Kõlasid avataktid Leningradi vanameistri porisse rapovi esimesest seni veel avastamata balletist. Ballett valmis Oscar Wilde'i romaani Dorian Gray portree järgi koostöös ballettmeister Aleksi sega. Boriss särapovilt kuuleme, Edwaldi romaan köitis teda oma erakordselt terava konfliktiga põrkumisega jäävalt kauni loomingu ja kõlbelise varisemise vahel. Balleti põhiideena tahtiski helilooja näidata võitlust Lord Henry nihilistliku filosoofiaga ja kinnitada taas hea võitu kurja üle. Ilu ja kunsti jäävust. Doriani Kree aineil balleti libreto, et luua ei olnud kerge romaanis jutustatakse väga palju, mistõttu oli raske teose põhiideed koreograafia vahenditega edasi anda. Alexis leidis huvitava lahenduse mitte sündmuste ümberjutustamise vaid tegelaste käitumise psühholoogilises motiveerimises. Esiplaanil on neli tegelast, kellest igaühel oma kindel funktsioon. Kurjuse kehastus, omapärane Mehhisto. Lord Henry. Kese hävitab nimitegelase oma naudingute kultuse filosoofiaga. Vastas boonuseks on Päcil hool, vood ja tema looming. Tooriani näeme nimetatute vahel ekslema ja üha rohkem lord Henry saaterlikule tahtele allumatu. Ja lõpuks see pill teose helgem kuju, kes peab end ohvriks tooma. Eriline koht intriigi Andooriani portree Ell, kes balletis on nimitegelase teisikuks ning saab lõpuks kohtumõistja, eks tegelaste üle. Boriss raport on igale tegelasele andnud iseloomustava muusikalise teema. Nende loomisel kasutab autor seeriatehnikat. On huvitav, et kõik teemad lähtuvad materjalilt ühest lord Henry teemast. Temaatiline ühtsus loob eeldused tervikliku teose vormimiseks. Ja teisalt rõhutab taoline materjalikäsitlus lord Henry saatusliku osa toimumas. Ateljee oli täis rooside rikast lõhna ja kui kerge suvine tuuleõhk aias puid liigutas tuli sealt läbi lahtise ukse sireli, rasket lehka või roosa õielise laukapuu pisut õrnemat aroomi. Pärsia patjadest diivanil lamades ja oma harilikul viisil lugematuid sigarette suitsetades tabas lord Henry fotoni silm mesimagusate ja meekarva õitega kuld nõreti hõõrumist, mille värisevad oksad nagu vaevalt suutsid kanda selle leegitseva ilukoormat. Ning aeg-ajalt vilksatas lendavate lindude fantastilised varjud üle pikkade siidees riiete. Keset tuba seisis püstloodis Molveritele kinnitatud kordumatu isikupäraga imekauni noormehe elusuurune portree ja selle ees pisut eemal istus kunstnik. Kes mõne aasta eest oma äkilise kadumisega suurt sensatsiooni Andres põhjust nii paljudeks imelikudeks oletusteks Ma ei taha pildil kujutatud orjangereid kellelegi tutvustada EGA OMA teostki näitusele saata. Kui Dorian juhtub tulema just siis, kui Henry väsilil külas ja kohtumine on paratamatu. Nüüd vaatas kunstnik lord Henryle otsa. Dorian Grey on minu kõige kallim sõber, ütles ta. Ta on oma olemuselt lihtne ja kena. Ärge rikkuge teda, ärge püüdke teda mõjutada. Teie mõju oleks halb. Ärge võtke minult seda ainukest inimest, kes annab minu kunstile kogu võlu, mis ta iganes on. Minu kui kunstniku elu oleneb temast. Pidage seda meeles, hari, usaldan teid. Nagu päril kartnud oligi sellel kohtumisel orjanile tohutu mõju. Peaaegu 10 minutit seisis ta liikumata, huuled Paukil ja silmis imelik helk. Ähmaselt taipas ta, et sootuks uued mõjud olid temast tööle asunud. Talle näis aga, nagu oleksid need tegelikult sündinud temas endas. Need vähesed sõnad, mis päädile sõber talle olid öelnud. Kahtlemata päris juhuslikud sõnad olid oma sihiliku paradoksaalsusega puudutanud mingeid salajasi keeli mida polnud kunagi varem puudutatud, kuid mis nüüd nagu ta tundis, temas vankuma, lõid ja imelikus tuikes