1894. aastal sündis Neeva linnas Peterburis poisike, kellele vanemad panid nimeks Vitali. Talvel elas perekond linnas, suveks koliti aga tingimata maale. Naabrite arvates oli see üks üpris kummaline perekond. Kogu ümbruskonna poisipõnnide tüdrukutirtsud ei tahtnud aga mujal küsidagi kui nende juures. See oli kõik sellepärast, et selles peres armastad ja seal elas alatasa igasugu loomi ja linde. Vitali isa oli elukutselt ornitoloog. See on linnuteadlane. Muidugi oli suures linnas tülikas hoolitseda emata jäänud rebasepoja eest üles kasvatada. Haki pojukest või metsvinti terveks ravida. Vigastada saanud hirvepoega. Seepärast koliti kohe suve hakul väikese Vitali ja perekonna hoolealustega maale kus hoolealused terveks Rävituna loodusesse tagasi lasti. Nende asemel aga jälle uued abivajajad, ilmusid. Isa käekõrval matkas Vitali päevade viisi põldudel ja metsades ning õppis nägema looduses seda, mida tavaliselt ei osata märgata. Ta. Ja kuulma metsa põnevat ning salapärast kõnet. Isa õpetas pojale selgeks iga rohukõrrekese looma- ja linnunime. Õpetas ära tundma loomi nende häälitsuse ja jälgede järgi. Linde, lennu, laulu ja isegi üksiku sule järgi. Vitali õppis vaatlema, kuidas keegi elab, millega end toidab. Kuidas ennast vaenlaste vastu kaitseb. Kuidas pesa ehitab ja poegi kasvatab. Kõike, mida Vitali nägi, pidi ta üles märkima. Isa õpetas pojale märkmete tegemist. Nii et see muutus pojale eluaegseks harjumuseks. Aastatega märkmete hulk aina suurenes. Kord, kui Vitali oli veel päris väike, võtke viis isa poisi zooloogiamuuseumi. Vitali oli algul nähtust lausa rabatud. Kui palju loomi ja linde oli siin koos. Klal seisis suur pruunkaru, hoides käppadega puudide ümbert kinni. Tema kõrval oli hype valmis kaunite pruunide silmadega hirv. Eemalega näigutas valgeid teravaid kihvu hall Creamsil. Tema lähedal kikitas kõrvu pikk-kõrv Jäneks. Nende kohelistus, puuoksal koheva sabaga orav. Ja kirjurähn oli valmis trummipõrinat lahti laskma. Kuid kõik need loomad ja linnud olid liikumatud. Kogu muuseumis polnud ühtegi elavat looma mitte ühtegi elavat lind. Need olid vaid elutud topised. Nad kindlasti sellisteks nõiutud mõtles poiss omaette. Kuivanud leiaks võlusõna ja koguse nõidus, kaoks. Nad kõik ärkaksid äkki ellu. Linnud hakkaksid siristama. Loomad sirutaksid oma kangeks jäänud, käppasid jookseksid metsa. Vitaalile ei meeldinud muuseumis, ta igatses maale, põllule ja metsa, kus loomad ja linnud on loomulikud, rõõmsad ja vilkat sees sündmus. Jäneda mõtted jäidwitalile kogu eluks meelde. Kui ta täiskasvanuna sirbis oma märkmete vihikuid oli kas seal loodust tumm ja elutu loomade ja lindude kohta olid seal kirjas ainult kuivad faktid. Ja nii nagu ta lapsepõlves olid tahtnud elustada võlusõnaga topiseid igatses ta nüüdki leida sõna, mis oleks kõik need märkmed elama pandud. Niisuguseks sõnaks saab olla ainult kunstiline sõna kirjutas Vitali pinki. Ja nii ma hakkasingi kirjutama jutustusi ja muinasjutte loomadest, lindudest, jahipidamisest ja metsast. Vitali Plancki on palju reisinud kogu nõukogude liidus. Tema esimesed raamatud, metsamajakesed, kelle nina on parem ja suurel mereteekonnal võeti väikeste lugejate poolt kohe suure rõõmuga vastu. Sellest ajast alates on temalt ilmunud pea q, 200 jutustust ja muinasjutu. Ja ikka on tema teoste teemaks elava looduse maailm, mis ümbritseb meid igal sammul, kui me ainult oskame seda näha. Pole niisugust last, kes oleks ükskõikne loomade ja lindude vastu. Jänesejäljed lumel kulles tiigis aeglaselt roomav röövik. Kõik see kutsub temas esile elava huvi, kirjutab Vitali peancy. See, mis täiskasvanutele on loomulik, võib lastele tunduda