Seal nad lähevad isa ees, poiss umbes kaheksa sammu temast tagapool. On pühapäev. Poiss vaatab tagasi loomaaed, neid suuri valgeid tähti, mille alt nad just praegu välja tulid. Oskate lugeda, poiss, vahi pik jälle selja taha ja komistab ühtelugu. Sedaviisi üle õla vahtides astub ta kõnniteelt sõiduteele. Järgneb pidurite krigin, poiss võpatas, sööstab kurat tagasi, siis jälle edasi. Isa, kes on üle tee jõudnud, karjub vihaselt, autod pidurdavad lausa nende nina eest jookseb poiss Köstitades isa juurde. Kõnniteel seisma jäänud inimesed võivad näha, kuidas teispool teed kogukas kiilaspäine mees poisikese longus pea kohal ähvardavalt sõrme viibutab, nagu tahaks ta naela sisse taguda. Autod aga muudkui vugiisevad nendest mööda. Siis peatub liiklus mäkketõusul, kõrgetest veoautokabiinidest ja madalast sõiduautodest all paistavad juhtide näod, silmad pimestavad päikesest, mootorimürast ja kuumusest Kissis. Iga mees hoiab paremat kätt väriseva käigukangil. Kõik ootavad, et valgusfoor vilkuma hakkaks. Poiss seisab asfaldil, jalaninad sissepoole, jalas kohvikreemid kunstnahast sandaalid. Pea on tal süüdlaslikult nurus. Pilk kõhnukestel koibadel. Sedaviisi seistes märkab poiss, et mööda asfalti üle tema sandaalide libisevad lakkamatult kerged varjud. Ta tõstab pelglikult silmad kabiini pimedusest, vahib raskel ükskõikselt pilgul seal otsekui tuku autojuht. Päikesest ja mootorist kuumaks köetud kapoti ümber väreleb õhk. Ning poiss, kelle longus pea kohal on isa ähvardav sõrm teeb järsku üllatava avastuse. Need varjud, mis üle tema jalgade jooksevad, tulevad kuumast õhust. Ta tahaks seda isale ütelda, kuid veoauto nõel rahtab, raud krigiseb tema sisemuses autode rivi, jätkab mäkketõusu. Nõnda sammuvad nad jälle teineteise kannul ülestõusu väljaku suunas, isa ees, poiss järel kaks varju, suur ja väike, murduvad asfaldilt graniitseinale ja venivad sellele üha pikemaks. Müür on ehitatud roosades tahutud rahnudest ja need on kõvasti tolmunud. Müüri ülemine serv on lamedatest rahnudest, seda tallavad tuttavate inimeste jalad, seal kasvab rohelist muru ning vanu jändrike Haralisi õunapuid. Selja taha jääb kõike varjutav taevani kõrguv hall hoonet, kuhu sisse ja kust välja ruttavad inimesed. Poiss tõstab pilgu ja tal hakkab pea pööritama. Kui näe pilvede poole, sirutuvad kuldset torni. Siis tuleb meil hulk aega rohelist tuld oodata. Isa, nagu ikka, sõimab jalakäijaid, on oinad, sihukesed tuleks maha lasta teistele õpetuseks, mis seal liikluskuu aitab, kord kuus tuleks tõesti maha lasta, vast siis hakkavad taipama. Isa on rahva hulgas kõige suurem mees ja ta räägib kõvasti, et kuulda oleks. Inimesed vaatavad teda iseäralikke pilkudega, millest poiss. Siis lähevad nad edasi mööda tänavat, kus asub Ameerika saatkonna kollane maja. Uste ees jalutavad uhked miilitsamehed ja kõnnitee ääres pargivad suured Ameerika autod. Maja küljes ripub Ameerika lipp. Valget, punast, sinist. Poisil hakkab kõhe, ta otsib isalt kaitset, tahaks küsida, kas siin on tõesti ameeriklased ja missugused nad on ja mispärast nende autod nii suured on ja miks siin miilitsad seisavad, aga isa sammu pikk ka nõnda mornilt vaikides sammude taktis pead noogutades sekka käega paljast, pealegi hõõrudes ja ohates veel tahaks pois kangesti talle lubatud jäätist, aga