma elu kõrge kunsti nimel ühineb eluga mis õigustab enda füüsilise mina hävitamist. Sest see on saavutatud jõudmisega kõrgele ja suurepärasele eesmärgile. Ent mitte üksnes loominguline leek ei põletanud viiuldaja eluküünalt. Liiga hilja sai ta teada, et leebe ja abivalmis siin juure Orbani, kellega ta juhuslikul teel kohtus ning kes suurest andumusest viiuldaja geeniuse vastu jäi tema reiside alaliseks saatjaks oli jesuiitide agent, kes vale, tohtrite abiga laostas helilooja niigi nõrka tervise. Puhustan ime ümber, pidevalt lõkkele uusi skandaale tegi ta maapealse elu põrguks. Kuritegelike arstide käe läbi tekitati paganiinile kurku haavandid, mis viisid kurgutuberkuloosi, nii ta kaotas, võime rääkida. Ja nii nagu pimedal muutub tundlikuks kompimismeel. Nii väljendas tema viiulihelides kõike seda, mida sõnades enam öelda ei saanud. Ta oli viimastel aastatel maailmakuulus ja tema varandust hinnati kolmele miljonile Frankile. Sellega soovis ta kindlustada oma alaealise poja tulevikku. Kuid petturid meelitasid ta muusikaühingu asutamise ettekäändel osavalt afääri, mis viis viiuldaja kriminaalkohtusse ja ähvardas ta täielikult laastada. Kohtuotsus, mis mõistis ta 10-ks aastaks vangi, jõudis Nizzasse, kus paganiini veetis oma viimased päevad 27. mail 1840. aastal kell neli pärast lõunat. Viiuldaja oli just äsja surnud. Kord oli ta kirjutanud oma õpetajale ja sõbrale paarile. Mulle jääb üks lootus, et pärast minu surma jätavad mind rahule need, kes nii julmalt mulle kättetasusid minu edu eest viiuldajana. Jääd minu rahu ei häiritele ega määrita minu nine kui maleva kodumaa mullas. Ta eksis. Nüüd astusid avalikkuse ette tema tõelised vaenlased. Et ta ei lasknud surivoodil preestrit endale ligi, siis keelas neid sahteda kui nõida. Mata ja tsiviilvõimud kinnitasid selle otsuse. 19. sajandi keskel. Kogu katoliikliku Vahemere kaldal ei leidunud seda lapikest maad, kuhu oleks võinud sängitada tinakirstu viiuldaja põrmuga. Poeg rändas koos sellega läbi mitmed riigid. Kuni lõpuks õnnestus kirst paigutada ühe kaljusaare koopasse. Nüüd pühendus viiuldaja poeg kanoonilise õiguse tundmaõppimisele. Tema elu eesmärgiks sai isa põrmu matmine 13 aastat pärast Nikkolo paganiini surma Peeti parmas pattude andeksandmise palve. Seejärel uurisid kaks kanoonikud paavsti korraldusel veel 12 aastat, kuivõrd süüdi kadunuid ketserluses oli. Ja alles 1896. aastal sai poeg loa oma isa matmiseks. Surmast. Möödunud 56 aasta jooksul oli asjaajamiste käigus kogu viiuldaja pärandus voolanud Vatikani kassasse. Ja enam polnud midagi oodata.