mõistatuslikuna. Ja seda mõistatust püüavad nad lahendada. Lastele avanebki Vitalibjanki raamatutes suur ja mitmekesine, elava looduse maailm. Näe, väike kutsikas läks esmakordselt jahile, nägi vainukägu ja tahtis teda kinni püüda. Kuid vainukägu surus end vastu maad, lõi saba laiali ja tõstis noka püsti. Kutsikas vaatab, polegi lint. Maas, lamab vaid kirju riidele, millest paistab välja kõver nael. Kus ma toesti seda lappi linnuks pidasin? Mõtleb kutsikas häbenedes ja sörgib kodutoole. Loomad ei uita metsas niisama. Igaühel on omad toimingud, igaühel oma muret. Jewitalibjanki kirjutab ainult sellest, mida ta ise põhjalikult jääb ja on oma rännakutel tundma õppinud. Iga elusolend on tema poolt kujutatud suurimat teadusliku täpsusega. Seejuures on ta oma lood suure armastusega haaravalt ja huvitavalt kirja pannud. Neid loetakse ikka jälle nii nõukogude maal kui ka teistes riikides. Loeme nüüd mõned lootvitailipiancy tihase kalendrist. Tiia oli noortihane ja oma pesa temal ei olnud. Terve päeva lendas ta ühest kohast teise, hüppas mööda aia, Tarasid ja oksi kargas katustel. Tihased on vilgas rahvas. Aga õhtuks vaatab ta endale valmis tühja puuõõne või räästaaluse, poeb sinna varjule, ajab oma Sulekesed võimalik kohevile jamagatki kuidagi ära. Kord südatalvel õnnestus tihasel leida tühi varblase pesa. See asetses akna kohal. Raami tagapesas oli terve küljealuse jagu p. Kodusulgi. Ja esimest korda pärast kodudest välja lendamist uinus Tiia soojas rahus. Öösi ajastada järsku üles, valid ära, käratseti maja sees, aknas tuhas eredat valgust. Tiha nihkus, kargas pesast välja ja hakanud oma pisikeste küüntega raamist kinni. Vaatas aknast sisse. Toas seisis suur näärikuusk, lausa laeni, üleni tuledes, lumine ja ehteid täis. Kuuse ümber hüppasid ja tilkasid lapsi. Tiia polnud kunagi varem näinud, et inimesed oleksid öösiti niimoodi täitunud. Ta oli ju sündinud alles möödunud suvel ega teadnud veel paljusid asju maailmas. Uinus ta, kui aeg oli kaugelt üle kesköö ja inimesed majas lõpuks rahulikuks jäid ning tuli aknas kustus. Hommikul äratas Tiia üles varblast rõõmuse lärmakas Sirtsumine lendas pesast välja ja küsis nendelt. Imestasid varblased. Mis päev täna on? Täna on saasta rõõmustavati nii inimesed kui meie. Ei saanud tihane aru. Naka piltlik varblased, Chirtsume. Aastas tuleb juurde tagasi, alustab oma elektrit teha on ju jaanuari esimene päev. Kalender päikese terveks aastaks, aasta koosneb kuudest ja jaanuar esimene Ko aasta noka ots. Tema järel tulevad veel 10 kuud, niipalju kui palju sul on jalgadel varbaid. Noka otstarbekas peegeldu petetakse, tõlki, uni, Tapporteerukal. Kuule minu juttu Ütles seepeale vana varblane talle enda pealegi mööda aedu, põldusid ja metsi, lendaja vaata tähelepanelikult, mis ümberringi tehakse. Niipea kui kuuled, et kuu hakkab lõpule jõudma, lenda minu juurde, ma elan siinsamas selle maja rähk, talv külmas üle, siis ütlen, mis nimi igal kuul on. Nõnda järgemööda jäävadki nad kõik sulle meelde. Rõõmutsest Tiia. Juurde. Seda püstis lendu ning lendas ringi tervelt 30 päeva. 31. aka pööras tagasi, jutustas vanale Varblasele kõik, mis oli tähele pannud. Ja vana varblane, ütles talle. Aga kui näitab oma sära palet päikseke siis inult pihastel tuleb tahtmine laulda ja sa proovid tasakesi häält. Jälle pistis pea välja päikseke ja missugune rõõmus ning erre isegi soojendas natuke katuseräästad tõlkijaid rippuma jääpurikad. Ja neid mööda hakkas nirisema leski. Olemas otsustest Tiia ja rõõmsalt laulis ta kõlava häälega. Varra linnuke hakkasid laulma, ütles talle vana varblane, küll nähku, palju veel külma tuleb, saame veel näguripäevi näha. Ka ei tahtnud