isa on selle vist ära unustanud. Meelde tuletada, poiss ei julge. Isa on 40 isegi 42 aastane poiss, kuuene, hiline, soovimatu laps. Algul nadi mõelnudki lapsest, neil oli kahekesi hea. Neil olid nii hea, sest mees oli parimais aastais naisest ligi 10 aastat vanem naine aga päris plikake, kes igas asjas mehe sõna kuulus talle lausa suhu Vardis. Kui tuure, kes saabus mees oma massiga mitme päevastelt kaugetelt sõitudelt paarimees tagapingil magamas mõtles ta autolatern naist valgustatud teed, jälgides sellest, kuidas koju jõuab, kuidas naine teda ootab. Pikamaa autojuhi töö andis isesuguse sõltumatuse. Teenistus oli hea, ta tegi ka musti otsi ning oli harjunud nii oma kodus kui mujalgi elus end peremehena tundma. Võõrad märkasid esimestena pärima hakata, mispärast teil lapsi ei ole. Iga asjaga on neil ka pistmist. Algul vastati naeru ja naljaga, kuid meest lõpuks riivas ta hakkas naist usaselt Burnitsema. Naine tundis end üha enam süüdlasena, käis arste mööda. Talle vastati, et on terve, ometi ei saanud nad üheksa aasta jooksul ikka killast. Noil aastail ilmusid mehe ellu teised naised ja mitte lihtsalt niisama, kes teab mis põhjusel vaid sellepärast, et oma naist süüdlaseks pidas. Ukrainas oli mehel üks temast vanem lesk. Juba poissmehepõlvest sai tema poole sisse sõidetud. Nüüd hakkas ta uuesti oma autot lese aias puude varjus peatama. Kuu paistis maja seinad Valendasid tuhmilt mustendas aken, kabiini kumerad, klaasid helkisid, kuhu rändas presendiga kaetud pika autokasti vari kattis vähehaaval maja seina ja kustutas helgi akendes. Vahetusmees, kes pidi kabiinis magama, pani algul pahaks, aga peagi tekkis temalgi lähedusse sõbratar. Hommikujahedusest. Kui öine niiskus oli tolmu kinni löönud ja ploomi ning kirsipuudelt rabises kastet sõitsid mehed külast välja. Hea tunne oli juhtida võimsat masinat. Päike tõusis läbi kastemärja tuuleklaasi, mida pühkisid kojamehed läitlase ees asfalttee, nagu jõepael oli ka üks õpetatud naine. Sel ajal töötas mees juba taksojuhina, mustad otsad olid talle pahandusi kaela toonud ning ta oli siirdunud taksoparki või kas temal polnud vaja tööd otsida. Töö ise otsis teda kõikjal. Teine kord, kui ta sõidutas klienti mööda Moskvat ringi, ei saanud ta vastu panna ja hakkas hooplema, kuidas reede õhtuti ostab tordipudeli ja läheb professori juurde küllateaduste doktor. Ikkagi. Mehest ammugi lahus poeg, 12 aastane, mingisugune teaduste kandidaat ta tõepoolest oli kandis suuri, tugevate klaaside ja ilusate raamidega prille võttis need eest, asetas kušeti kõrvale öökapile. Ning siis oli ta pilukil silmade ja tõmblevate laugudega nägu nii kahvatu ja ekstaasis lämbub. Aga kui nad istusid, oli naine jällegi külm ja võõras, otsekui polekski alles äsja katkeval häälel kõnelenud sõnum, mida tema isegi korrata. Ta julgeks. See naine oli kõhn, tegi erilisi võimlemisharjutusi, tal oli oma toitumissüsteem rasvasta, ei söönud veini joonud üldse ja tordi pistis mees poolenisti üksipäini nahka, lükkas taldriku eemale ja ütles, anna poisile ega head kraami raisku lasta. Aga naine ei lubanud tal kauaks istuma jääda. Nii kõik mul on vaja tööle hakata. Mees lahkus sealt alati tigedena, liftist mõnikord lausa sülitas viha pärast, kus mult professor väljas otsustas, korduvalt siia enam ei tule. Aga