Meil on palju vanu asju. Nad teevad meie koduvanaks päevad vanaks, näod vanaks ja täidavad meie maja vana eluga. Me omistame kotadele oma tolmuses, mälusime käike varjevaile, metakerdume oma lapsepõlvedest purustatud mänguasjadesse. Need teevad meie varbad hellaks ja südameid täis. Laua peal laiutavad meil liimipudelid sisu ammu sidumas kõike, mis üksinda jõuetuks, jäi. Kaus kontidega, mis loovutanud liha pikku, topsid, võimetud andma tuld, sulepead juba öelnud oma viimase sõna. Me tahame neid ära visata. Ühel päeval me teemegi seda. Lükkame aknad pärani ja avame kappide ja sahtlite kõhud. Kaelame läbiga Murkade tolmu, pimeduse ja nuuskan pigi. Vanu asju on kogunenud nii palju, et uusi enam nagu polekski. Kuus, kui ta tuleb, upub otsekohe vanadesse ära veel enne, kui teda tähelegi jõutakse, panna. Mõju ja minevikuta. Paljas nimi. Kõlbate tulles vaid vanadele toiduks. Ja vanade asjade laiutav seenetis. Suur sopiline kõikesööja ei tüdi ega keeldu, jääb ainult järgmist suutäit ootama. Me läheme talle kallale ja lammutame ta koost. Vabrikud on niikuinii juba töös. Hommikust peale vormivad, Jevaltsivad söövitavad, keevitavad lihvivat talle jumala uusi kehaosi. Me kavatseme ümber teha, koguda silmnäo ja koondamide vastu oma harjade ja pesupulbrite polgud. Mekratsime teras kaabitsatega ta tundetud turja ja utsitame juure käsnadega. Ta varbavahesid. Me tassime ta tükikaupa laiali, veame komposti, laseme lampkasti ja paneme tule otsa. Tuha puhume üle, aiamaa on nii palju võsusid ja varsi, oksi ja eoseid, mis mullast välja tahavad, muidu tulla ei saa. Kui meie neile tuhka ei tee ja muhedus teemiad anda. Pärast läheb see kõik muudkui porgandiks ja peediks. Ja tuleb kapsausse tappa. Täna võtan vana, ühe jalaga unemati ja viskan ära. Leian oma koide ja kukkedega kampsuni, mis on kindlasti väike ja viskan kaeraõe pats kahest otsast tamiiliga kinni, läheb sinnasamasse. Me hävitame rikkis kraadiklaase, mis jäävad meie leetripalavik peast kummi, kuid katlaid ja kotte, kammkalendreid ja lute. Me rebime päikesest pehkinud kardinaid, mis on varjanud meie öid ja põlgame poolikuid nugemis katkesid meie leivakäärus. Ukselink on vana, kui ta on kuldseks kulutatud ja uksekell vana, kui ta ei oska laulda, till, tall, vaid ajab joru. Kühveldamine lisa utiili, mehe kaaludele paneme olnu hoiule kaltsuraua ja paberitahtjate arhiivid saavatena uhked kaltsuraua ja paberitahtjate näod on täna nalja täis. Lõpuks leiame keldrist muistse ahjuroobi, millega võiks vedurikollet korras pidada ja lohista needa. Õllevabrik kui prügimäele. Vedamisega on üks omadega läbi kell veerand kolme peale käima. Keset tuhakünkaid Slak ja klaasi sillerdust seisab nüüd ema lai puust sünnivoodi. Nagu kuu peale kett, Di unustatud ninasarvik.