tihane uskuda. Jakistiski lendu metsas meeldis talle väga säärane tohutu hulk, kuid sellest pole midagi, et kõik oksad on üleni lumes. Et kuuskede laiadele käppadel on kuhjatud terved hange, mättad son koguni väga ilus. Teed hüppe, sinna. Lumi muudkui variseb ja helkleb mitmevärviliste sädemete. Tiia hüppas oksi mööda, raputas nendelt lund ja silmitses puukoort. Bjektel terane ning vilgas. Mitte ühtki lõhekest ei jäta vahele. Tiialeb okski lõhesse oma terava nokaga. Kangutab augukesi laiemaks, tootki kuuri alt välja mingisuguse putuka või mardika. Palju putukaid poeb talveks külma eest koor jälle varjule. Tiia tõmbad välja ja sööb ära. Nõnda muretseb ta endale toitu. Vaatab metshiir lume alt välja karanud. Lihtsalt Arthur. Räägid metshiir tõmbab hinge ja siis jutustab. Ja. Äkitselt kukkus sügavasse auku, vett, kus oli jääkarukoobas küüru enamasti kaks pisukest tinginud karupoegade ema juures. Ja et need kõvasti mädasid. Käibe ärkanud. Tiia lendas ära kaugemale metsa, kohtas rähni pune mütsi, meest sai temaga sõbraks. Rähn murrab oma kõvatahulise nokaga suuri kooretükke lahti. Õngitseb rasvaseid tõuke, pudeneb tema järelt ühtteist vihasemegi osaks. Tiia lendab rähni järel lõbusalt heliseb ta häälekelluke metsast. Kindlasti kõik ümberringi suvisele tõusis tuisk metsakas lohisema ja seal pimenes nagu õhtul teadmata, kust ilmus hoogne tuul. Puud hakkasid kiikuma, hangemetad, sadasid kuuse käppadelt maha puistas ja keerutas lund. Puhkes lume tar jäidaka tõmbasin kerre, aga tuul muutkui katsub teda oksast maha rebida, ajab sulgigi segamini, niiet kohmetab paljas kehake nende all. Ja oli, et rähk Läskiste oma varjupaika. Muidu oleks tihane otsa saanud. Torm möllas päeva ja öö ja kui viimaks vaibus ning Tiia puuõõnest väljavaates ei tundute metsa enam äragi. Nii oli see üleni lund täis tuisanud. Näljased hundid vilksetasid puude vahel vajudes kohevas lumest tihtilugu kõhuni, sissepuudel vedelesid lahti rebitud koorega mustad tuulest murtud oksad. Kiia lendas ühele nendest. Ehk leidub kuuri all putukaid. Äkki ilmus lume alt, mingi elukas kargas välja, kestus maha, ise üleni valge mustade tippudega kõrvad laiali istuks sirgelt nagu pulk ja pungitab filmi Tiia poole. Iial hirmu pärast tiivad kui halvatud. Rõõmustest Tiia. Mina. Kuigi ta polnud varem jäneseid oma silmaga näinud, kolid ameti kuulnud, et nad linde isee ja ise kõiki kardavad. Ta elaski metsas terve kuu ja kõike tulijat. Kord lumesadu, kord torm. Aga vahel hakkas päike paistma. Küsis päev otse ilus ilm, et ikkagi oli külm. Tiia lendas vana varblase juurde, jutustas temale kõik ära, mis oli tähele pannud. Varblane, räägib. Jäta meelde. Veebruarikuul möllab tihti tuisk ja tormad tuul. Veebruaris lähevad hundid väljanuliseks, aga emakarul koopas sünnivad pojad. Päike paistab heledalt ja kauemini, kui külmad on veel kõvad. Aga ta nüüd väljale. Tiia lendaski väljale. Tihane võib ju ükskõik kus elada. Olgu kasvõi ainult mõni põõsa puhmas, küllap tema juba hakkama saab. Väljend põõsastes elasid hallid põldpüüd. Säärased kenad nurmkanad šokolaadikarva hobuserauaga rinna kohal. Neid oli siin terve parv otsisid lume all kerg. Küsis neilt Tiia. Seletasid põldpüüd Nad tõusid kõik õhku, võtsid lennul hoo sisse ja pauh Sobset ütlesid hooba lumme. Lumi oli kohev, vajus nende kohel kokku ning varjas nad ära. Hine linnukesi ülalt keegi ja soja neil kah ligi maad lume all. Ei oska, otsin endale aseme. Ta leidis põõsastest kellegi poolt äravisatud punutud korvikese puges sellesse ja uinus jääl. Ja hea oli, nõnda tegi sest päev oli õhtuni päiksepaisteline, lumi lõi pealt sulama, muutus sõmer jaks. Aga öösel tuli pakane. Hommikul