kui saabus reede, ostis uuesti kreemitorti ja veinipudeli nagu mingist enesearmastusest. Lugu lõppes ootamatult, nad teed seekord pisut kauem ega kiirustanudki, nii väga. Mehel oli isu natuke juttu ajada, oma hingehädasid kaevata. Kui äkitselt naine tõusis ja hakkas lauda kraanima lausa nina eest võttis ära pulbikud torditükiga taldriku, nii kõik ära enam tule. Ja kui ta uksemehe järel kinni lajatas. Kõlksates veel ukseke, et see just oligi kõige solvuvam hukk, üks keti. Nagu oleks karta, ta hakkab seda maha murdma. Oma naine teatas tulevasest lapsest alles neljandal raseduskuul. Mees ise ei märganud midagi naise tursunud näkku vaadates, nagu näeks ta teda üle pika aja. Uuesti. Ei tundnud mees sel hetkel mitte midagi peale nördimuse. Üheksa aastat mõtles ja nüüd siis lõpuks leidis aja. Laps oli sündides väike ja nõrk kaks 600 ja seda nendel kahel tervel inimesel. Kus naine eriti kosuma läks, kohe päris paksuks. Lapsega kortsus ja punane isegi ei nutnud õiet, vaid piuksus kinnisilmi. Nõnda piiksuvad kutsikat, kel pole veel silmi peas, kui nad kobaras soojendavad. Naisega, aga olin midagi juhtunud ööde viisi istustel lapse juures, nagu sõge oli pähe võtnud, et laps võib surra ilma, et Emada appikutset kuuleks. Mõnikord, kui janu mehe öösel üles ajas, sest õhtulõuast televiisorit vaadates oli tugevalt söödud nägi ta naist särgiväel istumas valvamas, silmad läikesitel pimeduses võib-olla pisar rist või siis peegeldus neis läbi tüllist aknakardina langev laterna valgus. Vahel hakkas mehel naisest kahju. Ta kutsus ta iseenda juurde sooja. Naine tuligi alistunult, jalad tekivad külmad kui jäätükid. Poole päevani käis ta lohakalt ringi piimaplekid pluusi peal. Ta toitis omalaste naabritüdrukut, kelle emal oli pärast rinnapõletikupiim ära kadunud. Ta oleks võinud kolmandastki toita, aga oma poiss näe, kosus kehvasti. Aga ta just haige olnud, aga kuidagi kidur. Vaata ometi, kui teraaneda meil on, sirutas naine uhkena poissi isa poole ja hüpitas teda kätel. Vaata kui selged silmad, tal on. Mees tajus lapse olemasolu esmakordselt siis kui poiss käis juba neljandat aastat. Või oli neli täis. Kord õhtul enne Vremjat näidati hokimatši, meie omad mängisid omavahel, ekraanil vilkusid hokikepid. Poiss tuli tema kõrvale. Mis on? Laps võpatas, ei midagi. Niisama. Aralt surus poiss end isa külje vastu. Nii soe oli ta. Lisakäsi, laskus nagu iseenesest lapse õlale. Poiss tardus selle käe all. Pidas hinge kinni. Nii hea oli olla. Üks teine kord, siis oli ta kindlasti juba viiene, palus poiss, issi, lähme ükskord loomaaeda. Kas ema käskis ütelda? Lapse silmad vaatasid talle otse hingepõhja. Küll me lähme. Praegu pole aega. Pärast seda saagis naine aastavad, Sa võiksid lapsega loomaaias ära käia, on see siis nii raske? Eks võtta ja käi. Ta tahab isaga kogu aeg ilma isata, nagu oleks sõjaaeg. Kõigil lastel on isad olemas. Küll me lähme. Ma ju ütlesin. Ükskord teatas naine ähvardavalt. Oota, las ta kasvab suureks, küll saab veel jooksed, paludes tema järel. Mees, lausa jahmus. Millise vihaga oli naine tema poole vaadanud? Kummatigi oli sügaval silmapõhjas värelemas midagi haledusdaratavat. See oli muidugi poja pärast, poja pärast on ta valmis enda alandamagi. Aga seda oma abikaasat ei lasknud isegi Pill Kuuga lähedale. Sealsamas