Neli aastakümmet tagasi, kaugel oma kodust udmurdi ja piirimail kama jõe ääres kambarca linna lähedal töötasid sajad Eestist pärit mehed mitmesugustel ehitustöödes. Teadagi, ega tagalaski tollal kerge olnud. Pingelise tööpäeva järel oli muusikaline meelelahutus see, mis võitis, väsimuse, aitas hoida tuju oodata. Kodukutselt. Tegutses meeskoor Gustav Ernesaksa juhtimisel. Ja küllap just sellest koorist sai alguse. Nüüdne ramm riiklik akadeemiline meeskoor. Õhtustel musitseerimistel oli puudus saate pillidest. Juhus aitas heliloojal ja orelikunstnikul Hugo Lepnurmel leida kuskilt laoruumist kasti pakitud tiibklaveri, mille ta korda seadis. Läri pakase, lume ja metsavaikuse viisime õhtuti, sageli helisevad külakosti ka lähedalasuvasse kambarkasse. Ja vist kunagi varem ega hiljem ei ole. Hakkame mehed minema olnud nii lähedane lauljate, soovidele ja lootustele. Tänases meenutuses tahaksin eriti peatuda nimetatud meeskooriga koos esinenud meeskvartetile, mida juhendas Boris Kõrver. Tema saatis ansamblit klaveril, kirjutas mälusalvest üles laule neljahäälse sõjades ja kui vaja, toetas vahel laulumehi. Viiendana. Repertuaari aitasid koostada veel ka Gustav Ernesaks, Hugo Lepnurme. Gustav Ernesaksa tollal loodud lauludest oli üks esimesi ruudu järel rutab rood, mille meloodia ei ole aga kahjuks säilinud. Üks sagedamini esitatud paladest oli Mart Saare leelo. Kvarteti koosseisust esimest tenorit laulis pruumets aeg ei ole jätnud meelde eesnime, olgu siis vait, perekonnanimi. Energiline, varem kaubanduse alal töötanud mees. Meeldivalt heliseb tenor, kellele ansambel hääleliselt toetus. Alati elurõõmus, teisi innustav ja abivalmis kaaslane. Ennustas, et aasta pärast oleme jälle kodus. Teist tenorit laulis Tallinna Polütehnilises Instituudis töötanud Roland hoolet. Raamatupidajaid loetakse sageli kuivadeks inimesteks, ent tema oma temperamendi ja teotahtega esindas hoopis hoogsamat karakterit. Hiljem juhatas ta Jegorjevskis tegutsenud suuremat eestlaste lauluansamblit. Ise oli ta aastakümneid juba noorukieast peale mees koorides laulnud ja ei ole laulurõõmust osasaamist nüüdki unustanud. Baritoni laulis kvartetis selle võistluspala autor, nimi jäägu esialgu nimetamata. Sõda katkestas õppimise Tallinna Polütehnilises Instituudis viimasel kursusel. Tööpataljonis sai kirjutatud taidlejaile vajaliku sõnalist repertuaari laulutekste ja palu kontereerijaile. Möödunu meenub alati, kuuldes raadios juba sõja ajal südamesse lauldud Edgar Arro laulu Kodulinn Tallinn Georg Otsa või Viktor Gurjevi esituses. Ka. Nimi oli R. Bassipartiid laulis Rait Ivalo, kes pärast sõda oli pikemat aega Eesti riikliku filharmoonia direktor. Rait Ivalo ei ole laulu nüüdki unustanud, laulab Tallinna sõjaveteranide meeskooris. Paljudki laulusõbrad ei tea, et ta on olnud ka laululooja tõlgete ja laulutekstide autorina err sadu nime all. Kuulame Tallinna sõjaveteranide meeskoori esituses Eino Tambergi laulu kaugest kodust. Ja lõpuks, mees, kelleta seda ansamblit ei olekski olnud kvarteti juhendaja Boris Kõrver. Ühtlasi oli ta ka üks repertuaari koostajatest ja muusikapalade autorist. Ta oli muusikalembelise kõigist teistest ja jäi seda muusad teenima ka pärast sõda koju saabununa. Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse esimehena, muusikateooriaalaste raamatute autorina ja mitmetahulise heliloojana on ta andnud silmapaistva panuse meie muusikaellu. Tema tollal kodust kaugel loodud lauludest on mitmed. Tere, Eesti Kadriorg ja teised jäänud raadio ja televisioonisaadetes nüüdki väga nõutavateks. Paljud nimed ja sündmused ununevad, tollast laulurõõmu on aga kantud läbi aastakümnete, lastud teda kaasa helisada õnnestumistele ja toeks olla rasketel hetkedel. Olgu tänane saade tagasihoidlik meenutus ühest meeskvartetist, mis küll kunagi enam koos ei laula kuid mille laul 40 aasta eest sisustas rõske muldonni õhtuid ja aitas oodata saabuvat võidupäeva ja jõuda koju.