ärkas Tiia üles, otsib, kus siis põldpüüd on? Mitte kusagil pole neid näha. Aga seal kohal, kus nad õhtul pehmesse lumme sukeldusid helgib jäine kõva koosik. Ja sai aru, millisesse hätta põldpüüd olid sattunud. Istuvad nüüd nagu vangis jäi, see katusel ja välja ei pääse saavad seal all kuni viimseni otsa. Tiia lendas lume koorikule ja muudkui lõhkuma seda oma kõva terava nokaga ja uulistaski suure augu sisse ning laskis põldpüüd vangist välja. Oh, kuidas nad teda kiitsid, kus alles tänasid, kandsid tallede erikokku igasuguseid seemneid. Päev-päevalt eredamaks päev-päevalt põnevamaks. Lumiväljal sulab, aina sulab. Juba nii vähe on teda järelejäänud, et pole põld püüdel enam selle seebimist. Lumekiht on selleks liiga õhuke. Põldpüüd kolisid üle põõsastikku Giaga ühe korvi jälle magama. Ja enne lõpuks ilmus künka kohtadel nähtavale mullapind. Kuidas kõik tema üle rõõmustasid. Siis ei läinud kulme tähelegi mööda, kui juba istuvad paljakutelt jäätmete, kust välja ilmunud mustad valgete nokkadega künnivaresed. Tere. Tere tulemast. Kõnnivad tähtsalt ringi, välgutavad tihedat sulekuube urgitsevat nokkadega maad kisuvad mullast väljausse ning tõuke. Aga varsti pärast neid lendasid kohale lõokesed ja kuldnokad. Kõikjal hakkasid kõlama laulud. Tiia einet kiigutab õnnejoovastuses. Nende laulu helistades lendaskide vana varblase juurde. See ütles. Käes on märtsikuu, saabusid künnivaresed, tähendab, on õigus, kevad on alanud. Kevad algab nälja. Nüüd lenda jõele. Aprill Tiia lendas jõele, lendab põllu kohal, lenda paasa kohal, kuuled igal pool vulisevad ojad, ojad, vulisevad, ojad voolavad, kütavad kõik jõe poole. Tiia lendas jõe äärde. Jõgi on hirmuäratav ja kellele on siniseks tõmbunud kallaski ligidal vesi peal. Tiia näeb, mida päev edasi, seda rohkem majakesi voolab. Jõe poole tungib oja Jäärakut mööda märkamatult lume all edasi ja kaldalt vops jõkke. Ja peatun ilmatu hulk ojasid, pojake, siia oja, nirekesin jõkke nõrgunud, jää alla peitu pugenud. Äkki lendas kohale sihvakas must hall, valge linnuke, jookseb kallast mööda, võrgutab pika sabaga suksu. Vastad, sihvakas linnuke. Kuidas mind kutsutakse? Västrik näkku, panime saba võiku, meie virutan sellega, kui vähkredamatud jääksid, jää murdub käkija, jõgi läheb lahti. Ka ei tahtnud Tiia uskuda. Ja põlgutab veelgi hullemini sabaga. Siis äkitselt mürtsatab kusagil ülesvoolu midagi jõel otsekui suurtükist linavästrik murdi lendu, ise ehmatusest nii kiiresti tiibadega lehvitama, et kadus jäle maid silmist. Ja nüüd näed, jää on äkki mõranenud, just nagu klaas. Seda tegijad ojad, kõik, mis jõkke olid voolanud. Nii kui hakkasite Alt peale rõhuma, jää murduski murdus ja lagunes jäägamakateks suuremateks ja väiksemateks. Eks jõgi läks lahti. Läks ja polnud enam mitte kellegi võimuses teda peatada. Hakkasid temal jääkamakad kiikuma ja ujuma, liiguvad edasi, keerlevad üksteise ümber, aga äärepoolsed tõukavad välja kaldale. Otsekohe tulid kohale ka igasugused veelinnud, justkui oleksid nad kusagil siinsamas kõrval nurga taga oodanud. Tulid pardid, kajakad, pikap, oivalised Mepid ja enne linavästrik tuli tagasi tyypad mööda kallast. Võngutab sabaga kõik piiksuvad, kisavad rõõmutsevad, kes püüad kalamaimu ja sukeldub selle järele vette, kes torgib nokaga muda ja otsib sealt midagi, kes püüab kalda kohal kärbseid. Hakkas Piia laulma ja lendas vanale Varblasele jutustama, mida oli jõel tähele pannud vana varblane, ütles talle Te. Näete, kõigepealt tuleb kevadväljale, seejärel jõele pea meeles seda kuud, mil meie jõed jääst vabanevad, nimetatakse aprilliks. Aga nüüd lenda õige jälje metsa, küll näed, mis seal juhtub. Tiia lendas kähku metsa.