taksopargis kui mees autoga välja sõitma valmistus, kuulis ta sageli naise häält ja naeru. Heatujuliselt tulid luugi juurest ära, vanad ja noored autojuhid. Aga tarvitses temal ligi minna, kui luuk oleks nagu kinni laiatatud, selliseks muutus järsku. Aga kinni hakata polnud kusagilt. Kellegagi koos polnud mees teda märganud ja selle asja peale oli talderaanepil. Vastavaid kuulujutte polnud samuti. Ja veel, kuidas sellest aru saada? Varem noh, siis kui last veel ei olnud, oli naine alati norgu vajunud, kui mees tuppa astus, aga nüüd oli tema asend sirgu ajanud, miski, mida seal varem polnud ning endisesse olekusse teda enam viia ei saanud, seda mees tundis. Laps olgu peale, väike ja nõrk. Olin naisele jõudu andnud. Ja kui jälle samal ajal sedamoodi mõelda, kes teda enam koos võõra poisikese ka tahaks. Moskva jõe kaldapealsel jäävad nad vihma kätte. Hotell Ukraina torni taha on kerkinud must pilv ja katnud poole taevast. Selle taustal sädeleb kuldne tornitit. Juba jooksevad õngitsejad Omarrytvadega, vihm kihutab neid tagant, jõgi pulbitseb märjal asfaldil, hüplevad valged raheterad. Poiss ja isa on märjaks saanud, seisavad katuseserval, poiss jälgib, kuidas rahe Poldil hüpleb, kuidas autud lausvihmas täistuledega sõidavad läbi lompide, need mudased veel lehvikud rataste alt õhku tõusevad. Vihm lakkab niisama järsku, nagu algaski Pill von tühjaks sadanud kalamehed oma õngedega võtavad uuesti sisse kohad kaldarinnatisel. Nad on püksisääred üles käärinud ja katsuvad lampidest mööda astuda. V jugadest rentslisse uhutud raheterad sulavad seal. Vihma jahutust saanud asfalt aurab autod paistavad ses aurus kuidagi kerged. Aur hõljuka jõe kohal vee kohal, kuhu kalamehed ona õnged juba sisse heitnud. Said märjaks, küsib isa ja paned käed poisi seljale. Tema kämmal katab just täpselt kogu selja. Poiss on rabatud isa äkiliseks tõrnusest käesoojusest oma kõhnadel abaluudel ning ta söandab öelda. Lähme ükskord kalale. Poiss on nimelt kaldapealsel märganud meest ja poisikest kõrvuti seismas ja allavete vahtimas. Temagi tahaks niiviisi seista. Ei saa, võtab käe ära, võtab ära soojuse, mida poiss nii tänulikult oli tundnud oma abaluudel. Tõmbab peopesaga üle palja pealae, nagu oleks sealt midagi ära võtta. Ohkab siis. Lähme. Siis sammub ta jälle ees oma raskelt kõnnakul, poiss, aga mõni samm temast tagapool. Äss kalale saazinlähed. Aasta tagasi võttis ta õhtu eel peale väikest kasvu kenakese olevuse. Riigemintsertaanovosse. Selge, et tagasi tuleb tühjalt sõit õhtul seatšertaanavust klienti, eile ja Moskva taksojuhtidel on selline salmgi tehtud, võin sind viia tundras, võin Ivanov Vosse kas või pärapõrgusse ainult mitte Tšertaanovosse. See tegelane aga kohendab maaklisseeritud seelikut, päevitanud põlvedel ise pealaest jalatallani naiivitar olekuja hääle poolest. Kas viite Saviis aasta eest istus autosse, aga tänapäevani ei mõtle välja ronida. Polgu rõõmus, kui tema isal sedaviisi parem olla. Silmad on tal tumedad niigi, aga nüüd lahvatab sealt nagu mustavast Lõukast. Poiss lihtsalt peab õnnelik olema, kui tema isa on õnnelik. Hajameelse liigutusega. See harjumus on tal alles hiljuti tekkinud silutud suur tugev mees oma paljast pealage. Ning poisikesel hakkab temast järsku kahju. Nõnda lähevad nad teineteise sabas sillale, millel