värisesid. Sel ajal, kui Dorian lord Henryt kuulas andis väsil portree-le viimase lihvi. Nüüd oli see valmis. Florian läks sõnatult pildi ette ja vaatas seda. Maali nähes tõmbus ta tagasi. Ja silmapilguga tõusis ta palgesse hea neile, kuna silmadesse ilmus rõõmuhelk, et nagu näeks Ta end esimest korda omaenda ilutunnetus valdas teda nagu ilmutus. Ta polnud kunagi varem tajunud pääsel hoolvoodi, meelitussõnad olid tundunud ainult sõpruses öeldud ilusate liialdusena. Siis aga tuli nord Henri foton oma imelise nooruse kiidulauluga oma hirmsa hoiatusega nooruse kadumisest. See oli teda erutanud ja nüüd iseenda ilu varjuv vaadeldes taipas ta äkki kogu jutt tegelikku sisu. Kord tuleb päev, kus ta nägu on kiprase kortsus silmad, tuhmid värvita, nõtke, keha vaevatud ja moondunud. Kord kaob Punada huulilt ja kuld põgeneb tema juustelt. Elu, mis arendab ta hinge, hävitab ta keha. Ta muutub hirmsaks, võikaks ja kohmakaks. Kui kurb see on, homises Dorian Gray. Ikka veel silmi oma portreed vaadates, kui kurb see on. Mina jään vanaks, lähen hirmsaks koledaks, sepilt jääb aga igavesti nooreks, ta ei saa kunagi vanemaks, kui on seal tänasel juunipäeval. Kui see ometi vastupidi oleks, oleksin mina see, kes alati nooreks jääb. Portree aga vananeks. Selle eest selle eest annaksin kõik, ja kogu ilmas pole midagi, mida ma selle eest ei annaks. Annaksin selle eest oma hinge. Lord Henry oli vaimustatud loorianiga vestelda, oli nagu mängida võrratut riiulit. Ta vastas igale poogna tõmbele ja puudutusele. Hirmutavalt põnev on teist inimest oma mõjule allutada, süstida oma hinge mingisse üllasse vormi ja lasta seal hetkeks sellel viibida kuulda iseenda mõtteid ja ideid kogu nooruse ja kire muusikaga, rikastatult tagasi, kajamas oma temperamenti kellelegi teisele üle kanda. Otsekui oleks see mingi lenduv vedelik või kummaline parfüümi. Selles on tõeline rõõm, võib-olla kõige rahuldustpakkuvam rõõm, mis meile üldse jäänud seal nii piiratud ja labasel ajajärgul, kus ollakse lõbus, nii jõhkralt, lihalik ja eesmärkides, nii jämedalt argipäevane. Nüüd kohtab Dorian Sibyl veini näitlejannat, kellesse ta armub. Ta jutustab juhtunust Lord Henryle. Tänase päevani ei oska seletada, miks ma teatrisse sisse astusin. Ja ometi, kui ma seda poleks teinud, kallis Harry, kui ma seda poleks teinud, siis oleksin kaotanud oma elu suurima romaani. Näen, et tänaerate. See on teist kohutavalt inetu. Maei, naera toore on vähemalt mitte teid. Kuid ei tohiks öelda, et see on teie elu suurim romaan. Peaksite ütlema, et see on teie elu esimene romaan. Teid armastatakse alati ja alati olete te armastusse armunud, ärge kohkuge. Teie jaoks on elul tagavaraks veel palju kütkestavat. See on ainult algus. Kas te peate mind siis loomu poolest nii pealiskaudseks? Süüdis looring rei pahaselt. Harri, kujutlege vaevalt seitsmeteistkümne aastast tütarlast, kellel on pisike õietaoline nägu, väike kreeka pea patsi põimitud tumepruunid, juuksed, silmad kui sinised kireallikad, huuled kui roosiõied. Ta oli võluvaimolevus, keda ma kunagi näinud olen. Ja tema hääl. Ma pole kunagi niisugust häält kuulnud. Alguses oli ta väga vaikne ja jõudis üksikute sügavate sulavate nootidena kuulajate kõrvu. Siis muutus pisut valjemaks ja helises nagu flööt või kauge oboe. Hiljem oli hetki, mil selles kajas viiuli metsik kirg. Miks ma ei peaks teda armastama, Harry. Ma armastan teda. Ta on mulle elus kõik. Teie, kes te kõiki elu saladusi tunnete. Öelge mulle, kuidas võluda Siril veini, et ta mind armastama hakkaks. Ma tahan roomio armukadedaks teha. Ma tahan, et kogu