kihutavad päikese käes säravad sinised vagunid. Metrootunnelist välja ja uuesti tunnelisse. Poiss jälgib neid pilguga, kahmapsis asfaldilt, sulamata rahet. Jäätise värvi valge kuulike tükib lausa iseenesest suhu. Nõnda Rahederaabuses jõuab ta järele isale, kes on juba varju astunud. Teispool silda. Teispool kaariat varju on päikesevalgus pärast vihma kuidagi eriti puhas ja kirgas. Ning kuiv asfalt aurab. Nüüd astuvad nad jälle varjust valgusse lähevad kalda rinnatist pidi. Aur on tihedam aur ja päike ning sellesse need minejad kauguses kaovadki. Üks lämbe suveõhtu. Nädal otsa on vihma sadanud vili põldudel lamandunud. Ometi oli see nii lootustandev, tugev kõrs päikese poole sirgu pead juba paisumas. Kui tuli paduvihm, peksis kõik segi terve lahmakad. Rukkipõldu on läbisasitult maas. Valus vaadatagi. See pilt avaneb linnast väljas põldudel niiskes ööpimeduses. Meiega viibime, eredas elektrivalguses. Restoranisaali laes annab vask pisut tuhmi, salapära juurde, aga verandal otse vastu musta ööd on valguspimestav. See teeb nähtavaks kõige lähemad pärnad, mille juba närtsinud õite lõhna siia kandub. Sellest käivad siiski üle restorani köögipraelõhnad, mis ulatuvad hotelli kõige kõrgemate korrusteni. Päike on päev otsa lõõmanud ja kütnud pilvimistada, nüüd matavad vihmast läbi leotatud muld, õhkab niiskust saali sügavuses päikesel valgustatud poodiumil pühivad higi rammetud orkestri randid. Lauljatari häält pole kõnekõmin, asi nugade-kahvlite klõbinat üldse kuulda. Ainult ta kleit viskab tulevalgel helke, nagu mõni. VTA läki tantsima. Fedja Fedja ei vaevu isegi pead pöörama. Ta on väikest kasvu, seepärast kannab kõrgeid plokk-kontsaga kingi. Aastaid on tal pisut üle 20, aga hoiak tahab olla nii soliidne nagu kolmekümnesel. Just niisugune on mõnikord ilusate kõvade puravikude hulka eksinud seen, mis on enne tohletanud, kui täis kasvada jõudis. Fedja ise tunnetab ja näeb ennast sootuks teistsugusena. Mida madalam kasv, seda kõrgem enesehinnang. Fedja raputab peo puhuks värskelt pestud juuksetukka. Tema aastate kohta on see hõredavõitu oimukohtadel kiilaspäisuse märkigi näha. VTA selgitab ühele juhuslikule vestluskaaslasele, kes ta selline on ja kuidas teda võtta, tuleb raamatupidaja revident kõrgema kategooria oma. Ta kaalub iga sõna nagu kuuli Enn tõuget ja iga sõna järel on mõtteline küsimus. Kas seda on vähe? Mis te veel tahate. Aga neiu ootab kärsitult tema lõpuõhtu puhuks õmmeldud kleit on pikk ja dekolteega rangluud on näha, need tõusevad ja vajuvad hingamise taktis. Isegi paigal seistes liigub tüdruk muusika rütmis, kandub see siis orkestrist või heliseb ehk temas eneses ees ja küll sa pärast jõuad rääkida veetsija. Mitte et VTA nõusse jääks. Ta lihtsalt annab järele, asetab mõlemad käed talle nii meelsasti vastu ulatatud õlgadele. Kuidas küll tüdruk tema pärast nahast välja poeb? On's Fedja muusikale kurt või harjutab end juba aegsasti sellega, et talle ette kantakse. Tüdruk juhibki poiss ja pöörab iseseisvalt tulefidel liigutada ainult jalgu neis läikivaid pruunides kõrge kontsaga olla. Kitsas on tantsida läbi kogu randa ulatub pikk laud, sellel ilutseb pooltühja suupistevaagnad toidujäänustega taldrikuid, kuhu on kustutatud kas sigaretiotsi pudeleid, milles veel üht-teist sees on. Restoranide tuntud tava kohaselt on külma eelroaga koonerdatud, et siis sooja sööki ohtramalt tellitakse. Suubist viilud on imeõhukesed aga hõredalt laotud, nõnda et lauden liudude Is ruumi jääb veel ainult puuviljavaagnat teleneed. Puuviljad pole eriti värske väljanägemisega, ka tahes-tahtmata tuleb need tellida, sest teid veendaksed, ükski õige pank, kett pole ilmapuu viljata? Jah, olgu ümbruskonna õunaaiad saagist lookas, ikka näete vaagna Ell valmimata importõunu ja merre taguseid laeva trümlides kohale toimetatud pisikesi apelsine, millel koor kuidagi ära tulla ei taha. Feed, sealt ei jõuta veel õieti oma kohale tagasi toimetada, kui kaks neidu tema poole ründavad ees ja lähme tantsima. Ning taas liigub tihedas rahvasummas paljudest peajagu madalamal Fedja higine juuksetukk. Vilksatavad salatiroheline särk ja punast põiki triipu, lips lühike. Istun äärmises lauas, mille kõrval ettekandjad mustade nõudega õiendavad. Kui ma hotellist alla õhtustama tulin, ei olnud enam muid vabu kohti. Sellest lõuast vaadates näis mulle algul, et tegemist on pulmapeoga sest et laua otsas istus väärikalt üksainus paar aga puudus valge pruutkleit, polnud lilli ega kibe karjumist. Peagi selgus, et see on kohaliku finantsteaduskonna või kuidas seda täpselt nimetada. Lõpuõhtu peole saabusid ainult tüdrukud. Tõsi, alguses olnud veel kaks poissi, aga juba enne, kui toodi praad, olid need libisenud verandalt pärnade alla pimedusse ja kellelegi kaasa võtnud. Nõnda nagu noil kaugetel sõjajärgsetel aastatel, millest siinsete tüdruk, kuid midagi ei tea ega mäleta, sest neid polnud siis veel maailma sündinud. Tantsivad nüüdki, tüdrukud omavahel keerutavad teineteise ees pole kedagi, kes neid vaatakse, imetleks. Eks nemad ole kaaned, suitsetajad, sigaretikonid, taldrikutel on nende omad, sest Fedja ei suitseta. Ja mõnes matemaatika või füüsikateaduskonnas õpib noormehi. Valik on lai. Aga mille eest neid neiukese sedaviisi nuheldakse, milles nemad küll süüdi on? Verandal on juba kov toodud must kohv väikestes tassides, mis samuti kuulub tänapäeval iga õige banketi juurde. Ettekandjad seisavad, ukse avas ja ootavad, üks on käed risti rinnale pannud, teine keerutab Salfreti. Sellest banketist teie laudadele küll suurt midagi. Ettekandjate pilgus olev põlgus on ülim, mida teenindaja üldse suudab inimeste vastu tunda. Nende selja tagant saalist hoovad köögi lämbust, paljudest kehadest kuumaks köetud õhku. Ja see on ometigi hüvastijätt. Mitte ainult üksteisega, vaid ka paljude ilusate lootustega. Fedja seletab jälle kellelegi võõrale, kes tema tänasest peale on endal oimukohtadel ja laupäeval higipiisad. Üks käsi ripub pöial püksirihma vahel. Teine argumente kaalumise õhku eitmas raamatupidaja revident, kõrgem kategooria. Keegi tüse musta kleidiga tüdruk, õhetav ja ilmselt vintis lendab tema pooles. Teeme Peetseets. Orkester on juba vait jäänud, mängijat pakivad püsti seistes oma pille kokku, tüdrukuga Terifiediat laua poole, ta on vastu puitlust poisist tugevam. Paaneme lahkumise poole täi. Ja mina mõtlen, kui palju külgedi häid poisse sõjas hukkuma. Kui palju naisi leseks jääma. Ja kui palju inimesi pidi hiljem ilma sündima ja üles kasvama. Et sihuke kõrgete kontsadega Fedja tunneks ennast nagu isahani karja seesega pruugiks vaebuda, peadki pöörama.