maailma surnud armastajad kuuleksid meie naeru ja kadestaksid meid. Tahan, et meiega kirehingus ärataks nende tolmu uuesti ellu ja paneks nende põrmu piinlema. Taevas, kuidas ma teda jumaldan? Etendusel, kus orjaniga on tema sõbrad mängib seal kohutavalt halvasti. Ta on päris ilus, kui ta ei mõista mängida, kõlab lord Henry otsus. Sibyl aga ootab õnnelikuna Doriani. Täna õhtul taipasin esimest korda, et roomio on jõlevana ja värvitud. Et kuuvalgusaias on võlts, et dekoratsioonid on labased, et sõnad, mis ma ütlema pean, ei ole tõelised. Sina andsid mulle midagi kõrgemat, midagi, mida kunst üksnes peegeldab. Sina õpetasid mind mõistma, mis armastust tegelikult on mu armsam prints, võluja, elu, vürst, sa oled mulle rohkem kui kogu kunst iial võib olla. Tahtsin täna õhtul imehästi mängida ja äkki leidsin, et ma ei suuda midagi. Äkki koitis mu hinges, mida see kõik tähendab? Vii mind sind ära, toorian, vii mind endaga kaasa sinna, kus me saame olla ainult kahekesi. Ma vihkan teatri lava. Noorian viskus Sovale, pööras näo kõrvale. Sa tapsid mu armastuse, pomises ta. Siis kargas ta püsti ja läks ukse juurde. Ja karjus ta, sa tapsid mu armastuse. Varem erutasid samu kujutlusvõimet, nüüd ei suuda sa isegi mu uudishimu äratada. Sa lihtsalt ei avalda enam mingit mõju. Ma armastasin siinses, sa olid võrratu. Sinus oli geniaalsust ja mõistust. Sa teostasid suurte luuletajate unistusi, andsid kuju ja sisu kunsti viirastustele. Nüüd oled sa selle kõik kaotanud. Sa oled pealiskaudne, nõme. Kuidas ma küll võisin nii hull olla ja sind armastada. Praegu pole see mulle enam midagi. Ma ei taha sind enam iial näha. Ma ei taha enam kunagi sinu peale mõelda. Iial ei võta ma enam sinu nime suhu. Ma ei taha halb olla, aga ma ei suuda enam sinuga kohtuda. Sa valmistasid mulle pettumuse. Järgmisel päeval kuulem toore on lord Henryl tsivilist surmast. Nii et mina tapsin Sibylveini Tapsin niisama kindlasti nagu oleksin noaga ta õhukese kõri läbi lõiganud. Ja ometi pole roosid sellest vähem ilusad. Linnud laulavad niisama õnnelikult mu aias. Ja tänase öö ma teiega lõunat, et siis lähen edasi ooperis, arvatavasti seeme veel hiljem kusagil õhtust. Kui haruldaselt dramaatiline on elu. Kui ma seda mõnest raamatust oleksin lugenud siis oleksin selle üle nutnud. Nüüd aga, kus see on tegelikult sündinud ja pealegi veel minu endaga tundub see pisarate jaoks kuidagi liiga imeline. Pean tunnistama, et see, mis juhtus, ei mõjunud mulle nii, nagu see mõjuma oleks pidanud. Mulle tundub see lihtsalt ühe imelise näidendi elusal lõpuna. Selles on kreeka tragöödia, kohutavat ilu. Ma mängisin selles tragöödias suurt osa. Kuid ise ma selle läbi kannatada ei saanud. Nooriani ootab veel teinegi üllatus. Juhtumisi märkas seda portreed mille pääsil hoolwood temast oli maalinud. Üllatatult põrkas ta tagasi. Siis astus ta pisut hämmeldunud ilmel oma tuppa võtnud lille kuuere väärilt. Astus pildi juurde ja uuris seda. Ähmases valguses paistis portree nagu pisut muutununa. Näoilme oli teistsugune. Näis, nagu oleks suu ümber tekkinud mingi julm joon. Ta võpatas. Võttis laualt elevandiluust Amoritega raamitud peegli ja heitis kärsitu pilgu selle lihvitud sügavusse. Ei olnud midagi, mis oleks inetanuta punaseid huuli. Mida see tähendas? Äkki turgatas talle meelde sõnad, mis ta oli öelnud väsil, hool Wordi ateljees tol päeval, kui pilt lõplikult valmis sai. Ja ta mäletas seda selgesti. Ega ta soo äkki täide polnud läinud. Niisugused asjad on võimatud. Hullumeelsus oleks sellest mõeldagi. Kuid pilt vaatas teda, vaatas oma ilusa, rikutud näo ja julma naeratusega. Teda valdas piiritu kaastunne mitte iseenda, vaid oma pildi vastu. See oli juba muutunud ja peab veelgi muutuma. Pilt oma muutunud või muutumatul kujul saab talle ta südametunnistuse nähtavaks sümboliks. Ta paneb kiusatusele vastu. Lord Henryga ei saada enam kokku, vähemalt ei kuula ta enam ta kavalaid mürgiseid teooriaid. Pääsil hool Wordi aias olid temas esimest korda äratanud kire võimatute asjade järele. Ta tõusis toolilt ja tõmbas suure sirmi pildile ette. Ainus pilk sellele ajastele judinad peale. Kui jube, pomises täiendamisi. Ta mõtles, milline Rivetis ootab seda süütut lõuendile maalitud nägu. See portree kujuneb talle enneolematuks nõia veel üks. Nii nagu pilt talle tema enda keha oli ilmutanud. Nii ilmutab see talle nüüd ka ta enda hinge. Pildile saabub talv, seisab ta ise ikka veel seal, kus kevad-suve hakul rabeleb ainuski ta hurmavaist õitest, Einartsi eales ainuski tema elu tuiga heinorgani. Vähe loeb siis see, mis sünnib lõuendile maalitud kujutisega. Tema on kaitstud. Peaasi on see. Aga pilt tuleb. Erakordne ilu, mis oli võlunud pääsel hoolvooli ja peale tema veel paljusid teisigi ei paistnud tooriani kunagi maha jätta, et isegi need, kes olid temast kõige nurjatu maid lugusid kuulnud, sellest aeg-ajalt liikusid ta eluviiside kohta Londonis imelikult kuulujutud, mis andsid klubides kõneainet, isegi need ei suutnud temast midagi alatut uskuda. Niipea kui nad teda ennast nägid. Alati nägi ta välja nagu inimene, kes on end maailma rüvetustest puhta hoidnud. Jõudnud koju pärast mõnd järjekordset saladusliku ja pikaajalist eemalviibimist, mis andis põhjust õige imelikeks oletusteks ronista sageli trepist üles, avas ukse võtmega, milles ta nüüd enam kunagi ei lahkunud ja seisis peegel peos, portrees, mille pääsil hool voo temast maalinud oli. Vaadeldes vaheldumisi seda vastikut vananevat nägu lõuendil ja ilusat noort nägu, mis talle lihvitud klaasilt vastu naeris. Just kontrasti teravus suurendas ta naudingut. Ikka enam ja enam armus ta iseenda ilusse ikka enam ja enam tunnista huvi oma hinge raiskamise vastu. Oli siiski hetki, mil ta unetult lamas oma meeldivalt lõhnastatud toas või siis väikese halva kuulsusega kõrtsi räpases kambris, kus ta võõra nime all salaja käia tavatses. Ja mõtles hukatusele, milles seda oma hinge oli saada. Nad. Kui niisuguseid hetki tuli harva ette. Vääril hoolwood valmistub pikemaks reisiks kuid enne peab ta toorianega kõnelema, nõudes selgitust Londonis sõbra kohta levivatele võigaste lugudele. Teie nime mainiti seoses kõige hirmsamat pihtimustega, mida ma olen kunagi kuulunud. Ütlesin, et see on absurdne, et ma tunnen teid läbi ja läbi ja et ei saa iial niisuguste asjadega hakkama. Tunnen ma siis teid. Enne kui ma sellele võin vastata, peaksin teie hinge nägema minu hinge nägema. Pomises Dorian Gray Sophalt püsti karates. Hirmust peaaegu lubivalgeks muutudes. Terav pilkav naer pääses noormehe huulilt. Täna õhtul peate te seda oma silmaga nägema, hüüdis ta. Tulge, see on teie enda kätetöö. Ja toorian viis pääsile tuppa, mis nägi välja nagu poleks siin aastate kaupa elatud. Luitunud flaami gobelään eesriidega varjatud maal, vana itaalia buffet ja peaaegu tühiraamatu kapp. See oli kõik, mis siin peale tooli ja lauasilma puutus. Paneeli taga jooksis gravina hiir tundus hallituse niisked. Dorian tõmbas eesriide varmalt maha, viskas. Hirmukarjatus lipsas kunstniku huulilt, kui ta nägi ähmaselt valguses seda võigast nägu endale lõuendilt vastandumist. Näoilmes oli midagi, mis äratas temas vastikust, jäi jälkust. Armuline taevas. See, mida ta nägi, oli tooriangrei, endan nägu. Kuid kes oli selle maalinud. Ta näis ära tundvat iseenda pintslilöögi ja ka raam oli tema kavandatud. Mõte oli täiesti pöörane, ent ometi tuli talle hirm peale. Ta pöördus Doriani poole ja vahtisid teda sõgedate silmadega. Ta suud õmbles ja pahtunud keel ei tahtnud sõna kuulda. Ta tõmbas peoga üle otsaesise. Seda kattis tihke higi noori Andrei heitis pilgu pildile. Ja äkki valdas teda võitmatu viha baasil hool Wordi vastu. Nagu oleks kuju lõuendil talle seda sisendanud. Need, irvitavad huuled seda talle kõrva sosistanud. Meeletul pilgul vaatas ta ringi midagi läikles otseda, vastas seisval värvitud kastil. Ta teadis, mis oli. Ta liikus pikkamisi selle poole, seejuures hool Wordist möödudes. Niipea kui ta tema selja taha jõudis, haaras ta noa ja pöördus ümber looriandormas hoovardi juurde ja torkas noa. Ta ootas silmapilgu vajutades ikka veel mehe pead alla. Siis viskas ta noalauale kuulatas. Ta ei kuulnud midagi, ainult tilkumist. Tilkumist kulunud vaibale. Samal õhtul kell pool üheksa astus noorenrei elegantselt riietatuna suur kimp Parma kannikese nööpaugus teenrite kummarduste saatel naabrov võõrastetuppa. Ergud ta laupäeval tukslasid hullunult ja ta oli pööraselt erutatud. Aga majaproua kätt suudeldes käitus ta niisama sundimatult ja meeldivalt nagu alati. Mitte keegi, kes tol õhtul toorianrei nägi oleks tulnud mõttele, et ta on läbi elanud nii õudse tragöödia nagu nüüdisaegne tragöödia üldse olla võib. Need kaunikujulised sõrmed ei saanud ju ometi iial nurjatu kavatsusega nuga haarata. Ega need naeratlevad huuled teotada jumalat ja voorust. Tahes-tahtmata nautis kada ise oma rahu ja külma verd ja silma vilguks, tunnista teravat või igast lõbu oma kaksikelust. Kui ta koju jõudis leidis ta teenri ootamas. Dorian saatis ta magama, heitis raamatukogu Sophale ja hakkasin mõtlema asjade üle, millest loor Henry talle oli rääkinud. On see tõesti tõsi, et inimene ei muutu kunagi ta tunnis valusat igatsust oma poisi ja plekitud puhtuse järele? Ta teadis, et oli end rüvetanud, lasknud pahell valitseda oma meeli toitnud oma mõttekujutlust õudustega. Kas seda ei saa enam kuidagi heaks teha? Kas talle ei jää siis enam mingit lootust? Uus elu ja just seda oli tal vaja. Just seda ta ootas. Ja eks olnud ta sellega juba algust teinud. Iial ei saada enam süütust kiusatusse, ta tahab olla hea, kui ta elu puhtaks muutub. Võib-olla suudab ta siis ka kõik kurjad kirejäljed portree näolt kustutada. Võib-olla ongi juba kurjusemärgid sealt kadunud. Ta otsustas minna järele vaadata. Valu ja nördimuse karjatus pääses ta huultelt. Ta ei näinud mingit muutust, ainult silmadesse oli ilmunud kavalusest säde ja kõverdunud suunurk kõneles silma kirjalikkusest. Ela läbis värin. Tema vastu oli üks ainuke asitõend. See pilt ise. See oli tõend. Ta hävitab selle. Ta vaatas ringi ja märkas nuga, millega ta oli surnuks pistnud baasil hool Wordi. Ja nagu see oli tapnud kunstniku, nii tapab see kunstniku teose kõigi ta tähendusega, see tapab minevikku ja kui minevik on surnud, siis on ta vaba. Ta haaras noa ja lõi selle pilvist. Kostis karjatus ja kukkumis prantsatus. Oma surma, valus oli see karjatus nii hirmus. Äratas teenreid ja ajas nad kohkunult tubadest välja. Kui nad tuppa sisse murdsid, nägid nad seinal suurepärast portreed mis kujutas nende peremeest niisugusena nagu nad teda viimati olid näinud. Köidesta võrratus nooruses ja ilus. Põrandal lebas õhturiietuses laip, nuga südames. See oli närtsinud, kortsus ja eemale tõukama näoga. Alles sõrmuste järgi tundsid nad ära, kes oli.